Sunday, November 24, 2019

Me peame rääkima kohustuslikust kirjandusest

Tahtmata ühegi tuttava või võõra kirjandusõpetaja pädevust kahtluse alla seada, süveneb minus hämming, mis loogika järgi lastele raamatuid lugeda soovitatakse.

Kui mina noorespõlves… ühesõnaga, meil oli põhikoolis tore eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Nõudlik, asjalik, õpetas. Mul puudub igasugune mälestus kohustuslikust kirjandusest enne üheksandat klassi*. Siis pidime äketse terve klassiga samu raamatuid lugema. Kahtlustan, et üks neist võis olla "Vanamees ja meri". Teine, talvel oli kindlasti "Jumalaema kirik Pariisis". Kolmandat ei tea jällegi. Ma arrrrrmastasin raamatuid umbes esimesest pilgust ja loen siiamaani peaaegu kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Hiljem kogesin, et Hemingway on täiesti loetav, kui valida mingi muu raamat. Hugo "Hüljatud" meeldis mulle kah päris hästi, aga see kirikuvärk… Praeguseks olen jõudnud otsusele, et küllap olin siis "Jumalaema kiriku" jaoks liiga noor. Peaks võtma ette ja selle uuesti läbi lugema, proovima saada ettekujutust keskaegsest Pariisist, millest ju mingi maeiviitsiguugeldadamisnimelise tegelase isikliku otsuse tõttu mitte midagi järel ei ole.

Keskkoolis vahetus õpetaja. Võeh, muud ei ole selle kohta öelda. Puresime end kolme aastaga läbi kogu maailmakirjanduse igavamast poolest. Enam-vähem igasuguse luule vastu olen siiamaani absoluutselt immuunne. Ja see tempo! Näiteks Shakespeare vääriks minu meelest hoopis rohkem tähelepanu kui kolm tundi pluss üks kirjand. Mis mõte on analüüsida ühe või teise tegelase hingeelu - eriti kui see hingeelu on suurelt jaolt esitatud vihjamisi -, kui puudub arusaamine kontekstist, stiilist ja ühiskonna selle perioodi toimimisest üldiselt? Ma ei mäleta, et õpetaja oleks ainsalgi korral maininud Shakespeare'i teatrit või tolleaegset naiste näitlemiskeeldu. Kas teadsid kõike ise, olles nii umbes 12-aastaselt Shakespeare'i eluloo elutoa aknaalusest kapist välja õngitsenud ja läbi lugenud (mina) või ei teadnud (normaalsed inimesed). Pole siis ime, et suur osa klassist kirjanduse tunde ega õpetajat ei sallinud. Sellest on väga kahju.

Eelmisel nädalal oli tööalaselt juttu, et teine klassi loeb Kristiina Kassi raamatuid. Väga tore, täiesti eakohane, ilusate piltidega ja paras lugemine - normintellektiga, soodsas keskkonnas kasvav kaheksa-aastane on selleks täiesti võimeline. Ja ärge tulge mulle ütlema, et kuna osa lapsi kasvab ebanormaalselt ebasoodsas** keskkonnas, siis tuleb latt alla lasta. Urr. Samas klassis olen näinud lapsi lugemas Piret Raua "Tobias ja teine B" ja põlvkonna võrra vanema autori "Naksitralle". Imetore!

Homme vastab Lillebror kohustuslikku kirjandust. Arvake… Kristiina Kassi raamatut. Eelmisel korral vastas ta "Barbara ja suvekoerad", sest teemaks olid loomalood ja "Teofrastus" oli tal kuueaastaselt juba loetud. Järgmine soovitatav teos on sügisel saadud soovituskirjanduse nimekirja põhjal midagi Astrid Lindgrenilt. Lindgren on muidugi super, aga suur osa Lindgreni peaks-võiks olla loetud algklassides. Vaatame, kas Lillebror valib Mio, mõne detektiivjutu või Tjorveni. Midagi lihtsamat ma lihtsalt ei luba. Niimoodi, servast juba titekate raamatutega läheb terve aasta lõpuni. Ja on kuulda, et lapsed vinguvad, kui raaskeee ja kui paaaaljuu lugeda…

Mina lugesin kümneselt läbi kõik musketäride raamatud, sest huvitas. Jõugu Juht luges samas vanuses läbi Pratchetti "Morti", sest tahtis, Legolas kogu Potteri. Ei olnud raaskeee ega paaaljuuu lugeda.

Suuremate laste kohustuslik kirjandus (mitte ainult meie koolis, see tundub olevat üleüldine suund) tundub veelgi hullem. Eelmisel aastal, 14-aastaselt pidi Jõugu Juht lugema Lena Lilleste raamatut. Õhuke, vähe teksti, JJ sõnul ka titeka olemisega. Kriminaalkirjandusega tutvumine on muidugi okei, aga mina oleksin talle Agatha Christie või vähemalt "Karantiin Grand Hotellis" pihku pistnud. Ea- ja võimetekohane. Ja noortekirjandus, virnade viisi noortekirjandust. Kus on õed Bronted, Jules Verne, Bornhöhe, Vilde, Tammsaare, Kross…? Olles lugenud läbi üsna suure hunniku noortekirjandust, võin kinnitada, et kuigi pahna hulgas on ka häid ja väga häid teoseid, ei tundu ükski neist olevat arendav ega ülesehitav, ainult tuhnimine omavanuste, vabandage, jorsside hingeelus. Mille põhjal see noor inimene arenema peaks?

Või teistpidi - kui 14-aastasele peetakse sobimatuks lugeda klassikalisi raamatuid täiskasvanutest (ei olevat eakohane, arvas üks muidu imetore inimene), kas mina ei olekski tohtinud lugeda Hendrik Groeni "Salapäevikut" - jut käib eakatest vanadekodus, väga muhe lugemine -  ja peaksin piirduma raamatutega, kus natuke äravaevatud keskealised naispeategelased kudumisklubi abil õnne ja sisemise tasakaalu leiavad? Ainult et praegusel eluperioodil puudub mul õnnest ja rahulolust peamiselt mõistlik toatemperatuur. Väljas läks valgeks, saan kuurist puud kätte… Mulle teadaolevalt on kütmisest vähe huvipakkuvaid raamatuid kirjutatud, võtan hea meelega vastu soovitusi. Ühtlasi võib (kuna meil tuli Lillebrori Sõbra Emaga jutuks) soovitada raamatuid, mida tegelikult sobib lugeda 10-aastastel lastel, teen sellest mingi aja pärast eraldi postituse.

_________
*kuna ma mingitel asjaoludel olen lugenud "Tasujat", siis võis ikkagi varem ka midagi kohustuslikku olla.
**mõtlen antud juhul kodusid, kus ainsad avalikult näha olevad trükised on poodide reklaamlehed, ei midagi kriminaalset ega lastekaitse huvisfääri ulatuvat.

No comments:

Post a Comment