Friday, January 31, 2020

Kohe on veebruar

Ja koos sellega võib meid teatavasti tabada vebruariit. Seda me siiski plaani ei võta.

PLNi kohaselt aga
  • tähistame pulma-aastapäeva;
  • tähistame Vanaisa sünnipäeva (kui ta nüüd esmaspäevani vastu peab, peaaegu 87-aastaselt ei ole mõttekas pikaajalisi plaane teha, eriti kuna tema perekonna meestel on kombeks üsna ootamatult teise ilma minna);
  • lapsed osalevad kooli spordipäeval;
  • osaleme ERASMUS+ koosolekul laste Austriasse mineku asjus;
  • käärin palju kangast. Maksin eile lõime eest väikese varanduse, sest seda müüdi ülisuurtes poolides… aga nüüd mul peaks paariks aastaks jätkuma;
  • võimalik, et ajan kõige laiema kanga ka üles ja hakkan siniseid suuuuuri vaipu kuduma, need on nimelt puhta otsas, üks naiskoor käis sügisel Soomes esinemas ja viis kingituseks ära kõik minu kootud suured sinised vaibad;
  • aga on ka võimalik, et ilm ikkagi ei võimalda ka mitme kampsuni ja jopega kütmata kudukambris toimetada;
  • ilmast sõltumatult hakkan edasi kuduma Salme-kirjalist salli, mis on vist üle kuu aja puutumata seisnud;
  • võib juhtuda, et mõni laps kutsutakse sünnipäevale;
  • lapsed osalevad taustatantsijatena kooli Eurovisioonil (ma ei saa kuidagi aru, milleks seda vaja on, aga küllap on see parem kui igasugused nurgatagusted alternatiivtegevused);
  • mina teen ühel pühapäeval midagi juunioridega;
  • naudime koolivaheaega kogu südamest;
  • Millie käib vaktsineerimas ja tutvub võib-olla õuega;
  • panen mulda porrulauguseemned;
  • sööme hästi palju seda, mida meil on ja oleme kokkuhoidlikud - mu kuivainete- ja konservikapp on igasugust toidutoorainet tuubil täis, tuleb ainult sobivates komplektides omavahel kokku segada.
Kõlab, nagu oleks kole palju asju… tegelikult on Organiseerimist selles kõige päris vähe. Ma loodan. Loodan ka, et lumi ja külm nüüd suure hilinemisega enam ei tule. Kõigest pimedusest hoolimata on soe talv nauditavam kui külm. 


Sunday, January 26, 2020

Charles Dickens "Oliver Twist"

Tundub, et on täiesti võimalik elada üle 40 aasta kirjaoskajana ilma, et oleks üht või teist maailmakirjanduse klassikut läbi lugenud. Piinlik.

Pärast vähemalt selle vea parandamist olen ma kõigepealt kuri. Mis mõttes suunatakse meie lapsi koolis lugema mõttetuid "noortekaid" ja korralikud raamatud jäetakse kõrvale? Teismelised ei ole loomu poolest pooltki nii rumalad, kui riiklik õppekava arvab. Kui mu lapsed oleksid veel koduõppel, siis "Oliver Twist" oleks loomulik 12-16-aastaste raamat. Või mõni muu teos samast ajastust, mul inglise klassikutest tulevad kohe praegu kahjuks pähe ainult õed Bronted ja Jane Austen, aga need on siiski natuke liiga naistekesksed.

Muidugi, Dickens kirjutas nii, nagu sellel ajastul kombeks oli. Kui ajastu ära unustada, siis kipub stiil natuke häirima. Nii et ajastut ära unustada ei maksa, see on raamat, mis nõuab teadlikku lugemist ja süvenemist.

Vahepeal tekkis muidugi paralleel Malot´"Perekonnataga", aga kui nii võtta, siis sama sündmustekäik on ka "Jane Eyre"'is - noh, et kaotsiläinud orvu juhuslikud heategijad on ootamatul moel tema sugulased või sugulaste sõbrad (mis tol ajal ilmselt oli umbes sama). Aga võimalik, et niisugused klaver-põõsas võtted olidki tolle ajastu kirjandusele iseloomulikud… tegelikult on vist Verne'il kah mingeid taolisi olukordi. Pealegi peab raamatul, kui see just kellegi kurb elulugu ei ole, olema helge või vähemalt lootusrikas (või hädakorral olukorda parandavat järge lubav) lõpp, muidu mina ei mängi.

Tegelikult peaks "Oliver Twisti" lugema paralleelselt "Parandusmaja varjudega" või vähemalt osaga sellest,  noorem lugeja satuks ilma vaestemajade tausta kohta käiva infota ilmselt segadusse… ja iseenesest ei teeks paha ka näiteks eelnev "Printsi ja kerjuse" lugemine, et seesama noorem lugeja aru saaks, miks vaesus ja kerjamine Inglismaal nii suur probleem olid.

Ilmselt loen ma nüüd mõnd Dickensi raamatut veel, sest meeldis.

Sünnipäevaliselt

On juhtunud nii, et enamikul aastatel on Jõugu Juhil ja minul sünnipäev samal nädalal. Sel aastal on üle hulga aja esimene kord, mil sellel nädalal ei peeta JJ sünnipäeva… sest tema neljast peamisest sõbrast kolm ei ühildu omavahel või üldse teiste inimestega kuni sinnamaani, et kui üks tuleb uksest sisse, siis läheb teine aknast välja… ja me keegi ei suuda välja mõelda, kuidas seda kõike sünnipäevaliselt lahendada.

Mina otsustasin kah, et jätan sünnipäeva pidamata. Töölt võtsin vaba päeva, mille veetsin peamiselt kiiktoolis Dickensit lugedes ja käsitööd tehes. Õhtul tuli Mees aasia toidu ja paari imeliku poetordiga. Saime teada, et Chi meekana ei kõlba süüa, sest keegi hull on sellele tšillit lisanud, ja et edaspidi paluks sünnipäevatort osta Anna Edasist, siis ei pea midagi ära viskama. Aga ikkagi on mõnus, kui terve päeva ei pea süüa tegema ja sinna juurde ei olegi haige ega midagi.

Legolase telefoni asjus valitseb vaikus. Loodame, et jalaomaniku vanemad, kellest ema võib nimepäeva pidada kadripäeval ja isa andresepäeval, tulevad kunagi meeleparandusele. Legolas ise sai selle kõige peale üsna korraliku ülemiste hingamisteede viiruse. Matemaatika kontrolltöö teeb ta kunagi järele, aga me praegu veel ei tea, kas ta homme kooli läheb.

Jõugu Juht sai siin vahepeal jah viisteist… mul on seda endiselt raske uskuda.

Lillebror kirjutas mu kaltsuvaipu üles. Nähes tema ülimalt loomingulist lähenemist õigekirjale, otsustasin temaga taas etteütlusi tegema hakata. Esimeses etteütluses olid põhilised vead täpitähtede täpid - sest neid ta lihtsalt ei märka - ja kõrvallause komad, mille kohta ta ütles, et pole veel õppinud. Etteütluste materjali võtan neljanda klassi eesti keele õpikust, mul õppekavakohaseid etteütlusi tegelikult pole, nii et pole ime, kui ta kiil- ja kõrvallauseid vormistada ei oska. Küll õpib.

Muidu on elu ka üsna kena, kassidel läheb hästi ja korraks mahatulnud lumi sulas viisakalt ära.

Friday, January 24, 2020

Helen Pollard "Väike Prantsuse külalismaja"

Tegelikult lugesin üsna lühikese aja jooksul läbi kõik kolm osa, nii et mulje kehtib ka "Tagasituleku" ja "Suve" kohta.

Naisteromaanid on tihtipeale tobedad. Või kuskiltpidi üle võlli. Või - kõige hullem - ootamatutel hetkedel ülipornograafilised, kehvemal juhul on ära kirjeldatud iga üksiku ihukarva osalus intiimsetes hetkedes või umbes nii.

See sari pole seda kohe mitte. Kerge - jah. Rõõmsatooniline - jah. Ebausutavalt ülevoolavalt sõbralik - jah. Aga just kergus, rõõmsatoonilisus ja sõbralikkus teevad lugemise mõnusaks ja lugeja enesetunde heaks.

Peategelase Emmy elus tuleb läbi kolme osa ette mitmeid ootamatusi ja otsuseid, millega ta mõistlikult ja iseenesest täitsa usutavalt murelikult siiski toime tuleb. On vaja tegeleda Ämmzilla (nagu Bridezilla, aga ämm), alasti külaliste, sõbrannade ja mitmete rohkem ja vähem võluvate meestega. Suurem osa kõrvaltegelastest on ka äärmiselt toredad inimesed, kes Emmyt igati toetavad - aga ehk on see Emmy enese särava iseloomu teene, et ta toredaid inimesi ligi tõmbab?

Külalismaja  ja Prantsusmaa kirjeldused on napid, aga ikkagi tekib sellest kõigest mingi ettekujutus. Ilus ettekujutus. Nunnu. Samuti tekib ettekujutus külalismaja pidamisest - kogu see meeletu koristamine, oeh!

Nurisemise koht laieneb tegelikult enamikule inglise naisteromaanidele. Kas Inglismaal aednikuks saamiseks peab meesterahvas edukalt läbima misterikonkursi ja sinna otsa olema veel märkimisväärselt hea iseloomu ja romatilise loomusega? Või mis muu imeasja pärast on peaaegu kõigis Inglise naisteromaanides (vähemalt mulle tundub nii) kirjeldatud aednikku kui alati heatujulist ja krooniliselt vallalist Adonist? Samas… ei ole aedniku kirjeldus ka ülearu detailne. Loodetavast füüsilisem on see sari küll, ja kohustuslik geisõber* on sees, aga üldisel rõõmsameelsuse foonil need asjaolud ei häiri eriti.

Selle autori nimi väärib meeldejätmist, heas mõttes.

___________
*tundub, et kõigis sel sajandil kirjutatud romaanikestes on vähemalt üks geipaar ka siis, kui nimeliselt äratoodud tegelasi on ainult kümmekond.

Thursday, January 23, 2020

Piinlik lugu

Kõigepealt sirutati sihipäraselt ja alatult välja üks jalg* eesmärgiga, et selle otsa komistaks kiirustav neljanda klassi laps. Laps komistas kohe põhjalikult. Õnneks jäi tema näo ja koolimaja mitte just pehme põranda vahele Legolase õlg. Õla küljes olev käsi hoidis telefoni (vaatas tunniplaani ja hindeid)… telefon lendas koolimaja mitte just pehme põranda pihta. Orienteeruv kahju 100 euro ringis.

Sotsiaalpedagoog sai kiiresti selguse, kes jala sirutas, miks sirutas, kuidas sirutas. Aus ülestunnistus on üsna oluline, ilmselt sai ka jalaomanik aru, et kellegi meelega näolikukutamine on inetu tegu.

Mees võttis õhtul asjaosalise vanematega ühendust. Jalaomanik olevat kodus kõigepealt rääkinud, et tema niisama, mänguhoos, kogemata… Nii väitis jalaomaniku isa. Ei mingit vabandamist - see oleks elementaarselt viisaka inimese tunnus -, ei mingit omapoolset kohest kompensatsioonipakkumist - see oleks kah elementaarselt viisaka inimese tunnus. Lubas koolist läbi käia ja uurida, mis siis ikkagi juhtus.

Käis koolist läbi, kirjutas, et tema probleemi ei näe, midagi ei kompenseeri, ei vabanda. Lõpetas sõnadega "asi mutt", mis on minu arusaamist mööda üsna labane slängism.

Tjah. Elades maailmas, kus tsiviliseeritud inimesed vastutavad oma laste tegude eest ja tsiviliseeritud inimeste lapsed ei valeta vanematele… on raske sedasorti Eesti olemasolust aru saada. Teine, kolmas, viieteistkümnes Eesti? Ma isegi ei oska sellisele suhtumisele numbrit anda. Hakka või uskuma, et JJ kommentaaris "Nad on nii vaesed, et isa peab välismaal tööl käima" on omamoodi tõetera sees. Või on kogu raha ja enesekindlus jalaomaniku aifõuni peale kulutatud, ka see on võimalik… me kõik teame, millepikendused need kallid uhkeldamise-asjad on, eks ole.

Ilmselgelt on purunenud rohkem kui telefon, nimelt lugupidamine. See oli siiamaani üsna neutraalsel tasemel olemas, arvasime, et on vanemad nagu vanemad ikka… selgus, et ei ole ausad ega lugupidamiseväärilised inimesed. Kahju.

Eks me Legolase koolilõpetamisele läheme nii, et istume saalis neist inimestest võimalikult kaugemale. Samasse gümnaasiumi nad loodetavasti ei satu. Igatahes tunnen ma tõsist piinlikkust, et meil koolis ka ühed sellised lapsevanemad on**.

Muidugi võiks seda kõike käsitleda ka palveteemana… et jalaomaniku vanemad parandaksid meelt.


____________
*jala ettepanemine on alati alatu tegu.
** meil on enamasti ikka kenade inimeste lapsed... või vähemalt selliste, kes püüavad kenad välja paista. Mitte tühiste.

Wednesday, January 22, 2020

Kõigepealt söö üks konn!

Lugesin hiljuti kuskil järgnevat mõtet: "Söö igal hommikul esimese asjana ära üks elus konn ja terve ülejäänud päeva ei juhtu sinuga enam midagi hullemat." Tsitaadi autor olevat Mark Twain.

Selles "kuskil" tõlgendati tsitaati nii, et tee esimese asjana ära kõige hullem töö, siis on see tehtud.

Ma jätaks ka parem konnad ellu.

Eile juhtus üks niisugune konna-olukord. Laste sünnipäevade asjus tuleb teha kodune kook. Nii on see alati olnud. Kooki süüakse sünnipäeval hommikusöögiks. Ka see on nii alati olnud. Isegi kui asjassepuutuv ema on koogitegemise-päeva eelõhtul olnud üleval kella kaheni (üks töö oli teha).

Tulime eile Linnast, kotid poekraami täis, kaasas üks laps - Jõugu Juht ja Legolas olid mõlemad külas ja saabusid alles õhtuse bussiga. Kell kuus õhtul on ka sobilik aeg borši süüa, pole probleemi. Mul tekkis tunnike vaba aega. Väsimus oli tappev. Mõte õhtusest koogitegemisest oli peaaegu sama tappev, tähendab, minu õhtus terendas üks elusa konna söömaaeg.

Haarasin härjal sarvist ja sõin konna kohe (olen alati tundnud suurt hingesugulust Margo Durrelliga). Selleks ajaks, kui JJ koju jõudis, oli toorjuustu-punasesõstrakook juba külmkapis tarretumas. Konnasöömine ehk koogitegu võttis kokku ainult 25 minutit… ja siis oli see tehtud!

Ja midagi hullemat enam sel päeval tõepoolest ei juhtunud. Kingitused said pakitud ja hommikul maitses konn, noh, kook täiesti koogiselt. Boonusena saime täna 15-aastase lapse ka, täitsa iseenesest tekkis.

Selle pildi peal - suvel Londonis oma loomulikus olekus - on ta küll veel 14, praegusest mõnevõrra väiksem ja märgatavalt hõredamate vuntsidega - aga pilt on niiehknii selja tagant, eks ole, te vuntse ei näegi. Eksperthinnangul ehk ühe Lillebrori klassiõe arvates olevat väga ilus poiss, kahju ainult, et nii kole vana. Ma seda arvamuse teist poolt ei jaga, täitsa parajas eas on 15-aastase kohta. Aga ilus on ta küll, selle koha pealt on eksperdil õigus.

Monday, January 20, 2020

Soovitusi paluks

Olukord on nüüd selline, et minu Ajal Enne Lapsi ostetud mantel on lagunemas algosakesteks. Isegi kui ma viitsiksin ära parandada voodri (või pigem uue panna) ja tikkida midagi kulunud kohtade peale (ei viitsi), on ta mulle piinlikkusttekitavalt kitsas ka siis, kui mul õnnestuks kaalust alla võtta (krõbistab mõtlikult küpsist). Sest kolme väikese poisi sülestassimine, maatööd ja lai kaltsuvaibakangas on mulle andnud maadlejaõlad… noh, võrreldes selle pajuvitsaga, kellega Mees peaaegu 17 aastat tagasi abiellus.

Olen otsustanud ämmalt päritud naaritsakasukasse mitte sisse kasvada, pealegi on kasukas ebapraktiliselt pikk, mõeldud õhtukleidiga kandmiseks. Ja ma ei võtnud praegu küpsiseid juurde!

Kuna mul on mantlile mõningased nõuded ja puudub täielikult ülevaade, kus mingeid uusi naisteriideid müüakse… ja ma muidugi vihkan poodlemist, palun Truude Blogilugejate abi.

Uus mantel peaks olema soliidne, viisakas, ilus. Mitte mingeid kelmikaid detaile, palun, piisab sellest, et üks mu kunagistest õpilastest klounikostüümi kannab. Ühevärviline, kui saab. Soovitatavad värvid must, pruun, sinine, punane, hall. Kollane, roheline ja lilla on välistatud, valget mul üks väga ilus ja hea eksemplar kapis seisab, absoluutselt ebapraktiline, ei sobi.

Hind võiks jääda alla 200 euro. Kevadepoole on ju riietele allahindlusi, eks ole?

Materjal võiks olla nii villane, kui üldse võimalik. Vill võiks olla kasvanud Euroopas ja õmmeldud võiks ta kindlasti olla Euroopas.

Kisub utoopiaks?

Veel paluks ilusat, mitte mutilikku tegumoodi ja pikkust umbes põlveni või natuke üle põlve.

Kus selliseid eksemplare müüakse peale Kaubamaja, kus on tõenäoliselt üüüüüratu juurdehindlus?

Sunday, January 19, 2020

Risto Laur "Vanaema mesipuu otsas"

See on üks kummaline raamat. Raamatukogu riiulis ahvatlev, ikkagi saja-aastase proua elust ja meenutustest. Hakkad lugema ja... mesilane Siim. Pealegi, nagu selgub, sooidentiteedi probleemidega, väga labane mesilane.

Õnneks on Siimu loba vahele (mesipolitsei, mesihaigla?!) natuke Liidia juttu ka. On köögis tatsutava memmekese olemust, on kohati mõnusat ja kohati judinaid pealeajavat kõnekeelt - ma suren iga kord sisimas, kui keegi ütleb "autosi" vms. On hirmus palju kohalikku klatši ja sugulaste-tuttavate elulugusid. Mida ei ole, on Daam, kelle olemasolu kirjanik pidevalt rõhutab. Ei ole väärikust, ei ole seisukohti, Kuidas Asjad Käivad. Ei ole ka kuigi kenasti elatud elu.

Kahju on, väga kahju. Ei jää head muljet ei kirjanikust ega auväärsesse ikka jõudnud vanaprouast, Hiiumaa elust rääkimata. Ei loe see, et aeg oli raske ja segane, raamatu rõhk võinuks olla kusagil mujal, mitte külajuttudel naabrite arvukatest abielurikkumistest ja alkoholil.

Eriti kahju on, et arvatavasti saanuks vanaproua monoloogidest kirjutada kokku hoopis väärikama ja ilusama raamatu. Vähemalt mitte pooletoobise, nagu on välja kukkunud.

Oeh

Nädal tagasi oli väga hea olla - midagi ei olnudki juhtunud. Nüüd seevastu… oeh.

Mees sai läbi ühe kõige mõttetuma kursuse kõigi oma mitmesegaste õpingute jooksul (märksõnaks refleksioon). See oli muidugi positiivne juhtumine. Ühe teise kursuse asjus, aga ka tööalaste iseärasuste tõttu osales ta ühel kolm päeva kestnud konverentsil nii tänuliku publiku kui kõnepidajana. See tähendas, et meie tavapärasest liikumisrutiinist ei tulnud midagi välja ja igasugune logistika oli väga imelik. Kahe auto omamisest oli seetõttu ka tegelikku kasu.

Mind tabas taliharjapäev natukese hilinemisega… taliaugupäevana. Kolmapäevase pimeduse käes vaeveldes hakkasin tõsiselt kahtlema oma vaimses tervises ja otsustasin vähemalt mõne stressifaktori elimineerida. Järgmisel päeval läksin ja küsisin tuleval nädalal ähvardava jubileumipäeva vabaks, sest kuigi meil on tore kollektiiv, on sealne sünnipäevatamine minu jaoks alati väga stressirohke ja üldse mitte mõnus.
Natuke kangast kudusin ka.

Jõugu Juht pidi registreeruma paari kuus pärast toimuvale prantsuse keele eksamile. A2, oli õpetaja soovitanud. Muidugi oli tema see ainuke laps, kelle kood võimaeiteamisasi ei töötanud ja direktor pidi isiklikult Innovesse helistama ja tõestama, et laps on olemas või midagi taolist.

Legolas osales täiesti tahtmatult ahelreaktsioonis, mille (samuti tahtmatult) viimaseks lüliks sai tema telefon. Algul mõtlesime, et katki on kaitseklaas, aga tegelikult ikka ekraan ise ka. Läbirääkimised ahelreaktsiooni alustanud lapse vanematega on pooleli, eks see jääb nende südametunnistusele, kui nad ennast oma lapse tegude eest vastutavaks ei pea... (ei olnud mänguhoos ega kogemata, oli sihipäraselt ja alatult, kuigi mitte otseselt telefoni purustamise eesmärgiga tehtud tegu)

Lillebror sattus järgmisel päeval väga ebameeldivalt füüsilisse kontakti lapsega, kellele meie koolis ei oska mitte keegi tema emakeeles ära seletada, kuidas Euroopas käitutakse. Kui nüüd järele mõelda, siis paar väikest imearmsat tüdrukut isegi oskaksid… aga need on ju naisterahvad, arvab poolteisemeetrine machomees, kardetavasti ta tüdrukute selgitusi ei kuula. URR. Veel kisti Lillebror sõnavahetusse ema kootud salli teemal. Minu esimene reaktsioon sellest kuuldes sisaldas endas pärleid ja sigu… Lillebror teab seda ütlemist küll. Eriti kuna sõnavahetuses osales laps, kes vanavanemlike asjaolude tõttu peaks eesti rahva ajaloolist käsitöötraditsiooni vägagi hinnata oskama… Noobiless oblikas ja nii edasi.

Must Mimi sattus kräuvahetusse naabrikass Pajalapiga, kelle ristinime me ei tea, aga kes on meil aeg-ajalt käinud juba seitse aastat, peaaegu alati halvasti käitunud, häälekas ja jõuliste seisukohtadega. Ühel päeval keeldus Mimi pööningult alla tulemast, kuni ma isiklikult palumas käisin, ja külje peal olevat tal kriim.

Valge Mini tabasin ükspäev keskendunult kööginurka pissimast. Minu röögatusest ei lasknud ta ennast häirida. Valge Mini tuli meile autolt löögi saanuna ja küllap see mõjutas tema psüühikat, kutsun teda juba ammu saripissijaks ega ole nõus sellest olukorrast mingeid tervisealaseid järeldusi tegema.

Millie on operatsioonist hästi taastunud, mängib taas ennastunustavalt, harjutab hoolega ahju otsa hüppamist ja otsib võimalusi pahandust teha.

Veel saime ühe leinateate ja ära jäi kaks külastamist, kuna külastatav ja külastaja olid jäänud haigeks.

Ja kui nüüd veel vebruariit ja märtsioos peaksid tulema…

Vähemalt on aias seltskond entusiastlikke lumikellukesi ninad maa seest välja pistnud, Lillebror oli kohanud ka nurmenukuninasid. Ja Vanaema-Vanaisa juures õitsevad lumekupud. Vast läheb edaspidi paremaks.

Tuesday, January 14, 2020

Debora Vaarandi "Aastad ja päevad"

Et Debora Vaarandi on väärt luuletaja, olen ma alati teadnud mingil teoreetilisel tasemel. Noh, isiklik suhe luulega on mul üldse ülimalt põgus. Aga Vaarandi elust ei teadnud küll üldse mitte midagi. Kohe täiesti mitte midagi.

Seda huvitavam see raamat oli, mulle tänapäevasel moel kirja pandud elulooraamatud üldiselt sümpatiseerivad… ja šokeerivam. Šokeerivam selles mõttes, et tegelikult olen ma lapsepõlves kuuldud-tuntud kultuuritegelaste seoseid Nõukogude okupatsiooni, kommusintliku ideoloogia ja muu jõledusega pigem ignoreerinud või pole seoseid lihtsalt loonud. Debora Vaarandi raamat toob esile suure hulga nimesid kogu ajastu inetuses - või tegelikult isegi leebemalt kui see ilmselt oli. Küllap ähmastas praegu minu arusaamist fakt, et sõjaeelsete suhtlemiste käigus on mainitud ka korralikke inimesi, isegi vanavanaonu Henrikut (kelle nime päris õige vormi suhtes on mul endiselt suuuured kõhklused ja kahtlused, ka vikipeedia ütleb, et on mitu varianti). Ju need noored kirjanikud ei teadnud päris täpselt ise ka, milline suund õige on... Ja juhtus, et suund võeti itta. Huvitav, kas kirjanikul endal pärast piinlik ka oli?

Võimalik, et nimedes ja Venemaa tagala lustielu kirjeldamises seisnebki raamatu tõeline väärtus. Kahju on, et aeg ja jaks otsa said, kindlasti oleks jagunud mälestusi ka tõeliselt põneva aja - saja aasta taguse lapsepõlve põhjalikumaks analüüsiks. Kuidas inimesed elasid, töökalt ja nappide vahenditega, aga ilmselt väärikalt…

Šokeerivusest hoolimata on tegu huvitava ja ausa raamatuga, nimederägastiku vahelt aimub ikkagi tundeid ja elu, mida elati nii hästi, kui aeg ja oskused võimaldasid.

Monday, January 13, 2020

Avalik pöördumine telefoni teel müüjate poole

Lugupeetavad.

Kuigi see on ilmselgelt raske töö ja te satute päevas mitu korda minusuguse pirtsu otsa, siis:

  • palun hankige endile perekonnanimed, ma arvan, et mingist registrist ikka saab.
  • öelge a-la-ti, mis asjaoludel te helistate.
  • palun ärge ajage absoluutset jama sellest, et te soovite kedagi rõõmustada heade uudistega. Kõne tundmatult inimeselt ei ole üldjuhul eriline uudis, kõne, mille käigus soovitakse müüa asja, mille vastu kõne saaja pole eluilmaski ise huvi tundnud, on igal sajal juhul halb uudis. Nii et palun, ärge valetage.
  • pole mõtet solvuda, kui valitud ohver telefoni otsas pika mõttetu teksti peale kurjaks saab. Eriti, kui ohver palub, et oleksite konkreetne ja ütleksite lühidalt, mis on teie kõne eesmärk. 
Mulle helistas just numbrilt 604 0762 keegi lasteaia parteiorganisaatori häälega Merike - huvitav, kõik siianikohatud Merikesed on olnud väga toredad inimesed - jahus (ma muidu seda sõna ei armasta, aga see sobib siia kõige paremini) väga pikalt headest uudistest, Eesti Vabariigi aastapäevast ja ma ei tea, millest kõigest veel, ja keeldus kategooriliselt ja solvunult ütlemast, mis asja ta minust ometi tahab. Nii palju sain aru, et nemad annavad välja mingi asja. Kuidas, piiks, see minusse peaks puutuma?

Ja kui ma mitu korda ütlesin, et öelgu ta, mida ta soovib, teatas, et parem on vist see kõne lõpetada - nagu mina oleksin mingitki soovi avaldanud temaga rääkida! On ikka meetodid neil müügiinimestel.

Mõnes mõttes oleks muidugi huvitav lõpuni kuulata ja kui agar müüja juba püüab hakata müüki vormistama, märkida ükskõikse häälega, et otse loomulikult ei soovi ma iialgi tema pakutavat toodet osta. Ainult et eelneva müügijutu kuulamine oleks tüütu ja pika kõne peale öelda, et teate, ma ainult lollitasin teid, oleks inetu. Ma parem ütlen kohe, et mina ei osta mitte ühtegi asja mitte kunagi telefoni teel. Punkt. 

LÕRR.

Ja misasi see nüüd oli, mille peale ma enne "Merikese" soovimatut kõnet pingsalt mõtlesin?

Sunday, January 12, 2020

Nagu ei juhtukski midagi

Nädal aega kooliskäimist on meid põhjalikult ära väsitanud. Täitsa hirmus lugu.

Ja ometi me nagu ei olekski midagi teinud.

Noh... mina kudusin kangast. Natuke. laupäeval valmistasin švaabi Maultasche'sid (nagu pelmeen, aga hea) ja vaatasin elus esimest korda youtube'ist, kuidas süüa teha!

Mees… ah jah, parandas põrandat ja harvendas õunapuid.

Väike Millie käis operatsioonil. Kui kõik on nii, nagu peab, ei teki tal sabakrampi enam kunagi. Ta ei ole küll veel sama rõõmus ja tegus nagu enne, ilmselt kõhuke valutab vahepeal, aga aeg-ajalt hüppab täitsa rõõmsalt ringi.

Jõugu Juht käis kolleegidega jõusaalis. Eks näeb, kas ta jääbki seal käima või mis saab.

Legolas teatas, et tema trennis küll prille ei kanna. Kussa, tegin mina, see pole mingi jalgpall või muu vehkimine, et prille ette ei või panna, vibulaskmine on täppissport!

Lillebror avastas enda jaoks õhupallikunsti. Ka tema vaatab youtube'ist, kuidas seda teha. Tihti saadavad tema püüdlusi küll paugatused… aga eks alguses on ikka keeruline. Mõõkasid ja puudleid oskab ta juba hästi teha.

Suured kassid eelistavad elada ahju peal. Mis siis, et väljas on jaanuari kohta jahmatavalt soe, kassid tunnevad kalendrit, on talv.

Friday, January 10, 2020

Katrin Pauts "Minu Muhumaa"

Hästi lühidalt - see on hästi kirjutatud raamat.

Jupi maad pikemalt ka.

Kuna Vanaema suunati nooruses Saaremaale tööle ja tal jäi sellest asjast paar head sõpra, käisin lapsena õige mitu korda Saaremaal. Saaremaale teatavasti ilma Muhus käimata ei saa, kui just laevaga ei lähe (iiiik, veel pikem kõikumine kui Kuivastusse?) või lennukiga ei lenda. Lapsepõlve-Muhust on mul sõna otseses mõttes kaks mälestust - autoaknast nähtud vesine võsa, sest vihma sadas, ja korduvalt lõputu praamisaba. Kõik. Nagu Katrin Pauts täiesti õigesti kirjutab, on Muhu paljudele pigem vahejaam enne Saaremaad.

Perega kooskäimisest on mul Muhust üks mälestus ja see on kahjuks kole. Liiva poes irvitasid kaks teismelist nolki selle üle, kuidas ma nutva Legolase herilasepistevalu püüdsin leevendada, poe külmkapist võetud pudelit tema kukla peal hoides. Kas need nolgid olid kohalikud või samasugused teelised nagu meie, ei tea, herilane oli ilmselt kohalik. Ei ole mul tõsiseltvõetavat mälestust imeilusast Katariina kirikust ega Koguva külast, mille juures me tegelikult ära käisime, aga mingitel asjaoludel hoopis otsustasime Kõinastu laiul ära käia, kivistisi vaatamas. Kõinastu aga pole enam Muhu.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud…

Muhu rahvariided on alati tundunud kuidagi kummaliselt teistsugused kui kõik muud. Pautsi raamat seletab ära, miks. See kogukond on ennast hoidnudki teistsugusena, omaette. Isemoodi söögid, isemoodi sõnad (igav tähendavat eesti keeles hirmus) ja isemoodi ilmavaade. Võib-olla on see turvaline, ei tea... aga iga kogukonna asi ja püha kohustus peaks olema omaks võtta uued liikmed, kui need siiralt püüavad kohalikke kombeid õppida. Valmisolekut proovida hapurokka (juba nimi tekitab õõva, retsept seda enam) ei saa tõlgendada muu kui suuuuuure sulandumissoovina, aga käituti… Nojah.

Ainult et... peale muhulaste võõravaenulikkuse ja näputäie kohalike kirjameeste kirjelduste selles raamatus muud Muhu saart nagu polekski. Korraks on juttu, et põhjaküljel on teistsugused rannad kui lõuna pool, ja paar lõiku räägivad Koguva küla filmitüdimusest, aga see on ka kõik. Küllap on Muhus muudki mainimisväärset. No näiteks… Saarel on ilmselgelt mingi ajalugu ka enne nõukogude aega, millest on hirmus palju juttu, ja taluderajamist, millest on kah natuke juttu … no näiteks Pädaste mõisal on ju ka ajalugu, millega on kindlasti seotud legendid ja midagi põnevat… aga ainult omanikku mainiti teksti sees paar korda.

Ühesõnaga, taas üks "Minu-" raamat, milles ei kirjutatud sellest, mida mina oodanuks. Ma millegipärast ikka ootan "Minu Inglismaa" taste, mida olen paaris raamatus siiski ka kohanud… aga näe, pole. On isiklik raamat teemal "Minu pere ja minu enese lugu ühes Muhu külas", mitte varbad-vees saareraamat, nagu pealkiri lubab. Alapealkiri on iseasi.

Autori muid raamatuid katsetaksin küll lugeda, kui need kunagi pihku peaksid juhtuma.

Tuesday, January 7, 2020

Elu ja mis selle sees praegu on

Ilm.

Ausalt, mina ei mäleta nii sooja talve. 1992 (vist) oli küll jaanuaris ühel hommikul kella 7.40 paiku äike (sest ma olin teel kooli, loogiline, et kellaaega tean) ja selle peale olid Tähtvere vahel mingil hekil kohe vägevad pungad, aga tolsamal äikesehommikul läksin kooli siiski läbi vastiku lumelopa, mida oli kohe kindlasti rohkem ja jäisemana kui sel aastal.
Esmaspäeva hommikul ainult oli korraks lumi ja accuweather lubab ööpäevaringseid miinuskraade korraks ainult JJ sünnipäevaks. Kaugem ilmaennustus on niiehknii paras kohvipaksu vaatamine. Ega me ei kurda, aktiivmajas on sellise soojaga päris mõnus olla ja kõiki ahje ei pea igapäevaselt kütmagi. Ainult et soe talveilm tähendab ühtlasi ka pimedat talveilma, see enam nii väga fun ei ole.

Tervis.

Viimastel päevadel olen kannatanud kõrvetiste all. Kuni sinnamaani, et normaalses asendis magama jäädes ärkan mingil hetkel keset ööd tundega, et varsti hakkan oksele. Õnneks on meil voodis palju patju ja nendele toetudes kannatab poolistukil magada küll. Kahtlustan kõrvetiste põhjusena Bonduelle marineeritud seente soodusmüüki, nende traditsioonilises marinaadis šampinjonid maitsevad paremini, kui mulle hea on. Võib loota, et kui ma nüüd paariks nädalaks väga headest ja väga äädikastest seentest loobun, siis lähevad kõrvetised iseenesest üle (mul on paar korda olnud sama seis regulaarse kartulikrõpsudega liialdamise puhul). Samuti olen ennast juba mitu nädalat harjutanud vähesema suhkruga hommikukohvi jooma. Tuleb välja küll. Rohkem kohvi ma tavaliselt päevas ei joo, kui just töö juures kellelgi sünnipäev ei ole.

Kodu.

Ilusad koristamise-plaanid pole täide läinud, täpsemalt pole ma neid oluliselt teinudki. Küll aga juhtus eile üks spontaanne remont. Nimelt on arvutitool ebasoodsalt puukoise põrandaosa peal, mis 17 aastat tagasi põrandat remontides tundus täita kobe ja jäi pealegi aastaid käiguteedelt jne ohustamisest kõrvale. Kui me aasta tagasi mööbli ümber tõstsime, selgus, et see põrand siin vajab mingit tähelepanu… kunagi. Kuni Laenulaps, kes ei oska loomulikult (ega peagi) laupäeva õhtul teistega "Starcrafti" võimaeiteamis ühist arvutimängu mängis - jah, meil saavad 4 poissi endiselt võrgupeo moodi asja teha -, istus ta siin meie peaarvuti taga ja liigutas toolirattaid ikka edasi ja tagasi ja hõõrus põrandalaua kahe koha pealt täielikult läbi. Ja esmaspäeva õhtul avastas selle koha must Mimi, kes titana käis liivakastis kohas, kus põrand oli täitsa puruks* ja... Mimi rõõmustas lapsepõlvemälestuste üle ja käis kohe kiiresti "õiges liivakastis". Jäi mediteeriva ilmega vahele, sai koslepi, aga oli selge, et põrandalaud tuleb lappida. Eile õhtul tehti kolm tundi tööd ja nüüd on vaja ainult üles leida puidutöötlusvahendi purk, et lapp saaks ümbrusega sama värvi. Mõned soovituslikust natuke laiemad põrandapraod peaks ka veel millegagi kinni toppima.

Kudu.
Põrandatöö tõttu jäi eile üles ajamata uus kitsas kangas. Seetõttu tõmban täna seitse sooja kihti selga ja lähen suure telje taha - seal teatavasti ei ole kütet. No aga kui päeviti on õues neli kraadi sooja, ja ümbertringi on ruumid ikka soojapoolsed… Pealegi on kangakudumine füüsiline töö, annab ise kah sooja. Oleks ainult valgust, et vaibavärve saaks kokku panna. Kuskil kella 12 ringis ehk.

Kool.

Jõugu Juht tuli esmaspäeval koolist vaimustava uudisega, et ta peab kohustusliku kirjandusena lugema õudus-, krimi- või ulmeraamatut. Jätsin supikeetmise kus seda ja teist ja tormasin raamaturiiuli juurde - lõpuks ometi on mul võimalik lapsele oma lemmikraamatuid soovitada! JJ suhtus asjasse eakohaselt leigelt ja küsis, milline neist kõige õhem on. Oeh. Igatahes on tema toas nüüd virn väga häid raamatuid ja eks ta siis nüüd ise arvutab lehekülgi…
Veel tuli eile juhuslikus lauataguses vestluses seenekastme mugimise vahel välja, et JJ pidavat olema klassi poistest üks vaiksemaid. Klassijuhataja, kes teda tõepoolest harva näeb, oli üsna jahmunud, kui ütlesin, et JJ armastab sõpradega ja vendadega lõõpida ja sarkastilisi nalju teha. Eks käitumise valimine vastavalt olukorral ole ka vajalik oskus.

Üldine toimetulek.

On hämmastav, kuidas rütm saab kahe nädalaga paigast ära minna. Ja kuidas esimene tegelikult mitte väga intensiivne, aga tavapäraselt kulgev tööpäev saab inimese ära väsitada. Eks oma viga on ka öistes ärkamistes, vt eestpoolt. Muidu on ka suured tegusolemise plaanid, aga nagu te näete, istun ma pesuriputamise ja ahjukütmise asemel arvuti taga, must vajalikust tööst rääkimata. Oeh. Kohevarsti hakkan tubliks.


_________
*suures esikus, seal on põrand praeguseks täies ulatuses asendatud, lauad olid ikka läbinisti viletsad.

Monday, January 6, 2020

Ljudmila Ulitskaja "Imaago"

See on nüüd üsna lühikese aja jooksul neljas Ulitskaja roman, mis ma olen läbi lugenud. Eelmised olid "Kukotski juhtum", "Siiralt teie Šurik" ja "Daniel Stein, tõlkija". Kõik meeldivalt paksud. Kõik… vabandage.

Kõik äravahetamiseni sarnased. Mul on tunne, et Ulitskaja kirjutab kõigis raamatutes sama lugu. Eks seda juhtub muude kirjanikega ka, inimene kirjutab ikka sellest, mida ta teab, eks ole.

Palun väga: igal pool on mingid erukindralid või muidu asjapulgad, kellel on mässuline tütar, võluv armuke või midagi taolist. Vanadel naistel, kes pole ilmselt elu seeski arsti lähedalt näinud, kukub saunas emakas välja. Noored on kuulekad, kuni otsustavad mässama hakata. Stalin sureb ja tema matusepäeval tallatakse inimesi surnuks. Kõik elavad Moskvas, uskumatutes elutingimustes, ühisköögid ja muu õudukas. Keegi pestakse puhtaks. Kõik, kes saavad, püüavad emigreeruda Iisraeli. Ja nii edasi.

Võib olla, et Venemaa kuuekümnendad olidki sellised. Mina pole näinud, sain raamatute ja maeiteamis kanalite kaudu ainult järellainetusest teada - et tehnikasajand, Gagarini ilus naeratus, uudismaa ja Hruštšovi king. Strugatskite raamatud ei ole ilmselt kõige täpsem allikas, kirjeldamaks ülekuulamisi ja vastuhakku.

Tore on, et midagi saab kõigi nende imelike abielude ja ühiskorterite vahel teada ka. Kuidas lapsed vanematest aadete nimel, aga mõnikord ka ellujäämise nimel lahti ütlesid. Ja milliseid tagakiusamise vorme oli olemas… Ma näiteks ei teadnud, et riigis, kus kaheksakümnendate algklassilapsed laulsid usbeki ja tunguusiga sõbrakssaamisest, kiusati sihipäraselt taga juute ja näiteks tatarlasi. Niipalju siis rahvaste sõprusest (ühtegi usbekki ega tunguusi poole ma kah eluilmaski ihusilmaga näinud, küllap on nendegi hulgas toredaid inimesi).

Aga kui ma saaksin paari kuu tagusele iseendale anda soovituse, siis soovitaksin Ulitskajat lugeda, üks raamat aastas või umbes nii. Kirjutab küll jube hästi, aga pikapeale lähevad need Sergejevitšid ja Afanasjevnad omavahel natuke nagu segi või nii. Ja raamatute vahel. Huvitav, kas Ulitskaja eri raamatute tegelased on omavahel tuttavad ka?

Sunday, January 5, 2020

Koolivaheaja viimasel päeval

… on vist esimest korda hea meel, et homsest jälle rutiin tekib.

Meil on sassis unerütm ja toidurütm, igasugusest mõtestatud tegevusest rääkimata. Mis teha, kui nii palju vabadust käes on!

Sel nädalal käisime muidugi natuke tööl kah, aga seda polnud kuigi palju… ja laste kooliga seotus avaldus homse kehalise kasvatuse tunni jaoks koti pakkimises, kõik, koduülesandeid ju ka polnud.

Veel ei olnud mitte mingit külma ega lund, mis oleks natuke talisportimist võimaldanud. Oli, nojah, vana-aastaõhtu koos külalistega, see oli muidugi kena, aga ülejäänud aja kodus on Gäng istunud üksteise kukil ja Kräununud. Laenulaps oli külas, see vaenehing sai pealt näha ja kuulda Kräunu ja frusteerunud lapsevanemaid, küllap oli see üsna kole.

Kõik kolm last käisid kinos, vaadati eakohaseid filme. Suurtel poistel oli kaasas Laenulaps, Lillebroril tema Sõber.

Ükspäev tegid mehed lõket ja põletasid mitmesugust põletamiseks sobivat prügi. Üks teine päev viidi lõkkehunnikust tuhka ja kõdu minema, nüüd on lõpuks ometi lõkkekoht enam-vähem mõistliku suurusega - 2017. aasta katuseprahist saadik on lõkkekohal olnud suur kuhi igasugust jama, enam ei ole.

Lillebrori peenras õitses vapper võõrasema.

Mina sorteerisin garaažis kaltsuvaibamaterjali, sain sorteeritud. Homme läheb lõikamiseks. Veel oli mul midagi kergema sordi kõhuviiruse sarnast kallal. Ainult et kehakaalu see kergema sordi viirus küll kergemaks ei teinud...

Mees murdis esimesel jaanuaril hambast tüki välja, sai õnneks reedeks arstiaja. Arst lappis selle hamba ära, aga tuvastas hulga vigu veel. Mees külastab nüüd mitmesuguseid hambaarste kohe palju. Arst, kes on Mehe perekonna hambaid läbi nelja põlvkonna ravinud, ütles kunagi, et neil on kõigil olnud erakordselt pudedad hambad, küllap on see geneetiline. Tundub küll nii.

Millie-Miu oli külalistest parajas stressis ja sai kohe selle otsa, kah esimesel jaanuaril elu esimese ja plaani järgi viimase jooksuaja. Viiekuuselt! Ta ei elaks oma praeguses suuruses kindlasti poegimist üle ja ükskõik milline isane, kes tema vastu huvi tunneks, oleks selgelt pedofiil… aga Millie'l on sellegipoolest MÄÄÄÄU ja saba krampis. Tuleval neljapäeval läheb operatsioonile.

Must Mimi püüdis ühel ööl kõigi aegade kõige paksema hiire. Arvatavasti oli tegu elukaga, kes juba umbes kuu aega meil köögis laamendamas ja hiiremusta puistamas käis. Enam ta ei käi, isiklikult lasin surnukeha kempsust alla.

Muidu elame hästi, tänan küsimast… aga kõigest rutiiniootusest hoolimata pole ma üldse valmis homme hommikul kell kolmveerand seitse tõusma.


Saturday, January 4, 2020

Minna Lindgren "Surm Õhtuhiies"

Eakatest kirjutatud lood on peaaegu alati võluvad. Midagi lootusrikast on selles, kui rulaatoritega tädikesed, kellel on pangakaardi kood suurte numbritega rahakotis paberitükil kaasas - et ilma prillideta lugeda näeks - kahtlasi sündmusi lahendavad või elu nautida püüavad. Tundub vägagi loogiline, et 94-aastaselt ei pea enam tervisliku toitumise ega südamestimulaatorite pärast muretsema, raamatu avalause võtab selle teema ilusti kokku.
"Igal hommikul, kui Siiri Kettunen üles ärkas, avastas ta, et ei ole ikka veel surnud."

Küllap see asi väga kõrges eas nii ongi.

Sellest raamatust ei maksa oodata peadpööritavaid seiklusi ega selgeid lõpplahendusi (viimaseid leiab rohkem nagu Hercule Poirot' lugudest), aga ta on südamlik, muhe ja annab ettekujutuse, kuidas see vanaolemine tegelikult heaoluriigis võib välja kukkuda.

Nurinakoht - minu meelest on raamatu keel konarlikuvõitu, ja ma ei mõtle selle all Irma keelenalju. Ja misasi taevapärast on mämm, mida Irmale haiglasse kostiks viiakse? Tundmatute toidunimede puhul võiks ikkagi olla väike tärnike ja joonealune seletusega. Kesse muidu teab, mis imeasju need soomlased söövad, veripannkooke (eestlased söövad verikäkki, kas see on midagi sarnast?) ja puha.

Wednesday, January 1, 2020

Võõruspidu väikelastega

Kirjutan kohe täna, sest ei viitsi veel minna õhtusööki valmistama.

Umbes kaks nädalat tagasi kuulutasin vana-aastaõhtuks välja ekraanivaba lauamänguõhtu, tulgu, kes tahab. No ma seda FBs päris avalikuks ei teinud, kutse saatsin umbes 60 inimesele sõbranimekirjast, jättes välja inimesed, kes elavad põhikohaga kuskil teises riigis, ja need, kes arvatavasti meie kõige lähemate sõpradega ei haaku (tööalased kontaktid jne, ma ei ole valmis omavahel päriselus leebelt ühildama padukonservatiivseid kristlasi ja vikerkaarelipulehvitajaid). Paari mitte-FB inimesega vestlesime asjast väljaspool võrku.

Alguses tundus, et tuleb väike seltskond. Siis tundus vahepeal, et oioioi… lõpuks tuli väga paras seltskond, 11 täiskasvanut ja 10 last. Kui oleks kasutanud kõiki kasutatavaid ruume - no me vannitoas, meie ülemöbleeritud magamistoas ja väikeses esikus külalisi pikalt ei hoia, ja JJ pani oma toa ukse resoluutselt kinni -, siis võinuks ära mahutada kuni 50 inimest. Tõsi, söögile ligipääsemise ja kempsujärjekorraga oleks keeruliseks läinud, aga nii üleüldiselt.

Kuna minul oli pöial lõhki - tavaline nahalõhe, paraneb Nivea SOS-kreemi ja veega lobistamise vältimise abil -, keeldusin süüa tegemast. Kallid külalised tõid igaüks midagi põskepistmist kaasa ja enamik neist sai midagi kojuvõtmiseks kah. Enne õhtust kirikut ja külalisi juhtus peaaegu 17-aastase abielu jooksul esimest korda, et läksime Mehega koos poodi nii, et Mees oli näljane. Ma ei soovi seda enam kunagi korrata, kuid tulemusena tekkis koju palju leivakoorukesi ja salatit, millega neid täita. Tundub, et sobis.

Üllatustest juhtus veel varasemast kogemusest jupi maad pikem jumalateenistus. Oli väga sisukas ja tore, aga pastori viimaste mõtiskluste ajal, millest mina ei teadnud, kas sellest saab jutlus või teenistuse kokkuvõte, hakkasin Mehele saali tahaotsa helipulti paaniliselt sõnumit saatma - külalised saabuvad ja meid pole kodus, mis saab? Kohe sel ajal selgus, et pastor lihtsalt võttis jumalateenistust kokku. Huhh.

Koju saime nelikümmend minutit planeeritust hiljem ja umbes kakskümmend minutit enne esimeste külaliste saabumist. Õnneks läheb leivakoorukeste täitmine kähku ja armas C. võttis kohe saabudes lahkesti ette puuviljapesemise. Ega palju muud teha ei olnudki.

Täiskasvanuid oli koos meiega kolm paari ja viis üksikut, neist üks täitsa võõras ja üks peaaegu… aga ikkagi väga toredad inimesed. Lapsed olid vanimast noorimani JJ peaaegu 15, L 14-pool, Legolas 13 ja veerand, S üsna täpselt 13, Lillebror kolmveerand 11, Lillebrori Sõber 10 ja veerand, Lillebrori Sõbra Õde 8, K pool kuus, TT 3, M peaaegu 2. Suuremad mängisid rõõmsasti koos (JJ ka!!!!) ja hoidsid vahepeal väiksemaid. Väiksemate hulgas osutus ootamatult populaarseks minu lambakollektsioon, siiani leiame kaisulambaid ebaharilikest kohtadest. TT käest tuli muidugi (ikkagi poisterahvas) ära võtta mõõku ja vahetada kergestilõhutav taskulamp vähemväärtusliku vastu välja. No aga me oleme ühemehemürglitega harjunud ja TT on siiski väga mõistlik pisipoiss, tundub mulle.

Mängiti Rummyt, Dixitit, Carcassonne'i, Katanit, Vortexit ja võib olla midagi veel. Siis sai südaöö ja oli tarvis minna õue mürtsu tegema. Mürts oli nähtavas kauguses ainuke, metsa taga midagi vilkus, aga rakettide olemust näha ei olnud. Täna korjasin väravast kokku umbes kaks suurt peotäit jääke - lapsed magasid ju veel iluund, emaühik oli varem magama läinud…

Suuri kasse mürts ei häirinud, mikrokass Millie-Miu ei teadnud, kas karta rohkem temast vaimustunud lapsi või ilutulestikku, alles pärast kõigi lahkumist sai jälle iseendaks ja tuuseldas rõõmuga laialipuistatud lambaid. No ta peab harjuma, ega muud üle ei jää.

Pärast mürtsu läksid kõik ka kodudesse magama, aga me oleme tänulikud, et tuldi ja oldi.

Kõige ilusama ilutulestiku andis meile hoopis Jumal - nii kaunist selget, tähevalget ööd pole ammu nähtud. Lausa kahju oli olla Maja ees, kus suured puud tähti varjasid, aga taga-aias on pime ja igasugused takistused nagu põõsad ja peenrad ja...

Kui Jumal päevi annab ja mingeid planeermatuid ootamatusi ei tule, siis kordame seda juba vähem kui aasta pärast. Pange kalendrisse kirja, sama koht, sama aeg.

Palju jaanuari!

Head uut aastat teile ka! Meie uusaasta on seni olnud täitsa kena… varsti hakkan hommikukohvi jooma (kell on 12.40).

Uue aasta plaanidest peamised on seekord üsna kokkuvõetavad: töötada rohkem, palvetada rohkem, rõõmustada rohkem. Jaanuari julgen juba juppideks lahti võtta.

Kõigepealt naudime koolivaheaja jäänuseid ja teeme pisut välitöid.
Võimalik, et mõned lapsed käivad ühel või teasel sünnipäeval.
Peame Jõugu Juhi Jubileumi.
Võib-olla peame minu Jubileumi.
Loodame südamest, et lund ei tule rohkem, kui Legolas viitsib rookida.
Mees külastab hambaarsti.
Peame kinni kõigist reisirahade kogumise plaanidest.
Valmistatakse natuke mööblit, näiteks üks riiul JJ tuppa akna alla.
Võib-olla tehakse mingeid tubasemaid remonttöid ka.
Kui ilma peab, koon maha kaks kangast.
Opel Corsa käib remondis ja seekord leitakse üles põhjus, miks tal aku pidevalt tühjaks jookseb (kahtlustame, et signalisatsioonisüsteemis on lühis; kuna selle autoga me ilmselt enam kaua aega Brüsselisse, Riiga või kuhugi muusse kahtlasse kohta ei sõida, siis võib signalisatsioonisüsteemi rahulikult eemaldada).

Aga nüüd hommikukohv, pesuriputamine ja suurem tuuseldamine garaažis sorteerimata kaltsuvaibamaterjalikottide vahel. Tahan selle tööga täna ühele poole saada.

Tegusat uut aastat!