Sunday, March 1, 2020

Kui oleks...

Ma eelmisel nädalal kirjutasin vist peaaegu iga päev midagi. Iseasi, kas see ka mõttekas oli. Harjumuse jätkamise mõttes panen siia ka jupi ühest mängulisest lõimest, mille Triinukese FB-st leidsin.

Targemad olid kirjutanud, mis oleks juhtunud, kui see või teine kuulus kirjanik oleks kirjutanud "Sõrmuste Isanda". Noh, Hemingway variant oli minu meelest otsetsitaat raamatust "Ja päike tõuseb", aga tegelikult pärineb algversioon väidetavalt selle sajandi algusest, on olemas olnud juba 17 aastat, kujutage ette. Nojah, seal FB-sabas läks asi lõbusaks. Ma ei saanud jätta lisamata lugu sellest, kuidas A. A. Milne oleks kirjutanud…



"Ma ei usu, et väikemeestel oleks hea kaasa tulla," lausus Gandalf. "Täna igatahes mitte."
"Aga miks?" küsis Pippin (ehkki oletati, et ta seda juttu üldse ei kuula).
"Vastikult külm ilm," lausus Gandalf pead raputades. "Ja pealegi köhisid sa täna hommikul."
"See oli ju ainult biskviidiköha," vastas Pippin, "mitte niisugune, millest peab rääkima."

***

"Nad Turmamäe poole teele end seadsid,
Gandalf ja Frodo ja Gilmi ja kõik;
et Mägi on olemas, nad teadsid,
Gandalf ja Frodo ja Gimli ja kõik.
Pippin ja Legolas ja Aragorn ka
ja Boromir, ei, nad ei puhka -
kõik otsivad Mäge
ja meelest ei lähe...
Hei! Elagu Gandalf ja Frodo ja Gimli ja kõik!"
ümises Sam, kes oli Väga Väikese Aruga Kääbik.
"Pst!" hoiatas Gandalf äkki ümber pöörates Sami.
"Pst!" hoiatas Sam kähku ringi keerates Frodot.

***
"... ja on iga varvast mul…"
"TIDILI-POMM!" hõikasid Pippin ja Merry kooris.
"...näpistama kange."
Legolas joonistas nende ümber silmuseid, lippas kord kaugele ette, kord jälle nende juurde, ikka just siis, kui ta arvati kaugel eemal olevat, ilmus ta äkki lagedale, hõikas: "No tulge aga tulge!" ja enne veel, kui keegi midagi vastata jõudis, oli ta uuesti kadunud nagu tina tuhka.
"Muudkui aga ajab seda lund maha," märkis Gimli mornilt.
"Kui oleks tuhleid ja paar kotikut, siis oleks aeg midagi põske pista," pakkus Sam.
"Mis sinu lembase-portsust on saanud?" küsis Aragorn.
"Nojah, sellega juhtus nii, et ma maitsesin veidi servast… ja siis ma proovisin, kas keskelt on ka selline… ja siis oli aeg einet võtta…" kohmetus Sam.
"Oh sind vana head kääbikut küll!" hüüatas Gandalf, kes tegelikult hindas Sami väga.


***

Tegelikult võtsin Puhhi-raamatu kõrvale ja viksisin maha, muutes ainult nimesid. Või peaaegu. No aga Puhh ilmus kümme aastat enne "Kääbikut" ja kakskümmend aastat enne, kui John Ronald üldse suurt saagat kirjutama hakkas, nii et... Ja küllap Tolkieni lapsed vaimustusid ka Puhhist. Nii et vabalt võib olla, et kääbikute rahuarmastav muhedus ja valmisolek asju hea söögiga lahendada tulevad Puhhi mõnusast filosoofiast…? ("Nii mett kui kondenspiima, aga leiva pärast, palun, ei ole tarvis vaeva näha!")

Ma lähen teen nüüd natuke Kängu-asju, teate küll, raamatus on Kängut kujutatud peamiselt pesu riputamas. "Sõrmuste Isandas" millegipärast Kängut ei olnud...

No comments:

Post a Comment