Kangastelgede varasemast elust ei ole palju teada, mina sain nad ühel vihmasel suvepäeval Tartust Puiestee tänavalt, aga juba siis olid nad üsna pruugitud välimusega.
Kõigepealt elasid teljed natuke aega koos minuga Hiinalinnas, siis mu vanematekodu kuuris, sest nojah, asjad juhtusid.
Tulin Iirimaalt maapaost tagasi (iseenda eest ära joosta ei saa, aga keskkonnavahetus on ikka kasulik, kui elu on õnnestunud keeruliseks elada) ja kolisin Linnakorterisse, mis asus, ütleme, kesklinna piiril. Seal elasid teljed roosas toas. Siis tuli Mees ja tuli Maja.
Kõigepealt panime siin Majas kangasteljed üles tuppa, kus praegu elavad Legolas ja Lillebror. Siis saime lapsed ja hakkasime remonti tegema ja ma ei kudunud päris kaua üldse mitte midagi.
Kui lapsed koduõppele jäid, tekitasin endale kah kodusolemise-töö ja teljed said kaminasaali. Siis sai Mees meile klaveri, klaver ja kangakudumine ei passi ühte ruumi.
Teljed elasid mõnda aega pärispäriselt kangatoaks mõeldud ruumis, aga JJ kasvas ja... nüüd on see tema tuba.
Praegu elavad teljed Kantselei nime kandvas kolikambris. Kudusin ka täna pool meetrit võilillekollast vaipa, tänan küsimast. Ainult et Kantselei ja temaga külgnev tuba vajavad hädasti kapitaalset kapitaalremonti, võib-olla palgivahetust ja eiteamida veel. Enne ei saa teha midagi ka teise korrusega, sest tuulekaste ei saa enne panna ja.
Olen elanud päris kaua teadmises, et vehin praegu kududa ja jaanipäevast pakime teljed määramatuks ajaks garaaži ära. Tegelikult oli see natuke häiriv.
Äkki tabas mind inspiratsioon ja Mees kiitis heaks. Aprillis, võib-olla koolivaheaja kandis kolime kangasteljed ülemise korruse suurde saali. Kütet seal pole, aga on ruumi ja valgust. Saavad Mees ja poisid poolteist kuud varem Kantseleis lammutamisega pihta hakata, kui aega juhtub olema, ja mina saan septembri lõpuni - umbes - kududa. Ja tulevaasta taas kuskil alates aprillist kududa, sest tegelikult ei taha ma telgi ka pärast remonti Kantseleisse tagasi panna, aga otsmise vaba toa lubasime Legolasele, kellel on ealistest iseärasustest tulenevalt täielik tüdimus väikevennaga ühes toas magamisest.
Kui ma ainult seal üleval nii koledasti ei kardaks… aga edasiminek on toimunud, paar korda olen käinud juba täiesti üksi sealt musta Mimi otsimas, teda tuleb nimelt personaalselt sööma kutsuda. Ongi aeg ka teist korrust kodustama hakata.
Muide, Ritsiku majaküsimusega seoses - sealsamas ülemisel korrusel on üks vastik ja räpane tuba vastiku ja räpase mööbliga, kuhu Maja viimane elanik (enne meid) ära olevat surnud. Ja seal nädalakese surnuna pikutanud, sest keegi eriti sellest vanast joodikust puudust ka ei tundnud. Telgede ülesviimise käigus teeme ka selle vastiku ja räpase toa vähemalt mööblist lagedaks, küllap see põleb hästi - no ja kui ligi 30 aasta jooksul pole keegi seda küsima tulnud…
Nojah, ja siis tuleks vist käärpuud pööningule üles panna. Nagu Vanamamma (minu vanavanavanaema, muidugi) Annil olevat Kallikul olnud.
Kaugemas tulevikus noolin telgede jaoks ikkagi Jõugu Juhi tuba. Kui teine korrus elamiskõlblikuks saab (või ta välja kolib, nuuks).
No comments:
Post a Comment