Monday, February 3, 2020

Kuidas ma võõraste peale vihastan

Mõnikord saan ma väga kurjaks. Kohe väga. Aga olen tähele pannud, et mõnel juhul on kurjakssaamine selline… eestlaslik, pikatoimeline.

Võib juhtuda, et ma käin jupp aega ringi teadmisega, et ma kellegagi kuidagimoodi ühist keelt leidma ei hakka. Isegi kui peaks nagu ütlema, et inimene, Sa EI SAA niimoodi mõelda… ma ei ütle. Mis manitseja mina ikka olen.

Siis võib juhtuda, et see inimene võtab mind pisarateni solvata. See võib olla isegi mitte sihipärane, vaid üleüldine solvang… millegi kohta, mis on minu jaoks tähtis. Nutan ära ja kannatan välja.

Aga kui selle kõige peale juhtub, et mainitud isik võtab rünnata ja solvata mu sõpra või pereliiget, siis… Siis ma hammustan teda ninast nii kõvasti, kui suudan. Isegi kui ma olen juba aru saanud, et mõistust ei ole ka sellel inimesel rohkem peas, kui Jumal andnud on.

Tunnen hingesugulust Tõnissoniga, kes samuti oli valmis kaitsma oma õue. Minu territoorium, minu grupp, minu sõber.

LÕRR.

Ja pärast olen veel teispidi ka kuri - miks ta sundis mind kurjaks saama? Kas tal sai kuidagi parem, kui mu lähedase kallal ülbitses? Teenis sellega paari õlle raha või…?

Ja piinlik on, et sedasorti inimesed on liikvel. Ise veel peaks olema vanuse poolest küpsed ja elukogenud täiskasvanud…

Lõrr veel.

Aga nende kõigi meeleparandusele tulemise eest palvetan ikka. Ja arusaamise eest, kuskohas on otsekohesus voorus ja kus juhm jõhkrus.

2 comments:

  1. Oot, ma vist tean millest ja kellest jutt käib.
    Kui mõtlen sama juhtumit ja inimest, siis ära palun liiga vihaseks küll saa. See ei ole lihtsalt seda väärt :-)

    Mina isiklikult ei saanud isegi mitte kurjaks või kurvaks. Inimesed on erinevad ja see on OK. Kõigil on õigus nende arvamusele ja see ei peagi teiste arvamustega sobima.
    Enamalt proovin sellistes olukordades vait olla kus mulle kellegi arvamus vastukarva on, aga kui keegi hakkab isiklikul tasandil solvama või mõnitama siis sellest anna küll teada ka siis, kui see mulle otseselt haiget ei tee või närvi ei aja.

    Õnneks on kirjalikul teel seda lihtsam teha, sest sul on rohkem aega järelemõtlemiseks ja sõnade valikuks ning kõik kirja pandud tõestuseks olemas. Otse rääkides toimub kõik nii ruttu, et siis on raskem täpselt järge pidada mida keegi mingil ajal ütles ja mida ütles ning öeldule adekvaatselt kiiresti vastu reageerida. Samas muidugi on kirjutatud teksti võimalik kirjutajast erineva hääletooniga välja lugeda, mis omakorda võib probleeme tekitada, aga tavaliselt ei ole siiski võimalik halvasti ja ülbeid ütlemisi ka parema tahtmise juures parema hääletooniga lugedes paremaks muuta :-)

    Rahulikku päevajätku sulle :-)

    ReplyDelete
  2. Viimati juhtus jah üks inetu lugu, aga see minu vihastamismuster laieneb igasuguste varasemate suvaliste rumalate olukordade peale ka. Mind ennast võib togida ja pole nagu hullu midagi, aga kui rünnatakse minu nii-öelda siseringi, siis ma ründan vastu.


    Et need asjad üldjuhul rohkemat aega ja närve väärt ei ole, on küll tõsi.

    ReplyDelete