Monday, March 30, 2020

Musta Mimi mured

Vahelduseks kirjutan kassijuttu. Kui mul juba see igapäevablogimise halb harjumus küljes on, aga distantsõppest ja viirusest tõesti midagi praegu uut rääkida ei ole...

Meie kassidel on alati olnud ligipääs pööningule. Sinna saavad nad varju ebameeldiva ilma ja lahtiste naabrikoerte eest. Korstnajala ligi on soe ka. Paraku on olemas seltskond naabrikasse, kes kõik on ka huviga meie pööningul käinud, mõni sinna ka mingeid märke maha jätnud, näiteks karvu või pooleldi söödud hiire. Ühel hirmsa lumega talvel elas seal must, valgete sokkidega Voldemar kuni kevadeni, sai meilt krõbinaid ja lahkus lume sulades… et mõne päeva pärast tulla näitama, et tal on nüüd uus kaelarihm. Ju oli Voldemari perel hea meel kass tagasi saada.

Voldemar ei olnud probleem. Punane Findus ei ole probleem. Hall Sõber ei ole probleem. Aga vaat kirju Pajalapi, kes elab vist kõige lähemal ja on algusest peale halva iseloomuga tüüp olnud, on probleem. Kohe nii suur probleem, et must Mimi hakkas Pajalapit kartma. Umbes kuu aega tagasi kadus Mimi mitu korda kuni 48 tunniks, kutsumise peale ei tulnud… Lõpuks avastas Mees, et Mimil on pööningul korstnajala kõrval katkise põrandalaua all peidukoht, kuhu ta poeb, kui Pajalapi saabub. Ja enne Pajalapi äraminekut Mimi oma peidukohast välja ei tule. Mitu korda pidin käima isiklikult Mimi põranda-august välja meelitamas. Rääkisin talle küll, kui väga ma teda armastan ja kui väga tore kass ta on ja et Pajalapit võib julgesti kõvasti käpaga lüüa (nagu kõik kiusajad, kohkub Pajalapi tagasi, kui keegi päriselt ka vastu hakkab)… Mimi vaatas mind, ilusad kollased silmad nii kurvad, et kohe hakkab nutma.

Mõnda aega püüdsime Pajalapit peletada. Ta kohkub tavaliselt juba kurja hääle peale ära, aga teisi kasse, näe, terroriseerib.

Täna, paar tundi tagasi kuulis Mees ja kuulsin minagi, et käib suur kassikaklus. Mees tormas vaatama, mina järgi (läks aega, kuna olin parajasti Geoguessriga Pariisis). Tuppa saabus väga kohev ja halvas tujus tumehall kass. "Mimil on suu Pajalapi karvu täis, võta ära!" käskis Mees. Oli Mimi küll, aga täiesti vale värvi - ta oli koos Pajalapiga moodustanud kräunuva kera ja veerenud trepist alla otse sinna, kuhu me tavaliselt külma ilma puhul tuhanõusid ladustame. Põrand oli tuhane… nüüd enam mitte, Mimiga pühitud. Mimi suust ja mujaltki korjasin umbes peotäie Pajalapi karvu. Mimi lonkas natuke üht või teist käpakest, aga hetke suurim probleem oli kasukas. Üritas lakkuda, tegi vastikust väljendavat nägu. Üritas uuesti lakkuda. Ptüi.

Mimi üleni vannipistmine ei tundunud hea mõte, mulle meeldib mu nahk. Rakendasin märja rätikuga ülehõõrumist. Mimi oli ka selle peale äärmiselt pahane, aga hakkas tasapisi taas natuke rohkem iseenese moodi välja nägema. Tundub, et ülejäänud tuhaga karva sees saab ta ise hakkama. Ehk hakkab millalgi ka jälle mimilikult läikima, praegu tundub veel kaunis tuhm. Astuda saab, ei tee mäuks, kui käppi katsuda. Loodame, et ainult põrutus.

Loodetavasti ei tule Pajalapi enne tagasi, kui karv tagasi kasvab. Muidu ma järgmisel korral viskan talle pangega vett kaela. Mis ta tuleb meie õue peale kaklema…

2 comments:

  1. Koroonale vahelduseks nii hea lugu :)
    Julge kassi rund on tuhane ;)

    ReplyDelete
  2. Mimi tegevus kiidetakse siinpool, tubli kass. Saadan talle virtuaalsed (roogitud) silgud.

    ReplyDelete