Taas on käes olukord, kus ma pühapäeva õhtul mõtlen, et oooo, uuel nädalal hakkan… ja siis utleb normaalne novembri-ilm, millega ei taha mitte midagi teha. Mõnd asja ei saa ka, näiteks kangast kududa, sest sellise valgusega kaltsuvaiba värve kokku ei pane, lihtsalt ei näe kõiki toone.
Aga võib-olla ongi mul tänaseks valed plaanid olnud? Plaaniväliselt koristasin maja eest kolm kärutäit lehti. Selle käigus purunes küll lõplikult minu kodujope lukk, nii et ma pidin ennast pärast jope seest välja lõikama*… aga lehti sai vähemaks.
Ja otsustasin, et väike kangastelg kolib täna õhtul tuppa, akna alla, siis ma saan õueilmast sõltumatult väikesi vaipu kududa. Muidu oota seda sooja ja valget nagu…
Ja tegin väikesele teljele ruumi.
Ja inspekteerisin meie puuvarusid, tõin sisse korvitäie katuselaaste (tulehakatus, jätkub veel umbes viieks aastaks või kauemaks) ja viisin välja kogu prügi.
No ja ahjukütmine ja söögitegemine ja kudumine niikuinii. Ja ühe varemkootud väga punase kaltsuvaiba viimistlemine, vaibanarmaste sõlmimine nimelt lõikab sõrmedesse, viimistlen ühe vaiba korraga… kui parajasti köögis laudlina vahetan. Sellised natukehaaval-tegemised tunduvad minu puhul kõige paremini toimivat. Teine sedasorti ettevõtmine on sokikudumine, üks sokk nädalas, pühapäeval, kaks paari olen juba niimoodi saavutanud.
Väga Efektiivsed Inimesed muidugi teevad Suure Plaani ja saavad sellega ühe hingetõmbega valmis, aga mina ei ole Väga Efektiivne, lausa vastupidi. Näputäite viisi, siis toimib. Järgmine näputäis ongi see vaip… ja siis söögitegemine, mille käigus saab köök köetud ja mitu karbitäit poolvalmis asju sügavkülmast ära tarvitatud. Pluss - ma loodan - ka lähipäevade menüü ja poenimekiri kirja pandud. Pole ju tarvis pidevalt jälgida, kuidas paprika pannil haudub.
Ükskord ma saan selle kanga maha kootud niikuinii.
________
*jopelukk on halvasti käitunud umbes kaks aastat. Oli ka juba aeg...
No comments:
Post a Comment