Hea koolipäeva eeldused

Järgnevat juttu olen ma aastate jooksul lapsevanematele nii korduvalt rääkinud, et kole kohe. Igal aastal jõuab minu juurde ports algklassilapsi, kes tunnis ei keskendu, jonnivad, virisevad, tunnevad ennast pahasti. Asja uurima hakates selgub, et laps on näljane ja magamata, ja niimoodi päevast päeva. Asi ei ole pere majanduslikus olukorras või eriliselt lärmakas kodus. Ei, täiesti sümpaatsed vanemad lihtsalt ei tule asjade peale.

Lähtume siinkohal keskmisest ilma eriliste õpiraskuste või muude hädadeta lapsest, kes ei ole erakordselt varane lõokesetüüp, ja keskmisest perekonnast, kus tuleb vahel ette mõningaid konarusi, aga üldine õhkkond on mõnus. Laps käib koolis hommikuses vahetuses, õhtuse vahetuse logistikast ei tea ma paraku mitte midagi.

Hea koolipäev algab tegelikult eelmisel õhtul, kui laps on lõpetanud koduülesannete tegemise. Siis pakitakse järgmiseks päevaks koolikott. Kindlasti õhtul! Hommikul on alati kiire ja mida saab õhtul ära teha, see tuleb ka õhtul teha. Laps pakib oma koolikoti ise, alguses lapsevanem natuke aitab ja juhendab. Teise klassi lapse kotti lapsevanem ei paki! (jutt käib ikka edasi täitsa standardsest lapsest, näiteks ATH-laps ei pruugi selle ülesandega tõepoolest ise hakkama saada, aga see on eraldi teema) Kunstitarbeid jms koolis vajaminevaid asju, mida laps ka kodus soovib kasutada, võiks olla võimalusel kaks komplekti - ühed värvipliiatsid kooli, teised koju jne. Samuti pannakse eelmisel õhtul valmis kehalise kasvatuse riided, trennikott, pillikott muusikakoolis käiva lapse puhul ja nii edasi. Need kõik ootavad hommikut iga päev täpselt samal kohal, kust kooli minnes hea kaasa haarata.

Teine eelmise õhtu hädavajalik tegevus on õigel ajal magamaminek. Algklassilaps vajab üldjuhul rohkem und kui täiskasvanu. Hommikul peab laps tõusma vara, enamikul juhtudel kella kuue ja seitsme vahel. See tähendab, et kõige hiljem kell 10 õhtul peab laps olema voodis, aga tõenäoliselt hoopis kell 9 või isegi 8. Uinumisele kulub sageli ka oma aeg. Vähemalt pool tundi enne magamajäämist peavad lapse vaateväljast olema kadunud kõik töötavad ekraanid. Jällegi, ma räägin tavalisest lapsest. Õhtud võiksid olla võimalikult rutiinsed. Meil käis (ja käib Lillebroriga ikka veel) nii: telesaade, hambad-pesemine-pidžaama, ettelugemine, õhtupalve, uni. Momendil on selles mustris veel regulaarselt kassipoeg Millie magamaviimine (kaminasaalis ei ole voolualuseid juhtmeid, mida närida, ta püüab ja näksab endiselt absoluutselt kõike) ja üsna tihti mingid jutud, mis päeva jooksul meelde ei tule - aga ametlikult on Lillebror ja Legolas kell kümme voodis ja Jõugu Juht oma toas seal, kus ta tahab olla, enamasti raamatu või telefoniga (urr, aga peaaegu 15...) voodis. Ideaalis võiks õhtune rutiin olla rahulik, aga minu kogemust mööda on isegi suurema une-eelse müramise järel lastel parem uni kui vahetult enne voodisseminekut telekat vaadanult.

Hommikul, oi õudust, tuleb ärgata. Algklassilapsel peab regulaarselt olema hommikul kodus adekvaatne täiskasvanu või hädalahendusena 5-6 aastat vanem vend või õde (aga mitte igavesti, palun). Tööandjad, kes koolilaste vanemaid ainult ja ainult varahommikustesse vahetustesse sunnivad, on kuritegelikud ja seda asja peaks tegelikult seadus kuidagi reguleerima. Tänapäeval ei elata kuigi tihti mitme põlvkonnaga koos ja vanaemadki käivad tööl, sellega peaks tööandjad arvestama. "Võileib kaasa, suudlus palgele" on lapse enesekindluse ja turvatunde jaoks hommikul vajalik, punkt. Kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis peab lapsevanem lapsega sõnumineerima või kirjakesi jätma või midagi sellist. Laps on mõõtmatult olulisem kui töö. Pealegi saab köögilauale kirju jätta juba enne tööleminekut.

Kuidas laps ärkab, kas täitsa ise, kellaga või lapsevanem äratab, pole oluline. Oluline on, et lapsel oleks hommikusteks toimetamisteks piisavalt aega, aga et ta ei jääks pikalt voodisse vedelema, ei venitaks, ei viriseks harjumuslikult. Telekas püsib hommikusel ajal loomulikult kinni, sest vilkuv ekraan kisub tähelepanu endale ja selle jaoks ei ole aega! Erandjuhul võib hommikurutiinis olla üks lühike lemmikmultikas vms, aga siis pannakse teler minutipealt tööle ja pärast sellesama multika lõppu kohe klõpsti kinni, ülejäänud tegevused tuleb siis sellele vastavalt planeerida.

Laps valib kooliriided ise nende hulgast, mille lapsevanem on koolikõlbulikuks ja ilmastikukohaseks kuulutanud. Algklassilaps paneb ise kinni kõik vajalikud nööbid ja haagid (välja arvatud seljatagused, nendega vajab ju täiskasvanugi abi, ja triiksärgi kraenööbi), seob vajadusel kinga- või saapapaelad. Minu meelest oli vanasti saapapaelte sidumise oskus üks kooliküpsuse näitajatest, tänapäeval võiks ka olla, viie-kuuene suudab seda juba probleemivabalt, kui tal vähegi võimalust on ja keegi õpetada viitsib. Lapsevanem hindab vajadusel riiete puhtusastet - no ausõna, villast kampsunit ei panda ühekordse kandmise järel pessu ja koolimaja soojuses võetakse see niiehknii ära, aga juhuslikku jogurtiplekki võib ikka esineda ja ainult puuvillase särgi ja jopega võib kooliteel olla külm.

Hommikul peab laps midagi sööma. Aju vajab toitu. Ikka uuesti, me ei räägi siin erilistest lastest. Üldjuhul ei hakka lapsel hommikusöögist paha ega midagi, ta lihtsalt ei taha söömisele aega kulutada või on harjunud laua taga venitama. Koolipäeva hommikusöök ei pea olema midagi suurt ega taevapärast raskestiseeditavat nagu omlett või inglise hommikusöök (kui see ei ole perekondlik harjumus). Puder, kui keegi jaksab ja viitsib. Aga võileib, moosisai, üks puuvili, jogurt, tass kakaod, kohuke, krõbinad… mis iganes. Varahommikul ei ole tarvis muretseda tühjade kalorite pärast (kui laps on normaalse kehaehitusega ja muidu terve, eridieedid on eridieedid)), peaasi, et laps midagi hamba alla saab. Sest vaadake, teie ehk alustate tööpäeva kell üheksa või kümme kohvitassi ja saiakesega, aga laps peab karmimal juhul kell kaheksa olema valmis tegelema vaabakurruliste purihammaste ja kakskordkahega, olles öö jooksul hoolega kasvanud ja võib-olla ka voodis palju sipelnud, hommikuseks kakskordkaheks ei ole enam energiat ja näljasena ta valgubki pingi alla, vahib ringi, on pahas tujus ja nii edasi, ühesõnaga, õppimisest ei tule midagi välja.

Kui laps kuidagimoodi kohe hommikul süüa ei suuda, siis tehke mingi kokkulepe klassijuhatajaga ja pange lapsele hommikune võileib või banana vms kaasa. Kokkulepet on vaja, et laps saaks kuskil rahulikult oma ampsu ära süüa, ilma et klassikaaslased tuleksid suutäit norima või keegi pahandaks, miks sa siin sööd. Meil pakutakse - vist - neil päevil koolis ka hommikuputru, aga meie lapsed käisid proovimas ja ütlesid, et ei maitse… aga kui maitseb, siis see on ka tore võimalus.

Jah, koolilõuna on algklassides tihti juba kell kümme. Mis siis, kella kümneni on laps kolm tundi või kauemgi ärkvel olnud ja tegutsenud, pealegi ei pruugi koolilõuna lapsele sobida. Jah, lasteaias anti hommikusööki - aga see oli lasteaed!

Kuidas laps kooli kohale jõuab, on täpselt pere otsustada. Mina saadaksin kuni poolteist kilomeetrit pika koolitee puhul - kui seal ei ole ohtlikke tänavaületusi, tee-ehitust või kurje koeri - lapse jalgsi minema, aga kui lapsevanem täpselt samal ajal autosse istub ja samas suunas (ja veel edasi teise linna otsa) sõidab, siis on muidugi narrus last iga ilmaga jalgsi minema ajada. Peaasi, et ta õigeks ajaks kooli kohale jõuab ja kunagi päeva jooksul ka liikuda saab. Koolimajja siseneb laps, palun, pärast esimese klassi esimesi nädalaid üksi. Hommikuti on rõivistutes ilma murelikult loksuvate lapsevanematetagi piisavalt palju sagimist ja koolilähedased parkimiskohad on päriselt ka kullakaaluga. Õpetajaga tegelikult ei ole vaja igapäevaselt kohtuda ja klassiruumi leiab laps ikka ise üles. Iseasi, kui on mingeid suuri ja kiireloomulisi muresid teemal "meil suri eile vanaonu, laps võib nutune olla" või "laps lõi eile õhtul esihamba vastu venna põlve katki, ma katsun talle esimese võimaliku arstiaja saada, võib-olla tulen talle kunagi päeva jooksul järele *". Muide, mure teemal "ta oksendas öösel, aga praegu tundub korras olevat, ma tõin ikka kooli" ei ole mure, vaid kuritegelik käitumine ülejäänud laste ja õpetaja vastu. Igasugune võimalik kõhuviirus vajab pärast viimast oksendamishoogu 24 tundi ühiskonnast isoleerimist. 

Üldiselt võiks laps koolimajja jõuda 10-15 minutit enne tunnikella, siis jõuab jope-mütsi-salli ära riputada, kindad maast üles korjata, vahetusjalatsid panna, klassikaaslastega natuke lollitada, kellegagi tülli minna ja ära leppida, klassi kohale kõndida, esimese tunni asjad kotist välja võtta ja veel salaja telefoni kah piiluda, enne kui algab hommikuvõimlemine või hommikuring või pingi kõrval püstiseismine või mis iganes see õpetaja esimese tunni alguses teeb.

Ühesõnaga, saatke oma lapsed kooli õppinult, puhanult, söödetult, vajalike vahenditega ja ilmastikukohaste riietega, õigeks ajaks, tervetena. Veel võiks kaasas olla hea tuju ja arusaamine paratamatusest, et õpetaja on õpetama kutsutud ja seatud, tema teeb õiget asja ja teda tuleb kuulata isegi siis, kui parajasti ei ole väga põnev. Siis sujub ka koolipäev. 


__________
*Lillebroril juhtus kaks kuud tagasi. Hammas näeb taas normaalne välja, ei olnud väga suur vigastus, aga vajas siiski kiiret sekkumist.