Sunday, March 22, 2020

Nädal aega kodus

"Emme, aga sulle ju meeldib kodus olla?" küsis üks lastest mõne päeva eest. Meeldib, pojake, meeldib väga, ainult… oma tingimustel. Mitte sellepärast, et nii on soovitatud.

Vahepeal on tunne, nagu me mängiksime kriisi - enamus diagnoositutest põevad kodusel ravil ja natukehaaval (ütleb meedia), sisuliselt mingeid probleeme enne igasuguste keeldude tulekut ja koolide kinnipanemist ei paistnud olevat… Aga siis tulevad ette numbrid paikadest, kus olukord on käest ära läinud ja tuleb meelde, kelle pärast (ja kellesuguste pärast) me oma vabatahtlikus koduarestis istume ja enam nagu päris mäng ei tundu.

Teine asi on muidugi see ajaloo püksisäärte idee. Kuigi ma paralleelreaalsustesse ei usu, on võluv mõelda, et kusagil eiteakus võiks olla olemas need meie, kes praegu paaniliselt suurte poiste kohvreid pakivad, kramplikult nende ID-kaartide asukohta püüavad meeles pidada, hea käitumise teemal moraali loevad ja on juba ära teinud perekondliku FB-grupi, et ka kojujääjad võiksid saada osa kevadest Prantsusmaal. Need, kelle reaalsuses ei söönud mingi hiinlane nahkhiiresuppi või ei pillanud katseklaasi uue viirusega maha… Või midagi sellist. Biorelva-teooriat on jagatud siit ja sealt, mõni allikas on enam-vähem OK ja mõni kohe üldse mitte… tegelikult pole ju hetkel tähtis, mismoodi see tuli, nahkhiired on ikka ülinunnud loomad ja väga suure hulga inimeste head plaanid on rikutud.

Meie koguduses noortega tegelev misjonär Beth Ann jagas FBs hiljuti maailmakaarti allkirjaga "Ükskõik, kus levib koroona, Jumal kontrollib ikkagi kõike" või umbes nii see oli. Jah, kriisiaegadel ateist olla oleks ikka eriliselt raske, tundub mulle. Muide, üks teine tark naine ütles mulle kunagi, et Jumal viiruste väljajagamisega ei tegele, nii et palun ärge nüüd tulge selle jutuga… teate küll.

Hoopis must: meile on vääramatult saabunud kevad. Neljapäeval nägin esimest liblikat, oli kollane nagu tavapäraselt. Reede hommikul äratas meid reisisell Egiptusest. Toonekurgi ei huvita karantiin ega muu jaburus, nemad rändavad nii, nagu nad on loodud, ja kohale jõudes annavad pererahvale ka teada. Plak-plak-plak-plak.

Samuti oli reedel meie juures kasside märtsikonverents või midagi taolist, Lillebror loendas meie omadega kokku seitse kassi. Maja ümber toimetasid korraga Pajalapi, kaks punast ja üks ilus priske pikakarvaline musta-valge-oranžikirju… peaasi, et viimase priskus ei tähendaks meie pööningule poegade toomist, küllap tal on ikka oma kodu ka ja lihtsalt niisama hea ninaesine.

Tööalaselt on olukord vaiksepoolne. Mehe videokoosolekul olid osalenud ka kolleegide koduloomad, meil neid kampa võetud ei olnud (ma oleks muidu Mimiga osalenud, aga meie kaamera ei tööta ja parem ongi), aga üks kolleeg osales matkarajalt ja unustas vahepeal mikrofoni välja lülitada… saime kõik kuulda, et kusagil võiks olla kaks põrsast. See ja veel mõned huvitavad hetked tegid selle ürituse lõbusamaks kui meil tavaliselt keskmine kohalolemise-koosolek on.

Lapsed saavad esimeste komistamiste järel koolitööga päris kenasti hakkama. Ehk tuleva nädala lõpus - kui siis selle tunneli lõpust veel valgust ei paista, kardetavasti ei paista - viime nad karjuvate ja rabelevatena kuhugi metsa, momendil on nad kuulekalt meie oma krundil püsinud. Õnneks on piisavalt krunti, kus püsida.

Olge terved!

5 comments:

  1. Teil on reisisell Egiptusest juba saabunud. Meie endiselt ootame, küllap põhjapoole tulemine võtab rohkem aega, eriti kui härra Kurg teab, et täna öösel oli siin -11 kraadi.

    Tööelu on endiselt intensiivne, samas kui mehe ettevõttel seisab ees keeruline periood. Edasi hetkel ei mõtle...

    Vanem laps kurtis, et õpetajatel on raske ja nad ei jõua niipalju töid läbivaadata. See aga tähendab, et hetkel õppimist väga palju ei anta, st kodutöid. Üheltpoolt hea, teisalt jälle tekitab ohu laiskuspisiku levimiseks.

    ReplyDelete
  2. Meil keelati minu mäletamist mööda ekstra kodutööd üldse ära, sest ka teised peale Lillebrori olid kõikide vajalike tööde ülesleidmisega hädas. Kell viis hommikul oli meil -10.

    ReplyDelete
  3. Minu veel 9-aastane ütles neljapäeval imestunud toonil: "Emme, ma ei teadnudki, et sul nii palju tööd on!" Einoh aitäh, ma käingi töö juures peamiselt niisama passimas :D Eriolukorra ja kodukontori üks paljudest plussidest on asjaolu, et lapsed saavad paremini aimu, millega vanemad tegelevad.

    ReplyDelete
  4. Kinnitan, et kriisiajal ei ole ateist raske olla. Seda enam, et Jumal ju viiruste väljajagamisega ei tegele...

    ReplyDelete
  5. Võimalik, Iibis. Ma ei ole vist kunagi päris ateist olnudki, kogemus puudub. öeldakse küll, et allakukkuvas lennukis ateiste ei ole, aga küllap meil põleb ainult üks mootor mitmest ja esineb turbulentse, päris allakukkumise-suund veel pole kah...

    ReplyDelete