Sunday, January 26, 2020

Charles Dickens "Oliver Twist"

Tundub, et on täiesti võimalik elada üle 40 aasta kirjaoskajana ilma, et oleks üht või teist maailmakirjanduse klassikut läbi lugenud. Piinlik.

Pärast vähemalt selle vea parandamist olen ma kõigepealt kuri. Mis mõttes suunatakse meie lapsi koolis lugema mõttetuid "noortekaid" ja korralikud raamatud jäetakse kõrvale? Teismelised ei ole loomu poolest pooltki nii rumalad, kui riiklik õppekava arvab. Kui mu lapsed oleksid veel koduõppel, siis "Oliver Twist" oleks loomulik 12-16-aastaste raamat. Või mõni muu teos samast ajastust, mul inglise klassikutest tulevad kohe praegu kahjuks pähe ainult õed Bronted ja Jane Austen, aga need on siiski natuke liiga naistekesksed.

Muidugi, Dickens kirjutas nii, nagu sellel ajastul kombeks oli. Kui ajastu ära unustada, siis kipub stiil natuke häirima. Nii et ajastut ära unustada ei maksa, see on raamat, mis nõuab teadlikku lugemist ja süvenemist.

Vahepeal tekkis muidugi paralleel Malot´"Perekonnataga", aga kui nii võtta, siis sama sündmustekäik on ka "Jane Eyre"'is - noh, et kaotsiläinud orvu juhuslikud heategijad on ootamatul moel tema sugulased või sugulaste sõbrad (mis tol ajal ilmselt oli umbes sama). Aga võimalik, et niisugused klaver-põõsas võtted olidki tolle ajastu kirjandusele iseloomulikud… tegelikult on vist Verne'il kah mingeid taolisi olukordi. Pealegi peab raamatul, kui see just kellegi kurb elulugu ei ole, olema helge või vähemalt lootusrikas (või hädakorral olukorda parandavat järge lubav) lõpp, muidu mina ei mängi.

Tegelikult peaks "Oliver Twisti" lugema paralleelselt "Parandusmaja varjudega" või vähemalt osaga sellest,  noorem lugeja satuks ilma vaestemajade tausta kohta käiva infota ilmselt segadusse… ja iseenesest ei teeks paha ka näiteks eelnev "Printsi ja kerjuse" lugemine, et seesama noorem lugeja aru saaks, miks vaesus ja kerjamine Inglismaal nii suur probleem olid.

Ilmselt loen ma nüüd mõnd Dickensi raamatut veel, sest meeldis.

No comments:

Post a Comment