Kooliriietest

Ritsiku juures tekkis paras mäsu kooliriiete ja isikuvabaduse teemal. Mina olen meie koolis see tädi, kes ei ohi õpetajate kohvikus, kuidas see või teine laps ometi riides käib, vaid läheb lapse juurde ja ütleb. Esimesel korral alati ilma pahameeleta, lihtsalt informeerides.

Ütlemine juhtub järgmistes olukordades:

• mats võtku müts maha ja pangu see põue, nii toas kui kirikus. Mõisa õues võib rahulikult peas hoida. Meie kultuuris ei kanna lugupidamiseväärilised mehed siseruumides mütse. Kui õpilaste nimekirjas seisab, et on meessoost, siis järelikult on, olgugi, et väga noor. 
• ülearune alastus. Kui madala värvliga püksid vajuvad nii alla, et kannikad välguvad, või jällegi on dekolteest rinnanibud näha, siis on see narrimine, mis ootab juhtumist. 
• sündsusetute kirjadega särgid-pusad. Tähendab, ühel poisikesel oli heleda dressipluusi peal vähemalt 10 cm kõrguste mustade tähtedega kiri "F*CK YOU". Arutasime, mida see tegelikult tähendab ja kas ta seda õpetajatele eesti keeles häälega ka ütleks. Ei tahtnud öelda, pusa pole rohkem koolimajas nähtud, poiss on endiselt tublikene ja muidu hea iseloomuga. Sama pere vanemal pojal olevat klassijuhataja kanepilehe-piltidega särgi koju kappi käsutanud, ma pole kindel, kas ma mööda joostes kanepipildi ära tunnen - aga sellest kirjast ei olnud võimalik mööda vaadata!
• valesti läbipaistev riietus. Kui läbi retuuside on näha mummulised aluspüksid, siis on midagi valesti. Tol ühel korral, mis praegu meeles, ütlesin küll tüdrukukese isale, et palun ostke lapsele püksid jalga, ta ise ei oska vist märgata… isale sellepärast, et ema paraku ei soovinud oma last armastada, muidu räägin naisehakatiste riietusprobleemidest (kui neid on) ikka emadega, kuidagi vähem piinlik kõigil osapooltel.

Dressid on minu meelest inetud, kapuutsikandmine tobe ja kummitallaga jaltas ei ole jalats, aga mis sellest siis ikka. Peaasi, et laps on riides ja ei tekita õuejalatsitega pingi alla porihunnikut. 

Kas tüdrukud peaksid koolis seelikut kandma… jah, muidugi. Aga kui nad ei kanna, siis pole ka midagi hullu, endiselt, peaasi, et laps on riides. Teatrisse ja aktusele lähevad enamuses ikka seelikute-kleitidega. Aaaaga mis siis, kui poiss tahab seelikut kanda? Noh, kui ei ole just naljakostüümipäev, siis on see taas narrimine, mis ootab juhtumist. Ise teab. Jõugu Juht on muide ühel kostüümipäeval kahe aasta eest ühe minu lühema suvekleidiga käinud ja ütles pärast, et see oli kohutavalt ebamugav kogemus. Minu meelest on püksid ebamugavad, aga tütretuna* ei hakka ma kedagi võõramat last vägisi küll kleiti-seelikusse suruma. 

Vahetusjalatsite kandmine on meil kodukorras kah kirjas… vaatasin järele, tegelikult on meil kapuutsikeeld ka, aga sellega las tegelevad õpetajad. Üleüldine peakattekeeld koolimajas on tegelikult ka, aga see matsi mütsiasi on e-le-men-taar-ne.

Tegelikult ütlen ma asju veel. Kui üks armas tüdruk tuli -15'C juures kooli, pahkluud paljad, siis ütlesin. Ja kui lapsed lähevad praeguse ilmaga T-särgi väel poodi, ütlen ka. Mitte pahandamiseks, vaid märkamise äramärkimiseks. Kui suhe lapsega on enam-vähem normaalne, siis saab laps aru ka, miks öeldakse. 

Kui keegi vingub litrite ja värvide vastu… ilma kohutusliku vormita koolis? Mis vahet seal on? ka halva maitsega inimesed võivad olla sõbralikud ja akadeemiliselt toimetulevad. Olgu või narrikuues, peaasi, et riided on seljas ja õpib.

________

*minu kujutluses ideaalsest tütrekasvatamisest on, jah, palju seelikuid ja kleidikesi. Elus ei ole aga seni isegi mitte ideaali vastandit ega midagi, nii et... võib-olla pojatütarde puhul näeb, kuidas läheb. Niipalju kui ma nende puhul sekkun, esmased kasvatajad on siis ikkagi poeg ja minia, vanaema ainult koob villaseid sokke ja küpsetab kooke.