Eile oli tarvis Linna minna nii minul kui Mehel. Mehel tööasjus ja koguduse juhatuse koosoleku asjus. Minul Frau Corsat remontist ära tooma. Mõtlesin, et käis siis üksiti toidupoes ja ehituspoes. Et üks käimine, pärast püsin edasi kodus, nagu kästud.
Corsa tuli remondist ilusti. Käsipidur ei jää enam peale. :) Läksin Bauhofi, sest netipood on nagu kataloog, eksole, seal peavadki olema päris hinnad. Maja peal oli väljas suur silt, et tavahinnaga toodetel on ka allahindlus ja puha. No hästi, ma siis ostan natuke rohkem… Hinnasiltide loetavas osas olid hinnad samad, mis netipoes. Tiirutasin üsna kaua, otsisin kokku Lillebrori nimekirja taimi, pettusin, sest horteniast ei olnud, võtsin mingi hulga ehituskaupa ka, mida vaja… Kassas olin jahmunud, sest summa ei klappinud eeldatavaga. Ladusin just asju autosse, ise teise käega ostutšekki näppides, kui helistas Mees. Jagasin temaga oma avastusi - et mõni asi maksis lausa 50-60 protsenti rohkem kui hinnasildil ja lubatud allahindlusest ei õhkagi… Mees käskis infoletti põrkima minna.
Infoletis vastas tõre - küllap ta oli neid pahandajaid selleks päevaks juba küllalt peletanud - naisterahvas, et aga uksel olid ju sildid, et eriolukorra tõttu ei kehti kampaania ja suurt silti nad ei jõudnud ja kui ma tahan, toogu kaup kassasse, nad ostavad tagasi. Ukse peal oli tõesti silt... nagu Bauhofi ustel ikka, tohutu hulk infomüra. Kahvatupunasel taustal punakasvalged tähed. Sama kujundus, nagu kõigel muul. Kassaproua ei olnud ka mind uuesti nähes kuigi rõõmus… Lubasin, et edaspidi ma teda ei tülita.
Bauhofi hindadega on kunagi varem ka probleem olnud, niinimetatud tavahinda tuleb tõesti sildi pealt luubiga otsida - mitte et kliendihind palju parem oleks - ja kampaaniatega on nad ennegi meie kogemust mööda JOKK-süsteeme rakendanud. Meil tuleb suvel arvatavasti suurem ehitamine, tuulekastid, kui vähegi võimalik. Puitmaterjali ostame küll ilmselt mõned puidupoest, aga sinna on tarvis kinnitusi ja nurki ja polte ja ma ei tea, mis rauakaupa veel… Ja krunti ja värvi, väga palju värvi, sest kui need lauad sinna üles ära paigutada, siis oleks otstarbekas nad enne ülesviimist maa peal ära värvida. Millal me ülejäänud Maja lõpuks ilusti halliks värvime, ei tea. Meil on nüüd üks pood vähem, kuhu värvihinda vaatama minna. Ei kurvasta. Laulu sisse on ka nüüd pandud. Müüjad, muide, on seal tavaliselt olnud pigem abivalmid ja kompetentsed, ainult see hinnapoliitika…
Lillebrori Sõbra Ema, kelle juurde mul ka eile asja oli, rääkis enda hoopis vastupidist kogemust Hawaii Expressis. Et ostetav kaup oli kassas olnud kallim kui saalis ja kui ta kassapidaja tähelepanu sellele juhtis, müüdi vajalik ese saalihinnaga.
Kuna Lillebror tahtis taimi ja ma olin lubanud, pealegi tahtsin mina ise hortensiat ja Lillebrori Sõbra perele vähemalt mingit taimset soolaleivakingitust viia… läksin Gardesti. Küsisin igaks juhuks müüjaneiult kohe üle, kas hinnasildil märgitu ikka kehtib veel või eriolukord… Eriolukord polnud sel määral sinna poodi jõudnud, kahe-meetri hoiatused olid küll ja... Igatahes oli taimevalik tore. Nii tore, et pidin Lillebrorile helistama, mis värvi lilli vaja on. Kuni ma telefoni seletasin, et kallis laps, ma ei tea veel, mis värvi pelargoone on, ma ei tunne pelargooni ära, viipas möödakäinud müüjaneiu mulle ja näitas pelargoonitaimekeste lauda. Nüüd ma siis tean… need, mida Amsterdamis palju lillekastides oli. Sain ka petuuniaid, daaliaseemneid, võõrasemasid, eiteamida veel, endale hortensia, Vanaemale gerbera ja Lillebrori Sõbra perele ühe kultuurmustika, TT peale mõeldes - kultuurmustikas ei määri! Arve oli üle poole väiksem kui Bauhofi oma, isegi ostetud kauba erinevusi arvestades. Ehitusasju me ostame, nojah, edaspidi mujalt, aga see on juba mitmes väga hea kogemus Gardestiga. Loodame, et sinna tohib edaspidigi minna.
Selle kirjatüki ajendiks oli isiklik kogemus, keegi pole ühe poe kiitmise ega teise laitmise eest mulle mingeid hüvesid lubanud. Igaks juhuks ütlen.
No comments:
Post a Comment