Loodetavasti teeb ka plirts-plärts… sest viimasel nädalal allasadanud talvejagu lund võiks küll kiiremas korras kaduda.
Märtsis tuleb esimese asjana Lillebrori sünnipäev. Kõigepealt sõpradega. Siis koolis kommijagamisena ja arvatavasti sama päeva õhtaspoolikul ka Vanaema ja Vanaisaga. Siis on meie tuumperekonnas sünnipäevadega pooleks aastaks rahulik.
Veel osaleme koosolekul, mille teemaks on suuremate poiste Prantsusmaa-reis. Loodetavasti (arvestades üldist paanikat) see ikka toimub.
Me ei saa koroonaviirust ega midagi muud taolist, aga mina hakkan arvatavasti allergiatablette võtma. Pajud juba õitsevad, atsih!
Vähemalt Mees ja Legolas külastavad erinevaid arste, erinevatel asjaoludel. Võib-olla saab midagi uut teada.
Alustan uut kangast ja uut haapsalu salli. Võib-olla saan ühe poolelioleva valmis, aga selle äärepitsid määrasin linnakuduks ja see tähendab, et asi võtab aega, paljuke mul seda auto- ja koosolekuskudumist ikka juhtub.
Külvan tomatiseemned ja sel aastal ei aja sorte segi!
Teeme aiatöid niipea, kui see valge jama õuest ära sulab. Jätkan oma roovilattide naeltest puhastamise projekti. Millie-Miu tutvub õueskäimisega. Ka see ootab, millal lumi ära sulab, sest praegu ei paistaks ta lume seest väljagi.
Võimalik, et saame midagi tagasi maksuametilt. Ma siis ostan endale lõpuks uue mantli ja käekoti. Üldiselt oleme majanduslikus mõttes mõistlikud.
Opel Corsa käib remondis, kindlasti on vaja ellu äratada ventilatsioon, aga küllap on seal veel midagi, mis tähelepanu vajab.
Võimalik, et keegi meist käib mõnel sünnipäeval.
Mõned mehed käivad kindlasti juuksuris.
Mees saab valmis paar tubast remondiprojekti.
Jõugu Juht saab valmis loovtöö.
Suuremad poisid käivad Prantsusmaal. Sel ajal oleme moodne perekond ainult ühe lapsega.
Püüame ära otsustada, mis meie suvistest reisiplaanidest saab. Kas me ikka läheme Põhja-Itaaliasse või kuhu siis õigupoolest täpsemalt. Plaanitud reisikaaslastel on vahepeal tulnud täiendavaid mõtteid, mis võivad meie marsruuti oluliselt muuta… ja üldse.
Saturday, February 29, 2020
Friday, February 28, 2020
Renate Krüger "Tornid silmapiiril"
Ma pole ammu raamatutest kirjutanud, sest viimasel ajal ei saa lõpuni lugemist väärivad uuemad raamatud ja mina millegipärast kuigi sageli kokku… või on nad siiski nii kergekaalulised ja lõpuks mittemidagiütlevad, et ei viitsi üles kirjutada.
"Tornid silmapiiril" ei ole põrmugi uuem raamat. Lausa nii vana raamat on, et esimest korda lugesin ma seda kunagi lapsena, vähemalt 30 aastat tagasi… või millal see kunstiraamatute lugemise tuhin mul üle käis. Meeldis.
Meeldimise-mälestuse peale otsisin raamatu vanematekodu riiulist üles.
Nüüd meeldis ka. Autori stiilis on midagi Jaan Krossist, kelle raamatud mulle ka väga meeldivad, ja muidugi on minu jaoks boonuseks, et Lübeckis ja õige mitmes muus hansalinnas olen praeguseks ära käinud. Aga isegi siis, kui käinud ja näinud ei ole, on tegu huvitava lugemisega. Sest vaadake, keskaja inimese maailmapilt kombineerituna Keegi olemise ja kohustusega igapäevatöös mõelda surmale, surmale, surmale…
Google ütleb, et sakslased liigitasid selle teose ilmumise ajal noorteraamatuks. No ma tahaks näha, kuidas mõni mu kodune pubekas viitsiks kunstiraamatut lugeda… aga miks mitte, tegelikult on see nagu "Kolme katku vahel" noortele. Kui nii võtta. Aga mis värk nende rootslastest majalistega oli, sellest ma ei saanud ka nüüd aru.
"Tornid silmapiiril" ei ole põrmugi uuem raamat. Lausa nii vana raamat on, et esimest korda lugesin ma seda kunagi lapsena, vähemalt 30 aastat tagasi… või millal see kunstiraamatute lugemise tuhin mul üle käis. Meeldis.
Meeldimise-mälestuse peale otsisin raamatu vanematekodu riiulist üles.
Nüüd meeldis ka. Autori stiilis on midagi Jaan Krossist, kelle raamatud mulle ka väga meeldivad, ja muidugi on minu jaoks boonuseks, et Lübeckis ja õige mitmes muus hansalinnas olen praeguseks ära käinud. Aga isegi siis, kui käinud ja näinud ei ole, on tegu huvitava lugemisega. Sest vaadake, keskaja inimese maailmapilt kombineerituna Keegi olemise ja kohustusega igapäevatöös mõelda surmale, surmale, surmale…
Google ütleb, et sakslased liigitasid selle teose ilmumise ajal noorteraamatuks. No ma tahaks näha, kuidas mõni mu kodune pubekas viitsiks kunstiraamatut lugeda… aga miks mitte, tegelikult on see nagu "Kolme katku vahel" noortele. Kui nii võtta. Aga mis värk nende rootslastest majalistega oli, sellest ma ei saanud ka nüüd aru.
Wednesday, February 26, 2020
Võrdlev analüüs linnas ja maal kase mahavõtmisest
Maal käib asi lihtsalt, eriti kui kase võimalikul langemistrajektooril ei ole ühtegi elektrijuhet, majakatust ega muud kergestipurunevat asja. Võtke üks saag ja üks naine, kellel on palju vaba aega. Iga päev käib naine kase juures ja saeb kaske samast kohast, niimoodi pool talve, kuni tuleb Mees ja kase lõpuks risti üle sissesõidutee langetab. Valmis. Kiiret ei ole, erilubasid pole vaja, saab palju küttepuid. Kui tüvi maha mädanema jäetakse, siis ei huvita ka kedagi.
Linnas on tarvis luba. Ja kuna kask kasvab paari meetri kaugusel majast ja tema võra põhimõtteliselt läbib elektrijuhe, siis ka tõstukit ja oskajat meest, kes mootorsaega iga nurga all töötada oskaks. Viimaseks sobib hästi metsandusteaduste doktor. Veel on vaja koristamismeeskonda, sest tänavat (mis on kasest teisel pool) ei ole ilus jätta täis puunotte ja kõikvõimaliku pikkusega oksi. Ja autot, millega ülearused oksad ära viia, sest oksamultš on tore küll, aga üks kasetäis oksi ja hästi ülevaatliku suurusega aed… Pealegi tuleb ka sel aastal jaanituli.
Kõigepealt ei taheta eraisikule tõstukit kätte anda, sest "te pole ju firma" (ma kuulsin seda läbi kahe isiku, nii et midagi võis tee peal kaotsi minna, palun parandage, kui valesti läks). Siis tuleb talve suurim lumi maha just puulangetamise päeva hommikuks. Siis tuleb koristamismeeskonnal peale hirmus puberteet ja mõni meeskonnaliige peab vabandamas käima. Tüdrukutega suhtlemine ei ole mitmevennalises peres just tugev külg. Nojah, vahepeal saab midagi koristada ka.
Siis saab koristamismeeskonna ema pitsakulleri rollis sürreaalse kogemuse, kui "Siriuse" luugi taga ootab parv habetunud, erinevas määrdumusastmes tunkedega töömehi ja üks natuke wannabe-daami moodi riides naisisik, allakirjutanu nimelt. "Sirius" ei ole meiepere kiirtoidukoht ja ma pole ilmaski sealt midagi kätte saanud, väga harjumatu oli, aga nääh, ära tõin!
Edasi saab koristamismeeskonna pakkimisjuht pearingluse ja nagu selgub, ka kerge palaviku ning on ülejäänud pärastlõunaks rivist väljas. Koristamismeeskonna nooremad liikmed imbuvad tuppa lauamängu mängima ja vanim liige saab taas ägeda puberteedihoo. Meeskonda plaani järgi üldse mitte kuuluv emaisik haarab härjal sarvist ehk kasel okstest ja tirib - need kindad ja mantel olidki juba vanad, seelik kahjustada ei saa ja saapad on hullematki üle elanud.
No ja siis, kui puuspetsialist lühikesepoolse mootorsaega ikka veel nokitseb kase väga jämeda tüvejalami kallal (minu nähes ta seda veel läbi ei saanudki), ongi tänav suuremast sodist lage ja kõigil koristamismeeskonna liikmetel kindad-jalatsid põhjalikult märjad ja joped mustad.
Paar tundi hiljem koju sõites - sest vahepeal oli poode ja muid huvitavaid sündmusi - tabas meid ka vabariigi aastapäeva traditsiooniline lumetorm. Iuu. Lume kohta võiks kehtida reegel, et hilinejaid saali ei lasta.
Linnas on tarvis luba. Ja kuna kask kasvab paari meetri kaugusel majast ja tema võra põhimõtteliselt läbib elektrijuhe, siis ka tõstukit ja oskajat meest, kes mootorsaega iga nurga all töötada oskaks. Viimaseks sobib hästi metsandusteaduste doktor. Veel on vaja koristamismeeskonda, sest tänavat (mis on kasest teisel pool) ei ole ilus jätta täis puunotte ja kõikvõimaliku pikkusega oksi. Ja autot, millega ülearused oksad ära viia, sest oksamultš on tore küll, aga üks kasetäis oksi ja hästi ülevaatliku suurusega aed… Pealegi tuleb ka sel aastal jaanituli.
Kõigepealt ei taheta eraisikule tõstukit kätte anda, sest "te pole ju firma" (ma kuulsin seda läbi kahe isiku, nii et midagi võis tee peal kaotsi minna, palun parandage, kui valesti läks). Siis tuleb talve suurim lumi maha just puulangetamise päeva hommikuks. Siis tuleb koristamismeeskonnal peale hirmus puberteet ja mõni meeskonnaliige peab vabandamas käima. Tüdrukutega suhtlemine ei ole mitmevennalises peres just tugev külg. Nojah, vahepeal saab midagi koristada ka.
Siis saab koristamismeeskonna ema pitsakulleri rollis sürreaalse kogemuse, kui "Siriuse" luugi taga ootab parv habetunud, erinevas määrdumusastmes tunkedega töömehi ja üks natuke wannabe-daami moodi riides naisisik, allakirjutanu nimelt. "Sirius" ei ole meiepere kiirtoidukoht ja ma pole ilmaski sealt midagi kätte saanud, väga harjumatu oli, aga nääh, ära tõin!
Edasi saab koristamismeeskonna pakkimisjuht pearingluse ja nagu selgub, ka kerge palaviku ning on ülejäänud pärastlõunaks rivist väljas. Koristamismeeskonna nooremad liikmed imbuvad tuppa lauamängu mängima ja vanim liige saab taas ägeda puberteedihoo. Meeskonda plaani järgi üldse mitte kuuluv emaisik haarab härjal sarvist ehk kasel okstest ja tirib - need kindad ja mantel olidki juba vanad, seelik kahjustada ei saa ja saapad on hullematki üle elanud.
No ja siis, kui puuspetsialist lühikesepoolse mootorsaega ikka veel nokitseb kase väga jämeda tüvejalami kallal (minu nähes ta seda veel läbi ei saanudki), ongi tänav suuremast sodist lage ja kõigil koristamismeeskonna liikmetel kindad-jalatsid põhjalikult märjad ja joped mustad.
Paar tundi hiljem koju sõites - sest vahepeal oli poode ja muid huvitavaid sündmusi - tabas meid ka vabariigi aastapäeva traditsiooniline lumetorm. Iuu. Lume kohta võiks kehtida reegel, et hilinejaid saali ei lasta.
Tuesday, February 25, 2020
Täiesti sobimatud mõtted
Eks ma olen seda vist varemgi öelnud, et ma südamest loodan, et ei saa mitte kunagi presidendi vastuvõtule kutsutud. Pikk kleit on muidugi minu loomulik riie, aga kogu see sättimine ja ehtimine... ja ilmselt oleks see peale pruudi- ja ämmakssaamise päevi ainuke olukord täiskasvanueas, kus ma peaksin laskma juuksuril endale soengu teha. Võeh. Õnneks pole mingit ohtu, et see karikas minu suunas peaks tulema.
No aga vaatasin küll, pilte.
Ilusat - sel aastal oli IMHO väga suur protsent väga ilusaid kleite. Kellelgi daamil oli lausa haapsalu sall! Ja kellelgi teisel daamil võib-olla, et haapsalu mustritega pitskleit, aga ma ei saanud pildi pealt aru, kas oli ikka käsitsi kootud. Ja kindlasti oli seal palju ilusaid ja toredaid inimesi. See on hea.
Koledat, meeletulemise järjekorras.
On olemas niisugune asi nagu liiga tugev meik ja liiga ergas huulepulk.
Mehed ei peaks kandma põhikooli lõpupintsakut, millest nad on ammu välja kasvanud.
Mitte ükski daam ei peaks sellisesse kohta minema pükskostüümis. Või ta ei ole daam.
Kui inimesel ei ole just puuet, haigust või häda, pole kummitallaga jalatsitel sellisel üritusel kohta. Eriti mitte koos lipsuga.
Kaftankleididvõi mis need hommikumantli moodi asjad olidki, iiiuuuu! Suur või lapseootel naine võib rahulikult kanda midagi ilusat ja maitsekat, seda oli õige mitmel seljas näha, väga ilus oli.
Hooldamata habemed.
Kokteilikleidid vanematel kui 15-aastastel.
Demonstratiivne musitamine.
Nägudetegemine.
Moeguru on rääkinud.
Näete, minusugune ei sobikski sellisele üritusele, kärss kärnas ja maa külmunud. No aga... kui juba minna, siis võiks ju olla tõesti väärikas, stiilne ja kaunis, eks ole?
Presidendi kõnest lasin ka silmadega üle. Olen nõus ühe ja teise seisukohavõtuga selle suhtes. Kuigi kõne oli kokku kirjutatud suurepäraselt, väga hea demagoogioskustega inimese poolt, võiks majandusaruanne jääda siiski uusaastasse või mõneks muuks hetkeks. Vabariigi aastapäeval ja võidupühal peaks kõne olema aateline. Presidendi kostüüm meeldis, ma loodan, et tikand oli käsitsi tehtud... soeng mitte, aga juuksed kasvavad jälle pikemaks.
Poliitikaguru on rääkinud.
Ma nüüd lähen ja keskendun taas omaenese pisikesele maailmale, kus ei kanta ei õhtukleite ega peeta pidulikke kõnesid. Niisugusele, mille vääriline ma loodetavasti olen. Ehk õnnestub taas pikemaks ajaks võõraste kallal nurisemata ja poliitikat ignoreerides, nagu peakski.
Monday, February 24, 2020
Prepperimõtteid
Ma millegipärast haigust kui niisugust oma lastega seoses eriti ei karda. Eks sellepärast ka, et viirus pidada murdma eelkõige eakaid ja tundub, et tapab peamiselt neid, kellel niigi tervis kehv, üks viimastest Itaalias surnutest oli vist 80+ vanuses vähihaige, lugesin kusagilt. Kui inimene on juba 80-aastane, oleks aeg niiehknii igavikulistele asjadele mõtlema hakata, sest oma päeva ja tundi ei tea keegi, aga puhas statistika… Saate aru küll.
Mind häirib hoopis mõte karantiinist ja paanikast… ja kõige sellega seonduda võivast majandus-, kaubandus- ja turvalisuskriisist.
Oma kodu ja pere valmisolekut hinnates jõudsin järgmiste tulemusteni: veega on meil hästi, oma salvkaev, põua ajal kaevatud, allikas ilmselt kohe ligi. Panged on kah olemas. Küttega on samuti hästi, ahiküte ja puid jätkub, kriisiolukorras võib ju mõne koledama tooli ära põletada (tegelikult on pööningul terve seinatäis purukuivast hööveldamata lauast jõledaid komkasid, mis lähevad kindlasti lammutamisele, enne toolide kallale minekut saadaksin mehed sõrgkangidega pööningule). Süüa saab teha, puupliit. Leiba küpsetada ei saa, sest puupliit on ilma praeahjuta, aga teoreetiliselt saab küpsetada ka puuküttega ahjus ja indiapäraseid papadam-leibu (on vist see nimi?) tehaksegi panni peal. Söögiga on nagu on, lihakonservi pole ma elu sees enda tarbeks ostnud ega valmistanud. Kompotti ja moosi on, kuivaineid ka. Tegin Maja ümber tiiru ja tuvastasin lootusrikka naadilehekese. Suveajal ilmselgelt päris nälha ei jää, kuigi lõpuks hakkavad tikrid ja mustikad kindlasti vastu. Lihapoolisega saaks pikajalise kriisi puhul koledasti, lapsed tuleks õpetada jahti pidama. Kui olukord läheb kahtlaseks, peaks vibud trennnist ära tooma… Legolase noolejõud läbistaks metskitse ihu ilmselt üsna sügavalt, nii kahju kui ka kitsekesest ei oleks… aga kui on valida, kas näljasurm või salaküttimine, siis ma eelistaksin kitselahkamist. Meist jalgrattaga sõidetaval kaugusel on ka üks järv, kus arvatavasti on kalu. Mees peaks siis õppima kala sööma ja me kõik kala rookima.
Küünaldega läheks pikapeale keeruliseks, ilmselt tuleks hakata peergu pilakus põletama vms. Pesuvahenditega oleks kehvasti, seepi keeta ma ei oska. Teine tsivilisatsiooni hüve, millega läheks ilmselt üsna kohe keeruliseks, on kempsupaber. Mis kempsuskäimisse puutub, siis kuivkäimla on meil olemas, aga kui pesu- ja vihmavett alles hoida ja jaopärast loputuseks kallata, saaks tubast kempsu ka üsna kaua aega kasutada. Mehed suunaksin väiksemat sorti hädadega õue sireliheki alla.
Ravimivarudega on kehvasti. Kõige tähtsamad oleks ilmselt allergiaravimid (tuleb meelde, et Legolasele tuleb uue Epi-Peni retsept tellida), valuvaigistid ja plaastrid/sidemed.
Õpetusraamatud. Midagi on, köögiviljade kasvatamise käsiraamat ja ravimtaimeraamat ja "Väike maja preerias", kust saab üht-teist teada nii võikirnumise kui koduste vahenditega suitsuahju tekitamise kohta.
Pikaajalise hädaolukorra puhul… riidekraamiga poleks probleemi, vilja kasvatada ei oska, jalatsitega läheks väga keeruliseks, sest poiste jalad kasvavad veel. Nahka parkida ei oska. Oli midagi pajukoorega seoses vist, ja tuleb pikka aega hapendada? Peale vibude, kirveste ja kööginugade meil relvi pole. Vast ei lähegi üldse vaja.
Vastupidamise-aja mõttes - kaks nädalat elektri ja kommunikatsioonita oleks ebameeldiv, aga poleks probleemi. Kuu aega… nojah. Aasta - oleks väga traumeeriv ja ilmselt näljasurma piiril. Kolm aastat - kas täielik having või täielik nihe maailmatajus ja eluviisis, sellisel puhul ka uus hingamine ja valmisolek muutunud maailmas toime tulla. Seda muidugi arvestamata haigusi ja marodööre, mis on iseenesest ettearvamatud nähtused.
Ulmekirjandusest on suurte kriiside kohta olemas eee. "Trifiidide päev", "Vongozero" ja "Esimene aasta" eesti keeles kindlasti. Inglise keeles "The Stand". Hoopis teistsuguse nurga alt on veel eesti keeles "Sekund hiljem" - mis juhtuks siis, kui kõik inimesed jäävad alles, aga enam-vähem kogu tehnika annab otsad? Midagi oli nagu veel, aga mis?
Vaat sellised üldse mitte pidupäevased mõtted, ajendatud teadmisest, et üks tuttav inimene on Austrias suusatamas (ja kaugel see Milano Austria suusakuurortidest ikka on?) ja me tegelikult kavatsesime suvel minna täpselt sinnakanti Itaalias, kus praegu on karantiin ja äervus. Isiklikud seosed, noh. Puhkuseplaane saab vajaduse korral muuta, meil pole midagi veel makstud, aga natuke nagu häiriv on ikka. Loodetavasti on tuttaval tema suusahotellis hea turvaline ja rahulik.
Mind häirib hoopis mõte karantiinist ja paanikast… ja kõige sellega seonduda võivast majandus-, kaubandus- ja turvalisuskriisist.
Oma kodu ja pere valmisolekut hinnates jõudsin järgmiste tulemusteni: veega on meil hästi, oma salvkaev, põua ajal kaevatud, allikas ilmselt kohe ligi. Panged on kah olemas. Küttega on samuti hästi, ahiküte ja puid jätkub, kriisiolukorras võib ju mõne koledama tooli ära põletada (tegelikult on pööningul terve seinatäis purukuivast hööveldamata lauast jõledaid komkasid, mis lähevad kindlasti lammutamisele, enne toolide kallale minekut saadaksin mehed sõrgkangidega pööningule). Süüa saab teha, puupliit. Leiba küpsetada ei saa, sest puupliit on ilma praeahjuta, aga teoreetiliselt saab küpsetada ka puuküttega ahjus ja indiapäraseid papadam-leibu (on vist see nimi?) tehaksegi panni peal. Söögiga on nagu on, lihakonservi pole ma elu sees enda tarbeks ostnud ega valmistanud. Kompotti ja moosi on, kuivaineid ka. Tegin Maja ümber tiiru ja tuvastasin lootusrikka naadilehekese. Suveajal ilmselgelt päris nälha ei jää, kuigi lõpuks hakkavad tikrid ja mustikad kindlasti vastu. Lihapoolisega saaks pikajalise kriisi puhul koledasti, lapsed tuleks õpetada jahti pidama. Kui olukord läheb kahtlaseks, peaks vibud trennnist ära tooma… Legolase noolejõud läbistaks metskitse ihu ilmselt üsna sügavalt, nii kahju kui ka kitsekesest ei oleks… aga kui on valida, kas näljasurm või salaküttimine, siis ma eelistaksin kitselahkamist. Meist jalgrattaga sõidetaval kaugusel on ka üks järv, kus arvatavasti on kalu. Mees peaks siis õppima kala sööma ja me kõik kala rookima.
Küünaldega läheks pikapeale keeruliseks, ilmselt tuleks hakata peergu pilakus põletama vms. Pesuvahenditega oleks kehvasti, seepi keeta ma ei oska. Teine tsivilisatsiooni hüve, millega läheks ilmselt üsna kohe keeruliseks, on kempsupaber. Mis kempsuskäimisse puutub, siis kuivkäimla on meil olemas, aga kui pesu- ja vihmavett alles hoida ja jaopärast loputuseks kallata, saaks tubast kempsu ka üsna kaua aega kasutada. Mehed suunaksin väiksemat sorti hädadega õue sireliheki alla.
Ravimivarudega on kehvasti. Kõige tähtsamad oleks ilmselt allergiaravimid (tuleb meelde, et Legolasele tuleb uue Epi-Peni retsept tellida), valuvaigistid ja plaastrid/sidemed.
Õpetusraamatud. Midagi on, köögiviljade kasvatamise käsiraamat ja ravimtaimeraamat ja "Väike maja preerias", kust saab üht-teist teada nii võikirnumise kui koduste vahenditega suitsuahju tekitamise kohta.
Pikaajalise hädaolukorra puhul… riidekraamiga poleks probleemi, vilja kasvatada ei oska, jalatsitega läheks väga keeruliseks, sest poiste jalad kasvavad veel. Nahka parkida ei oska. Oli midagi pajukoorega seoses vist, ja tuleb pikka aega hapendada? Peale vibude, kirveste ja kööginugade meil relvi pole. Vast ei lähegi üldse vaja.
Vastupidamise-aja mõttes - kaks nädalat elektri ja kommunikatsioonita oleks ebameeldiv, aga poleks probleemi. Kuu aega… nojah. Aasta - oleks väga traumeeriv ja ilmselt näljasurma piiril. Kolm aastat - kas täielik having või täielik nihe maailmatajus ja eluviisis, sellisel puhul ka uus hingamine ja valmisolek muutunud maailmas toime tulla. Seda muidugi arvestamata haigusi ja marodööre, mis on iseenesest ettearvamatud nähtused.
Ulmekirjandusest on suurte kriiside kohta olemas eee. "Trifiidide päev", "Vongozero" ja "Esimene aasta" eesti keeles kindlasti. Inglise keeles "The Stand". Hoopis teistsuguse nurga alt on veel eesti keeles "Sekund hiljem" - mis juhtuks siis, kui kõik inimesed jäävad alles, aga enam-vähem kogu tehnika annab otsad? Midagi oli nagu veel, aga mis?
Vaat sellised üldse mitte pidupäevased mõtted, ajendatud teadmisest, et üks tuttav inimene on Austrias suusatamas (ja kaugel see Milano Austria suusakuurortidest ikka on?) ja me tegelikult kavatsesime suvel minna täpselt sinnakanti Itaalias, kus praegu on karantiin ja äervus. Isiklikud seosed, noh. Puhkuseplaane saab vajaduse korral muuta, meil pole midagi veel makstud, aga natuke nagu häiriv on ikka. Loodetavasti on tuttaval tema suusahotellis hea turvaline ja rahulik.
Sunday, February 23, 2020
Talvevaheaega alga!
Kuigi igavene november tundub sujuvalt üle minevat märtsiks, on kättejõudnud põhisündmuse nimeks ikkagi talvevaheaeg. Lillebrori Sõbra aias pidavat olema PUNG nii pojengil kui rabarberil. Kontrollisin, meil on pojeng ja rabarber veel rahulikud, lumikellukesed on valmis iga hetk õisi avama, paar entusiastlikku nartsissinina on päris äratuntavad, aga roos magamistoa ja vannitoa akende vahel ajab palju pisikesi punaseid pungi. Mis siis, et me magamistuba-vannituba sel talvel peaaegu ei küta, küllap on vastu majaseina ikka soojem.
Viimasel koolinädalal jagas Lillebror sünnipäevakutseid. Mõni kutsutu ei saavat tulla, mõni arvanud, et saab küll. Eks me näe, kes lõpuks saabub ja millised vanemad vanematehoidu jäävad. Veel käis Lillebror teatris, etendus olevat olnud suurepärane. Selle kõige peale jäi ta laupäeva hommikuks haigeks. Täna oli palavik kraadi võrra langenud ja laps palaviku sees märgatavalt reipam. Reipust lisas ka ilmselt kaualoksutatud hamba lahkumine, ei olnud valus ega hirmus ega midagi, täitsa ise loksus lahti. Koolisisesel matemaatikaolümpiaadil olevat Lillebror jaganud õige mitme lapsega neljandat kohta. Nunuh.
Legolasel on praegu külas Nimekaim. Igati tore poiss. Ainult et kui ma ükskõik kumma poole pöördun, vaatavad mõlemad ootava näoga otsa… Aeg-ajalt on mul meeles pöörduda ka "Poeg X" ja "Külaline X". Eile käisid nad suure vihmaga jalgratastega sõitmas… Nimekaimu riideid kuivasid tänaseks siiski ära.
Jõugu Juht käis ekskursioonil Ministeeriumis (ühe klassikaaslase ema töötab seal). Muljeid on jagatud jaokaupa, ikka nii, kuidas mingi mulje küsimusi tekitab… et siis kõigepealt esitab JJ küsimuse, mina küsin vastu, kuidas sa selle peale tuled? ja siis teatab JJ, et aga seal Ministeeriumis räägiti vaat toda. Igatahes oli silmaringi avardav käik. Veel ööbis JJ Klassivenna pool, oli olnud tore.
Koos kogu kambaga kuulasin ka mina koolis toimunud kontserti. Kuna ukselt saali piiludes pistis, et kõik seitsmendate mürtsupoisid olid ühes hunnikus koos ja neil oli ülearu lõbus, läksin istutasin ennast kõige mürtsuma mürtsupoisi kõrvale. Mürtsupoiss oli veidi hädas, sest tädi psühholoog ei lubanud telefonis istuda ega mürtsu teha - ülejäänutele piisas mõnda aega Pilgust. Siis tuli minu teisele küljele kuuendate-esimürts ja elu läks mõlemas suunas huvitavaks. Kontsert ise mind paraku ei kõnetanud, ma ilmselgelt ei ole sihtgrupp. Päris lõpus loodi ühiselt laul Donald Trumpist ja õunast. :D
Kodusel rindel saavutasin lõpuks ometi korralike kuivainepurkide kasutuselevõtu. Gardestis müüdi, kujutage ette, kõigi muude poodide valik jättis külmaks.
Veel kudusin… ja kudusin. Homme lõikan kanga maha, sest paku peale ei mahu korraga rohkem kui pool kangast.
Mees tegi midagi kirikus ja midagi tööl ja alustas köögis pliidiümbertplaatide väljavahetamisega. Need plaadid (kaubanduse puudujääkide tõttu ette nähtud seinaplaatideks) olid osaliselt juba pulbriks purunenud ja üldine pilt oli väga kole, aga meil peaks nädala pärast olema köögis vanematehoid… Valgeid põrandaplaate müüdi soodsa hinnaga Bauhofis, juhuks kui kellelgi veel peaks tarvis olema.
Homme me pidu ei pea, traditsiooniliselt peaks olema hoopis aiatööpäev. Eks näeb, mis ilma pakutakse, selle nädala torm oli maantee peale murdnud kaks puud, aga kodus tundsime tormi ainult elektrikatkestuse kujul, seegi polnud õnnek pikk.
Viimasel koolinädalal jagas Lillebror sünnipäevakutseid. Mõni kutsutu ei saavat tulla, mõni arvanud, et saab küll. Eks me näe, kes lõpuks saabub ja millised vanemad vanematehoidu jäävad. Veel käis Lillebror teatris, etendus olevat olnud suurepärane. Selle kõige peale jäi ta laupäeva hommikuks haigeks. Täna oli palavik kraadi võrra langenud ja laps palaviku sees märgatavalt reipam. Reipust lisas ka ilmselt kaualoksutatud hamba lahkumine, ei olnud valus ega hirmus ega midagi, täitsa ise loksus lahti. Koolisisesel matemaatikaolümpiaadil olevat Lillebror jaganud õige mitme lapsega neljandat kohta. Nunuh.
Legolasel on praegu külas Nimekaim. Igati tore poiss. Ainult et kui ma ükskõik kumma poole pöördun, vaatavad mõlemad ootava näoga otsa… Aeg-ajalt on mul meeles pöörduda ka "Poeg X" ja "Külaline X". Eile käisid nad suure vihmaga jalgratastega sõitmas… Nimekaimu riideid kuivasid tänaseks siiski ära.
Jõugu Juht käis ekskursioonil Ministeeriumis (ühe klassikaaslase ema töötab seal). Muljeid on jagatud jaokaupa, ikka nii, kuidas mingi mulje küsimusi tekitab… et siis kõigepealt esitab JJ küsimuse, mina küsin vastu, kuidas sa selle peale tuled? ja siis teatab JJ, et aga seal Ministeeriumis räägiti vaat toda. Igatahes oli silmaringi avardav käik. Veel ööbis JJ Klassivenna pool, oli olnud tore.
Koos kogu kambaga kuulasin ka mina koolis toimunud kontserti. Kuna ukselt saali piiludes pistis, et kõik seitsmendate mürtsupoisid olid ühes hunnikus koos ja neil oli ülearu lõbus, läksin istutasin ennast kõige mürtsuma mürtsupoisi kõrvale. Mürtsupoiss oli veidi hädas, sest tädi psühholoog ei lubanud telefonis istuda ega mürtsu teha - ülejäänutele piisas mõnda aega Pilgust. Siis tuli minu teisele küljele kuuendate-esimürts ja elu läks mõlemas suunas huvitavaks. Kontsert ise mind paraku ei kõnetanud, ma ilmselgelt ei ole sihtgrupp. Päris lõpus loodi ühiselt laul Donald Trumpist ja õunast. :D
Kodusel rindel saavutasin lõpuks ometi korralike kuivainepurkide kasutuselevõtu. Gardestis müüdi, kujutage ette, kõigi muude poodide valik jättis külmaks.
Veel kudusin… ja kudusin. Homme lõikan kanga maha, sest paku peale ei mahu korraga rohkem kui pool kangast.
Mees tegi midagi kirikus ja midagi tööl ja alustas köögis pliidiümbertplaatide väljavahetamisega. Need plaadid (kaubanduse puudujääkide tõttu ette nähtud seinaplaatideks) olid osaliselt juba pulbriks purunenud ja üldine pilt oli väga kole, aga meil peaks nädala pärast olema köögis vanematehoid… Valgeid põrandaplaate müüdi soodsa hinnaga Bauhofis, juhuks kui kellelgi veel peaks tarvis olema.
Homme me pidu ei pea, traditsiooniliselt peaks olema hoopis aiatööpäev. Eks näeb, mis ilma pakutakse, selle nädala torm oli maantee peale murdnud kaks puud, aga kodus tundsime tormi ainult elektrikatkestuse kujul, seegi polnud õnnek pikk.
Tuesday, February 18, 2020
Teisipäeval, tusaselt
Minu kodused töötegemiseprillid lagunesid. Mees liimis raami küll uuesti kokku, aga kuniks… See tähendab, et ma vajan uusi prille, sealjuures selliseid, mis silmi ei väsita. Õnnetuseks ei ole ma veel kohanud silmaarsti, kes lepiks miinus nelja asemel miinus kahe väljakirjutamisega, väide, et mul pole mingit kavatsust nende prillidega kaugele vaadata ega autot juhtida, ei päde.
Arvatavasti vajab ka Lillebror prille.
Mees muudkui helistab ja püüab saada hambaarstiaega, aga kord on arst ära ja kord haige… niigi on tegu väga kalli ettevõtmisega, siis võiks vähemalt aja saada!
Mina hammustasin endal redisega ühe hambaplommi välja. Kõnealune hammas on küll surnud, aga mulle ikkagi sobib, et tema jäänused suus alles on, nagu juba harjunud, et selle koha peal on mingi hambalaadne. Esimene vaba arstiaeg on kahe ja poole nädala pärast.
Reede õhtul lõpetas täielikult töötamise Corsa ventilatsioon. Nagu meil neid sigaseid väljaminekuid vähe oleks…
Laps, kes just praegu peaks istuma Teatri rõdul ja valmistuma vaatama kaunist etendust, unustas hommikul koju teatrissemineku riided, läks fliisi ja T-särgiga. :(
Sama last otsisin pärast tundide lõppu jupp aega koolimaja mööda taga, telefoni ta vastu ei võtnud, ehitas koos kolleegiga ühes tühjas koridoris pliiatsitest püramiidi või midagi taolist. Mõni päev varem oli sama laps kurtnud, et Tädi Maie pahandab, miks ta pärast tunde niisama maja peal jookseb… ta ju ei jookse… ilmselt jookseb küll, kuigi see on keelatud.
Sama laps tegi võimalike sünnipäevaliste nimekirja. Rääkisime läbi, kes on sõber ja kutsumisevääriline, kes mitte. Täna oli ühele muule meie lapsele demonstreerinud sünnipäevakutset laps, kes sõber nüüd küll kuidagimoodi ei ole. Pealegi tuleb loodetavasti kohale sõberlaps, kelle vanemad tolle planeerimatult kutsutud lapse vanematega teadaolevalt kohe mitte ei klapi, aga meil on avatud vanematehoid… (noh, et kaugele tuua ja üldse, pakume kohvi ja kooki, kuni lapsed madistavad) Kuidagimoodi saame kindlasti hakkama, aga stressivaba lapsesünnipäev see ilmselt ei tule.
Mees avastas, et pööningul vannitoa korstnajala kõrval on pööningupõrandas auk ja seal peidab ennast terroriseeriva naabrikassi Pajalapi eest must Mimi. Põhimõtteliselt käib kass vannitoa lae peal magamas.
Selle kõige peale võtsin ma ühe palderjanitableti ja läksin välja puid laduma - oli juhtunud nii, et märjemad puud olid kuivemate kättesaamisel ees, ma tegin poistele ligipääsu. Laenasin selleks Legolase jopet (puusast kitsas, muidu paras; enda jopet kannan neil päevil kudukambris ja see peaks puhas püsima) ja Jõugu Juhi kindaid. Kui väljas oleks olnud viis kraadi soojem, oleks vaieldamatult aprill. Kuuriesine muda lirtsatas valjusti iga sületäie viimise puhul.
Nii Legolas kui Jõugu Juht on vist minust pikemaks kasvanud. See viimane on vist pigem positiivne nähtus?
Vast saab see retrograadne maeiteamis varsti läbi.
Arvatavasti vajab ka Lillebror prille.
Mees muudkui helistab ja püüab saada hambaarstiaega, aga kord on arst ära ja kord haige… niigi on tegu väga kalli ettevõtmisega, siis võiks vähemalt aja saada!
Mina hammustasin endal redisega ühe hambaplommi välja. Kõnealune hammas on küll surnud, aga mulle ikkagi sobib, et tema jäänused suus alles on, nagu juba harjunud, et selle koha peal on mingi hambalaadne. Esimene vaba arstiaeg on kahe ja poole nädala pärast.
Reede õhtul lõpetas täielikult töötamise Corsa ventilatsioon. Nagu meil neid sigaseid väljaminekuid vähe oleks…
Laps, kes just praegu peaks istuma Teatri rõdul ja valmistuma vaatama kaunist etendust, unustas hommikul koju teatrissemineku riided, läks fliisi ja T-särgiga. :(
Sama last otsisin pärast tundide lõppu jupp aega koolimaja mööda taga, telefoni ta vastu ei võtnud, ehitas koos kolleegiga ühes tühjas koridoris pliiatsitest püramiidi või midagi taolist. Mõni päev varem oli sama laps kurtnud, et Tädi Maie pahandab, miks ta pärast tunde niisama maja peal jookseb… ta ju ei jookse… ilmselt jookseb küll, kuigi see on keelatud.
Sama laps tegi võimalike sünnipäevaliste nimekirja. Rääkisime läbi, kes on sõber ja kutsumisevääriline, kes mitte. Täna oli ühele muule meie lapsele demonstreerinud sünnipäevakutset laps, kes sõber nüüd küll kuidagimoodi ei ole. Pealegi tuleb loodetavasti kohale sõberlaps, kelle vanemad tolle planeerimatult kutsutud lapse vanematega teadaolevalt kohe mitte ei klapi, aga meil on avatud vanematehoid… (noh, et kaugele tuua ja üldse, pakume kohvi ja kooki, kuni lapsed madistavad) Kuidagimoodi saame kindlasti hakkama, aga stressivaba lapsesünnipäev see ilmselt ei tule.
Mees avastas, et pööningul vannitoa korstnajala kõrval on pööningupõrandas auk ja seal peidab ennast terroriseeriva naabrikassi Pajalapi eest must Mimi. Põhimõtteliselt käib kass vannitoa lae peal magamas.
Selle kõige peale võtsin ma ühe palderjanitableti ja läksin välja puid laduma - oli juhtunud nii, et märjemad puud olid kuivemate kättesaamisel ees, ma tegin poistele ligipääsu. Laenasin selleks Legolase jopet (puusast kitsas, muidu paras; enda jopet kannan neil päevil kudukambris ja see peaks puhas püsima) ja Jõugu Juhi kindaid. Kui väljas oleks olnud viis kraadi soojem, oleks vaieldamatult aprill. Kuuriesine muda lirtsatas valjusti iga sületäie viimise puhul.
Nii Legolas kui Jõugu Juht on vist minust pikemaks kasvanud. See viimane on vist pigem positiivne nähtus?
Vast saab see retrograadne maeiteamis varsti läbi.
Sunday, February 16, 2020
Eelviimane nädal enne vaheaega
Vahetevahel tundub tõesti, et koolivaheajad on need imelised hetked üleüldise pideva pingesolemise sees. Momendil isegi nii hull ei ole, aga see võibki tulla lootusest, et ainult viis päeva veel ja siis lülitame hommikuse äratuse mõneks ajaks välja.
Sõbrapäeva me kodus eriliselt ei tähistanud. Mees tõi karbi komme ja mina jällegi palusin Mehel poest valida koogi, mida jätkus tegelikult lausa täna hommikuni. Ei midagi palju rohkemat. Eks neid pidupäevi ole meil viimasel ajal olnud kah. (ma praegu taipasin, et kui Jõugu Juht ja Patsidega Isik oleks saavutanud siduva kokkuleppe, siis oleks minia sünnipäev kah samas puntras. Nad esialgu siiski mõtlevad veel, nõnna noored ka alles)
Koolis oli sõbrapäeva puhul mingi paaride mäng ("Mis tund su noorimal lapsel on, mul on temaga sama number," küsis Muinasjutuprintsess) ja amorpost. Legolas sai üsna lustlikus toonis kirja, kahtlustab selles üht klassiõde. Me peame sellest veel natuke rääkima.
Samal õhtul toimus kooli Eurovisiooni playback-kontsert, millel osalemist nõuti ka Jõugu Juhilt, taustatantsijana. Ta ei tahtnud minna. Klassijuhataja tuli mulle rääkima. Mina läksin mürtsatasin söögivahetunnis JJ, Legolase ja Semu juurde lauda ja püüdsin JJ-d mõjutada, privaatsuse huvides rääkisin saksa keeles. Kõrvallauas helpiva Kõige Säravamate Silmadega Tüdruku seljast oli näha, et ta kikitas hämmeldunult kõrvu. Igatahes õnnestus ära veenda ja JJ sai tantsimisega hakkama. Muidu olevat kaheksandate klasside põhiteemaks endiselt "Kes kellega käib?", amorposti ja paaridesse jagamist pole abiks tarviski.
Lillebror kirjutas isamaalisel teemal kirjandit. Mul jäi natuke juukseid pähe, aga palderjanitabletti oli küll vaja. Paar päeva hiljem tegime kirjandi tuules etteütlust, see oli ka üks üsna kole lugu. Etteütlusi tuleb ilmselt sagedamini teha.
Veel käisid kõik kolm last sünnipäeval, kus põhitegevus oli tulistamine. Samal ajal oli meil Mehega Linna peal vaba aega ja sündis spontaanne kino-deit. Me kumbki ei mäleta, millal me viimati kahekesi kinos käisime või üldse kinos käisime. "Väikesed naised" on kena film, aga minu meelest natuke raskesti jälgitav. Kui Jo juuksed maha lõikas, läks ajastute vahel vahetegemine lihtsamaks. Filmi suur, väga suur pluss oli, et see oli tehtud peaaegu ajastutruult ja täiesti sündsana. Ka nii saab, kujutage ette.
Mees vahetas köögis ära kraani, sest vana oli lootusetult lagunenud. Ma pole siiani veel harjunud, et kraan käib kergesti ja temaga võib kõiki liigutusi teha, ilma et mõni detail pihku jääks. Väga modernne, arvas Lillebror… kuigi konstruktsioon on täpselt sama, mis vanal. Veel ehitasid Mees ja Lillebror Lillebrori ja Legolase tuppa karikariiuli. Tundub, et seda oli vaja.
Mina kudusin kangast ja olin täitsa jaburalt õnnelik. Sündis kaks türkiissinist vaipa, millest esimese pildi panin umbes 20 cm kudumise järel üles sotsiaalmeediasse… pool tundi hiljem oli vaip müüdud. Keegi nägi ja otsustas, et vajab just seda laiust ja värvi. Keegi teine jäi natuke hiljemaks, aga tegelikult sai teine vaip peaaegu samasugune, nii et Triinuke, kui Sa seda lugema juhtud…
Tihased laulavad õues ja laupäeva õhtul oli mikro-lumetorm. Kevad ei ole veel kenasti käes, aga on lootus.
Sõbrapäeva me kodus eriliselt ei tähistanud. Mees tõi karbi komme ja mina jällegi palusin Mehel poest valida koogi, mida jätkus tegelikult lausa täna hommikuni. Ei midagi palju rohkemat. Eks neid pidupäevi ole meil viimasel ajal olnud kah. (ma praegu taipasin, et kui Jõugu Juht ja Patsidega Isik oleks saavutanud siduva kokkuleppe, siis oleks minia sünnipäev kah samas puntras. Nad esialgu siiski mõtlevad veel, nõnna noored ka alles)
Koolis oli sõbrapäeva puhul mingi paaride mäng ("Mis tund su noorimal lapsel on, mul on temaga sama number," küsis Muinasjutuprintsess) ja amorpost. Legolas sai üsna lustlikus toonis kirja, kahtlustab selles üht klassiõde. Me peame sellest veel natuke rääkima.
Samal õhtul toimus kooli Eurovisiooni playback-kontsert, millel osalemist nõuti ka Jõugu Juhilt, taustatantsijana. Ta ei tahtnud minna. Klassijuhataja tuli mulle rääkima. Mina läksin mürtsatasin söögivahetunnis JJ, Legolase ja Semu juurde lauda ja püüdsin JJ-d mõjutada, privaatsuse huvides rääkisin saksa keeles. Kõrvallauas helpiva Kõige Säravamate Silmadega Tüdruku seljast oli näha, et ta kikitas hämmeldunult kõrvu. Igatahes õnnestus ära veenda ja JJ sai tantsimisega hakkama. Muidu olevat kaheksandate klasside põhiteemaks endiselt "Kes kellega käib?", amorposti ja paaridesse jagamist pole abiks tarviski.
Lillebror kirjutas isamaalisel teemal kirjandit. Mul jäi natuke juukseid pähe, aga palderjanitabletti oli küll vaja. Paar päeva hiljem tegime kirjandi tuules etteütlust, see oli ka üks üsna kole lugu. Etteütlusi tuleb ilmselt sagedamini teha.
Veel käisid kõik kolm last sünnipäeval, kus põhitegevus oli tulistamine. Samal ajal oli meil Mehega Linna peal vaba aega ja sündis spontaanne kino-deit. Me kumbki ei mäleta, millal me viimati kahekesi kinos käisime või üldse kinos käisime. "Väikesed naised" on kena film, aga minu meelest natuke raskesti jälgitav. Kui Jo juuksed maha lõikas, läks ajastute vahel vahetegemine lihtsamaks. Filmi suur, väga suur pluss oli, et see oli tehtud peaaegu ajastutruult ja täiesti sündsana. Ka nii saab, kujutage ette.
Mees vahetas köögis ära kraani, sest vana oli lootusetult lagunenud. Ma pole siiani veel harjunud, et kraan käib kergesti ja temaga võib kõiki liigutusi teha, ilma et mõni detail pihku jääks. Väga modernne, arvas Lillebror… kuigi konstruktsioon on täpselt sama, mis vanal. Veel ehitasid Mees ja Lillebror Lillebrori ja Legolase tuppa karikariiuli. Tundub, et seda oli vaja.
Mina kudusin kangast ja olin täitsa jaburalt õnnelik. Sündis kaks türkiissinist vaipa, millest esimese pildi panin umbes 20 cm kudumise järel üles sotsiaalmeediasse… pool tundi hiljem oli vaip müüdud. Keegi nägi ja otsustas, et vajab just seda laiust ja värvi. Keegi teine jäi natuke hiljemaks, aga tegelikult sai teine vaip peaaegu samasugune, nii et Triinuke, kui Sa seda lugema juhtud…
Tihased laulavad õues ja laupäeva õhtul oli mikro-lumetorm. Kevad ei ole veel kenasti käes, aga on lootus.
Thursday, February 13, 2020
Meie koolis ei ropendata!
Tundub, et lisaks mütsipolitseile olen ma aja jooksul muutunud ka ropendamisvastase võitluse eestvedajaks.
Kui meil kunagi ammu gümnaasium oli, sattus sinna igasuguseid… karvaseid ja sulelisi. Mõni selline mees kah, kes poleks pidanud jalga kõrgemasse kooli tõstma. Oi, me ikka ei saa vahetunnis neile midagi öelda, arvasid õpetajad. Häiriv ju see suuvärk on, aga ei, nad on nii suured, kuidas me neile ütleme. Ma ausalt ei mäleta, kes need õpetajad olid ja mitu neid oli, arvatavasti siiski mitte palju. Mina otsustasin igatahes selle jutu peale, et võtan asja ette. Kui minu kuuldes karvane (või libestiga või…) sõna lendas, tegin Häält. Pedagoogiliselt, aga loodetavasti vastuvaidlemist mittesallival toonil. Õpilasmatsid vastasid jahmatusega, aga tõmbasid minu läheduses tooni viisakamaks.
Siis koliti gümnaasium ära ja olukord läks kuidagi rahulikumaks.
Paari aasta eest märkasin täitsa korraliku pere last ropendamas rinnaesisega. Suuuuuurte mustade tähtedega oli heledale särgile kirjutatud sõnad, mida näiteks minu võõrkeeleoskamatu vanaisa papa Juhan oleks lugenud kokku "futsk jou". Ma originaali ei suuda tsiteerida, vabandage, ei sobi nagu. Tõmbasin poisu kõrvale ja küsisin, kas ta ikka teab, mida see kõik tähendab ja millisele õpetajale ta seda nüüd tahaks näkku öelda. Lapsuke tõmbus näost lapiliseks, sest tegelikult oli tegu - ja on ikka veel - väga toreda lapsega. Mul oli temast lausa kahju, aga rohkem seda särki koolimajas ei nähtud. Särgi päritolu ja edasine saatus jäid selgitamata, polegi minu asi, aga ega minagi hommikul märgata jõua, mida lapsed endale kooli selga panevad.
Siis käis Legolas klassiga matkal. Keegi oli kolesõnu pruukinud. "Järgnes minu elu kõige piinlikum pooltund," kirjeldas Legolas, "matkajuhid panid meid kõiki laua taha ja käskisid ära seletada, mida üks või teine sõna tähendab." Tublid mehed need matkajuhid.
Hiljuti kurtis üks õpetaja, et tema klassi uksetagune tundub olevat ülekooliline ropendamisnurk. Ühe 10-aastase tirtsu oli ta enda klassi - poisteklassi - tahvli juurde tõmmanud ja palunud täpselt ära näidata, kus täpselt tirtsu kehal asuvad mainitud organid, avatagu haagid ja öösid ja tutvustatagu. Haagid ja öösid jäid siiski kinni, tirtsuke olnud piinlikkusest pikali ja pidavat nüüd üsna vaikse hääle ja viisaka sõnavaraga olema. Keerulisem olnud aga suuremate poiste kambaga, bassihäälsed obstsöönsused käinud julgelt üle koridori, aga ega siis õpetaja igal hetkel ei suuda uksest välja viskuda. Võtsin asja ette. Nüüd on mul sahtlis mitu kolesõnade varamut, ilusasti kuupäevad ja allkirjad all. Lahkusime sõpradena ja noormeeste väljendused olevat märgatavalt sündsamad. Kui asi jälle käest ära läheb, saadame allkirjastatud sõnavara-aruanded vanematele, hoiatasin sel teemal poisse ka.
Täna tuli mulle trepil vastu poisike, rinna peal kiri, mida minu saksa keelt oskav vanaema Mahti oleks lugenud "fukk". Poisike on meie majas üsna uus, arusaadav, et ta ei tea, kuidas asjad käivad. Pidasin poisu kinni, seletasin. Aaaaga see on ju kirjalikult… No mis vahet seal on, me oskame kõik lugeda! Demonstreerisin viimast fakti mööduva eripedagoogi abil, palusin edaspidi mõnd muud dressikat kanda. Klassijuhataja olevat läinud veel kaugemale, olla poisil sündsusetu dressipluusi seljast ära käsutanud ja lubas emale kirja saata.
Rääkimine rääkimiseks, see on kasvatamise ja õpetamise küsimus, ei ole kolesõnade-süüst mu endagi lapsed puhtad (kuigi nende puhul võin ma garanteerida, et vahelejäämise korral hakkab neil ebamugav)… aga mis pood see ometi on, kus müüakse roppude kirjadega rõivaid? Mingid ainult täiskasvanutele suunatud asutused ju ometi ei müü dressipluuse number 152 ja 158? Mis vanemad need on, kes lastele selliseid riideid ostavad, ma parem ei küsi, peres võibki teinekord olla sundvalik, kas kolekirjaline ese või alasti… aga et niisuguseid asju müügil on, hämmastab mind endiselt. Muidugi, T-särgipoed müüvad ka igasuguseid labasusi, kes neid ostab ja kannab, ei kujuta ette. Tugevalt ülekaalulised koledad mehed õllerohketel pidudel?
Igatahes jätkame samal viisil. Kes ropendab, pälvib piinliku pooltunni minu või mõne muu koolitöötaja seltsis. Kelle riietelt loeme inetusi… need tulevad homme palun teiste riietega kooli, eks ole. Rohelised juuksed, ninarõngad, lõhkised püksid ja eri paarist sokid on endiselt kooli teretulnud. Isikupära on tore, labasus ei ole.
Kui meil kunagi ammu gümnaasium oli, sattus sinna igasuguseid… karvaseid ja sulelisi. Mõni selline mees kah, kes poleks pidanud jalga kõrgemasse kooli tõstma. Oi, me ikka ei saa vahetunnis neile midagi öelda, arvasid õpetajad. Häiriv ju see suuvärk on, aga ei, nad on nii suured, kuidas me neile ütleme. Ma ausalt ei mäleta, kes need õpetajad olid ja mitu neid oli, arvatavasti siiski mitte palju. Mina otsustasin igatahes selle jutu peale, et võtan asja ette. Kui minu kuuldes karvane (või libestiga või…) sõna lendas, tegin Häält. Pedagoogiliselt, aga loodetavasti vastuvaidlemist mittesallival toonil. Õpilasmatsid vastasid jahmatusega, aga tõmbasid minu läheduses tooni viisakamaks.
Siis koliti gümnaasium ära ja olukord läks kuidagi rahulikumaks.
Paari aasta eest märkasin täitsa korraliku pere last ropendamas rinnaesisega. Suuuuuurte mustade tähtedega oli heledale särgile kirjutatud sõnad, mida näiteks minu võõrkeeleoskamatu vanaisa papa Juhan oleks lugenud kokku "futsk jou". Ma originaali ei suuda tsiteerida, vabandage, ei sobi nagu. Tõmbasin poisu kõrvale ja küsisin, kas ta ikka teab, mida see kõik tähendab ja millisele õpetajale ta seda nüüd tahaks näkku öelda. Lapsuke tõmbus näost lapiliseks, sest tegelikult oli tegu - ja on ikka veel - väga toreda lapsega. Mul oli temast lausa kahju, aga rohkem seda särki koolimajas ei nähtud. Särgi päritolu ja edasine saatus jäid selgitamata, polegi minu asi, aga ega minagi hommikul märgata jõua, mida lapsed endale kooli selga panevad.
Siis käis Legolas klassiga matkal. Keegi oli kolesõnu pruukinud. "Järgnes minu elu kõige piinlikum pooltund," kirjeldas Legolas, "matkajuhid panid meid kõiki laua taha ja käskisid ära seletada, mida üks või teine sõna tähendab." Tublid mehed need matkajuhid.
Hiljuti kurtis üks õpetaja, et tema klassi uksetagune tundub olevat ülekooliline ropendamisnurk. Ühe 10-aastase tirtsu oli ta enda klassi - poisteklassi - tahvli juurde tõmmanud ja palunud täpselt ära näidata, kus täpselt tirtsu kehal asuvad mainitud organid, avatagu haagid ja öösid ja tutvustatagu. Haagid ja öösid jäid siiski kinni, tirtsuke olnud piinlikkusest pikali ja pidavat nüüd üsna vaikse hääle ja viisaka sõnavaraga olema. Keerulisem olnud aga suuremate poiste kambaga, bassihäälsed obstsöönsused käinud julgelt üle koridori, aga ega siis õpetaja igal hetkel ei suuda uksest välja viskuda. Võtsin asja ette. Nüüd on mul sahtlis mitu kolesõnade varamut, ilusasti kuupäevad ja allkirjad all. Lahkusime sõpradena ja noormeeste väljendused olevat märgatavalt sündsamad. Kui asi jälle käest ära läheb, saadame allkirjastatud sõnavara-aruanded vanematele, hoiatasin sel teemal poisse ka.
Täna tuli mulle trepil vastu poisike, rinna peal kiri, mida minu saksa keelt oskav vanaema Mahti oleks lugenud "fukk". Poisike on meie majas üsna uus, arusaadav, et ta ei tea, kuidas asjad käivad. Pidasin poisu kinni, seletasin. Aaaaga see on ju kirjalikult… No mis vahet seal on, me oskame kõik lugeda! Demonstreerisin viimast fakti mööduva eripedagoogi abil, palusin edaspidi mõnd muud dressikat kanda. Klassijuhataja olevat läinud veel kaugemale, olla poisil sündsusetu dressipluusi seljast ära käsutanud ja lubas emale kirja saata.
Rääkimine rääkimiseks, see on kasvatamise ja õpetamise küsimus, ei ole kolesõnade-süüst mu endagi lapsed puhtad (kuigi nende puhul võin ma garanteerida, et vahelejäämise korral hakkab neil ebamugav)… aga mis pood see ometi on, kus müüakse roppude kirjadega rõivaid? Mingid ainult täiskasvanutele suunatud asutused ju ometi ei müü dressipluuse number 152 ja 158? Mis vanemad need on, kes lastele selliseid riideid ostavad, ma parem ei küsi, peres võibki teinekord olla sundvalik, kas kolekirjaline ese või alasti… aga et niisuguseid asju müügil on, hämmastab mind endiselt. Muidugi, T-särgipoed müüvad ka igasuguseid labasusi, kes neid ostab ja kannab, ei kujuta ette. Tugevalt ülekaalulised koledad mehed õllerohketel pidudel?
Igatahes jätkame samal viisil. Kes ropendab, pälvib piinliku pooltunni minu või mõne muu koolitöötaja seltsis. Kelle riietelt loeme inetusi… need tulevad homme palun teiste riietega kooli, eks ole. Rohelised juuksed, ninarõngad, lõhkised püksid ja eri paarist sokid on endiselt kooli teretulnud. Isikupära on tore, labasus ei ole.
Wednesday, February 12, 2020
Majadest, kurjalt
Varro Vooglaid kirjutas kunagi arhitektuurist. Olen liiga laisk, et seda artiklit üles otsida ega mäletagi, kas see üldse peateemaks oli, aga mulle jäi meelde tema arvamus, et tänapäeva elukeskkonnast, sealhulgas linnaruumist on kadumas ilu.
Täitsa nõus. No vaadake Magalarajooni… Hea küll, nõukogudeaegne? Aga see, mis Linna keskel viimastel aastatel toimub? Või keskelt natuke väljas, aga ikkagi… Delta. Oli täitsa viisakas majakujuline maja, eemalt majana äratuntav, tegelikult päris uus, polnud viitkümmet aastatki viimasest kapremondist… ja nüüd ehitati asemele mingi kandiline asi.
Kunagi, kui ma olin noor ja mul oli märkimisväärselt halb meestemaitse, ütles mu tollane poifrend ühe Prantsusmaa külakese imeilusate-igivanade majade kohta, et need tuleks kõik kokku lükata ja uued majad asemele ehitada. Ta oli muidu ka paduloll, kahjuks ei saanud ma sellest kohe esimesel kohtumisel aru.
Mõne aasta eest eriarsti juures käies märkasin imeilusat maja. Kenas kohas, aed ümber, paras ühepereelamu. Oli müügis. Kinnisvarakuulutusest oli aru saada, et maja vajanuks rohkem tööd, kui kellelgi tuttaval koduotsijal jaksu olnuks, aga ikkagi… Lootsin, et saab korda. Täna nägin sotsiaalmeedias pilti sellesama imeilusa maja lammutamisest. Kui ei ole olnud tulekahju või pole ilmselgelt tõestatud majavammi olemasolu, on tegu ilmselge vandalismiga. Kahjuks ei ole selline asi meil keelatud. Kui kunagi jälle sealtkandist mööda lähen, vaatan, mis asemele on ehitatud. Kardetavasti midagi kandilist.
Tollessamas sotsiaalmeedias väljendasin ka oma seisukohta imeilusa maja hävitamise suhtes koos õige mitme muu nördinuga ja sain koos teiste nördinutega ütelda… kellegi hummerimehe* käest. Suitsu- ja napsumees olevat ta kah, kui tema avalikku pildimaterjali uskuda. Mul on alati tunne, et sedasorti inimesed ei peaks nagu lugeda oskama… Vähemalt ei tohiks sõnavabadus laieneda eee… pole viisakas öelda. Keegi märgatavalt asjalikum mees oli praeguseks sõna võtnud ja öelnud, et tõesti, enam polnud midagi teha, maja oli juba enne hävinud. Kahju, väga kahju (kuigi ma endiselt leian, et sõnavabadus… ja nii edasi).
Meie kogudusehoone kõrval tahetakse täiesti mõistlikuna tunduva, ilusa kodumaja asemele ehitada midagi kolmekorruselist. Miks, tahaksin ma teada. Ma mõtlen, peale rahaahnuse, mis ei tohiks tegelikult üldse mingi vabandus olla? Piinlik.
Meie Maja kohta olla ka keegi kunagi arvamust avaldanud - et kahtlane ja puha. Noh, kohati on ikka kahtlane, aga katusevahetuse käigus vaatas Maja üks ehitusinsener lähemalt… nagu palgini lähedalt - ja ütles, et need palgid on kolmandiku võrra jämedamad, kui hädasti vaja oleks, juhuslikud sipelgapesad ja mõni mäda koht pole probleem (kui nendega tegeleda). No me püüame. Aga meist mõne kilomeetri kaugusel on üks imeilus hall mahajäetud maja, millega keegi pole vähemalt kümme aastat tegelenud ja kardetavasti enam ei tegelegi ja mis sellega saab…? Teises suunas jääval mõisahoonel näiteks oli katus veel peal, kui me 17 aastat ja 364 päeva tagasi siia kolisime. Nüüd on ainult infotahvel, sest keegi ei hoolinud… sest vanadest majadest ei saa ruttu ja palju kasumit.
Kuri ja kahju.
_________
* et kellelgi võiks päriselt ka Hummer olla, on minu jaoks nagu kehvapoolne anekdoot. Nagu klotsersõrmus ja jäme kuldahel kaela umbmäärast asukohta märkimas.
Täitsa nõus. No vaadake Magalarajooni… Hea küll, nõukogudeaegne? Aga see, mis Linna keskel viimastel aastatel toimub? Või keskelt natuke väljas, aga ikkagi… Delta. Oli täitsa viisakas majakujuline maja, eemalt majana äratuntav, tegelikult päris uus, polnud viitkümmet aastatki viimasest kapremondist… ja nüüd ehitati asemele mingi kandiline asi.
Kunagi, kui ma olin noor ja mul oli märkimisväärselt halb meestemaitse, ütles mu tollane poifrend ühe Prantsusmaa külakese imeilusate-igivanade majade kohta, et need tuleks kõik kokku lükata ja uued majad asemele ehitada. Ta oli muidu ka paduloll, kahjuks ei saanud ma sellest kohe esimesel kohtumisel aru.
Mõne aasta eest eriarsti juures käies märkasin imeilusat maja. Kenas kohas, aed ümber, paras ühepereelamu. Oli müügis. Kinnisvarakuulutusest oli aru saada, et maja vajanuks rohkem tööd, kui kellelgi tuttaval koduotsijal jaksu olnuks, aga ikkagi… Lootsin, et saab korda. Täna nägin sotsiaalmeedias pilti sellesama imeilusa maja lammutamisest. Kui ei ole olnud tulekahju või pole ilmselgelt tõestatud majavammi olemasolu, on tegu ilmselge vandalismiga. Kahjuks ei ole selline asi meil keelatud. Kui kunagi jälle sealtkandist mööda lähen, vaatan, mis asemele on ehitatud. Kardetavasti midagi kandilist.
Tollessamas sotsiaalmeedias väljendasin ka oma seisukohta imeilusa maja hävitamise suhtes koos õige mitme muu nördinuga ja sain koos teiste nördinutega ütelda… kellegi hummerimehe* käest. Suitsu- ja napsumees olevat ta kah, kui tema avalikku pildimaterjali uskuda. Mul on alati tunne, et sedasorti inimesed ei peaks nagu lugeda oskama… Vähemalt ei tohiks sõnavabadus laieneda eee… pole viisakas öelda. Keegi märgatavalt asjalikum mees oli praeguseks sõna võtnud ja öelnud, et tõesti, enam polnud midagi teha, maja oli juba enne hävinud. Kahju, väga kahju (kuigi ma endiselt leian, et sõnavabadus… ja nii edasi).
Meie kogudusehoone kõrval tahetakse täiesti mõistlikuna tunduva, ilusa kodumaja asemele ehitada midagi kolmekorruselist. Miks, tahaksin ma teada. Ma mõtlen, peale rahaahnuse, mis ei tohiks tegelikult üldse mingi vabandus olla? Piinlik.
Meie Maja kohta olla ka keegi kunagi arvamust avaldanud - et kahtlane ja puha. Noh, kohati on ikka kahtlane, aga katusevahetuse käigus vaatas Maja üks ehitusinsener lähemalt… nagu palgini lähedalt - ja ütles, et need palgid on kolmandiku võrra jämedamad, kui hädasti vaja oleks, juhuslikud sipelgapesad ja mõni mäda koht pole probleem (kui nendega tegeleda). No me püüame. Aga meist mõne kilomeetri kaugusel on üks imeilus hall mahajäetud maja, millega keegi pole vähemalt kümme aastat tegelenud ja kardetavasti enam ei tegelegi ja mis sellega saab…? Teises suunas jääval mõisahoonel näiteks oli katus veel peal, kui me 17 aastat ja 364 päeva tagasi siia kolisime. Nüüd on ainult infotahvel, sest keegi ei hoolinud… sest vanadest majadest ei saa ruttu ja palju kasumit.
Kuri ja kahju.
_________
* et kellelgi võiks päriselt ka Hummer olla, on minu jaoks nagu kehvapoolne anekdoot. Nagu klotsersõrmus ja jäme kuldahel kaela umbmäärast asukohta märkimas.
Monday, February 10, 2020
Juhuslik olukord ja imelikud mõtted
Eile kirikus astus üks lahke pisike vanaproua mulle ligi. Et temal olla üks poistejope üle ja tema tahtvat seda mulle anda, kellelegi kindlasti sobib ja läheb tarvis, ta olevat iseenda asjus hankinud, aga jäi üle. Minu väited, et meil on kapp Lillebrori kasvamist ootavaid jopesid täis, ei läinud läbi. Pidin jätma oma kohvitassi ja muffini ja minema jopet inspekteerima.
Suurus 164, servadest natuke kulunud. Muidu väga hea jope küll, hea firma ja puha. "No üks sul ju istub seal, talle kindlasti sobiks," viipas lahke proua seina ääres kolleegidega ruigava Legolase poole. Oijah. Legolas kannab juba sügisest saadik meeste M- ja L-suurust, 164 mahtus hädapärast selga aasta tagasi.. Lisaks Legolase minevaastasele jopele ripub meil kapis ka Jõugu Juhi poolt lühikest aega kantud jope suurus 164, mõlemad näevad head välja ja ootavad, millal Lillebror kasvab (ja suurus 158 ja suurus 170 on kah mõlemad esindatud). Jõugu Juhile, muide, lähevad vastavalt lõikele selga nii S, M kui L. Mitte et see praegu oluline oleks.
Suutsin ennast kuidagimoodi jopepakkujast lahti haakida, õnneks ilmus vaatevälja poisikesi, kes ehk jopet vajavad ega ole veel laste suurustest välja kasvanud.
Aga. Kas minust on väga inetu lahket pakkumist mitte vastu võtta, kui mul on kapp tõesti jopesid ja eiteamida tungil täis? Ja kas ma peaksin tundma ennast halvasti sellepärast, et kui mul mõni laps riideid vajab, siis ma lähen kõigepealt uute riiete poodi (sest ilma proovimata millegi ostmine nende puhul enam ei toimi, aga kasutatud riiete poodidest leiab vajalikke asju harva)? Selles mõttes, et tegelikult me ju saaksime annetada rohkem raha heategevuseks vms, kui me ostaksime ainult kasutatud riideid ja jätaksime uued ostmata?
Tegelikult oli meie elus kah periood, mil ma lasteriiete hankimiseks läksin kõigepealt kasutatud riiete poodi, sest raha. Nüüd ma seda enam eriti ei tee. Rahaliselt on teised võimalused ja kuna JJ ja Legolas on praktiliselt ühesuurused, pole väga mõtet asju ka niisama hankida, et küllap keegi ikka ära kannab. Pealegi on poistel tekkinud ka isiklikud seisukohad, päris ükskõik mis ei kõlba.
Aga vähemalt ostsin ma reedel Lillebrorile Humanast kampsuni, kaks eurot maksis, istub paremini ja näeb parem välja kui allahinnatud kampsun H&M-ist, mille ma ostmata jätsin.
Keeruline.
Suurus 164, servadest natuke kulunud. Muidu väga hea jope küll, hea firma ja puha. "No üks sul ju istub seal, talle kindlasti sobiks," viipas lahke proua seina ääres kolleegidega ruigava Legolase poole. Oijah. Legolas kannab juba sügisest saadik meeste M- ja L-suurust, 164 mahtus hädapärast selga aasta tagasi.. Lisaks Legolase minevaastasele jopele ripub meil kapis ka Jõugu Juhi poolt lühikest aega kantud jope suurus 164, mõlemad näevad head välja ja ootavad, millal Lillebror kasvab (ja suurus 158 ja suurus 170 on kah mõlemad esindatud). Jõugu Juhile, muide, lähevad vastavalt lõikele selga nii S, M kui L. Mitte et see praegu oluline oleks.
Suutsin ennast kuidagimoodi jopepakkujast lahti haakida, õnneks ilmus vaatevälja poisikesi, kes ehk jopet vajavad ega ole veel laste suurustest välja kasvanud.
Aga. Kas minust on väga inetu lahket pakkumist mitte vastu võtta, kui mul on kapp tõesti jopesid ja eiteamida tungil täis? Ja kas ma peaksin tundma ennast halvasti sellepärast, et kui mul mõni laps riideid vajab, siis ma lähen kõigepealt uute riiete poodi (sest ilma proovimata millegi ostmine nende puhul enam ei toimi, aga kasutatud riiete poodidest leiab vajalikke asju harva)? Selles mõttes, et tegelikult me ju saaksime annetada rohkem raha heategevuseks vms, kui me ostaksime ainult kasutatud riideid ja jätaksime uued ostmata?
Tegelikult oli meie elus kah periood, mil ma lasteriiete hankimiseks läksin kõigepealt kasutatud riiete poodi, sest raha. Nüüd ma seda enam eriti ei tee. Rahaliselt on teised võimalused ja kuna JJ ja Legolas on praktiliselt ühesuurused, pole väga mõtet asju ka niisama hankida, et küllap keegi ikka ära kannab. Pealegi on poistel tekkinud ka isiklikud seisukohad, päris ükskõik mis ei kõlba.
Aga vähemalt ostsin ma reedel Lillebrorile Humanast kampsuni, kaks eurot maksis, istub paremini ja näeb parem välja kui allahinnatud kampsun H&M-ist, mille ma ostmata jätsin.
Keeruline.
Sunday, February 9, 2020
Karikad ja kangad
Täiesti plaaniväliselt juhtub.
Lillebror ja Legolas osalesid spontaanselt võistlusel, mille nimi oli vist "Laste talvekarikas". Karikad toodi koju, kumbki oli oma vanuse- ja vibuklassis teinud puhta töö. Legolas käis pärast võistlusi veel sünnipäeval ja selle järel sünnipäevalapse kodus saunaõhtul.
Jõugu Juht jällegi käis Muuseumis uut väljapanekut hindamas, tema Sõbra ema olevat asjaga kuskiltpidi seotud ja tahtnud teismeliste arvamust teada. Polnud paha, arvas JJ.
Mees lahendas väga vastiku olemisega ummistust kanalisatsioonis. Ära lahendas… nüüd on meil dušikabiin ja vann ka varasemast märgatavalt puhtamad, sest ummistuse vastikust iseloomustab ehk kõige paremini sõna "tagasihoovamine" ja kasimist oli palju.
Mina käärisin viis kangast. Ühe neist ajasime ka üles, homme panen niide ja sukka ja sõrmed juba sügelevad laia sinist vaipa kuduma.
Panime paika võimaliku suvepuhkuse. PLNi kohaselt tutvume Vahemerega. Samuti on meil PLNi kohaselt kõik autokohad täis, kaasa tuleb üks kaheliikmeline, emast ja tütrest koosnev pere meie kogudusest. Nendel kui kahel naisterahval olevat ärev omapäi reisida, ma saan sellest täitsa aru. Ema pidavat oskama tšehhi keelt ja olevat noorespõlves lausa Olomoucis elanud, see teeb sealkandis liikumise kohe palju lihtsamaks.
Lillebror tõi koolist info, et neljas tsee olevat koroonaviiruse asjus ärev. Mina ei ole väga nõus sel teemal ärev olema, räägitakse, et Euroopas on nakatunute arv endiselt alla saja. Hiinlastest on muidugi kahju. Ärev ei oska olla ma ka viirusega kaasneva võimaliku majandusemuutuse tõttu. Oma prepperimõtteid mõlgutan hoopis idatuule teemal, kõige tähtsam oleks sellesuunalise tormi puhul kiiresti saada info ja mõne hetkega dokumendid, fotod, väärtesemed ja perekond autosse pakkida, lootuses, et ehk jõuab veel. Dokumentide, fotode ja väärtesemete asukohta teame kogu aeg, perekonnaga on veidi raskem. Aga loodetavasti on see niisama-hirm ja Tartu rahust peetakse ikka kinni.
Vanaema ja Vanaisa saavad praegu hämmastavalt hästi hakkama. Ärevaid olukordi on, aga siiamaani on kõik hästi läinud. Eks me tegeleme, kui ei lähe hästi, mis me muud ikka teha saame.
Saime kirja Gummersbachist - enne jaanipäeva tuleb meile külla üks vanapaar. See on tore. Tore ei ole, et ühe teise armsa vanapaari meespool on selleks ajaks arvatavasti juba igavikuteele asunud. Leukeemia pidavat olema ja olukord halb. Oleme tänulikud selle aja eest, mil oleme tohtinud teda tunda. Ehk homme võtan ette neile helistamise. Kuni veel saab.
Wednesday, February 5, 2020
Oeh
Iseenesest on tore, kui laps tahab olla puhas ja ilma meeldetuletuseta pesu vahetab. Aga.
Mina: "Laps, kui kampsunil, mida sa kannad ainult õues jope all ja mõnikord kodus*, ei ole plekke ega midagi muud viga, siis ei ole ühtegi põhjust seda ühe-kahepäevase kandmise järel pessu panna!"
Laps: "Mhmh."
Nädal hiljem.
Laps: "Emmeeeeee, mul pole enam ühtegi kampsunit, nad on kõik märjad või pesukorvis!"
Jap, pesukorvis on kõnealuse lapse kaks ja vannis resti peal nõrgumas kah kaks tema kampsunit, viienda ta unustas kooli.
Nii käib see mõningaste vaheaegadega sügisest saadik. Tundub, et sokke, ihupesu, särki ja pidžaamat vahetab see laps ka mitu korda ööpäevas, kaebused, et midagi pole selga/jalga panna, on väga regulaarsed.
Ja mul on praegu kaks (2) teismelist… nii et korrutame selle kõik kahega.
Õnneks on nad umbes ühesuurused, üks neist läks pühapäeval venna pükstega kirikusse, teine täna venna kampsuniga kooli.
Vähemalt ei pea Lillebrorile peaaegu üldse riideid ostma, kui ta kord veerand meetrit pikemaks kasvab, vaevalt et Legolas ja Jõugu Juht kõik need kampsuni- ja püksikuhjad läbi jõuavad kanda.
_________
*koolimajas reeglina ei kanna, väidab, et soe on.
Mina: "Laps, kui kampsunil, mida sa kannad ainult õues jope all ja mõnikord kodus*, ei ole plekke ega midagi muud viga, siis ei ole ühtegi põhjust seda ühe-kahepäevase kandmise järel pessu panna!"
Laps: "Mhmh."
Nädal hiljem.
Laps: "Emmeeeeee, mul pole enam ühtegi kampsunit, nad on kõik märjad või pesukorvis!"
Jap, pesukorvis on kõnealuse lapse kaks ja vannis resti peal nõrgumas kah kaks tema kampsunit, viienda ta unustas kooli.
Nii käib see mõningaste vaheaegadega sügisest saadik. Tundub, et sokke, ihupesu, särki ja pidžaamat vahetab see laps ka mitu korda ööpäevas, kaebused, et midagi pole selga/jalga panna, on väga regulaarsed.
Ja mul on praegu kaks (2) teismelist… nii et korrutame selle kõik kahega.
Õnneks on nad umbes ühesuurused, üks neist läks pühapäeval venna pükstega kirikusse, teine täna venna kampsuniga kooli.
Vähemalt ei pea Lillebrorile peaaegu üldse riideid ostma, kui ta kord veerand meetrit pikemaks kasvab, vaevalt et Legolas ja Jõugu Juht kõik need kampsuni- ja püksikuhjad läbi jõuavad kanda.
_________
*koolimajas reeglina ei kanna, väidab, et soe on.
Tuesday, February 4, 2020
Unistamisest
Indigoaalane kirjutas oma unistustest. Hakkasin mõtlema, millest mina olen unistanud… ja avastasin, et tegelikult saaksin unistusi jagada nende liikide järele.
Esimene seltskond on unistused, millest olen ilmsetel põhjustel loobunud. Sinna läheb üsna suur ports neiuea unistusi, sealhulgas kohe pärast keskkooli lõppu abiellumine ja romantiliselt kusagil madratsi ja paari põrandapadjaga möbleeritud kööktoas kahekesi elamine. Nimelt ei teadnud ma tol hetkel, et Mees on olemas… ammugi mitte seda, et mitte ükski kohalik seadus poleks lubanud tal kellegagi abielluda siis, kui mina keskkooli lõpetasin. Õnneks taipasin ma mõnele muule kavalerile ära öelda, muidu oleksin ma ilmselt enne 30-aastaseks saamist lahutatud naine olnud, nii valed olid need teised.
Teine seltskond unistusi on justnagu veel võimalikud, aga väga ebatõenäolised. Selle alla kuuluvad kõik meie peresse tulemata jäänud tütred. Üldse uued beebid… või väikelapsed, sest tundub, et tervise ja närvide tõttu* pole me enam ka valmis lapsendama. Ja kes see kolme lapsega perele ikka väikelast annaks? Pealegi olen ma tööalaselt näinud olukordi, kus peresse lisandub lastekodukogemusega laps... meie Mehega saaksime selle võitluse ehk peetud, aga mida see poistele teeks? Samuti on ebatõenäoline kogu kambaga ajutiseltki Saksamaale kolimine, sest teismeliste ümberistutamine on väga, väga ohtlik. See teeb omakorda ebatõenäoliseks väikese kudupoekese mõne külakese peatänava ääres**, ülemisel korrusel ilus valge korter ja poekese taga nunnu aiake, ukse peal ilusa ilma puhul silt: "Bin im Garten, bitte klingeln Sie!"*** Mis siis, et viimase uurimise järgi on NRW-s vähem kui viis kangakuduäri ja miljonid inimesed, kes käsitisi kootud kaltsuvaipu kindlasti hädasti vajavad.
Kolmas seltskond on lihtsad ja ilusad unistused, täiesti võimalikud. Et lastel ja Mehel oleks kõik hästi. Et Maja ehitamine ja remont saaks tehtud. Et aed saaks korda. Et saaks natuke reisida. Et laste "hästi" sisaldaks endas noorena Selle Õige baptistineiu leidmist ja elukestvat abielu koos paljude lastega. Nojah, ja et nad muidugi laseksid ennast kindlas usus ristida ja saaksid tõsisteks Jumala meesteks, see on tegelikult peamine.
Neljas seltskond - on neid ikka palju, eks ole - ei sõltu eriti minust ja on tegelikult üksainus. Õigemini, see läheb juba sinna paradiisi või tuhandeaastase rahuriigi kanti. Et tekiks ja muudkui laieneks piiritletud kogukond, kus kristlane olemine ja kristlik eluviis oleksid sama loomulikud kui hingamine. Et selles paigas saaksid rahu ja uue hingamise kõik need, kes on pöördunud islamist, esoteerikast, ateismist, sõltuvustest… muudest taolistest asjadest. Umbes nagu vald, kus riigi seadused ei kehti, st mitte kedagi ei huvita alkoholiseadus, sest keegi ei kavatsegi alkoholi juua, või näiteks ei ole vajadust politsei järele, sest kõik arvestavad oma ligimestega. Ja et seal võiks sõbralikult kõrvuti elada nii Marjam, Artjom, Katerina kui Meelis, ja loomulikult tuua ühiselt tänu ja kiitust Jumalale. Aga sellise asja tekkimine tõepoolest ei sõltu minust, vaid on puhas Jumala arm.
Suur osa unistusi on siiski täitunud. Noh, umbes minu praegune elu - et suures maamajas, Mees, lapsed, kassid, aeg teha head süüa, kudu, aed, toredad lähedased. Apelsinide puu otsas kasvamise olen ka ära näinud, Vahemeres ujunud, saanud ilus olla ja pisarateni naerda. Ainult vanaemaks pole vceel saanud, aga seda, ma loodan, enne paari aastat ei juhtu ka, lastel läheks muidu hirmus raskeks.
Millest teie unistate?
___________
* ikka sama teema, kaks puberteeti pluss üks, kes selleks hoolega harjutab
** aeg-ajalt tuleb müüki endisi lihunikuärisid, mida saaks võrdlemisi väikese vaeva ja rahaga kuduäriks kohandada - ja erinevalt lihunikust saab kuduäri oma kaupa ka üle maailma laiali saata, see tõstab ellujäämise tõenäosust.
*** "Olen aias, palun helistage uksekella!"
Esimene seltskond on unistused, millest olen ilmsetel põhjustel loobunud. Sinna läheb üsna suur ports neiuea unistusi, sealhulgas kohe pärast keskkooli lõppu abiellumine ja romantiliselt kusagil madratsi ja paari põrandapadjaga möbleeritud kööktoas kahekesi elamine. Nimelt ei teadnud ma tol hetkel, et Mees on olemas… ammugi mitte seda, et mitte ükski kohalik seadus poleks lubanud tal kellegagi abielluda siis, kui mina keskkooli lõpetasin. Õnneks taipasin ma mõnele muule kavalerile ära öelda, muidu oleksin ma ilmselt enne 30-aastaseks saamist lahutatud naine olnud, nii valed olid need teised.
Teine seltskond unistusi on justnagu veel võimalikud, aga väga ebatõenäolised. Selle alla kuuluvad kõik meie peresse tulemata jäänud tütred. Üldse uued beebid… või väikelapsed, sest tundub, et tervise ja närvide tõttu* pole me enam ka valmis lapsendama. Ja kes see kolme lapsega perele ikka väikelast annaks? Pealegi olen ma tööalaselt näinud olukordi, kus peresse lisandub lastekodukogemusega laps... meie Mehega saaksime selle võitluse ehk peetud, aga mida see poistele teeks? Samuti on ebatõenäoline kogu kambaga ajutiseltki Saksamaale kolimine, sest teismeliste ümberistutamine on väga, väga ohtlik. See teeb omakorda ebatõenäoliseks väikese kudupoekese mõne külakese peatänava ääres**, ülemisel korrusel ilus valge korter ja poekese taga nunnu aiake, ukse peal ilusa ilma puhul silt: "Bin im Garten, bitte klingeln Sie!"*** Mis siis, et viimase uurimise järgi on NRW-s vähem kui viis kangakuduäri ja miljonid inimesed, kes käsitisi kootud kaltsuvaipu kindlasti hädasti vajavad.
Kolmas seltskond on lihtsad ja ilusad unistused, täiesti võimalikud. Et lastel ja Mehel oleks kõik hästi. Et Maja ehitamine ja remont saaks tehtud. Et aed saaks korda. Et saaks natuke reisida. Et laste "hästi" sisaldaks endas noorena Selle Õige baptistineiu leidmist ja elukestvat abielu koos paljude lastega. Nojah, ja et nad muidugi laseksid ennast kindlas usus ristida ja saaksid tõsisteks Jumala meesteks, see on tegelikult peamine.
Neljas seltskond - on neid ikka palju, eks ole - ei sõltu eriti minust ja on tegelikult üksainus. Õigemini, see läheb juba sinna paradiisi või tuhandeaastase rahuriigi kanti. Et tekiks ja muudkui laieneks piiritletud kogukond, kus kristlane olemine ja kristlik eluviis oleksid sama loomulikud kui hingamine. Et selles paigas saaksid rahu ja uue hingamise kõik need, kes on pöördunud islamist, esoteerikast, ateismist, sõltuvustest… muudest taolistest asjadest. Umbes nagu vald, kus riigi seadused ei kehti, st mitte kedagi ei huvita alkoholiseadus, sest keegi ei kavatsegi alkoholi juua, või näiteks ei ole vajadust politsei järele, sest kõik arvestavad oma ligimestega. Ja et seal võiks sõbralikult kõrvuti elada nii Marjam, Artjom, Katerina kui Meelis, ja loomulikult tuua ühiselt tänu ja kiitust Jumalale. Aga sellise asja tekkimine tõepoolest ei sõltu minust, vaid on puhas Jumala arm.
Suur osa unistusi on siiski täitunud. Noh, umbes minu praegune elu - et suures maamajas, Mees, lapsed, kassid, aeg teha head süüa, kudu, aed, toredad lähedased. Apelsinide puu otsas kasvamise olen ka ära näinud, Vahemeres ujunud, saanud ilus olla ja pisarateni naerda. Ainult vanaemaks pole vceel saanud, aga seda, ma loodan, enne paari aastat ei juhtu ka, lastel läheks muidu hirmus raskeks.
Millest teie unistate?
___________
* ikka sama teema, kaks puberteeti pluss üks, kes selleks hoolega harjutab
** aeg-ajalt tuleb müüki endisi lihunikuärisid, mida saaks võrdlemisi väikese vaeva ja rahaga kuduäriks kohandada - ja erinevalt lihunikust saab kuduäri oma kaupa ka üle maailma laiali saata, see tõstab ellujäämise tõenäosust.
*** "Olen aias, palun helistage uksekella!"
Monday, February 3, 2020
Kuidas ma võõraste peale vihastan
Mõnikord saan ma väga kurjaks. Kohe väga. Aga olen tähele pannud, et mõnel juhul on kurjakssaamine selline… eestlaslik, pikatoimeline.
Võib juhtuda, et ma käin jupp aega ringi teadmisega, et ma kellegagi kuidagimoodi ühist keelt leidma ei hakka. Isegi kui peaks nagu ütlema, et inimene, Sa EI SAA niimoodi mõelda… ma ei ütle. Mis manitseja mina ikka olen.
Siis võib juhtuda, et see inimene võtab mind pisarateni solvata. See võib olla isegi mitte sihipärane, vaid üleüldine solvang… millegi kohta, mis on minu jaoks tähtis. Nutan ära ja kannatan välja.
Aga kui selle kõige peale juhtub, et mainitud isik võtab rünnata ja solvata mu sõpra või pereliiget, siis… Siis ma hammustan teda ninast nii kõvasti, kui suudan. Isegi kui ma olen juba aru saanud, et mõistust ei ole ka sellel inimesel rohkem peas, kui Jumal andnud on.
Tunnen hingesugulust Tõnissoniga, kes samuti oli valmis kaitsma oma õue. Minu territoorium, minu grupp, minu sõber.
LÕRR.
Ja pärast olen veel teispidi ka kuri - miks ta sundis mind kurjaks saama? Kas tal sai kuidagi parem, kui mu lähedase kallal ülbitses? Teenis sellega paari õlle raha või…?
Ja piinlik on, et sedasorti inimesed on liikvel. Ise veel peaks olema vanuse poolest küpsed ja elukogenud täiskasvanud…
Lõrr veel.
Aga nende kõigi meeleparandusele tulemise eest palvetan ikka. Ja arusaamise eest, kuskohas on otsekohesus voorus ja kus juhm jõhkrus.
Võib juhtuda, et ma käin jupp aega ringi teadmisega, et ma kellegagi kuidagimoodi ühist keelt leidma ei hakka. Isegi kui peaks nagu ütlema, et inimene, Sa EI SAA niimoodi mõelda… ma ei ütle. Mis manitseja mina ikka olen.
Siis võib juhtuda, et see inimene võtab mind pisarateni solvata. See võib olla isegi mitte sihipärane, vaid üleüldine solvang… millegi kohta, mis on minu jaoks tähtis. Nutan ära ja kannatan välja.
Aga kui selle kõige peale juhtub, et mainitud isik võtab rünnata ja solvata mu sõpra või pereliiget, siis… Siis ma hammustan teda ninast nii kõvasti, kui suudan. Isegi kui ma olen juba aru saanud, et mõistust ei ole ka sellel inimesel rohkem peas, kui Jumal andnud on.
Tunnen hingesugulust Tõnissoniga, kes samuti oli valmis kaitsma oma õue. Minu territoorium, minu grupp, minu sõber.
LÕRR.
Ja pärast olen veel teispidi ka kuri - miks ta sundis mind kurjaks saama? Kas tal sai kuidagi parem, kui mu lähedase kallal ülbitses? Teenis sellega paari õlle raha või…?
Ja piinlik on, et sedasorti inimesed on liikvel. Ise veel peaks olema vanuse poolest küpsed ja elukogenud täiskasvanud…
Lõrr veel.
Aga nende kõigi meeleparandusele tulemise eest palvetan ikka. Ja arusaamise eest, kuskohas on otsekohesus voorus ja kus juhm jõhkrus.
Sunday, February 2, 2020
Most British?
Kui ma esimest korda pärast mahavaikitud sünnipäeva nina tööle pistsin, tuli kõigepealt juhtkond hiiglasliku ja väga ilusa lillekimbuga - et ärgu ma siin midagi lootku, et kergemalt pääsen! Vastupidiselt tavalisele harjumusele tõin lillekimbu koju - siin ma näen teda rohkem, tööl olen üsna rändleva iseloomuga ja kabinetis lilleimetlemise-aega jääb nagu väheks.
Üks kolleeg tuli ka sünnipäeva asjus, kinkis mulle paki teed ja ütles, et ma olevat kõige inglaslikum eestlane, keda ta teab. Ma ei oskagi sellesse suhtuda, teed läheb ikka tarvis, aitäh (kuigi ma ei hakka lähiajal seda piimaga jooma, võeh), ja ma arrrrrmastan muidugi Kuningannat ja Prints Philipit… ja mitmesegaseid inglise kirjanikke ja nende poolt kirjeldatud vaimustavat elustiili… ja teatud jäikus suhtumistes on minu meelest pigem voorus… ja ma püüdlen sinnapoole, et ma enam ei seletaks, miks ma midagi arvan, vaid avaldaksin arvamuse lihtsalt ära ja lahkuksin väärikalt… juhul, kui mul on õigus… aga ma piimaga tee kohta juba ütlesin, tviidkostüümi mul endiselt pole ja corgid on kogu oma nunnus olekus siiski koerad. Nii et eks see ole kolleegi vabadus arvata.
Päris britid said vahepeal Brexitiga maha. Ma ei tea, kas ma loen valesid lehti, aga oleks oodanud nagu rohkem selleteemalisi artikleid. Aga võib-olla antakse pisut aega harjuda ja alles siis tuleb info, kuidas see elu pärast Brexitit kujunema hakkab.
Tööasjus kuulsin mõningate õpilastega piinlikku olukorda lahendades (loodan, et Minerva McGonagalli moodi lahendades, kuigi küpsist mul polnud) huvitavaid definitsioone inetutele sõnadele. L**s olevat naine, kes "teeb nädalas kümne mehega asja". Mis asja, küsisin. Selgitajal oli väga õudselt piinlik. P*de olevat "ühesooline mees". Viimast kuuldes kasutasin juhust ja pidasin lastele lühiloengu tigude eripärast, ise nad niiehknii Durrelli lugeda ei viitsi. Läksime lahku loodetavasti sõpradena ja ehk said lapsed ka aru, et meie koolis ei ropendata.
Pulma-aastapäevaks (17 aastat) tõi Mees ka lilli. Nüüd on meil neid väga palju. Sõime ilusat hommikusööki ja õhtusöögiks pardipraadi. Ei teinudki muud erilist.
Rõõmustasin Lillebrori Toredaima Klassivenna isa töökohavahetuse üle. Sellest kirjutati lausa ajalehes. Ei rõõmustanud Lillebrori klassi üldise käitumise üle, kokku on sattunud õige mitu hirmsate energiaülejääkidega last, kes üksteist vastastikku vahetunnis rabelema ja kisama ärgitavad. Lillebror paraku sealhulgas.
Legolas läks taas kooli alles teisipäeval. Vanaema juba jõudis küsida, ega Legolasel viimati see uus Hiina viirus kallal ei ole. Vast ei ole.
Jõugu Juht… oli kah natuke haige. Tegelikult oleme me siin kõik mõnevõrra nohused ja uimased. Isegi soojal talvel. Muidugi, ma parem ei ütle, kes on viimastel päevadel x korda apteekidest mööda kõndinud ja unustanud D-vitamiini osta…
Kas ma olen rääkinud, et mu ratsuritäht, mida vahepeal juba surnuks pidasin, on tekitanud lehe? Sibulates on ikka suur elujõud.
Tulevaks nädalaks lubatakse ühel hommikul lausa minus kuus. Võeh. Õnneks on puid ja kampsuneid.
Üks kolleeg tuli ka sünnipäeva asjus, kinkis mulle paki teed ja ütles, et ma olevat kõige inglaslikum eestlane, keda ta teab. Ma ei oskagi sellesse suhtuda, teed läheb ikka tarvis, aitäh (kuigi ma ei hakka lähiajal seda piimaga jooma, võeh), ja ma arrrrrmastan muidugi Kuningannat ja Prints Philipit… ja mitmesegaseid inglise kirjanikke ja nende poolt kirjeldatud vaimustavat elustiili… ja teatud jäikus suhtumistes on minu meelest pigem voorus… ja ma püüdlen sinnapoole, et ma enam ei seletaks, miks ma midagi arvan, vaid avaldaksin arvamuse lihtsalt ära ja lahkuksin väärikalt… juhul, kui mul on õigus… aga ma piimaga tee kohta juba ütlesin, tviidkostüümi mul endiselt pole ja corgid on kogu oma nunnus olekus siiski koerad. Nii et eks see ole kolleegi vabadus arvata.
Päris britid said vahepeal Brexitiga maha. Ma ei tea, kas ma loen valesid lehti, aga oleks oodanud nagu rohkem selleteemalisi artikleid. Aga võib-olla antakse pisut aega harjuda ja alles siis tuleb info, kuidas see elu pärast Brexitit kujunema hakkab.
Tööasjus kuulsin mõningate õpilastega piinlikku olukorda lahendades (loodan, et Minerva McGonagalli moodi lahendades, kuigi küpsist mul polnud) huvitavaid definitsioone inetutele sõnadele. L**s olevat naine, kes "teeb nädalas kümne mehega asja". Mis asja, küsisin. Selgitajal oli väga õudselt piinlik. P*de olevat "ühesooline mees". Viimast kuuldes kasutasin juhust ja pidasin lastele lühiloengu tigude eripärast, ise nad niiehknii Durrelli lugeda ei viitsi. Läksime lahku loodetavasti sõpradena ja ehk said lapsed ka aru, et meie koolis ei ropendata.
Pulma-aastapäevaks (17 aastat) tõi Mees ka lilli. Nüüd on meil neid väga palju. Sõime ilusat hommikusööki ja õhtusöögiks pardipraadi. Ei teinudki muud erilist.
Rõõmustasin Lillebrori Toredaima Klassivenna isa töökohavahetuse üle. Sellest kirjutati lausa ajalehes. Ei rõõmustanud Lillebrori klassi üldise käitumise üle, kokku on sattunud õige mitu hirmsate energiaülejääkidega last, kes üksteist vastastikku vahetunnis rabelema ja kisama ärgitavad. Lillebror paraku sealhulgas.
Legolas läks taas kooli alles teisipäeval. Vanaema juba jõudis küsida, ega Legolasel viimati see uus Hiina viirus kallal ei ole. Vast ei ole.
Jõugu Juht… oli kah natuke haige. Tegelikult oleme me siin kõik mõnevõrra nohused ja uimased. Isegi soojal talvel. Muidugi, ma parem ei ütle, kes on viimastel päevadel x korda apteekidest mööda kõndinud ja unustanud D-vitamiini osta…
Kas ma olen rääkinud, et mu ratsuritäht, mida vahepeal juba surnuks pidasin, on tekitanud lehe? Sibulates on ikka suur elujõud.
Tulevaks nädalaks lubatakse ühel hommikul lausa minus kuus. Võeh. Õnneks on puid ja kampsuneid.
Saturday, February 1, 2020
Veiko Märka "Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas"
Selles sarja raamatud mulle pigem meeldivad. Kogu nõukogude aja juures ongi kõige toredam, kui seisab meeles, et see jõledus on nüüd igaveseks möödas (kui just Indigoaalane ilukirjandust ei tee, ma päris nutsin keskmise osa lugemise järel, sest nii vastik oli).
1986. aastal olin mina 11-aastane laps. Ainus isiklik kokkupuude sõjaväeteenistusega oli mälestus algklassiaegse pinginaabri triibulisest madrusesärgist ja ainus teadmine poliitikast see, et viimasel ajal läheb neid vene riigijuhte kuidagi palju ja sagedaste matuste tõttu on harjunud telekavaatamine häiritud. Seda põnevam oli lugeda seda aega teadlikult kogenud inimese mälestusi.
Meeldis see, kuidas oli kirjutatud. Ladusalt, portsukese eneseirooniaga, mälestusi äratavalt (mälestusi, mille olemasolust ma ei teadnudki). Oli huvitav. Et poisid armeeteenistusest pääsemiseks ennast vaimuhaigeks valetasid, oli ennegi kuuldud, aga selle väga mõistliku teo elluviimise telgitagustest polnud keegi ilmaski rääkinud. Ega ma eriti sobivas vanuses meestega lobisema sattunud ei ole kah.
Ei meeldinud - aga see võis olla minu kätte juhtunud eksemplari viga - piltide kvaliteet. Pildil vanaema nooruspõlvest oli inimene tuvastatav, teine pilt samal leheküljel oli ühtlane hall laam. Sama oli piltide juurde käivate tekstidega, neid oli raske näha.
Lisaks pildikvaliteedile oli raamatul veel üks suur miinus - õhuke oli.
1986. aastal olin mina 11-aastane laps. Ainus isiklik kokkupuude sõjaväeteenistusega oli mälestus algklassiaegse pinginaabri triibulisest madrusesärgist ja ainus teadmine poliitikast see, et viimasel ajal läheb neid vene riigijuhte kuidagi palju ja sagedaste matuste tõttu on harjunud telekavaatamine häiritud. Seda põnevam oli lugeda seda aega teadlikult kogenud inimese mälestusi.
Meeldis see, kuidas oli kirjutatud. Ladusalt, portsukese eneseirooniaga, mälestusi äratavalt (mälestusi, mille olemasolust ma ei teadnudki). Oli huvitav. Et poisid armeeteenistusest pääsemiseks ennast vaimuhaigeks valetasid, oli ennegi kuuldud, aga selle väga mõistliku teo elluviimise telgitagustest polnud keegi ilmaski rääkinud. Ega ma eriti sobivas vanuses meestega lobisema sattunud ei ole kah.
Ei meeldinud - aga see võis olla minu kätte juhtunud eksemplari viga - piltide kvaliteet. Pildil vanaema nooruspõlvest oli inimene tuvastatav, teine pilt samal leheküljel oli ühtlane hall laam. Sama oli piltide juurde käivate tekstidega, neid oli raske näha.
Lisaks pildikvaliteedile oli raamatul veel üks suur miinus - õhuke oli.
Subscribe to:
Posts (Atom)