Et Debora Vaarandi on väärt luuletaja, olen ma alati teadnud mingil teoreetilisel tasemel. Noh, isiklik suhe luulega on mul üldse ülimalt põgus. Aga Vaarandi elust ei teadnud küll üldse mitte midagi. Kohe täiesti mitte midagi.
Seda huvitavam see raamat oli, mulle tänapäevasel moel kirja pandud elulooraamatud üldiselt sümpatiseerivad… ja šokeerivam. Šokeerivam selles mõttes, et tegelikult olen ma lapsepõlves kuuldud-tuntud kultuuritegelaste seoseid Nõukogude okupatsiooni, kommusintliku ideoloogia ja muu jõledusega pigem ignoreerinud või pole seoseid lihtsalt loonud. Debora Vaarandi raamat toob esile suure hulga nimesid kogu ajastu inetuses - või tegelikult isegi leebemalt kui see ilmselt oli. Küllap ähmastas praegu minu arusaamist fakt, et sõjaeelsete suhtlemiste käigus on mainitud ka korralikke inimesi, isegi vanavanaonu Henrikut (kelle nime päris õige vormi suhtes on mul endiselt suuuured kõhklused ja kahtlused, ka vikipeedia ütleb, et on mitu varianti). Ju need noored kirjanikud ei teadnud päris täpselt ise ka, milline suund õige on... Ja juhtus, et suund võeti itta. Huvitav, kas kirjanikul endal pärast piinlik ka oli?
Võimalik, et nimedes ja Venemaa tagala lustielu kirjeldamises seisnebki raamatu tõeline väärtus. Kahju on, et aeg ja jaks otsa said, kindlasti oleks jagunud mälestusi ka tõeliselt põneva aja - saja aasta taguse lapsepõlve põhjalikumaks analüüsiks. Kuidas inimesed elasid, töökalt ja nappide vahenditega, aga ilmselt väärikalt…
Šokeerivusest hoolimata on tegu huvitava ja ausa raamatuga, nimederägastiku vahelt aimub ikkagi tundeid ja elu, mida elati nii hästi, kui aeg ja oskused võimaldasid.
No comments:
Post a Comment