Tuesday, March 31, 2020

Karantiini mõjust perekonna rahakotile

Eks igaühel on oma tavapärased väljaminekud ja sissetulekud. Meil on praegu selles mõttes hästi, et haridussüsteemis pole esialgu ka mitte-õpetajaid koondama hakatud. Mis edasi saab, ei tea. Küll on aga märgata mingeid nihkeid perekondlikes väljaminekutes, isegi kui laisk mina ei vaevu asju üles kirjutama.

Plusspoole peal on kindlasti kütusekulude kardinaalne kahanemine. On ikka vahe küll, kas käib üks auto kaks korda nädalas Linnas või üks auto kuus korda ja teine auto kah võib-olla mõne korra. Ja kuna see harv linnaskäik ei sisalda endas laste transporti punktist x punkti zpadfgkh nagu tavapäraselt, kulub kütust selle võrra veel vähem. Loodusesse minekuks jätkub meil uksest õueastumisest ja juba on otsevaade näiteks, khm, kurgede eraelule (kuigi on vahva, et ka sel aastal on lootust kurepoegadele, eelistaksin ma, et nad oma intiimeluga ööhämaruses või kuskil privaatsemas kohas tegeleksid). Loodus missugune!

Veel ei ole vajadust maksta laste koolitoidu ega bussipiletite eest. See on kokku midagi 30 euro kanti kuus.

Elektrit hoiab kokku vähesem triikimisvajadus (ma Mehe kodusärke ei triigi, aga muidu läheb tal nädalas minimaalselt 6 triiksärki) ja kuna ei ole kuut-seitset käterätikut, lugematut hulka sokke ja kuut-seitset T-särki kehalise kasvatuse tunni asjus, jääb vähemalt üks masinatäis pesu pesemata.

Elektri kokkuhoiu teeb olematuks kolme kuni viie arvuti pidev töötamine ja paratamatu tõsiasi, et nõudepesumasin töötab tavapärase kaheksa korra asemel vähemalt kolmteist korda nädalas. Ja veepump, mis saab ka tavaliselt rohkem vatti, kõik pesevad oma käed ja tõmbavad kempsuveed kodus.

Söögiga on praegu kehvasti, ma pole veel taasomandanud mitte millestki millegi tegemise kunsti. Ja poenäkse läheb õuuuuudselt palju.

Karta on, et pikemas perspektiivis kulutused ei muutu. Urr.

Monday, March 30, 2020

Musta Mimi mured

Vahelduseks kirjutan kassijuttu. Kui mul juba see igapäevablogimise halb harjumus küljes on, aga distantsõppest ja viirusest tõesti midagi praegu uut rääkida ei ole...

Meie kassidel on alati olnud ligipääs pööningule. Sinna saavad nad varju ebameeldiva ilma ja lahtiste naabrikoerte eest. Korstnajala ligi on soe ka. Paraku on olemas seltskond naabrikasse, kes kõik on ka huviga meie pööningul käinud, mõni sinna ka mingeid märke maha jätnud, näiteks karvu või pooleldi söödud hiire. Ühel hirmsa lumega talvel elas seal must, valgete sokkidega Voldemar kuni kevadeni, sai meilt krõbinaid ja lahkus lume sulades… et mõne päeva pärast tulla näitama, et tal on nüüd uus kaelarihm. Ju oli Voldemari perel hea meel kass tagasi saada.

Voldemar ei olnud probleem. Punane Findus ei ole probleem. Hall Sõber ei ole probleem. Aga vaat kirju Pajalapi, kes elab vist kõige lähemal ja on algusest peale halva iseloomuga tüüp olnud, on probleem. Kohe nii suur probleem, et must Mimi hakkas Pajalapit kartma. Umbes kuu aega tagasi kadus Mimi mitu korda kuni 48 tunniks, kutsumise peale ei tulnud… Lõpuks avastas Mees, et Mimil on pööningul korstnajala kõrval katkise põrandalaua all peidukoht, kuhu ta poeb, kui Pajalapi saabub. Ja enne Pajalapi äraminekut Mimi oma peidukohast välja ei tule. Mitu korda pidin käima isiklikult Mimi põranda-august välja meelitamas. Rääkisin talle küll, kui väga ma teda armastan ja kui väga tore kass ta on ja et Pajalapit võib julgesti kõvasti käpaga lüüa (nagu kõik kiusajad, kohkub Pajalapi tagasi, kui keegi päriselt ka vastu hakkab)… Mimi vaatas mind, ilusad kollased silmad nii kurvad, et kohe hakkab nutma.

Mõnda aega püüdsime Pajalapit peletada. Ta kohkub tavaliselt juba kurja hääle peale ära, aga teisi kasse, näe, terroriseerib.

Täna, paar tundi tagasi kuulis Mees ja kuulsin minagi, et käib suur kassikaklus. Mees tormas vaatama, mina järgi (läks aega, kuna olin parajasti Geoguessriga Pariisis). Tuppa saabus väga kohev ja halvas tujus tumehall kass. "Mimil on suu Pajalapi karvu täis, võta ära!" käskis Mees. Oli Mimi küll, aga täiesti vale värvi - ta oli koos Pajalapiga moodustanud kräunuva kera ja veerenud trepist alla otse sinna, kuhu me tavaliselt külma ilma puhul tuhanõusid ladustame. Põrand oli tuhane… nüüd enam mitte, Mimiga pühitud. Mimi suust ja mujaltki korjasin umbes peotäie Pajalapi karvu. Mimi lonkas natuke üht või teist käpakest, aga hetke suurim probleem oli kasukas. Üritas lakkuda, tegi vastikust väljendavat nägu. Üritas uuesti lakkuda. Ptüi.

Mimi üleni vannipistmine ei tundunud hea mõte, mulle meeldib mu nahk. Rakendasin märja rätikuga ülehõõrumist. Mimi oli ka selle peale äärmiselt pahane, aga hakkas tasapisi taas natuke rohkem iseenese moodi välja nägema. Tundub, et ülejäänud tuhaga karva sees saab ta ise hakkama. Ehk hakkab millalgi ka jälle mimilikult läikima, praegu tundub veel kaunis tuhm. Astuda saab, ei tee mäuks, kui käppi katsuda. Loodame, et ainult põrutus.

Loodetavasti ei tule Pajalapi enne tagasi, kui karv tagasi kasvab. Muidu ma järgmisel korral viskan talle pangega vett kaela. Mis ta tuleb meie õue peale kaklema…

Sunday, March 29, 2020

Ja mis meil veel juhtus

See nädal on olnud… imelik. Eks me kohaneme maailmas valitsevaga. Isegi kui see ei tundu õige.

Lugesin kellegi tuttava poolt sotsiaalmeedias jagatud artiklit sellest, et tegelikult pole mingit hirmsat ülemaailmset terviseriski, inimesed on kodudesse surutud majanduskriisi tekitamiseks, ja igaüks saagu üle oma sisemisest kurvastusest, siis on kohe ka tervis hea ja immuunsüsteem tuleb toime ükskõik millega. Või umbes nii. Eks igaühel on õigus oma arvamusele… ja kõikvõimalikud tulevikuennustused teemal "elu pärast koroonat" on ju kah kellegi arvamused. Aga mis siis, kui hakkakski kõigile majanduskriisitajatele vastu ja elaks äkki pärast kriisi lõppu kah… alalhoidlikult ja mõistlikult? Äkki siis ei oleks igaühe isiklik kriis nii hull?

Nojah.

Reede õhtul saime laenuks Laenulapse, kes on samamoodi distantsõppel ja oli samamoodi nagu meie lapsed reedeks kaks nädalat liikunud ainult oma kodus ja aias. Koos Laenulapsega tuli ka tema jalgratas. Laupäeval käisid poisid neljakesi küla vahel sõitmas, kiigemäel olevat olnud hästi palju sinililli, ja pärast kolmekesi (Jõugu Juhil oli puberteet) meist umbes viie kilomeetri kaugusel ühe metsajärve ääres. Metsas olevat olnud väga palju rahvast. Isegi siin! Täna käis kolmene kamp raiesmikult meisterdamise-puud toomas. Siis läks Laenulapse jalgrattal mingi detail katki, ilmselt on nad järgnevad päevad kodusemad.

Laupäeva hommikul kempsus vett tõmmates märkasin, et vesi käitub kummaliselt. Paar tundi hiljem oli selge - ummistus. Tagasihoovav tualett ilma igasuguse võlumaailmapoolse sekkumiseta. Mees arvas, et võtaks köögi kanalisatsioonitoru kuivkäimla juurest lahti, kallaks sealt Torusiili sisse, jõuab täpsemalt kohale… Toru jäi talle lahtivõtmise käigus pihku. Toru, mis läbi vana kuivkäimla aluse läks septiku poole suunduva põhitoruga ühinema, oli kusagilt otse kuivkäimla hm, paagi kohal lahti ja seega oli vähemalt osa meie mustast veest jooksnud määramata aja kuivkäimlasse. Mees käis Linnas poes, ostis uusi torusid, paigaldas möödamineku - sest olemasoleva toru kättesaamiseks oleks olnud vaja liiga palju laiali lammutada, see ei tundunud mõistlik. Siis selgus, et ummistus on kusagil pea-kanalisatsioonitorus ja üleüldse oleks septik vaja ka tühjaks tõmmata. Ja siis selgus, et meie tuttava talumehe solgiveoautol on mingi mootor made in DDR ja lootusetult katki. Laupäeva õhtul.

Mina poetasin pisara ja palvetasin, Mees otsis torukiirabi võimalust. Leidis. Poolteist tundi hiljem jõudis meile 22 tonni kaaluv, roosa, elevandipildiga auto. Ja veel poolteist tundi hiljem oli paak tühi ja Vägev Ummistus ka kõrvaldatud. Mis iganes selle suure, jämeda toru umbe ajas, mina ette ei kujuta, me ei viska kanalisatsiooni ei puhvaikasid ega kummmisaapaid… (linnakorteris leidsid torumehed taolises olukorras kanalisatsioonist puhvaika, kuidas see sinna sai, mina ei tea)

Tänu Jumalale, et laupäeva õhtul oli olemas abimees, kes nõustus välja tulema ega võtnud erakorralise väljakutse eest üldse mitte hingehinda. Tänu Jumalale, et see kõik juhtus päev enne Ilma Väga Külmaks Minemist (täna külmus pesu nööri peal ära). Tänu Jumalale, et meil on taas töötav kemps. Mis see mõni närvirakk ja auto raskuse all purunenud majaesine asfalt selle kõrval…

Homme distantsõpime jälle, seekord nelja lapsega.

Saturday, March 28, 2020

Bauhof põhjustab ülemäärast ringiliikumist. Gardest hakkab mulle aina rohkem meeldima.

Eile oli tarvis Linna minna nii minul kui Mehel. Mehel tööasjus ja koguduse juhatuse koosoleku asjus. Minul Frau Corsat remontist ära tooma. Mõtlesin, et käis siis üksiti toidupoes ja ehituspoes. Et üks käimine, pärast püsin edasi kodus, nagu kästud.

Corsa tuli remondist ilusti. Käsipidur ei jää enam peale. :) Läksin Bauhofi, sest netipood on nagu kataloog, eksole, seal peavadki olema päris hinnad. Maja peal oli väljas suur silt, et tavahinnaga toodetel on ka allahindlus ja puha. No hästi, ma siis ostan natuke rohkem… Hinnasiltide loetavas osas olid hinnad samad, mis netipoes. Tiirutasin üsna kaua, otsisin kokku Lillebrori nimekirja taimi, pettusin, sest horteniast ei olnud, võtsin mingi hulga ehituskaupa ka, mida vaja… Kassas olin jahmunud, sest summa ei klappinud eeldatavaga. Ladusin just asju autosse, ise teise käega ostutšekki näppides, kui helistas Mees. Jagasin temaga oma avastusi - et mõni asi maksis lausa 50-60 protsenti rohkem kui hinnasildil ja lubatud allahindlusest ei õhkagi… Mees käskis infoletti põrkima minna.

Infoletis vastas tõre - küllap ta oli neid pahandajaid selleks päevaks juba küllalt peletanud - naisterahvas, et aga uksel olid ju sildid, et eriolukorra tõttu ei kehti kampaania ja suurt silti nad ei jõudnud ja kui ma tahan, toogu kaup kassasse, nad ostavad tagasi. Ukse peal oli tõesti silt... nagu Bauhofi ustel ikka, tohutu hulk infomüra. Kahvatupunasel taustal punakasvalged tähed. Sama kujundus, nagu kõigel muul. Kassaproua ei olnud ka mind uuesti nähes kuigi rõõmus… Lubasin, et edaspidi ma teda ei tülita.

Bauhofi hindadega on kunagi varem ka probleem olnud, niinimetatud tavahinda tuleb tõesti sildi pealt luubiga otsida - mitte et kliendihind palju parem oleks - ja kampaaniatega on nad ennegi meie kogemust mööda JOKK-süsteeme rakendanud. Meil tuleb suvel arvatavasti suurem ehitamine, tuulekastid, kui vähegi võimalik. Puitmaterjali ostame küll ilmselt mõned puidupoest, aga sinna on tarvis kinnitusi ja nurki ja polte ja ma ei tea, mis rauakaupa veel… Ja krunti ja värvi, väga palju värvi, sest kui need lauad sinna üles ära paigutada, siis oleks otstarbekas nad enne ülesviimist maa peal ära värvida. Millal me ülejäänud Maja lõpuks ilusti halliks värvime, ei tea. Meil on nüüd üks pood vähem, kuhu värvihinda vaatama minna. Ei kurvasta. Laulu sisse on ka nüüd pandud. Müüjad, muide, on seal tavaliselt olnud pigem abivalmid ja kompetentsed, ainult see hinnapoliitika…

Lillebrori Sõbra Ema, kelle juurde mul ka eile asja oli, rääkis enda hoopis vastupidist kogemust Hawaii Expressis. Et ostetav kaup oli kassas olnud kallim kui saalis ja kui ta kassapidaja tähelepanu sellele juhtis, müüdi vajalik ese saalihinnaga.

Kuna Lillebror tahtis taimi ja ma olin lubanud, pealegi tahtsin mina ise hortensiat ja Lillebrori Sõbra perele vähemalt mingit taimset soolaleivakingitust viia… läksin Gardesti. Küsisin igaks juhuks müüjaneiult kohe üle, kas hinnasildil märgitu ikka kehtib veel või eriolukord… Eriolukord polnud sel määral sinna poodi jõudnud, kahe-meetri hoiatused olid küll ja... Igatahes oli taimevalik tore. Nii tore, et pidin Lillebrorile helistama, mis värvi lilli vaja on. Kuni ma telefoni seletasin, et kallis laps, ma ei tea veel, mis värvi pelargoone on, ma ei tunne pelargooni ära, viipas möödakäinud müüjaneiu mulle ja näitas pelargoonitaimekeste lauda. Nüüd ma siis tean… need, mida Amsterdamis palju lillekastides oli. Sain ka petuuniaid, daaliaseemneid, võõrasemasid, eiteamida veel, endale hortensia, Vanaemale gerbera ja Lillebrori Sõbra perele ühe kultuurmustika, TT peale mõeldes - kultuurmustikas ei määri! Arve oli üle poole väiksem kui Bauhofi oma, isegi ostetud kauba erinevusi arvestades. Ehitusasju me ostame, nojah, edaspidi mujalt, aga see on juba mitmes väga hea kogemus Gardestiga. Loodame, et sinna tohib edaspidigi minna.

Selle kirjatüki ajendiks oli isiklik kogemus, keegi pole ühe poe kiitmise ega teise laitmise eest mulle mingeid hüvesid lubanud. Igaks juhuks ütlen.

Friday, March 27, 2020

Teeme selle asja siin ka selgeks

On olemas kõige tavalisem kooliskäimine. Praegu on meil distantsõpe. Mõne aasta eest olid meie poisid koduõppel. Ja kusagil, kus riikliku õppekava täht-tähelt täitmist ei nõuta, on võimalik ka vabaõpe.

Eesti lapsed ei ole praegu koduõppel.  

Läbinämmutatult:

Tavalise kooliskäimise puhul tagab lapsevanem puhanud ja söönud lapse koos vajaliku varustusega õigeks ajaks kohalejõudmise. Väikesed vajavad assisteerimist, suuremad saavad ise. Või kuidas perele sobib. Vajadusel toetab vanem last koduste ülesannete puhul. Lapsevanem jälgib lapse edenemist e-koolist või päevikust, suhtleb õpetajaga vähemalt arenguvestluse puhul. Õpetaja annab enam-vähem läbimälutud materjali kooli kätte, lapse asi on suu lahti teha ja alla neelata. Või annab õpetaja juba ettevalmistatud õnge, laps hoidku õigest otsast kinni ja tõmmaku õpetaja juhiste järgi kala välja. Jah, koolis on muidugi tarvis mõelda, aga lapse ja lapsevanema isiklik vastutus ja juhtimine on väikesed.

Distantsõppe puhul tagab vanem lapsele õppimistingimused, päevarežiimi ja tehnika (vajadusel muidugi riiklikku abi vastu võttes). Toetab küsimuste korral, suhtleb vajadusel õpetajaga. Laps teeb õigeks kellaajaks ära need ülesanded, mis õpetaja on andnud, küsib õpetaja poolt etteantud kanaleid mööda abi. Jälgib videotunde, kui neid on. Õpetaja annab ülesanded, on kokkulepitud ajal lapse ja vanema joaks kättesaadav. Lapse ja lapsevanema isiklik vastutus on veidi suurem kui koolis käies, aga endiselt ei vastuta pere õpitava sisu ega kasutatavate materjalide eest.

Koduõppel kujundab lapse päeva lapsevanem. Vanem otsustab kooli poolt ettenähtud raamides, mis materjale õppetöös kasutatakse, kus õppimine toimub ja mis vormis see on. Samuti, millal toimub. Laps õpib ja avastab, teeb ettepanekuid tegevuste kohta. Kooliga lepitakse kokku vastamise ja tööde esitamise aeg. Koduõpe ei pea toimuma klassiga samas rütmis, koduõppel võib vabalt tegeleda terve emakeelenädala ainult emakeelega, võtta ilusa ilma puhul päeva vabaks ja terve vihmase nädalavahetuse õppida vms. Koduõpe on elustiil, vastutab lapsevanem.

Vabaõppe puhul, nii olen mina aru saanud, vastutab lapsevanem lapsele kõikvõimalike võimaluste loomise eest - kunst, sport, muusika, teaduskatsed, lõputult raamatuid jne vastavalt lapse huvidele*. Laps kulgeb ühest põnevast hetkest teise. Kool asjasse ei sekku. Minu teada oli suure osa oma elust vabaõppel näiteks Gerald Durrell.

Eesti lapsed on praegu olude sunnil distantsõppel, mis minu tunde järgi - olles kogenud kolme lapsega kõiki nelja vormi, vabaõpet muidugi kõige vähem, aga mis see lapse loomulik kooliväline elu (kui ei ole ekraanisõltuvus) muud on kui vabaõpe? - on neljast kõige kurnavam ja keerukam asi. Paraku ei saa ilmselt hetkel teisiti. Või vähemalt, ei tohi. Meie saaksime küll võtta lapsed ajutiselt koduõppele, aga kooli-detoks kestaks arvatavasti kauem kui karantiin, pealegi pakub kool vanematele lastele siiski praegu juba rohkem kui kodu, akadeemilises mõttes… ja ajutine koduõpe on kah paras rist ja viletsus, ega selle lubamine ilmaaegu poolaasta kaupa ei käi. Kannatame kuidagimoodi välja.

Palun praegust olukorda koduõppeks mitte nimetada. 

Tänan tähelepanu eest!

__________
*mõnes mõttes olid meil poisid algklassieas vabaõppel ajaloos, siiamaani on vabaõpe saksa keeles ja üldse lingvistikas, samuti ehituse erialal. Kui nii võtta.

Thursday, March 26, 2020

Mõni päev on jälle teistsugune

Öö möödus huvitavalt. On kas toidumürgitus - millest, ei tea? - või kõhuviirus - kuskohast ma selle pidin saama, kui pole 10 päeva kodust väljas käinud? -, igatahes kella neljast umbes poole kaheksani lesisin iivelduslaineid lugedes ja kõrvetiste vastu mugavamat asendit otsides. Kui saabus üks rändav uinak, nägin unes, et olin vaheldumisi neljandat last sünnitav Epp Petrone (lapse isa oli kohalik sepp, ma ausalt ei tea, kus Epp täpselt elab ja kas sealkandis mõni sepp toimetab) ja mina ise, külalislektorina kusagil saksa- või inglisekeelses koolis. Kool asus ilmselt Euroopas, õpilased olid 14 ja vanemad, klassiruum oli raamatukogukujuline, tähendab, häält summutavaid riiuleid täis, ja ma pidasin loengut koroonaviirusest.

Päris tore oli ärgata ja ennast töökoosolekule sisse logida. Teistel olid pilt ja heli, mul ei kumbagi, aga lõbus oli ikka. Nagu meil tugikoosolekul tavaliselt, nalja peab ka saama. Kuulsin, et linnavalitsus on teinud ühe mõistliku asja - lühidalt öelnud, et kriisitoitlustamise puhul a la carte menüüd ei pakuta. Olevat olnud tarvis.

Kohalikud lapsed, kellega eile muresid oli, olid täna kohe eriti arukad ja võtsid õpetust hästi vastu. Distantsõppe käigus tuvastasime potentsiaalse trükivea ajaloo töövihikus, nimelt oli "asutus", aga loogiliselt pidanuks olema "asustus"... industriaalühiskonna teemal. Lillebror läks mingil hetkel õue ja ütles, et kavatseb seda päeva nautida. Legolas kirjutas noore ristirüütli kirja vanematele, piilusin üle õla algust, soovitasin komasid ja jäin üldiselt rahule.

Aiatiiru käigus kohtusin mitme õitsva stsillaga. Paari päeva eest neid veel näha polnud. Karulauk siiski ennast veel ei ilmuta, aga karulaugu kõrval on mingid püsisibulad, nendel on juba pealseid… mida me tegelikult kunagi söönud pole, meile ei meeldi need suured vesised pealsed, aknalaual kasvatatud on paremad.

Veetsin kvaliteetaega kaltsuvaibamaterjaliga. Kui riiulitest eemaldada kõik sinised kerad, siis on muude jaoks isegi ruumi. Tähendab, järgmise nädala, aga võib-olla kaks koon siniseid vaipu.

Käisin just köögis aedvilja ahjust välja võtmas. Lauda katnud Mees palus, et ma vaatasin, kas külmkapist on veel midagi välja võtta vaja… ja võtaksin külmkapist välja köögipaberi. Mis asjaoludel ta sinna sattus, ei tea.

Olen videokoosolekute käigus ja muidu ka kudunud mõned sokid… Pitsitamiseks pole tuju. Kui motivatsiooni üles leian, koon pitsi ka, villaste sokkidega on meil niiehknii jätkuvalt kriisiolukord, mis globaalsest kriisist üldse ei sõltu. Vähemalt ma koon, järelikult olen olemas.

Wednesday, March 25, 2020

Breakdown of the närv

Mõni päev on hullem kui teine päev. Mõnel päeval jõuab kõike ja meeleolu on täiesti normaalne. Mõnel teasel päeval tabab esimene vapustus nii vara, et hommikukohvi kõrvale tuleb palderjani võtta… aga ega need järgmised vapustused tulemata ei jää. Laias laastus teemal, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabamaa… Lõpuks saabub stressimaanduskassike, kelle kasukasse on hea silmi ja nina pühkida. Vähemalt Mimi teeb täpselt seda, mida peab üks kass tegema!

Küllap tunnevad praegu enam-vähem kõik täiskasvanud, et nemad üksi peavad olema need Yggdrasilid, mis maailma paigal hoiavad. Eriti kui omavahel tuleb kombineerida lastele õpioskuste õpetamist (see on distantsõppe puhul lapsevanema ülesanne, mitte ise kõige õpetamine! - just praegu oigas Mees: "Loe õpetus läbi, Legolas!"), kodukontorit, eakate lähedaste poodidest eemale hoidmist ja kogu muud kodust elu ka. Ja kõikvõimalikud head plaanid on seal, kus nad on... välja arvatud ehk aiatööd ilusa ilma puhul, nende praeguseks ajaks planeerimine on kindlasti olnud väga, väga tark tegu.

Ühtlasi tabas meid kolme distantsõppe ja kahe videokoosoleku üheaegne toimumine. Püüame sellist olukorda edaspidi vältida, internetilainetel või mis iganes need on tekkis trügimine ja mõned asjad jäid vahepeal toppama.

Võib-olla võiks otsida ühe priima raudkangi ja koputada endale suure varba pihta?

Kuskilt netiavarustest lugesin prognoosi viirusejärgse elu kohta - kuidas siis kõik naudivad sõpradega kohtumist, tarbivad kohalikke tooteid, elavad hirmus keskkonnahoidlikult ja nii edasi, milline sallivus, armastus ja ühtehoidmine… Lubage mul palun sel teemal olla pessimissis*. Ma rõõmustan ka ise nende tänujumalateenistuste ja vabanemistunde üle, mis kindlasti tulevad, kui kogu jama möödas on... aga inimloomus kipub olema pigem hedonismi  ja rumaluse poole kaldu. Lugege ise populaarsematest blogidest. Ma rohkem ei ütle.

Tegelikult elame me muidugi absoluutselt ideaalsetes tingimustes. Elekter on, vesi on, õues ei ole meeter lund ja/või miinus kakskümmend, hädalistele vast ikka arstiabi antakse, palka makstakse ja kulutada seda kusagil ei ole. Mis siin viriseda. No ja kui varsti peaks jälle saabuma mõni bassihäälne pojake sõnadega: "Emme, need särgid ei lähe meile kummalegi enam selga, kas sa saaksid uusi hankida?"... siis nad vähemalt ei pea oma vorstinahkadega kuhugi inimeste ette musklitega fleksima** minema, kuni lapsevanem netiostlemise selgeks saab. Ainult jalatsitega tekib probleem, neid juba netist ei telli. Eks ma valmistan siis pastlad… või hakkavad kääbikuteks, käivad paljajalu. Ükskord vast lõpeb ka eriolukord.

Uudistest oli lugeda, et akna peal lehvitamine siiski esimest surma ära ei hoidnud. Kahju.


_______
*meessoost pessimist on muidugi pessimister ja noor vallaline naispessimist pessimiss. Kuuldud ühes õpetajate kohviku reedeses vestluses, meeldis.
** uudissõna, lapsed õpetasid. Tähendab eputamist. Ja meeste S-suurus on mõlemal vanemal poisil tõesti seljas nagu vorstinahk, õnneks on paar M-suuruses eset ka.

Tuesday, March 24, 2020

Telefoniteisipäev

Täna tegin jupp aega tööd telefoni otsas. Pärast oli kõrv kuum. Põhilised sõnumid, mida ma kõigile lapsevanematele kordasin olid kogu aeg samad: "Õpetajad on valmis teie lapsi aitama, palun võtke ise ühendust, ärge kartke, kõik on inimesed ja saavad aru, kui teil on probleeme tehnika või asjade korraldamisega!"

Meie koolis ei ole vist olnud ühtegi kellast-kellani tunnitöö esitamist ega sisevõrgu kokkujooksmist*, küll aga on muidugi palju neid, kellel on kodus vähem arvuteid kui õpilasi või mingid keerukamad tehnikaprobleemid. Aga meil on ka umbes nagu Linna kõige inimlikumad õpetajad, ütlesid kunagi mingid suhetehindajad. On küll, kõik õpetajad vastavad laste küsimustele ja toetavad igat moodi, kuidas saavad.

OPIQu on muidugi programmeerinud reaalsusest irdunud inimene. Meil on juba teine laps täitnud rõõmsalt ülesande "Loe peatükk läbi", saanud hästi hakkama läbilugemise-osa all olevate näidisülesannetega ja jätnud täiesti tähelepanuta kõik mud eraldi kästud ülesanded. "Loe läbi" käsu all peakski saama ainult ja ainult lugeda. Näidisülesanded võiksid olla eraldi nii, et lapsel ei tekikski võimalust neid päris töö pähe esitada! Aga nüüd kirjutas laps õhtul kell seitse õpetajale, et vabandust, ma tahaks küll tegemata asja ära teha, aga süsteem ei lase ju enam… Sest näidisülesannete all on ka kogu töö esitamise nupp! Ja kui seda juba vajutad, siis ups... on asi lukus. Õpetaja reageeris ruttu ja avas lapse jaoks taas ülesande - ma ütlesin, et nad on inimlikud! -, aga polnuks mitte midagi paha ka siis, kui õpetaja oleks reageerinud alles homme hommikul, sest tegelikult võivad õpetajad loomulikult arvutid alates kella neljast kinni panna ja õpetamise selleks päevaks ära lõpetada. Sest ka õpetajad tahavad kodus suppi keeta, koera jalutada ja oma isiklikke lapsi õpetada, kui neid juhtub olema.

Veel helistasin Saksamaale armsale pisikesele vanaproua Lorele. Tema on vist minu Ema Abagail, kes teab, Kuidas Asjad On. Lore rääkis lõpuaegadest ja sellest, kuidas viimnepäev tuleb kui varas öösel… nii see ju on jah. Olime ühel nõul, et ega me päriselt selleks valmis olla ei saa, ei tea ju, millal täpselt tuleb, aga tarvis on jooksvalt Jumala ja maailmaga asjad korras hoida. Lore, kes on minu emast nädal aega vanem, pidavat igapäevaselt tegema värsket salatit aias kasvavatest taimedest. Peamiselt karulauk, aga ka noor nõges ja võilill. Meil siin on esialgu peamiselt noor naat, aga seda ma ei osanud talle öelda. Vaatasin järele, Giersch. Kõla järgi palju õigem nimetus sellele needusele kui eestikeelne mõnus naat. See vist kõlbab kah salatiks? Ritsik, appi! Muidu läheb Lorel hästi, ta kurvastab ainult, et ei saa kogudusse minna. Ka selles me olime ühel nõul.

Üks Magalarajooni servas elav õpetaja helistas ja rääkis muuhulgas, et tema kodu juures kergliiklusteel olla ilusa ilmaga nagu rahvamatk, üldse pole ruumi. Ta ise hiilivat oma lastega kuskil Jõe ääres võpsikus, seal inimesi ei pidavat käima. Oeh…

Vanaemaga rääkisin, neil läheb hästi ja rahumeelselt. Vanaema ainult kurvastab, et pole kellegagi rääkida - no aga kes tema veel elusolevaid sõbrannasid on peletanud, ikka ta ise…

Saime kirja Gummersbachist, ma ehk homme tõlgin tervitused ja panen koguduse listi ka.

Ja Legolase telefonist - tema poolt ettenäidatud osa põhjal - sain veenduda, et Legolas on varasemast intensiivsemalt hakanud suhtlema Hobusesabaga Isikuga, tütarlaps toetab Legolast prantsuse keeles ja Legolas tütarlast jällegi matemaatikas ja ajaloos. Mul on mitutpidi hea meel… peaasjalikult koostöö üle, aga muidu natuke ka. Ainult koolis suhtlemine ikka ei anna inimese olemusest täit pilti, las tutvuvad vähemalt virtuaalseltki.

Söögiks valmistasin perele minestronesuppi ja Friesentortet, kirsside asemel kasutasin kompotiploome.

Nüüd tuli uudis, et varsti pannakse kaubanduskeskustes peale toidupoodide ja apteekide poed kinni… aga raamatupoed? Vaimutoit? Ja mul tuli meelde, et ma suure telefoni otsas rippumise vahele unustasin pesu välja. No las ta olla, ei juhtu vast ööga midagi, see on pruun kaltsuvaibamaterjal, mitte midagi traagilist.
______
*meil on (vist) ainulaadne sisevõrk, mis oli alguses üldse mõeldud suure täistsüklikooli teenindamiseks. See ei jookse kokku erinevalt Stuudiumist ja millest kõigest veel. Khm.

Monday, March 23, 2020

Distantsõppe teine esmaspäev

See päev on endas sisaldanud KRÄUNu. Ja hirmus kiiresti ülesannetetegemist, sest anonüümseks jääda sooviv laps ei olnud oma plane õpetaja poolt antud aegadega kohandanud. Ja lapsevanemapoolset avastust, et muidu üle keskmise, samuti anonüümseks jääda sooviv laps on saanud eesti keeles "mittearvestatud", sest oli andnud järele oma tavapärasele tähelepanuhäirele ja seetõttu teinud hoolega täiesti valesid ülesandeid.

Veel õppis Millie, mis asi on puu ja et selle otsast on võimalik alla tulla… et praktilisem on ronida alla- kui ülespoole, sest all ootab Lillebrori põu, aga üleval teadmatus.

Hetkel õpib Legolas köögis kaneelisaiakeste valmistamist. Emaühik andis tainakomponendid ette leivamasinale, mis taina valmis segas… isaühik nõustas tainarullimise suhtes. Eks me näeme, mis tulemuseks saab. Inspiratsiooni sai ta kellegi juutuuberi videost.

Aias on nina mulla seest välja pistnud mõned pisikesed lupiinid, mis ilmselt ei ole ennast lasknud segada faktist, et täna hommikul kella poole kuue paiku (ma ärkan kohusetundlikult vara ja käin siis mööda maja kooserdamas) oli köögi akna all õues miinus kümme. Otsustasin esimesel poeskäimisevõimalusel käia kuskil aianduspoes* ja osta meile mõne õitsemispotentsiaaliga taime. Hortensia või midagi.

Tegelikult on täitsa võimalik, et k-haigus käis minust juba paar nädalat tagasi üle, oli mitu päeva palavikune tunne ja imelik, ebatavaline kuiv köha. Siis läks see üle ja tuli tagasi tavapärane märtsikuine tatisus, tuntud ka kui loomulik reaktsioon õietolmule. Keda ma selle aja jooksul nakatada jõudsin - juhul kui see K oli -, see on muidugi täiesti teadmata arv. Kuskohast ma selle võisin saada, on kah teadmata, inimene käib ju ikka poes ja tööl ja... ja seal käib kah terve hulk igasuguseid inimesi, kes aeg-ajalt võivad ka kogemata köhida.

Mis maailmast edasi saab, on samuti teadmata… aga vist eile nägin sotsiaalmeedias toredat seisukohta distantsõppe plusside teemal. Et nüüd saavad ehk nii mõnedki vanemad aru, et viga ei ole ainult õpetajas. Loodame.


__________
*ma ei kavatse mitte kellegi peale köhida!

Sunday, March 22, 2020

Nädal aega kodus

"Emme, aga sulle ju meeldib kodus olla?" küsis üks lastest mõne päeva eest. Meeldib, pojake, meeldib väga, ainult… oma tingimustel. Mitte sellepärast, et nii on soovitatud.

Vahepeal on tunne, nagu me mängiksime kriisi - enamus diagnoositutest põevad kodusel ravil ja natukehaaval (ütleb meedia), sisuliselt mingeid probleeme enne igasuguste keeldude tulekut ja koolide kinnipanemist ei paistnud olevat… Aga siis tulevad ette numbrid paikadest, kus olukord on käest ära läinud ja tuleb meelde, kelle pärast (ja kellesuguste pärast) me oma vabatahtlikus koduarestis istume ja enam nagu päris mäng ei tundu.

Teine asi on muidugi see ajaloo püksisäärte idee. Kuigi ma paralleelreaalsustesse ei usu, on võluv mõelda, et kusagil eiteakus võiks olla olemas need meie, kes praegu paaniliselt suurte poiste kohvreid pakivad, kramplikult nende ID-kaartide asukohta püüavad meeles pidada, hea käitumise teemal moraali loevad ja on juba ära teinud perekondliku FB-grupi, et ka kojujääjad võiksid saada osa kevadest Prantsusmaal. Need, kelle reaalsuses ei söönud mingi hiinlane nahkhiiresuppi või ei pillanud katseklaasi uue viirusega maha… Või midagi sellist. Biorelva-teooriat on jagatud siit ja sealt, mõni allikas on enam-vähem OK ja mõni kohe üldse mitte… tegelikult pole ju hetkel tähtis, mismoodi see tuli, nahkhiired on ikka ülinunnud loomad ja väga suure hulga inimeste head plaanid on rikutud.

Meie koguduses noortega tegelev misjonär Beth Ann jagas FBs hiljuti maailmakaarti allkirjaga "Ükskõik, kus levib koroona, Jumal kontrollib ikkagi kõike" või umbes nii see oli. Jah, kriisiaegadel ateist olla oleks ikka eriliselt raske, tundub mulle. Muide, üks teine tark naine ütles mulle kunagi, et Jumal viiruste väljajagamisega ei tegele, nii et palun ärge nüüd tulge selle jutuga… teate küll.

Hoopis must: meile on vääramatult saabunud kevad. Neljapäeval nägin esimest liblikat, oli kollane nagu tavapäraselt. Reede hommikul äratas meid reisisell Egiptusest. Toonekurgi ei huvita karantiin ega muu jaburus, nemad rändavad nii, nagu nad on loodud, ja kohale jõudes annavad pererahvale ka teada. Plak-plak-plak-plak.

Samuti oli reedel meie juures kasside märtsikonverents või midagi taolist, Lillebror loendas meie omadega kokku seitse kassi. Maja ümber toimetasid korraga Pajalapi, kaks punast ja üks ilus priske pikakarvaline musta-valge-oranžikirju… peaasi, et viimase priskus ei tähendaks meie pööningule poegade toomist, küllap tal on ikka oma kodu ka ja lihtsalt niisama hea ninaesine.

Tööalaselt on olukord vaiksepoolne. Mehe videokoosolekul olid osalenud ka kolleegide koduloomad, meil neid kampa võetud ei olnud (ma oleks muidu Mimiga osalenud, aga meie kaamera ei tööta ja parem ongi), aga üks kolleeg osales matkarajalt ja unustas vahepeal mikrofoni välja lülitada… saime kõik kuulda, et kusagil võiks olla kaks põrsast. See ja veel mõned huvitavad hetked tegid selle ürituse lõbusamaks kui meil tavaliselt keskmine kohalolemise-koosolek on.

Lapsed saavad esimeste komistamiste järel koolitööga päris kenasti hakkama. Ehk tuleva nädala lõpus - kui siis selle tunneli lõpust veel valgust ei paista, kardetavasti ei paista - viime nad karjuvate ja rabelevatena kuhugi metsa, momendil on nad kuulekalt meie oma krundil püsinud. Õnneks on piisavalt krunti, kus püsida.

Olge terved!

Thursday, March 19, 2020

Sel kummalisel ajal

Kusagil jätkub normaalsus, näiteks looduses. Nägin täna aknast kollast liblikat, esimest sel aastal. Samal ajal küsisin telefonitsi nõu õppealajuhatajalt. Pärast kirjutasin õpetajale… ja direktorile… ja teisele õpetajale. Eks me oleme ennegi telefoni ja meili teel suhelnud, aga kardetavasti ootab mind homme ees videokoosolek. Mees pidas täna enda kooli oma ilusti maha, osalejaid olevat assisteerinud nii kassid kui koerad. Meie Millie käis vahetult enne Mehe koosolekut õues ja tuli pärast summutamise mõttes kaminasaali kinni panna (Legolas ja Lillebror tegid õues trenni, nii et õue ei saanud Milliet saata, vibusport on kassipojale ohtlik), sest ta nõudis häälekalt tagasi õõõõuuue!

Olukord meenutab mulle kangesti näiteks midagi Ray Bradburylt. "Marsi kroonikates" nendib keegi eraettevõtja, et tuleb vist vaikne sesoon. Ja Maa kutsub Marsile emigreerunuid koju. Või siis jällegi Simmonsil, vist "Hyperioni languses", kui otsustatakse nüüd ja kohe portaalid likvideerida vms (ütle seda laiskust, ei viitsi püsti tõusta ja kolm meetrit raamatu järele minna), kus mitmemaailmaliste kodude elanikud jäävad üksteisele jahmunult otsa vahtima ja saavad eraldatud aastateks…

Aga ise loen praegu hoopis umbes sajandat korda Stephen Kingi "The Standi", täielikku ja kärpimata versiooni. Eks ta on temaatiline ka, aga rohkem sellepärast, et ta ongi juba umbes 20 aastat üks mu arvukatest lemmikraamatutest ja raamatukogust võetud teosed on suuremalt jaolt läbi.

Larry on kinos ja mõtleb, kas filmile tuleb järg ka, aga tegelikult on kuulda heli, mis kuulutab kõigi järgede ja filmitegemiste lõppu… Tagareas köhib keegi.

Või siis Nicki meeleheide, olles ainsana jäänud ellu surnud linnas… või Stu äng haiglas. Või Frannie ja Harold, viimsetena elus oma kodulinnas, klammerdumas teineteise külge, sest kedagi muud pole.

Morbiidne? Võimalik. Eks me vajaksime kõik üht ema Abigaili, kes kinnitaks, et asjad saavad ikkagi toimuma, kui neid teha Nii, Nagu Peab.

Küllap saavad. Head tervist teile ka!

Wednesday, March 18, 2020

Koroonakarantiin, kolmas päev

Distantsõppega läheb tirilimps-poolteist. Ka lastel, kes on olnud koduõppel, kes tegelikult oskavad iseseisvalt töötada ja on üleüldse viielised.

Näide: eile õhtul kell kolmveerand kaheksa oli KRÄUN. KRÄUN number üks kandis nime "Ma logisin teisest arvutist sisse, ma siin arvutis ei saa ju!" Jah, arvutiõpetaja laps võib ka nii rumal olla. Teine KRÄUN oli teemal: "Mis selle prantsuse keeleag on, see ei tule üldse lahti…!" Ega ei tule jah, kui tegemist on, vabandage, homes ülesandega ja avaneb südaööl, mil kõnealune laps soovitatavalt magab. Mõeldud tegemiseks h-o-m-m-e. Ja kui ma küsisin, kas kõik tänased asjad on tehtud, teatas laps, et matemaatika veel ei ole - töö valmimise kellaaeg oli veerand tunni pärast kukkumas. Tegin Häält. Kümme minutit hiljem oli töö tehtud, aga laps veel solvunud. Tema-mehikene oli nimelt pidanud e-ülesandeid soovituslikeks (ja nagu täna selgus, pidanud vajalikuks pöörata tähelepanu ainult e-ülesannetena märgitutele, mitte ükskõik millisele muule infole, mida sisevõrk pakkus. URR) ja arvanud, et e-õpe annab talle päevas umbes kaheksa tundi vabalt kasutatavat arvutiaega juurde.

Teine laps saabus töövihikuga - ma ei oska. Mis õpik räägib? Ma ei tea, ma pole sinna vaadanud. Oeh.

Kolmas laps esitas mulle küsimuse füüsika kohta. Noh, jah, ma tean, et sa hiljem ei osanud, aga kaheksanda klassi füüsikat sa ju kindlasti veel oskad… Ei oska, teil on kodus olemas füüsikaolümpiaadidel käinud isa, minu poole paluks pöörduda keelte, ajaloo ja bioloogiaga. Selle peale teine laps kohe pöördus ka. Vast sai abi.

Kõige keerulisem ongi asjade vormistamine ja aja jaotamine. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama ilma koduõppekogemuse ja õpetamisvõimeliste vanemateta (näiteks kui vanematel on paaniline hirm ühe või teise õppeaine ees, kuigi tegelikkuses on vaja lihtsalt laps suunata õpikust õiget asja lugema ja õpetada õpioskusi) lapsed. Eriti kui kodus on mitu kooliealist last, kes kõik peaksid e-õppima korraga… ja ainult üks arvuti.

Olen teinud korralikult süüa. Esmaspäeval kotlette ja bubertit, teisipäeval klimbisuppi ja sidrunikreemi (poesaia veel oli), täna praen šnitslit ja küpsetan tikri-martsipanipurukooki.

Ma oma pereliikmete kohta ei oska öelda, aga minus tekib trots igasuguste sunniviisiliste asjade puhul. Nagu see nali, et koroona üheks sümptomiks on suur reisikihk. Kodus püsimine on minu, muidu päris meelsasti koduse inimese jaoks vastuvõetav ainult ühel põhjusel. Konkreetne põhjus on üle mõistuse armas inimene, kes on 1) soliidses eas, 2) diabeetik, 3) vist ka vähi üle elanud (keegi mainis, ma ei ole ise küsinud, see oli vist ammu). Täie mõistuse juures, töötab ja puha. Ja kui selliseid on üks, siis on neid ilmselt rohkem, igatepidi riskigrupp, aga inimestena hästi armsad. Muidu võiks, jah, karjaimmuunsusest rääkida ja nukralt ohata, et küllap need nõrgemad surevadki… aga vaadake, mitte keegi ju tegelikult ei taha, et sureks nõrgem tore inimene. Ja karta on, et alkohoolikud, jõmmid, mömmid, pätid, kutid ja muidu mõttetud tegelased on kõik pigem hea tervisega ja peavad kõigele vastu. Pealegi võiks ju elada lootuses, et ka vastikud inimesed tulevad ühel päeval meeleparandusele ja hakkavad headeks - mõnedega on sedagi juhtunud!

Küll aga, vabandage, me kavatseme reisida niipea, kui see jälle mõistlik ja tehtav on. Ka Eestist väljapoole. Üleskutse reisida karantiini lõppemisel Eestis on tore ja iseenesest on meil tõesti ikka veel avastamata Võrumaa, Hiiumaa ja üldse väga palju paiku… aga me tahame siit hapukoorepurgist välja ka. Siis, kui jälle saab ja tohib.

Tuesday, March 17, 2020

Koduõppe ja distantsõppe lühike võrdlus

Väga lühidalt: koduõpe on lihtsam, sest lapsevanem kontrollib kõiki tegevusi.

Natuke vähem lühidalt.

Kuna pühapäeva õhtul tegeleti meil kaasaegse filmikunsti uurimisega (=kuskilt tuli "Kääbiku" esimene osa) ja esmaspäeva õhtul üleüldise silmaringi laiendamisega (=RTL näitas miljonimängu kohe pikalt), said lapsed ootuspäraselt hilja magama ja distantsõppega alustati kummalgi päeval umbes kell 12. Lillebror, tõsi, uuris küll juba pühapäeval, kas ikka mingeid põnevaid ülesandeid antakse, temas on veel säilinud eakohane entusiasm.

Enamik meie õpetajatest on arukad, inimlikud inimesed, kes saavad aru, et meie kaasava hariduse tingimustes ei tehta tavaklassis intensiivset tööd 45 minutit järjest. Mõni minut läheb tunni sisse- ja väljajuhatuse peale, üks vingub, kaks räägivad üle klassi valjusti vene keeles, üks jääb 20 minutit hiljaks, keegi viriseb, keegi kireb üle klassi: "Ma ei saa aruuuuu!" ja natuke aega läheb ka lõbusale, kuid kahetsusväärsele pinginaabriga lobisemisele. (meil on väikerühmi ka, aga mõni piirialane Tiigrike sinna ei kvalifitseeru) Samuti saavad õpetajad enamasti aru, et lapsed ei pea eriolukorras tegelikult e-ülesannetega tegelema ainult selle päeva tunniplaani alusel ja täpselt tunniplaanis ettenähtud ajal. Meil on küll viis arvutit (ärge saage valesti aru, Legolas pani endale mingi ekstra aeglase eksemplari kokku Mehe kapis vedelevatest juppidest - aga hädapärast ikka töötab), aga ainult üks internetiühendus ja ikkagi viis inimest, kes võivad vajada netiühendust kõik korraga. Enamikul peredel on üks arvuti, üks ühendus ja mitu kooliealist last.

Mees on saanud tegeleda matemaatika ja füüsikaga, katkudes juukseid Legolase loodusõpetuse tööraamatu juures. See ei olevat kuigi hea - no mina ei tea. Mina olen saanud assisteerida sisselogimisel ja pidanud kuulma Vingu teemal "ma ju ei saa siit arvutist OPIQusse, kui ma eile logisin teisest sisse". Ving oli põhjendamatu, laps on normintellektiga, parool õpitakse pähe, punkt.

Legolas on praegu veel prantsuse keelega hädas, kuna liikus vahepeal õues nii, nagu kästud, kehalise kasvatuse liikumispäevikusse saab ausalt kirjutada 30 minutit füüsilist tööd õues. Arvatavasti toimus vahepeal ka mõningane looderdamine, sest koduõpe ju. Ei ole koduõpe, on distantsõpe ja töö peab olema etteantud ajaks tehtud… õnneks on prantsuse keeles tegu väga mõistva ja hooliva õpetajaga.

Ja õnneks on tegu ju pikaajalisema distantsõppe pilootnädalaga. Enne reedit ei saa ega tohigi mingeid järeldusi teha, õpetajate listis toimus alles eile laenuarvutit vajavate õpilaste kaardistamine ja lahenduste otsimine… Küllap loksub paika, kahju ainult, et me ei saa praegu nädala sisse mingit loodusmatka planeerida*, juhuks, kui ilm peaks korraga tulema ilus ja mõnus. (Ärge peljake, me populaarsematele matkaradadele ei roni.) No aga kui distantsõpe, siis distantsõpe, püsime korralikult kodus ja küllap saab ka prantsuse keel tehtud.

_________
*nii mina kui Mees oleme nii-öelda kodukontoris ja ka tavaolukorras põhikohast osalise tööajaga, kõiki asju saab nutitelefoniga teha ja üldse, poleks mingit probleemi mõni päev vabaks planeerida-

Monday, March 16, 2020

#püsikodus

Nii. Käisin hommikul tööl ära. Kedagi ei kallistanud, kuigi ehk oleks olnud põhjust. Suunasin töötelefoni eramobiilile ümber. Võtsin märkmiku kaasa - sest seal on natuke kodukontori-töö tegemiseks vajalikku infot - ja tulin ära. 

Mees käis ka tööl, tegi midagi tehnilist. Nädala lõpuni on telefonivalves - et kui mõni õpetaja vajab mingit tuge e-õppe korraldamisel või nii. 

Lapsed on reede õhtust saadik kodus. Kaks korralikku vibu-välitrenni on juba peetud, tänane ilm küll õuesporte ei soosi. Legolas treenib muuhulgas ka Lillebrori. Jõugu Juht tegeleb rohkem nagu e-spordiga, aga kunagi talvel ostetud hantel on kolinud elama JJ tuppa… Igaks juhuks ei tee järeldusi.

E-õppega on nii, et kohe, kui me koju jõudsime, kogunesid lapsed igaüks oma e-matemaatikaga Mehe ümber parve. Ikka praktiline, kui matemaatikaõpetaja omast käest võtta on. Ja praktiline, et kogu kambal on koduõppekogemus olemas, nad teavad, et kasulik on kohe kõik koolitööd ära teha ja ülejäänud päev vabaks võtta. 

PLNi järgi me kodust enne pühapäeva ei liigu, siis saab kardetavasti piim otsa ja Mees peab kirikus tehnilise poole eest hoolt kandma. Eks näeb, mis edasi saab. Vanaemale ja Vanaisale viisin ka veel kaks kotitäit söögiasjandust, loodetavasti tulevad nad toime faktiga, et kapis on seekord rohkem kui ühe päeva toit (pühapäevani võiks enam-vähem jaguda). 

Rääkisin armsa C.-ga Bergneustadtist (peaaegu sama, mis Gummersbach, aga linnasilt on vahel). Neil olid üleeile - vist - poeletid täiesti tühjad olnud ja väimees on alates homsest homeoffice'is. Huvitav, et sakslastel kodukontori kohta oma sõna ei ole? Muidu elavad juba sügisest saadik üks päev korraga, sest C. abikaasa W. on oma eluga lõpusirgel, käivad muudkui onkoloogiaosakonna vahet ja... Eks me helistame millalgi jälle.

Hommikul küsis autoraadio: "Do you really wanna live forever?" Hm, üldist olukorda arvestades oleks sobilikum olnud "Stayin' alive" või "We don't need no education..." Mingi Google reklaam pakkus, et nemad otsivad meile sobivaima laevakruiisi. Oeh. 

Linn mõjus keskpäeva paiku vähemalt Kaubamaja ja Kvartali vahel küll kummituslikuna, eriti just autoteed vaadates. Nii tühi on Riia-Turu rist tavaliselt kell pool kuus hommikul. Inimesi liikus, aga ma ei oska öelda, kas palju või vähe, ma ei ole mitte kunagi äripäeval kell kaksteist poes ega kesklinnas. Aga Raamatukogu tagune parkla, kus vaba parkimiskoha eluiga on normaaltingimustes lühem kui Amsterdami kesklinnas (30 sekundit), olevat kolmandiku jagu tühi.

Kui Prepperi blogi veel lahti oli, siis seal keegi kommenteeris, et Igor Mangi ennustus olevat selle aasta puhul väga täpne. Noh, minu meelest on Mangi ja kõigi astroloogide ennustused umbes sama tõsiseltvõetavad nagu Sybil Trelawney tundideks koostatud unenäopäevikud, aga et veebruaris-märtsis tuleb haigustelaine, on muidugi päris õige ennustus. Et ta sel aastal on teistsugune kui varasematel… Noh, on nii. Ma endiselt ei usu, et mingi täht taevakummi küljes võiks teada, kuidas meie elama hakkame, veel vähem olla nõus seda teadmist meile edasi rääkima. 

Millie käis lörtsisajuga õues. Oli sajust väga ehmunud ja üritas kiiresti Lillebrorile põue peitu pugeda. 

Sunday, March 15, 2020

Viie päevaga absurdi

Umbes nii võiks olla selle nädala moto. Teisipäeva hommikul oli kõik veel normaalne. Reedel muigas Mees, et nüüd tuleb siis viimane tööpäev enne maailma lõppu. Maailm jäi seekord siiski lõppemata, aga kirikus olla lihtsalt teenistust kuulamas olnud neli inimest - Mees käis ülekannet tegemas, pastor, muusikud ja paar asjapärast-isikut olid veel - ja Linnas olevat lage nagu suvehommikul kell kuus. See-eest olevat terviserajad rahvast paksult täis, kirjutas leht. Ma ei käinud metsas vaatamas, kuidas siin on, aga kuna meie juures pole päris ametlik matkarada, küllap oli selles ilusas kõrges männimetsas veel ruumi.

Arvatavasti on karantiin ja kontaktide vältimine viiruse leviku tõkestamiseks kõige efektiivsem vahend, aga mulle tundub küll, et kõik need piirangud on talliukse lukustamine pärast seda, kui hobune on juba ära varastatud. No ja minu isiklik lemmikhirm saab aina toitu, kui räägitakse, et läbi Läti-Leedu-Poola enam paarikümne tunniga ära Saksamaale ei saa. Sest idatuul ei vaibu meiekandis küll kunagi lõplikult.

Mõtlesin selle nädalaga enda jaoks selgeks, et arvatavasti ei peaks ma sõjaseisukorras üle kahe nädala vastu, sest ma lihtsalt keeldun kategooriliselt alluma võimule võimu pärast. Küsimus ei ole selles, kui käske jagavad inimesed, kellest on põhjust lugu pidada… või kui nad teevad seda, väljendades lugupidamist ja suheldes viisakalt. Aga kui oleks mingi pagunitega või dressipükstega jupijumal, pläru suunurgas, käske haukumas ja ignoreerimas fakti, et ka sõjaseisukorras olen mina igasuguse seersandi seisukohast ikkagi provva… siis ma lihtsalt automaatselt ignoreeriksin sellise isiku olemasolu ja asuksin kiiresti otsima kedagi, kellele jupijumala lugupidamatu käitumise pärast kaevata. Positsioon, ametipost, jõukus - taevakene - ega võim ei ole argumendid, kui inimene ei suhtle intelligentselt ja viisakalt. Kolleeg, kellega sellest juttu tuli, märkis, et näe, sa oled nüüd oma nõrgast kohast teada saanud. Olin nii pahv, et ei taibanud küsida, kas tema - kõrgharitud, väärika naise jaoks! - saab siis ellujäämine olla tähtsam kui põhimõtted. On ju ometi teatud standardid, millest allapoole laskumine ei ole mõeldav. Keegi on mulle siin ka soovitanud raamatut "Ellujääja"... olen lugenud ja kogu lugupidamise juures, sellise hinnaga ellujäämine ei ole minu jaoks seda väärt. Ka kartulisorteerija (esimene üsna ebatõenäoline amet, mis pähe tuli) saab olla väärikas inimene, kui ta seda soovib, ja peab kindlasti saama väärika kohtlemise osaliseks.

Lastel lükati edasi nädala pärast algama pidanud Carcassonne'i reis ja eile toimuma pidanud vibuvõistlus. Mees veetis nädala esimese poole, sättides koolimaja tehnikat ühe ürituse tarbeks. See jäi ära. Erakoolide kevadkontsert pidanuks olema nädala pärast, ei toimu. Mina maksin siiski täna Kevadlaadal osalemise eest ära, Mehe tööalaste sidemete kaudu on tulnud info, et kui Kevadlaat ära jääbki, siis Sügislaat toimub ikka ja kogu korraldus kolib lihtsalt selle peale üle, platsimaksud kaasa arvatud. Aga kohvikut me tuleval pühapäeval kirikus muidugi ei tee.

Mees arvab, et koolide distantsõpet pikendatakse kahelt nädalalt kauemaks. Mina arvan, et äkki sellisel juhul jäetakse ära aprillikuine koolivaheaeg - lõpuks on distantsõpe ikkagi midagi muud kui korralik koolitund, näiteks Lillebrori prantsuse keele õpetaja oli olnud päris mures, kuidas ta nüüd keelt õpetab, neljandas klassis on ju põhirõhk hääldama õppimisel.

Sõltumata karantiinist koon kanga maha ja jätkan pitsitamist. Pooleliolevad tööd tuleb ju niiehknii ära lõpetada.

 Õnneks levivad sotsiaalmeedias juba üleskutsed tarbida kohalikku kaupa ja sellega aidata kohalike tootjate eluspüsimisele kaasa. Niigi palju tervet mõistust.

Vähemalt on pesu pestud, kuivanud ja lõhnab hästi. Ja emakeelepäeval paistis meile õhtupäike kööki, seda igal aastal ei juhtu.

Olge terved!

Õnnistusi!

Jumalateenistus just lõppes. Kuulasin seda kuulekalt kodust… Mees oli kirikus, et ülekannet ja Pereraadio salvestust (või mis see oligi) korraldada. Üks noortest muusikutest jagas sotsiaalmeedias vaadet tühjale saalile - ega peale kõnelejate, muusikute ja tehnikute mud rahvast kohal olnudki. Pastor soovitas saata sõnumi neile, keda me pärast teenistust tavapäraselt tervitaksime. Ma ehk pärast tavapärastele ka, emmede listis ehk (kui keegi ette ei jõua) - aga kuigi siinlugejatest paljusid pole ihusilmaga näinud…

Olge ikka terved. Ja kirjutage-joonistage oma meediakanalite kaudu, kuidas läheb. Olge õnnistatud kõik, ka need, kes õnnistuse võimalikkuse ei usu... Jumal usub teisse sellegipoolest.

Ilusat päikeselist pühapäeva!

Friday, March 13, 2020

Taevas kukub alla!

Käisime toidupoes. Ostsime pudruhelbeid, taskurätte (sest õietolm tuleb vääramatult, aga ma ei tahaks kangete ravimite võtmisega praegu veel alustada, jätaks selle osa maiks-juuniks), mahla, piima, vorsti ja eee hambapastat. Natuke rohkem kui tavaliselt. Eks olukord on ka natuke muu kui tavaline.

Helberiiulite ees olid kärud viltu ja kummastki otsast hõikas müüja: "Siin pole praegu midagi, suhkur on seal otsa peal!" Oli küll midagi, nisuhelbed olid täitsa olemas. Müüja ulatas pärast pikemat segaduses sahmimist mulle kolm pakki… aitäh, küll ära kulub. Segaduses sahmimine tuli ilmselgelt jahmatusest - kesse hull siis nisuhelbeid ostab! Noh, näiteks kaera-allergikud, ma arvan. Ega seal riiulis peale nisuhelveste tõesti suurt midagi polnud.

Paljud inimesed tegid tavapäraseid nädalavahetuse-oste. Paljudel oli kärus siiski ka hetke kuumim kaubaartikkel… kempsupaber.

Patsidega Isik oli rääkinud, et hommikuse bussi peal olnud peale tema veel… bussijuht. Tavaliselt olevat paarkümmend inimest, Patsidega isik sõidab nimelt tipptunnile vastupidises suunas.

Mina viisin hommikul Meest tööle, meie logistika oli seekord niipidine. Kell pool üheksa oli kesklinnas nagu suvise pühapäeva hommikul kell pool üheksa. Tavaliselt on autosid märgatavalt rohkem, eriti kui on märtsikuine reede.

Raamatukogus oli inimesi rohkem kui raamatuid, või peaaegu. Võtsin mõned teosed puhtalt paksusest lähtuvalt. Ongi ehk aega ja kannatust lugeda läbi kõik Lumivalgekese-muinasjutud.

Valmistume jääajaks karantiiniks. PLNi kohaselt püsime ilusti kodus ja niisama-sõite ei tee mujale, kui ehk ainult metsateedele. Kui vahelduse vajadus tekib. Tööle peab siiski minema (praeguste kokkulepete kohaselt toimub esmaspäeval kokkulepete-koosolek) ja aeg-ajalt tuleb käia ka poes. Vanaemale ja Vanaisale ostis Mees eile neli kotitäit toitu, Vanaema kurtis täna telefonis, mida ometi peaks inimene tegema nelja purgi hernesupiga… Sööb pikapeale ära, arvan ma. Vanaema on nimelt toidu kodushoidmise vastaste parteis, kui kogemata satub kaks pika aegumistähtajaga vorsti, üritab ta üht neist igatemoodi meile ära sokutada, sest muidu on see üks homseks alles ja milleks siis homme poodi minna…

Olge hoitud!

Thursday, March 12, 2020

Ainult kolme meloniga?

Teisipäeva hommikuni oli elu nagu normaalne. Ministrid soovitasid käsi pesta… ja veel käsi pesta. 

Siis keelati ära reisimine. ÕRR. Mittereisimine on tegelikult antud olukorras mõistlik, aga eimillegi pealt (ilma garantiideta) seada inimestele sõjaseisukorra moodi piiranguid ilma, et riigis oleks ametlik kriisiolukord või mis selle nimi võiks olla, on sigadus. Suhtlemine on kõik, ütleb üks välisministeeriumis töötav sõber. Nii ongi.

Kolmapäeva õhtul ütles Triinuke, kellele ma veel päev-paar tagasi olin saatnud sõnumi, et olen laupäeval Viljandis, äkki joome koos kohvi?, et püsigu ma kodus ja ärgu ronigu kuskile, võistlused või mitte. Sama päeva pärastlõunal õppenõukogus oli tõsine viiruseteemaline arutelu, näiteks mida teha siis, kui välismaistel suurvõistlustel käib laps, kes on ühtlasi õpetaja laps? Tundus, et mina polnud ainuke, kes ei olnud selleks hetkeks veel aru saanud, mis ja kuidas täpselt nende karantiinide ja asjadega on.

Täna läks lukku Saaremaa, vähemalt mingis ulatuses, ja Võru linn kohe hullusti. Vehkisin tööl teha ära asju, mida ei saa kodust teha, selleks, et need saaksid tehtud, enne kui… Enne kui kool kinni pannakse. Üks õpetaja, kelle lähedane elab Milanos, rääkis, et seal pidavat olema igasugune tänavale mineku keeld, sõjaväelased liikvel või kes. Tippsportlasest õpetaja on pidanud loobuma suurest hulgast võistlustest, lennupiletitele kulunud raha ei maksa vist keegi tagasi…

Homme hommikul on erakorraline koosolek, küllap siis saab mingit infot.

Psühholoogilises mõttes on häiriv see, et vähemalt mina olen oma pea sees olnud valmis mingiks järsuks ja paratamatuks kriisiks - lumetorm, pikk elektrikatkestus, Putin... Praegune olukord vindub ja venib ja ühtegi mõistlikku otsust ei tule… Otsust, millest teavitamine oleks lugupidav ja tõsiseltvõetav, mitte lahmimine nagu teisipäevane reisikeeld. 

Melonitega on aga nii, et meie perel on juba aastaid kombeks omada kodus paari nädala varusid. Siit metsa vahelt juba korraks sipsti poodi ei lähe! Muidugi ei ole meil majas tatart, kaerahelbeid ega lihakonserve, sest neid meil ei sööda. Küll aga on makarone, riisi, nisuhelbeid, suhkrut, jahu ja nii edasi. Seda, mida me sööme ja millest süüa teeme. Noh, nüüd on - ja see ei sega meid eriti - natuke pikema aja varusid. Olulisel kohal on head asjad, näiteks šokolaad, ja asendamatud asjad, kempsupaber sealhulgas… sest söögiga on üpris lihtne, naat juba kasvab ja nii edasi, midagi ikka saab, aga kempsupaberit ise ei tee. Ökoameeriklaste "family cloth" on mulle vastuvõetamatu ja araablaste lähenemine kah jõle.

Hm, just praegu tuli info, et Linn läheb laupäevast alates lukku. Kuni luku võtit katki ei murta…

Aga koolimaja peal nägin mõnes mõttes ilusat pilti. Sõrmed vaheliti, pihk vastu pihku, kuidagi otsustava hoiakuga. Kuuendas on meil ühed… Noor armastus viirustest ei hooli ja väljasuremisohus teatavasti ei pipardata. 

Wednesday, March 11, 2020

Huvitav lisatähelepanek

Sest teid kõiki hirmsasti huvitab, kuidas minu ihu käitub, eks ole.

Varem on mul olnud stressist põhjustatud unehäireid, päris ehtne depressioon (põhjuseks väga vale töökoht) ja tungiv vajadus šokolaadi süüa. Normaalne.

Seekord on mul esimest korda elus otseselt ärritusest tulenevad maovalud ja kõrvetised. Eks kõige jaoks on kunagi esimene kord. Vist.

Olen jätkuvalt kuri.

Itaalias, muide, olevat viimase ööpäeva andmetel uute haigestumiste arv langenud. No loodame.

Tuesday, March 10, 2020

Andke see viirus siia, ma löön ta maha!

Ma ei mäleta, kus raamatus sedamoodi öeldi.

Eile rääkisin "kriisipiirkonnaks" kuulutatud Nordrhein-Westfaleni (mitte Westphalen nagu meie kirjaoskamatu valitsus kirjutab) liidumaa elanikuga. Brigitte on umbes nagu medõe haridusega - ma täpselt ei mäleta, ta kunagi ammu-ammu rääkis -, hingehoidjana töötanud, kõigest toimuvast väga teadlik. Kolm täisealist last, üheksa lapselast (või natuke rohkem). Neil seal Oberbergische Kreisis ei ole midagi. Ei mingit karantiini, ei mingit ametlikku kriisi. Nagu me juba teadsimegi, kriisiala oli NRW teises otsas vastu Hollandi piiri. Ja sakslased on ju tegelikult suuuured ringiliikujad.

Poisid peaksid minema vähem kui kahe nädala pärast Prantsusmaale. Kohvrid on ostetud, lennukipiletid olemas, ID-kaartide kehtivus kontrollitud. Ja nüüd tuleb linnaviletsus oma keeluga. Kas nad lapsevanemate käest ka küsisid? Ja kes neid üldse midagi otsustama valis? Prantslased nimelt ei liigu eriti ringi, eriti sealtkandi inimesed, ma ei saa üldse aru, mis asjaoludel terve Prantsusmaa peaks kriisipiirkond ja keeluriik olema (vt eelmist lõiku NRW kohta).

Ma olen eelmisel aastal majutanud kaheksat (8) vahetusõpilast, mul on õigus sellele, et mu laste kõik koolireisid toimuksid. Eriti kui paigad, kuhu need peaksid toimuma, ei ole sisuliselt kriisipiirkonnad, riik lihtsalt läheneb... noh, et kui Vladivostokis on katk, siis ärge igaks juhuks Peterburi ka minge, üks Venemaa kõik.

See oli nüüd maruvihaselt öeldud emotsioon. Mul on selleks emotsiooniks teisigi põhjuseid, aga nendest ma praegu valjusti ei räägi, ma olen mõnede inimeste ja nendega seotu suhtes veidi kallutatud. No ja lugupidamiseväärilisi valitsusi olen ma elus väga harva kohanud.

Ilma emotsioonideta, enne halbu otsuseid mõeldud mõtteid…

Esiteks, ma ausalt ei usu, et Hiina annaks õigeid numbreid nii haigestunute kui tervenenute kohta. Ma lihtsalt ei usalda Hiina riiki mitte üks põrm.

Teiseks, poiste reisi puhul tekitas muidugi ennegi muret Frankfurdi lennujaam, mis oli nii sinna- kui tagasisõidu puhul paratamatus. Just haiguste suhtes, sealt käib pidevalt läbi nii palju inimesi, ei või iial teada, kes vales kohas aevastab… Mõistusega võttes ma saan isegi piirangutest aru, aga kuna reisimine on samasugune elu säilitamiseks vajalik elementaarne inimõigus nagu raamatute omamine ja lugemine, siis pole nagu tahtmist mõistusega võtta.

Kolmandaks, paar päeva tagasi loetud Irja Lutsari kokkuvõttest jäi häirima mõte, et Itaalias toimuv on arusaamatu ja erandlik. Jutt oli küll peamiselt suremusest, aga ikkagi. Tuleb pähe kaks Itaalia-spetsiifilist asja, millest ametlikes artiklites palju ei räägita - nende barbaarne musitamiskomme ja tegelikult üldse Lõuna-Euroopaga seonduv tohutu suitsetamine. Itaalias ei pidanud küll suitsetajaid olema rohkem kui eeee, igatahes Itaalia ei olnud Euroopas kõige suitsusem paik, aga kui nad on vähegi näiteks portugallaste moodi, siis on seal suitsetajaid häbiväärselt palju. Räägitakse, et Itaalias on koroonaviiruse ohvrid peamiselt eakad, kellel on kaasnevad haigused. Kas keegi on teinud ka statistikat, milline on suitsetamise kui otseselt kopse kahjustava jõleduse ja viiruse raskema kulu seos? Mitte, et tegelikult peaks seal taudikeskmes kellelgi olema aega või jaksu mingit statistikat teha… Aga arusaamatud ja erandlikud asjad on nii või teisiti häirivad.

Me muidugi reisime kohe esimesel võimalusel jälle, sest see on inimõigus. Seni ootame-vaatame, mis saab, ja ravime koduste vahenditega tavalist Eesti nohu, kui see juhtub meid tabama.

***
Täiesti muul teemal, aga see oli absurdne… Tänases lehes kirjutab keegi lillatriibulise salliga mees tööõpetusest. Üsna alguses on lõik:
"Mis "tööd" peaks tööõpetus õpetama? Meie vanavanemad töötasid põllul või vabrikus. Tänapäeval töötame valdavalt kontorites või teenindusasutustes. Mitu ametit on kadumas. Tekkinud on uued, mis nõuavad täiesti uusi tööoskusi: kasutajakogemuse disainerid või mobiilirakenduste arendajad."

Ühesõnaga, täiesti terve mõistusega täiskasvanu serveerib õhumüüjate tööd nii, nagu see olekski midagi vajalikku, mis tuleb ära teha! Ärge rääkige mulle turumajandusest, suurem osa sellest on mull ja jamps. Mõned muidu täitsa mõistlikud inimesed on öelnud ka, et telefonimüüjatel vms tülitajatel on raske töö, nagu ka selle töö tegemises oleks midagi head! Ausõna, ei ole. Douglas Adamsil on hea lahendus igasuguste projektijuhtide ja muude tühikargajate jaoks…

Mul on hea meel, et meie koolides ikkagi veel õpetatakse, kumbapidi haamer pihku käib, mille järgi me keeva vee ära tunneme (vastus "Veekann piiksub" ei ole õige!) ja kuidas riideesemed tekivad.

***
Aga viiruse peale võiks aevastada. Lillebror näitas mulle eile, et aias juba küüslaugupealsed kasvavad, ja kiitis, et maitsevad hästi. Ühegi kohalejõudnud haiguse vastu need muidugi enam ei aita, aga immuunsuse üldisele tugevdamisele aitavad kindlasti kaasa.

Olge terved!


Sunday, March 8, 2020

Huhh

Pärast teisipäeva on peaaegu kuueks kuuks rahu - rahu sünnipäevade korraldamisest! Vanaema sünnipäev küll vahepeal on, aga temaga on asi tavaliselt kuidagi lihtsam. Kui asi sünnipäevadesse puutub, muudes asjades on Elizabeth põhjalikult kadunud. :(

Esmaspäeval panin niide ja sukka uudsekanga. Nädala lõpuks sain esimesed 50 cm ka kootud, võilillekollane saab. Kaltsuvaibateemal riputasin ka sel aastal esimest korda pesu õue kuivama, nüüd hakkan lõikama pruuni ja beeži materjali, aga nagu ikka oli seda tarvis enne lõikamist pesta. Ja ilm oli täna ju imeline.

Teisipäeval, jah, saime 11-aastase lapse. Igati kena on, aiult kahju, et väikesed lapsed kipuvad meil nagu otsa saama.

Kolmapäeval tõesti ei juhtunud midagi.

Neljapäeval oli Koosolek laste Prantsusmaa-reisi teemal. Kuna nad on minemas Lõuna-Prantsusmaale, aga alles kuu lõpus, otsustati, et jääme kõik äraootavale seisukohale ja üks Koosolek tuleb üsna vahetult enne reisi veel, siis on näha, kas ja kuhu kriisiolukorrad on levinud. Täna ja praegu pole põhjust sealkandis koroonat, piljardit ega snuukerit karta, aga kesse teab…

Reedel käisime koos Mehega põhjalikult poes. Tegelikult minu asjus, Mees oli niisama kaasas, harjumuse pärast ja nii. Truude Blogilugejate poolt soovitatud Hansmarki poes oli üks (1) ilus talvemantel järel. Mees vaatas numbrit, arvas, et liiga suur. Mina vaatasin ka numbrit ja ütlesin, et antagu siia… nojah, kui ma tahaksin veel viis sentimeetrit paksemaks minna, siis mahuks ära, aga praegu on tegelikult täpselt paras, mugav, eriti paksemate riietega - ja oma põhjapoolse töökabineti tõttu kannan ma poole maini talveriideid. Talvemantli nimi on Ullake ja tal on väga suur Krae. Krae on õnneks ärakäidav, kavatsen ta kapist võtta pidulikuks puhuks ja tuisuse ilma jaoks. Täna käisin nii katsetamise mõttes siiski nii mantli kui Kraega kirikus. Lapsed, kes poes kaasas ei olnud, olid mind nähes mõnevõrra jahmunud. Kuna komplekti täiendas uus hädaabi-käekott - sest vana ei kõlvanud enam, aga Päris Õiget kotti ma poest ei leidnud, ostsin halbadest valikutest parima -, olid nad veel jahmunumad. Ainuke probleem on, et sedasorti mantel eeldab kübarakandmist. Kübar oleks kõigist peakatetest muidugi see kõige väljakannatatavam - ma vihkan mütse ja pearätikuid! -, aga hm. Selle asja peale tuleb mõelda. Vanus on muidugi küll juba sealmaal, et võiks täitsa vabalt Kübaramooriks hakata, ainult et roti käekotis kandmine on veel kahtlane. Õnneks on järgmise pikema peakattehooajani aega.

Laupäeval jätkasin lisaks muudele tegevustele oma roovilatinaelaväljatõmbamisprojekti. Olen seadnud eesmärgiks tirida välja peenikesed naelast viiest latist igal päeval, kui ma olen piisavalt kaua kodus ja ilm-tervis võimaldavad. Suurte naeltega tegelevad mehed. Ükskord saab see hunnik Maja eest ära niikuinii!

Täna… oli kirik. Ja oli lõpmata ilus ilm, aga seda ma juba ütlesin. Tuvastasin Maja ümber suure hulga lumikellukesi kohtades, kus kunagi varem pole meie teada lumikellukesi olnud. Floksidel on ka ninad väljas. Mees korraldas okste ja risu põletamist. Neid meil ikka jätkub. Millie käis elus esimest korda paar minutit õues ja oli sellest väga häiritud - liiga suur tuba ja liiga palju lõhnu! Homme lubati ka ilusat ilma. Nii võikski see jääda, et nüüd on kevad.


Saturday, March 7, 2020

Rändavad kangasteljed

Kangastelgede varasemast elust ei ole palju teada, mina sain nad ühel vihmasel suvepäeval Tartust Puiestee tänavalt, aga juba siis olid nad üsna pruugitud välimusega.

Kõigepealt elasid teljed natuke aega koos minuga Hiinalinnas, siis mu vanematekodu kuuris, sest nojah, asjad juhtusid.

Tulin Iirimaalt maapaost tagasi (iseenda eest ära joosta ei saa, aga keskkonnavahetus on ikka kasulik, kui elu on õnnestunud keeruliseks elada) ja kolisin Linnakorterisse, mis asus, ütleme, kesklinna piiril. Seal elasid teljed roosas toas. Siis tuli Mees ja tuli Maja.

Kõigepealt panime siin Majas kangasteljed üles tuppa, kus praegu elavad Legolas ja Lillebror. Siis saime lapsed ja hakkasime remonti tegema ja ma ei kudunud päris kaua üldse mitte midagi.

Kui lapsed koduõppele jäid, tekitasin endale kah kodusolemise-töö ja teljed said kaminasaali. Siis sai Mees meile klaveri, klaver ja kangakudumine ei passi ühte ruumi.

Teljed elasid mõnda aega pärispäriselt kangatoaks mõeldud ruumis, aga JJ kasvas ja... nüüd on see tema tuba.

Praegu elavad teljed Kantselei nime kandvas kolikambris. Kudusin ka täna pool meetrit võilillekollast vaipa, tänan küsimast. Ainult et Kantselei ja temaga külgnev tuba vajavad hädasti kapitaalset kapitaalremonti, võib-olla palgivahetust ja eiteamida veel. Enne ei saa teha midagi ka teise korrusega, sest tuulekaste ei saa enne panna ja.

Olen elanud päris kaua teadmises, et vehin praegu kududa ja jaanipäevast pakime teljed määramatuks ajaks garaaži ära. Tegelikult oli see natuke häiriv.

Äkki tabas mind inspiratsioon ja Mees kiitis heaks. Aprillis, võib-olla koolivaheaja kandis kolime kangasteljed ülemise korruse suurde saali. Kütet seal pole, aga on ruumi ja valgust. Saavad Mees ja poisid poolteist kuud varem Kantseleis lammutamisega pihta hakata, kui aega juhtub olema, ja mina saan septembri lõpuni - umbes - kududa. Ja tulevaasta taas kuskil alates aprillist kududa, sest tegelikult ei taha ma telgi ka pärast remonti Kantseleisse tagasi panna, aga otsmise vaba toa lubasime Legolasele, kellel on ealistest iseärasustest tulenevalt täielik tüdimus väikevennaga ühes toas magamisest.

Kui ma ainult seal üleval nii koledasti ei kardaks… aga edasiminek on toimunud, paar korda olen käinud juba täiesti üksi sealt musta Mimi otsimas, teda tuleb nimelt personaalselt sööma kutsuda. Ongi aeg ka teist korrust kodustama hakata.

Muide, Ritsiku majaküsimusega seoses - sealsamas ülemisel korrusel on üks vastik ja räpane tuba vastiku ja räpase mööbliga, kuhu Maja viimane elanik (enne meid) ära olevat surnud. Ja seal nädalakese surnuna pikutanud, sest keegi eriti sellest vanast joodikust puudust ka ei tundnud. Telgede ülesviimise käigus teeme ka selle vastiku ja räpase toa vähemalt mööblist lagedaks, küllap see põleb hästi - no ja kui ligi 30 aasta jooksul pole keegi seda küsima tulnud…

Nojah, ja siis tuleks vist käärpuud pööningule üles panna. Nagu Vanamamma (minu vanavanavanaema, muidugi) Annil olevat Kallikul olnud.

Kaugemas tulevikus noolin telgede jaoks ikkagi Jõugu Juhi tuba. Kui teine korrus elamiskõlblikuks saab (või ta välja kolib, nuuks).

Friday, March 6, 2020

Arikawa Hiro "Rändava kassi kroonikad"

Ei hakanud põhjalikult otsima, kumbapidi selle autori nime tuleks kirjutada, Internet pakub nii Arikawa Hirot kui Hiro Arikawat, jaapani nimede puhul ei ole minusugusel võimalik aru saada, kumb on perekonna- ja kumb eesnimi, ja õige on loomulikult nii, nagu meil siinkandis kombeks - kui perekonnanimeks peetu just talunimi ei ole.

Nimede problem on selles raamatus tegelikult läbiv. Isasele kassile pannakse nimeks selgelt emase kassi nimi Nana (ka kassi enda arvates on see veider), peremeest kutsutakse vaheldumisi Satoruks ja Miyawakiks ja ei tõlkija ega toimetaja pole tekitanud ühtegi joonealust ega lisa, kus oleks ära seletatud, mis värk nende jaapani nimedega õigupoolest on. Sest vaadake, kassi seisukohast kirjutatud raamatut loevad vabatahtlikult isegi need, kes Jaapanit ja (minu puhul) igasuguseid idamaid kohe üldse mitte ei salli. Muidugi oleks toredam, kui Nana rändaks ringi Prantsusmaal, Kanadas või näiteks Poolas, aga isegi Jaapanis on kass kindlasti kass. "Neko" on arvatavasti ainus jaapanikeelne sõna, mille tähenddust ma kindlasti tean.

Kui aga jaapanlaste absurdne suhtumine rahasse - ei saa kassi võtta, sest selle toitmine on kallis, no vabandage! - ja kogu raamatut läbiv võõrikus kõrvale jätta, on tegu ikkagi väga ilusa looga. Nimetu tänavakõuts leiab sõbra, kes tema eest hoolitseb. Ja siis hoolitseb juba Nana nime kandev kass sõbra Satoru eest, lõpuni välja. Kohe alguses ajab lugu nutma. Lõpus ka, aga teistel põhjustel.

Nanal on selge seisukoht maitsestatud kanaliha, koerte, kassitittede ja kineskoobiga telekate teemal. Ilmselgelt on tegu erakordselt intelligentse kassiga. Kohati on tõlge küll kaheldav. Nana laseb saba norgu, kui tulijaks ei ole Satoru. Norgu lastakse nina, saba lastakse… sorgu? Ja siis võrdleb Nana ennast velvetiga. Velvet ehk pesusamet on reljeefselt triibuline. Kassi kasukas on nagu samet (või siid), ühtlaselt sile ja pehme.

Tõlkeküsimustest hoolimata on tegu väga ilusa kassiraamatuga, kus muuhulgas saavad sõna ka inimesed. Ja pidage siis meeles, et lapikute ekraanide leiutamine on tegelikult tehnoloogia taandareng. Õige kassipidaja kasutab kineskoobiga telerit!


Sunday, March 1, 2020

Kui oleks...

Ma eelmisel nädalal kirjutasin vist peaaegu iga päev midagi. Iseasi, kas see ka mõttekas oli. Harjumuse jätkamise mõttes panen siia ka jupi ühest mängulisest lõimest, mille Triinukese FB-st leidsin.

Targemad olid kirjutanud, mis oleks juhtunud, kui see või teine kuulus kirjanik oleks kirjutanud "Sõrmuste Isanda". Noh, Hemingway variant oli minu meelest otsetsitaat raamatust "Ja päike tõuseb", aga tegelikult pärineb algversioon väidetavalt selle sajandi algusest, on olemas olnud juba 17 aastat, kujutage ette. Nojah, seal FB-sabas läks asi lõbusaks. Ma ei saanud jätta lisamata lugu sellest, kuidas A. A. Milne oleks kirjutanud…



"Ma ei usu, et väikemeestel oleks hea kaasa tulla," lausus Gandalf. "Täna igatahes mitte."
"Aga miks?" küsis Pippin (ehkki oletati, et ta seda juttu üldse ei kuula).
"Vastikult külm ilm," lausus Gandalf pead raputades. "Ja pealegi köhisid sa täna hommikul."
"See oli ju ainult biskviidiköha," vastas Pippin, "mitte niisugune, millest peab rääkima."

***

"Nad Turmamäe poole teele end seadsid,
Gandalf ja Frodo ja Gilmi ja kõik;
et Mägi on olemas, nad teadsid,
Gandalf ja Frodo ja Gimli ja kõik.
Pippin ja Legolas ja Aragorn ka
ja Boromir, ei, nad ei puhka -
kõik otsivad Mäge
ja meelest ei lähe...
Hei! Elagu Gandalf ja Frodo ja Gimli ja kõik!"
ümises Sam, kes oli Väga Väikese Aruga Kääbik.
"Pst!" hoiatas Gandalf äkki ümber pöörates Sami.
"Pst!" hoiatas Sam kähku ringi keerates Frodot.

***
"... ja on iga varvast mul…"
"TIDILI-POMM!" hõikasid Pippin ja Merry kooris.
"...näpistama kange."
Legolas joonistas nende ümber silmuseid, lippas kord kaugele ette, kord jälle nende juurde, ikka just siis, kui ta arvati kaugel eemal olevat, ilmus ta äkki lagedale, hõikas: "No tulge aga tulge!" ja enne veel, kui keegi midagi vastata jõudis, oli ta uuesti kadunud nagu tina tuhka.
"Muudkui aga ajab seda lund maha," märkis Gimli mornilt.
"Kui oleks tuhleid ja paar kotikut, siis oleks aeg midagi põske pista," pakkus Sam.
"Mis sinu lembase-portsust on saanud?" küsis Aragorn.
"Nojah, sellega juhtus nii, et ma maitsesin veidi servast… ja siis ma proovisin, kas keskelt on ka selline… ja siis oli aeg einet võtta…" kohmetus Sam.
"Oh sind vana head kääbikut küll!" hüüatas Gandalf, kes tegelikult hindas Sami väga.


***

Tegelikult võtsin Puhhi-raamatu kõrvale ja viksisin maha, muutes ainult nimesid. Või peaaegu. No aga Puhh ilmus kümme aastat enne "Kääbikut" ja kakskümmend aastat enne, kui John Ronald üldse suurt saagat kirjutama hakkas, nii et... Ja küllap Tolkieni lapsed vaimustusid ka Puhhist. Nii et vabalt võib olla, et kääbikute rahuarmastav muhedus ja valmisolek asju hea söögiga lahendada tulevad Puhhi mõnusast filosoofiast…? ("Nii mett kui kondenspiima, aga leiva pärast, palun, ei ole tarvis vaeva näha!")

Ma lähen teen nüüd natuke Kängu-asju, teate küll, raamatus on Kängut kujutatud peamiselt pesu riputamas. "Sõrmuste Isandas" millegipärast Kängut ei olnud...

Oli koolivaheaeg

Vabariigi aastapäeval kudusin helesinise vaiba, mis sai hoopis meile elutoa põrandale. Kilu ei söönud, musta leiba ka mitte, presidendi üritust ei vaadanud.

Teisipäeval käisin tööl. Mees käis ka tööl. Lapsed olid kes kus, nii nagu sobis.

Kolmapäeval võeti maha Puu, aga sellest isegi olulisem oli paks ja märg lumekiht, mis kolmapäeva hommikuks maha sadas. Võeh. Mitte-võeh olukord oli pärast puulangetamist, kui ma kahe noorema poisiga Mehele tööle järele läksin. Juhtus nii, et Mehe töö oli sel korral ühes tühjas majas. Suures, väga suures majas. Poistel oli väga lõbus tühjades koridorides ringi joosta ja vaadata, mis ühe või teise ukse taga on - maja läheb remonti ja ega seal suurt midagi vaadata ei olnudki, aga polnud ka hirmu, et midagi ära lõhutakse vms. Koolimajas pärast tunde ju ei lasta ringi joosta, äkki lõhuvad õpetaja Ülle materjalid või rikuvad õpetaja Kalle klassiruumi! Aga tühjas, mahajäetus majas kolamine peaks olema ju väikeste poiste inimõigus? Üksainuski kord elus?

Neljapäeval olime kõik kodus. Roogiti lund - seda oli veel juurde tulnud - ja pandi põrandaplaate. Köögi poolt vaadates on juba väga ilus!

Reedel pidi Mees taas tööle minema ja õhtul ka koguduse juhatuse koosolekule… Olin päev otsa üksikema kolme lapsega. Jõugu Juht magas kella kaheni päeval.

Laupäeval roogiti veel lund. Kudusin kanga maha. Mees ja poisid tõstsid arvutijuhtmeid ümber ja tegid veel midagi… ma ei saa hästi aru, kuidas laupäevad saavad laisad olla?

Täna oli Pidu. Kõik omavahel tuttavad külalised saabusid viie minuti jooksul, ainult Lillebrori Toredaim Klassivend tuli veidi varem ja läks hiljem, isa - tähtis mees - ei jäänud vanematehoidu, ju tal oli vahepeal mingeid asju ajada. Muud klassikaaslased olid kes reisil, kes haiged, kes maeiteamis häda küüsis. Aastaaeg on selline! Kohal viibisid JJ (15, ei osalenud madinas), Legolas (13), KE (12, ajas koos Legolasega mingit suurte poiste asja), KJ (11), Lillebror (kohe 11), EJ (10), J (10), JR (9), A (9), E (8) ja OO (5). Kui kolm suuremat välja jätta, siis olid seitse pöialpoissi ja Lumivalgeke. Tundus, et suurema osa ajast oli kõigil lõbus. Vahepeal käidi pööningul ja jäeti südamerahus köögipoolne õueuks pärani. Pärast pööningut mängiti õues väga märja lumega… ma jagasin pärast sokke ja käskisin Klassivennal kohe autos saapad jalast ära võtta, sest need olid seest vaieldamatult märjad, sama märjad nagu õige mitme lumes mänginu püksid. Söödi siis, kui meelde tuli. Tehti pauku ja kõike muud, mida talvel ühel maasünnipäeval teha saab.

Siis oli pidu otsas… Koolivaheaeg otsas… Kook siiski ei olnud otsas, aga see polnud ka vahukoorega.

Kelgutamas ja lumega mängimas ei käinud ükski laps, JJ jaoks on kodune möllamine igav, aga Legolas ja Lillebror olid nädala esimeses pooles mõningal määral haiged, oli tarvis tänaseks terved olla. Pealegi võib koolis juhtuda küsimusi, miks köhija köhib… hakka siis tõestama, et on tavaline eesti köha, ei mingit importkaupa.

Olge teie ka terved!