Sunday, March 29, 2020

Ja mis meil veel juhtus

See nädal on olnud… imelik. Eks me kohaneme maailmas valitsevaga. Isegi kui see ei tundu õige.

Lugesin kellegi tuttava poolt sotsiaalmeedias jagatud artiklit sellest, et tegelikult pole mingit hirmsat ülemaailmset terviseriski, inimesed on kodudesse surutud majanduskriisi tekitamiseks, ja igaüks saagu üle oma sisemisest kurvastusest, siis on kohe ka tervis hea ja immuunsüsteem tuleb toime ükskõik millega. Või umbes nii. Eks igaühel on õigus oma arvamusele… ja kõikvõimalikud tulevikuennustused teemal "elu pärast koroonat" on ju kah kellegi arvamused. Aga mis siis, kui hakkakski kõigile majanduskriisitajatele vastu ja elaks äkki pärast kriisi lõppu kah… alalhoidlikult ja mõistlikult? Äkki siis ei oleks igaühe isiklik kriis nii hull?

Nojah.

Reede õhtul saime laenuks Laenulapse, kes on samamoodi distantsõppel ja oli samamoodi nagu meie lapsed reedeks kaks nädalat liikunud ainult oma kodus ja aias. Koos Laenulapsega tuli ka tema jalgratas. Laupäeval käisid poisid neljakesi küla vahel sõitmas, kiigemäel olevat olnud hästi palju sinililli, ja pärast kolmekesi (Jõugu Juhil oli puberteet) meist umbes viie kilomeetri kaugusel ühe metsajärve ääres. Metsas olevat olnud väga palju rahvast. Isegi siin! Täna käis kolmene kamp raiesmikult meisterdamise-puud toomas. Siis läks Laenulapse jalgrattal mingi detail katki, ilmselt on nad järgnevad päevad kodusemad.

Laupäeva hommikul kempsus vett tõmmates märkasin, et vesi käitub kummaliselt. Paar tundi hiljem oli selge - ummistus. Tagasihoovav tualett ilma igasuguse võlumaailmapoolse sekkumiseta. Mees arvas, et võtaks köögi kanalisatsioonitoru kuivkäimla juurest lahti, kallaks sealt Torusiili sisse, jõuab täpsemalt kohale… Toru jäi talle lahtivõtmise käigus pihku. Toru, mis läbi vana kuivkäimla aluse läks septiku poole suunduva põhitoruga ühinema, oli kusagilt otse kuivkäimla hm, paagi kohal lahti ja seega oli vähemalt osa meie mustast veest jooksnud määramata aja kuivkäimlasse. Mees käis Linnas poes, ostis uusi torusid, paigaldas möödamineku - sest olemasoleva toru kättesaamiseks oleks olnud vaja liiga palju laiali lammutada, see ei tundunud mõistlik. Siis selgus, et ummistus on kusagil pea-kanalisatsioonitorus ja üleüldse oleks septik vaja ka tühjaks tõmmata. Ja siis selgus, et meie tuttava talumehe solgiveoautol on mingi mootor made in DDR ja lootusetult katki. Laupäeva õhtul.

Mina poetasin pisara ja palvetasin, Mees otsis torukiirabi võimalust. Leidis. Poolteist tundi hiljem jõudis meile 22 tonni kaaluv, roosa, elevandipildiga auto. Ja veel poolteist tundi hiljem oli paak tühi ja Vägev Ummistus ka kõrvaldatud. Mis iganes selle suure, jämeda toru umbe ajas, mina ette ei kujuta, me ei viska kanalisatsiooni ei puhvaikasid ega kummmisaapaid… (linnakorteris leidsid torumehed taolises olukorras kanalisatsioonist puhvaika, kuidas see sinna sai, mina ei tea)

Tänu Jumalale, et laupäeva õhtul oli olemas abimees, kes nõustus välja tulema ega võtnud erakorralise väljakutse eest üldse mitte hingehinda. Tänu Jumalale, et see kõik juhtus päev enne Ilma Väga Külmaks Minemist (täna külmus pesu nööri peal ära). Tänu Jumalale, et meil on taas töötav kemps. Mis see mõni närvirakk ja auto raskuse all purunenud majaesine asfalt selle kõrval…

Homme distantsõpime jälle, seekord nelja lapsega.

No comments:

Post a Comment