Teisipäeva hommikuni oli elu nagu normaalne. Ministrid soovitasid käsi pesta… ja veel käsi pesta.
Siis keelati ära reisimine. ÕRR. Mittereisimine on tegelikult antud olukorras mõistlik, aga eimillegi pealt (ilma garantiideta) seada inimestele sõjaseisukorra moodi piiranguid ilma, et riigis oleks ametlik kriisiolukord või mis selle nimi võiks olla, on sigadus. Suhtlemine on kõik, ütleb üks välisministeeriumis töötav sõber. Nii ongi.
Kolmapäeva õhtul ütles Triinuke, kellele ma veel päev-paar tagasi olin saatnud sõnumi, et olen laupäeval Viljandis, äkki joome koos kohvi?, et püsigu ma kodus ja ärgu ronigu kuskile, võistlused või mitte. Sama päeva pärastlõunal õppenõukogus oli tõsine viiruseteemaline arutelu, näiteks mida teha siis, kui välismaistel suurvõistlustel käib laps, kes on ühtlasi õpetaja laps? Tundus, et mina polnud ainuke, kes ei olnud selleks hetkeks veel aru saanud, mis ja kuidas täpselt nende karantiinide ja asjadega on.
Täna läks lukku Saaremaa, vähemalt mingis ulatuses, ja Võru linn kohe hullusti. Vehkisin tööl teha ära asju, mida ei saa kodust teha, selleks, et need saaksid tehtud, enne kui… Enne kui kool kinni pannakse. Üks õpetaja, kelle lähedane elab Milanos, rääkis, et seal pidavat olema igasugune tänavale mineku keeld, sõjaväelased liikvel või kes. Tippsportlasest õpetaja on pidanud loobuma suurest hulgast võistlustest, lennupiletitele kulunud raha ei maksa vist keegi tagasi…
Homme hommikul on erakorraline koosolek, küllap siis saab mingit infot.
Psühholoogilises mõttes on häiriv see, et vähemalt mina olen oma pea sees olnud valmis mingiks järsuks ja paratamatuks kriisiks - lumetorm, pikk elektrikatkestus, Putin... Praegune olukord vindub ja venib ja ühtegi mõistlikku otsust ei tule… Otsust, millest teavitamine oleks lugupidav ja tõsiseltvõetav, mitte lahmimine nagu teisipäevane reisikeeld.
Melonitega on aga nii, et meie perel on juba aastaid kombeks omada kodus paari nädala varusid. Siit metsa vahelt juba korraks sipsti poodi ei lähe! Muidugi ei ole meil majas tatart, kaerahelbeid ega lihakonserve, sest neid meil ei sööda. Küll aga on makarone, riisi, nisuhelbeid, suhkrut, jahu ja nii edasi. Seda, mida me sööme ja millest süüa teeme. Noh, nüüd on - ja see ei sega meid eriti - natuke pikema aja varusid. Olulisel kohal on head asjad, näiteks šokolaad, ja asendamatud asjad, kempsupaber sealhulgas… sest söögiga on üpris lihtne, naat juba kasvab ja nii edasi, midagi ikka saab, aga kempsupaberit ise ei tee. Ökoameeriklaste "family cloth" on mulle vastuvõetamatu ja araablaste lähenemine kah jõle.
Hm, just praegu tuli info, et Linn läheb laupäevast alates lukku. Kuni luku võtit katki ei murta…
Aga koolimaja peal nägin mõnes mõttes ilusat pilti. Sõrmed vaheliti, pihk vastu pihku, kuidagi otsustava hoiakuga. Kuuendas on meil ühed… Noor armastus viirustest ei hooli ja väljasuremisohus teatavasti ei pipardata.
No comments:
Post a Comment