See on üks kummaline raamat. Raamatukogu riiulis ahvatlev, ikkagi saja-aastase proua elust ja meenutustest. Hakkad lugema ja... mesilane Siim. Pealegi, nagu selgub, sooidentiteedi probleemidega, väga labane mesilane.
Õnneks on Siimu loba vahele (mesipolitsei, mesihaigla?!) natuke Liidia juttu ka. On köögis tatsutava memmekese olemust, on kohati mõnusat ja kohati judinaid pealeajavat kõnekeelt - ma suren iga kord sisimas, kui keegi ütleb "autosi" vms. On hirmus palju kohalikku klatši ja sugulaste-tuttavate elulugusid. Mida ei ole, on Daam, kelle olemasolu kirjanik pidevalt rõhutab. Ei ole väärikust, ei ole seisukohti, Kuidas Asjad Käivad. Ei ole ka kuigi kenasti elatud elu.
Kahju on, väga kahju. Ei jää head muljet ei kirjanikust ega auväärsesse ikka jõudnud vanaprouast, Hiiumaa elust rääkimata. Ei loe see, et aeg oli raske ja segane, raamatu rõhk võinuks olla kusagil mujal, mitte külajuttudel naabrite arvukatest abielurikkumistest ja alkoholil.
Eriti kahju on, et arvatavasti saanuks vanaproua monoloogidest kirjutada kokku hoopis väärikama ja ilusama raamatu. Vähemalt mitte pooletoobise, nagu on välja kukkunud.
No comments:
Post a Comment