Mitmekuine puruväsinuks treenimine sai laupäeval vääriliselt tasutud - Lillebror võitis kuldse karika. Võimalik, et alates uuest nädalast võtame ühe trennipäeva vähemaks, tal on muidu ikka väga hirmus pikad ja tihedad päevad.
Sama võistlus läks Legolasel täiesti untsu. Vibul oli miski tehniline rika, aga ma ootan ka suuuuure huviga, mida ütleb tema silmade kohta arst umbes kümne päeva pärast. Superman kandis minu meelest kah prille.
Veel võistles Lillebror pühapäeval täiskasvanute hulgas… tulemus oli ootuspärane, aga tubli, et ära käis ja ära võistles, täiesti iseseisvalt (no kohale ja ära sai kellegi autoga, aga muidu).
Lisaks võistlustele osalesid Lillebror ja Legolas kirikus "Päris lugude" üritusel JA Lillebror käis nädala sees kellegi trennikaaslase sünnipäeval.
Jõugu Juht on meil see õnnis lapsuke, kelle elus ei toimu praegu suurt midagi peale intensiivse sotsiaalse suhtlemise. Püüame koos Klassijuhatajaga teda motiveerida osalema suuremate õpilaste jõulupeol, eks seegi on sotsiaalne sündmus.
Koolisematest lugudest veel niipalju, et kõik kolm lapsühikut on saanud kiita väga hea käitumise ja õppimise eest. Lillebroril on kõik trimestrihinded "viied" - see pole neljandas klassis tõesti veel kuigi raske! -, Legolasel neli "nelja" (neist kaks tegemata unustatud tööde tõttu) ja Jõugu Juhil neljad-viied umbes pooleks. Sobib küll.
Mina kudusin siin ühel päikeselisemal päeval portsu kitsaid kaltsuvaipu ja olin selle juures kabuõnnelik, sest oli soe ja valge. Ühel pilvisemal päeval õmblesin kokku ja raamisin ära piibeleht-lehel salli.
Mees osales koguduse juhatuse koosolekul ja tegi vabal ajal Majas mõningaid hädavajalikke remonttöid.
Koos käisime koguduse töötegijate tänuõhtul. See oli nüüd vist neljas kord käia, väga tore oli ka seekord. Sel aastal peeti seda Juulamõisa kohvikus. Joogivalik oli khm… omapärane (astelpajumahl teeseenega, eee, me valiks järgmisel korral lihtsalt vee sidruniviiluga või kui peab olema kohalik, siis ebaküdooniaviiluga), aga söök põhimõtteliselt suupärane ja sündis süüa küll. Oli kena koosviibimine oma inimestega.
Esimese advendi puhuks tuli maha kerge lumekiht. Eelneval päeval käisin metsas männi all sammalt korjamas, et tekitada köögilauale advendimätas. Sai kõige männiokkasem sammal, mida siinkandis nähtud, aga ongi äkki ehedam?
Must Mimi püüdis ühel ööl köögist kaks hiirt ja jättis need kenasti hommikustele tõusjatele leida. Väike Millie mängis nendega väga õnnelikult, varasem tõusja Lillebror teadis rääkida, et esmapilgul näinud hiired päris head välja… no mina sain põrandalt räbalaid korjata. Las harjutab, hiiretööd meil ilmselt jätkub.
No comments:
Post a Comment