Nimede problem on selles raamatus tegelikult läbiv. Isasele kassile pannakse nimeks selgelt emase kassi nimi Nana (ka kassi enda arvates on see veider), peremeest kutsutakse vaheldumisi Satoruks ja Miyawakiks ja ei tõlkija ega toimetaja pole tekitanud ühtegi joonealust ega lisa, kus oleks ära seletatud, mis värk nende jaapani nimedega õigupoolest on. Sest vaadake, kassi seisukohast kirjutatud raamatut loevad vabatahtlikult isegi need, kes Jaapanit ja (minu puhul) igasuguseid idamaid kohe üldse mitte ei salli. Muidugi oleks toredam, kui Nana rändaks ringi Prantsusmaal, Kanadas või näiteks Poolas, aga isegi Jaapanis on kass kindlasti kass. "Neko" on arvatavasti ainus jaapanikeelne sõna, mille tähenddust ma kindlasti tean.
Kui aga jaapanlaste absurdne suhtumine rahasse - ei saa kassi võtta, sest selle toitmine on kallis, no vabandage! - ja kogu raamatut läbiv võõrikus kõrvale jätta, on tegu ikkagi väga ilusa looga. Nimetu tänavakõuts leiab sõbra, kes tema eest hoolitseb. Ja siis hoolitseb juba Nana nime kandev kass sõbra Satoru eest, lõpuni välja. Kohe alguses ajab lugu nutma. Lõpus ka, aga teistel põhjustel.
Nanal on selge seisukoht maitsestatud kanaliha, koerte, kassitittede ja kineskoobiga telekate teemal. Ilmselgelt on tegu erakordselt intelligentse kassiga. Kohati on tõlge küll kaheldav. Nana laseb saba norgu, kui tulijaks ei ole Satoru. Norgu lastakse nina, saba lastakse… sorgu? Ja siis võrdleb Nana ennast velvetiga. Velvet ehk pesusamet on reljeefselt triibuline. Kassi kasukas on nagu samet (või siid), ühtlaselt sile ja pehme.
Tõlkeküsimustest hoolimata on tegu väga ilusa kassiraamatuga, kus muuhulgas saavad sõna ka inimesed. Ja pidage siis meeles, et lapikute ekraanide leiutamine on tegelikult tehnoloogia taandareng. Õige kassipidaja kasutab kineskoobiga telerit!
Lugesin seda raamatut mõne aasta eest inglise keeles ja muljed olid minu jaoks umbes samad (miinus tõlkevead, neid ei olnud :)). Väga armas raamat oli.
ReplyDelete