Breakdown of the närv

Mõni päev on hullem kui teine päev. Mõnel päeval jõuab kõike ja meeleolu on täiesti normaalne. Mõnel teasel päeval tabab esimene vapustus nii vara, et hommikukohvi kõrvale tuleb palderjani võtta… aga ega need järgmised vapustused tulemata ei jää. Laias laastus teemal, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabamaa… Lõpuks saabub stressimaanduskassike, kelle kasukasse on hea silmi ja nina pühkida. Vähemalt Mimi teeb täpselt seda, mida peab üks kass tegema!

Küllap tunnevad praegu enam-vähem kõik täiskasvanud, et nemad üksi peavad olema need Yggdrasilid, mis maailma paigal hoiavad. Eriti kui omavahel tuleb kombineerida lastele õpioskuste õpetamist (see on distantsõppe puhul lapsevanema ülesanne, mitte ise kõige õpetamine! - just praegu oigas Mees: "Loe õpetus läbi, Legolas!"), kodukontorit, eakate lähedaste poodidest eemale hoidmist ja kogu muud kodust elu ka. Ja kõikvõimalikud head plaanid on seal, kus nad on... välja arvatud ehk aiatööd ilusa ilma puhul, nende praeguseks ajaks planeerimine on kindlasti olnud väga, väga tark tegu.

Ühtlasi tabas meid kolme distantsõppe ja kahe videokoosoleku üheaegne toimumine. Püüame sellist olukorda edaspidi vältida, internetilainetel või mis iganes need on tekkis trügimine ja mõned asjad jäid vahepeal toppama.

Võib-olla võiks otsida ühe priima raudkangi ja koputada endale suure varba pihta?

Kuskilt netiavarustest lugesin prognoosi viirusejärgse elu kohta - kuidas siis kõik naudivad sõpradega kohtumist, tarbivad kohalikke tooteid, elavad hirmus keskkonnahoidlikult ja nii edasi, milline sallivus, armastus ja ühtehoidmine… Lubage mul palun sel teemal olla pessimissis*. Ma rõõmustan ka ise nende tänujumalateenistuste ja vabanemistunde üle, mis kindlasti tulevad, kui kogu jama möödas on... aga inimloomus kipub olema pigem hedonismi  ja rumaluse poole kaldu. Lugege ise populaarsematest blogidest. Ma rohkem ei ütle.

Tegelikult elame me muidugi absoluutselt ideaalsetes tingimustes. Elekter on, vesi on, õues ei ole meeter lund ja/või miinus kakskümmend, hädalistele vast ikka arstiabi antakse, palka makstakse ja kulutada seda kusagil ei ole. Mis siin viriseda. No ja kui varsti peaks jälle saabuma mõni bassihäälne pojake sõnadega: "Emme, need särgid ei lähe meile kummalegi enam selga, kas sa saaksid uusi hankida?"... siis nad vähemalt ei pea oma vorstinahkadega kuhugi inimeste ette musklitega fleksima** minema, kuni lapsevanem netiostlemise selgeks saab. Ainult jalatsitega tekib probleem, neid juba netist ei telli. Eks ma valmistan siis pastlad… või hakkavad kääbikuteks, käivad paljajalu. Ükskord vast lõpeb ka eriolukord.

Uudistest oli lugeda, et akna peal lehvitamine siiski esimest surma ära ei hoidnud. Kahju.


_______
*meessoost pessimist on muidugi pessimister ja noor vallaline naispessimist pessimiss. Kuuldud ühes õpetajate kohviku reedeses vestluses, meeldis.
** uudissõna, lapsed õpetasid. Tähendab eputamist. Ja meeste S-suurus on mõlemal vanemal poisil tõesti seljas nagu vorstinahk, õnneks on paar M-suuruses eset ka.