Elamise õpetuse raamat

Ei saa mitte edasi lugeda, enne tuleb ära vaimustuda.

Toon Tellegeni "Kõik on olemas" on juba puhtesteetiliselt ilus raamat, aga need jutud seal... nagu oleks karupoeg Puhh ja Muumimamma omavahel udusel päeval kokku saanud, konsulteerinud veel terve hulga mõistlike ja muhedate raamatutegelastega, kes praegu meelde ei tule, kuulanud näiteks Jääääre ilusamat muusikat ja andnud välja ühe ühise risolutsjooni.

Ma jõudsin rannakarbi peoni, siis pidin tulema selle geniaalsust teile jagama.

Rannakarp saadab oravale väikese halli, hapuka lõhnaga kirja, milles kutsub oravat hästi väikesele peole, kuhu ei tule kedagi teist.

Orav võttis istet. Soe merevesi lainetas ta saba ümber ja otse tema vastas loksus üles-alla rannakarp.
 Kaua aega valitses vaikus. Siis küsis rannakarp: "Kas see pidu meeldib sulle?"
 "Meeldib küll," ütles orav. 
"Tead," ütles rannakarp, "suurtel pidudel peab kogu aeg naerma."
"Jah," ütles orav.
Siis oli jälle vaikne.

Kui ma oleksin teise või kolmanda klassi õpetaja, siis ma laseksin igal lapsel sellest raamatust valida ühe loo ja selle tervele klassile ette lugeda. Ja siis me arutaksime, miks see lugu on hea ja ilus. Arutades istuksime klassi taganurgas vaiba peal, meil põleks küünal ja peale ettelugeja lambi ei põleks klassis ühtegi tuld, ainult talvehommikune hämar valgus oleks. Igaks päevaks jätkuks üks jutt ja muidugi jääks lugusid hästi palju üle, aga mis siis, meil oleks neli või viis nädalat igahommikuse ilusa looga sisustatud. Ja me saaksime hästi palju rohkem teada sellest, kuidas elada on hea ja ilus ja sõbralik.

Täiskasvanuna järjest lugemiseks see raamat muidugi ei sobi, liiga palju head ei ole lõpuks enam hea… aga paari loo kaupa küll, et lugude maitse ja lõhn üleni mõjule pääseksid. Pealegi meeldivad oravad mulle väga.