Hõissa, Walpurgi öö... või siis mitte.

Aprill, mida sotsiaalmeedias on nimetatud ka sel aastal mitme aasta pikkuseks, saab kohe läbi. Me muidugi ei volberda - niigi palju head korontiinis, et nõiavärk ära jääb, ütleb valvekonservatiivkristlane -, aga maikuus on siiski mingid PLNid.

Näiteks…

• peenrad;
• kodune rabarber, ma eile tegin koogi sisse viimase sügavkülmarabarberi ära;
• sunniviisiline pereväljasõit loodusesse, kui ilmad suvisemaks lähevad;
• äkki lubatakse isegi päriselt tööle ja natuke päris tööd tegema, see distantsvärk on minu töö puhul küll jama ja tüütu ja ebaefektiivne;
• õitsvad õunapuud, mida me tegelikult ainult õite pärast peamegi;
• muruniitmine;
• kangas maha ja uus üles!
• õietolmuallergia, mille üle ma muidugi ei rõõmusta, aga mille vastu mul on ravim olemas ja selle üle rõõmustan küll;
• äkki lubatakse Legolas ja Lillebror trenni, see oleks ju õues;
• kantselei koristamine - eile sai kogu mu vaibamaterjal pööningule ära - ja lammutamise algus;
• natukenegi selgust ja rohkem valguskiiri koroonapimedusse juurde.

Viimase punkti kohta niipalju, et kui muu Euroopa, kus olukord oli tegelikult üsna palju hullem, hoolega piiranguid lõdvendab, siis meie riik on muidugi ütlemata ettevaatlik… Aga mina ei tea viirustest mitte midagi asjalikku, loodame, et mõni otsustaja teab natuke rohkem. Mina elan lihtsalt üks päev korraga ja kugistan ühe konna korraga.

Tänase päeva konn number üks oli tegelikult üks telefonikõne. Paraku ootab meid maikuus ilmselt ka leinateade Saksamaalt, praegu on eel-lein teadmisest, et sõber Walteri elu läheneb üsna nobedasti lõpule ja tal on täoselt nii kerge, kui arstid vähegi suudavad aidata (ei ole koroona, leukeemia lõppfaas on). Ja "kuidas teil läheb?" küsimus langes viljakale pinnasele, sest Walteri proua, armas Carmen Gummersbachist rääkiski järgmised kümme minutit, kuidas läheb, halvasti läheb. Kui see rääkimine teda hetkekski aitas, siis polnudki nii hirmus konn… aga leinatöö ei ole kunagi olnud minu lemmiktegevus. 

Konn number kaks on muidugi vaibaviimistlemine. Kui neid suurem ports valmis saab, pildistame taas üles ja näitan FBs. 

Konn number kolm saab olema lõkkevalvamine, kuna meil tuleb kohe praegu taas aednik, kes teeb ka ülejäänud hekile uue soengu… aga tuule- ja vihmalistel asjaoludel on eelmine oksahunnik veel põletamata ja Mehel on kohevarsti pikem töökoosolek, tavaliselt tegeleb selle konnaga hoopis tema (võimalik, et tema jaoks ei ole lõkketegemine konn, minu jaoks on küll).

Võtame ühe päeva, üheainsa silmapilgu… rohkem korraga ei maksa võtta. 

Koolivaheaeg oli

Oli kah. Pühapäevast reedeni oli meil Laenulaps. Reedest pühapäevani käis Jõugu Juht Sõbra juures laenulapseks. Mis seal toimus, me ei tea, loodetavasti oli kõik kenasti. Kodus koos Laenulapsega kippus elu kangesti öist iseloomu võtma. Ei midagi halba, lihtsalt hommikul ajab kuri ema (Karen, diagnoosisin ma ennast ise ühe poistevahelise vestluse põhjal) üles ja sööma ja ilusa ilma puhul õue. Siis tegeletakse mitmesegaste asjadega, kuni õhtul tekib tahtmine vaadata filmi või seriaali või midagi. Need aga ei lõpe enne, kui kunagi südaööl või hiljem. Mis teha, teismelised.

Mina ja Mees tegelesime natuke tööasjadega, aga koolivaheajale omaselt mitte ülemäära. Mees tegeles ka kirikuasjadega. Ühel päeval jäi kirikuasjadega tegelemine küll tegelemata, sest Monsieur Picasso teatas poolel linnateel, et antagu talle nüüd ja kohe uus esirehv. Lõpuks sai auto isegi kaks esirehvi, nii olevat veel parem… aga ajakava lõi see sündmus muidugi põhjalikult sassi. Igatahes toimib jumalateenistuse ülekanne igal pühapäeval aina paremini, tundub mulle.

Ühel õhtul tegin Mehele niuks ja nõudsin, et näidatagu mulle sinililli. Ma polnud neid sel aastal veel näinudki. Mees viis mu pärast õhtusööki väikesele tiirule. Kohaliku pagana-pühapaiga juures õitsesid üksmeelselt sinililled ja näsiniined, nii mõneski muus kohas oli ka sinililli täiesti piisavalt. Ma kannatan nüüd tuleva kevadeni ära. Järgmisena võiks vaadata, kas kusagil varsakapju on. Jõudsime tiirutegemise käigus natuke ära eksida ja seeläbi näha üht täiesti teadaolevat maja hoopis teise külje pealt - sattusime teekesele, mida mööda me tõesti kõigi 18 aasta jooksul sõitnud ei olnud. Ühe maja juures mängis üksildase olemisega teismeline poiss palli. Nii meie metsatee otsas kui kohaliku kiriku juures seisis autosid. Ühes RMK puhkekohas oli perekond piknikul - ma arvaksin, et seda tavaliselt nädala sees ja aprillis pealegi eriti ei juhtu. Tagasiteel kohtasime metskitse, kes seisis üsna ebakitselikult pikalt tee peal ja vaatas meid. Meie vaatasime vastu. Ja kuna puud on endiselt raagus, mõjub meie Maja metsa vahelt välja ilmumisel kohe eriti suurena. Tavaolukorras me sealtkaudu ei lähene ka.

Lisaks poistekambale söögitegemisele tegelesin ka pööningukuduga. Laseb olla küll.

Laupäeval käis meil päris ehtne aednik. Laenulapse Isa nimelt on selle töö peal, tavaliselt lõikab ta kevadeti õunapuid, aga sel aastal inimesed kardavad, et ta äkki köhib puu peale ja... Meie palusime õunapuud rahule jätta, aga pool meie metsikust läätspuuhekist sai uue soengu. Loodetavasti leidub varsti üks vihmatu päev, mil ta saab ka teise poolega tegeleda. Ja siis… üks vihmajärgne tuuletu päev, mil kogu umbes majakõrgune kuhi mahalõigatud oksi ära põletada.

Homme algab kuues distantsõppe- ja seitsmes korontiininädal. Örgh.

Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiivi agentuur"

Kõigepealt: suur aitäh, Kylli!

"Agentuurile kuulus järgmine maine vara: väike valge mikrobuss, kaks lauda, kaks tooli, telefon ja vana kirjutusmasin. Lisaks --- teekann --- ja kolm kruusi --- Mida muud võiks ühel detektiiviagentuuril veel tarvis minna?"

On täiesti uskumatu, et nii hea raamat saab olla lausa eesti keeles olemas juba 16 aastat ja mina ei tea sellest mitte midagi.

Proua (ametlikult proua proua) Ramotswe on südamlik, väga tark, ülimalt naiselik ja kohati muidugi naiivne, aga see ei takista tal (lisaks teetassile ja väikesele valgele mikrobussile lisaks relvastatuna ka käsiraamatuga "Eradetektiivinduse põhimõtted") juhtumeid lahendamast ja arvatavasti kõikjale headust ja soojust kiirgamast. See raamat on tegelikult peaaegu täpselt nagu "Mõrvade ja armastuse retseptid", ainult et retsepte kahjuks ei ole. On aga Suur Tarkus.

"Lõppkokkuvõttes lahendas just selline asi kõik elu suured probleemid. Inimene võis mõelda ja mõelda ja mitte kuhugi välja jõuda, aga oma kõrvitsat pidi ta ikkagi sööma. See tõi ta tagasi maa peale. See andis põhjuse edasi minna. Kõrvits."

Guugeldasin, kus täpselt asub Botswana (ma tean ainult Euroopa kaarti peast, muu maailma puhul võib raskusi esineda) ja sain teada, et Gaborone on päriselt olemas, lausa pealinn. Kuigi Google mapsi järgi mitte just eriti suurlinnalik pealinn, rohkem selline äärelinna moodi linn. Las ta olla. Igatahes räägib see raamat just sellisest Aafrikast, mis on huvitav ja omal moel võluv. Ükski "Minu-"raamat ei saa ligilähedalegi. Ainuke kummastav asjaolu on, et Precious Ramotswe ei ole Gaborone kuulsate inimeste hulgas välja toodud. Mis mõttes pole päris?

Orson Scott Card "Enderi mäng"

Pärast paari närviraku ohverdamist seljatasime Mehega kahe peale Estri ja Raamatukogu laenutussüsteemi ja Mees tõi mulle eile meeldivalt raske kotitäie raamatuid. Valisin teie lahkete soovituste järgi (soovitada võib edaspidi ka).

Esimesena võtsin kotist "Enderi mängu". Mnjah.

Arvustused siin ja seal väidavad, et Harry Potteri moodi ja... No ma ei tea, kus on inimeste arusaamine? Et väike üksildane poiss, kes peab maailma päästma, käib ainult vähestele kättesaadavas koolis… see on ju raamistik, mitte sisu! Sama hästi võiks öelda, et eeee näiteks Hargla viksib oma apteekrilood Krossi "Mardileiva" pealt maha, sest ometigi keskaegne Tallinn ja apteek! Harry Potteri raamatutes toimuv on täiesti realistlik - kui võluvärgist mööda vaadata, eks ole -, sõbralik, normaalsete inimsuhetega, normaalsetest inimestest (kui võluvärgist mööda vaadata). "Enderi mäng" on otsesõnu KURI.

Ma pole küll kunagi ühtki totalitaarse režiimi (tundus, nagu kogu maailm oleks hakanud Põhja-Koreaks) poolt aretatud lapsgeeniust kohanud, aga ka kõige kurjem laps, kellel ma kunagi andekuse olen diagnoosinud (ja tööalaselt satuvad mulle testmisele ainult need andekad, kellel on andekuse juurde mingi mure, tööväliselt pole ma kurje lapsi kohanud), ei oskaks ega suudaks mõelda nii, nagu Ender. Selles raamatus käituvad kuueaastased nagu kahekümnesed, kümnene ja kaheteistkümnene suhtlevad omavahel nagu neljakümnesed ja täiskasvanud on taustal ainult mingid… manipuleerivad psühhopaadid. Mitte, et lapsed palju paremad oleksid, eks ole.

Jääb mulje, nagu autoril puuduks igasugune silmaring selles mõttes, et üksteist vihkama suunatud lastegruppidest kirjutama hakates võiks tegelikult kõigepealt "Kärbeste jumala" läbi lugeda ja midagi teada ka sõjajärgsetest orb-hundikutsikate kampadest (arvatavasti oli selliseid ka mujal kui Venemaal). Goodreadsis räägiti midagi ka varjatud pedofiiliateemast, täiesti nõus - mis mõttes elavad väikesed ja mõnevõrra suuremad lapsed koos ihualasti, poisikesed üksikute tüdrukutega läbisegi? Või nojah, lapsed võivad elada, aga autori jaoks on see osa kuidagi nagu ülearu oluline.

Lisame juurde militaarsuse, lehekülgede kaupa mingite võitluste kirjeldusi ja peamise tegevuse toimumise kuskil mõttetus kosmosejaamas*. On vist üsna selge, et mina seda raamatut eluilmaski kojuostmise vääriliseks ei pea, igatahes mitte iseenese pärast. Lastele ka ei soovitaks. Goodreadsi põhjal tundub ka, et seda raamatut kas armastatakse või vihatakse… no aga ega teada ei saa, enne kui läbi ei loe.

Et miks ma läbi lugesin? Kirjutatud on põhimõtteliselt siiski hästi ja ma tahtsin teada, mis täpselt juhtub… kuigi lõpp oli loogiline ja tegelikult etteaimatav.

Sarnased lood on muide hoopiski näiteks "Lahkulööja", "Labürindijooksja" ja miks mitte ka "Viies laine", aga need on kuidagi usutavamate inimeste ja suhetega, kuigi tõepoolest pigem kergekaalulised.

Vaatasin Age kommentaari, arvatavasti tellin järgmiseks korraks ikkagi ka teise osa. Äkki on parem. Mõnd raamatut võib ka autori köitva kirjutamisoskuse pärast lugeda, stoori ei peagi ilmtingimata sümpatiseerima.

___________
*teate, miks mulle ei meeldi kohe üldse mitte "Star Trek"? See toimub mõttetus kosmoselaevas. Ma ei salli ühtegi filmi, mis toimub ainult mingis jubedas ülifuturistlikus funktsionaalses (=koledas) kosmoselaevas või -jaamas. Selgub, et mind häirib see ka raamatute puhul.

Söö üks konn! Teine osa.

Kuigi virisemise suhtes võtsin ennist vastu Otsuse, oli mul täna hommikupoole siiski täielik motivatsioonikriis. Lõpuks jõudsin küsimuseni, mis on see kõikidest kõige vastikum asi, mida ma peaksin täna tegema?

Õige vastus oli kaltsuvaibapiltide FB lehele ülespanek.

Meeldivuse järgi jaguneb vaibatöö niimoodi:

• kudumine - meeldib väga.
• kaltsulõikamine - täiesti okei.
• kanga ülesajamine, niide ja sukka panemine - pole viga, saab ruttu valmis.
• kanga käärimine - tüütu, aga saab ka ruttu valmis.
• laadal müümine - talutav, pealegi on see reaalse, numbriliselt mõõdetava tasu saamise koht.
• vaipade viimistlemine - jubedus, väga tüütu!
• pildistamine ja piltide ülespanemine - elus õudus!

Noh, esiteks on pildistamiseks vaja õiget valgust. Päike ei kõlba, elekter ei kõlba üldse, moonutab jubedalt. Minu vaipade tähtsaim osa on värvid. Kaltsuvaiba värv on erinevates valgustes erinev! Sel nädalal tehtud pööningukudu käigus olen avastanud, et üleni puidust ruumis on valgus kollane, moonutab värve! Tegelikult on praegu väga hea valgus, lähen kohevarsti üles kerasid sorteerima - et milline on päris valge, milline roosakas, milline sinakas, milline kollakas… Pilvise, aga valge ilmaga on umbes ainuke võimalus aru saada. 

Teiseks vihkanvihkanvihkan ma pildistamist. Pildistatakse huvitavaid arhitektuurilisi objekte, loodust, loomi ja lapsi. Detailid ei ole olulised, pilt on iseendale mälutoeks ja teiste piinamiseks, kui on tegu puhkusepildiga. Täpsus, fookus ja nii edasi on elukutseliste ja osavate mänguasjad, mina ei ole sellega nõus ennast vaevama. Tõsiseltvõetavamat (=kobakat) kaamerat meil majas ei ole ega tule. Seega ei ole ka mitte ühtegi asja, mis tunnistaks toas pildistatud kaltsuvaiba puhul rohelise värvi olemasolu, ärge küsige, mis loogika selles on. Hea värvitajuga sõber Ritsik küsis ükspäev ühe mul Instagramis oleva vaibapildi kohta, et see kollase ja sinisega… Puhta roheline oli ju! Instagrami pildid, muide, ei ole reklaam ega midagi, niisama nalja pärast. Nojah, ja kuna värvid on tähtsad, aga aparaat keeldub õigeid värve jäädvustamast (ühe türkiissinise vaiba kohta ütles mu telefon, mis Mehe sõnul olevat siitmaja parim pildikast, et see on ühemõtteliselt juulitaevas - kui see ei ole kliendile valetamine, siis ma ka ei tea, muidugi ma seda pilti üles ei pannud), siis kõlbabki ülespanekuks ainult väike osa vaipadest. Ja pildistamine tähendab ka vaiba siledakssilumist, narmaste sirgekstõmbamist ja nii edasi. Kükki-püsti-kummargile. Teate, kuidas mul selg eelmise nädala vaibapildistamisest saadik valutanud on? Loodan, et te ei saa seda kunagi teada. Ei, lastest ei ole selle töö juures abi, olen proovinud. 

Kolmandaks tahab vaibakunde vaipa mudida, laialitõmmatult vaadata ja iga nurga alt uurida. Kas on õige paksusega, et uks üle käiks? Kas mahub ära pliidi ja prügikasti vahele? Äkki on seal edasipoole midagi paremat? Ja need mumpsud siin sees, kas teil ei olegi vaibatrikotaažist (mille eksistents on järjekordne raiskamispeo näide, vabandage)? Ma ei kannata ise e-poodidest tellimist, mille poolest minu kliendid peaksid halvemad olema? No ja nii see ongi, et vaibablogi ja vaiba-FB ja niisama-naljapärast-Instagrami loomisest saadik on neti teel vaipu ostnud/tellinud vähem kui viis päris võõrast inimest. 

Ma neelasin selle konna alla. Pildid on olemas. Kas neist kunagi kasu kah on, seda näeb hiljem. Igatahes on tänase päeva planeeritult vastikuim töö tehtud.

Teile vaatamiseks üks türkiissinine, mis mingi ime läbi peaaegu õiges toonis pildile jäi:

Ja üks täiesti normaalne pilt, milletaoliseid me hea meelega mälutoena kasutame. 

Austrias, Freistadtis, Festival Fantastika ajal vaatasime köietantsijat - kas polnud lastel mitte kenad ühtemoodi särgid?

Genuas oleks mind muidugi parimal juhul linnast välja aetud - mis mõttes ei taha kangakuduja tervet päeva laulda, vilistada, oma tööst kõrgtasemel, kunstipäraseid fotosid teha ja sotsiaalmeedias ennast reklaamida? Õnneks ma ei tüki muinasjuttu...

Ilma virinata

Eks see virisemine või mittevirisemine ole ka otsuse küsimus. Eile õhtul tegime Mehega väikese autotiiru siitkandi metsas, nägin sel aastal esimest korda sinililli - meil kodus ja Linnatee peal ei kasva - ja läks paremaks. Täna hommikul sõitis Mees koos Laenulapse ja Jõugu Juhiga Linna (Mees mitut asja ajama, Laenulaps koju, JJ Sõbra leibkonnaliikmeks mõneks päevaks ja natukeseks Vanaemale appi) ja maailm vajus mulle jälle kaela. Õues on ka jälle põhjatuul - ma ei tee väga külma tuulega aiatöid - ja šokolaad sai otsa.

Aga kui nüüd mitte viriseda ja hoopis mõelda. Otsusepõhiselt.

Ma olen vanuse kasvades muutunud nii küüniliseks, et tõesti väga ei usu, et koroonajärgne ühiskond oleks targem või parem. Muidugi, et suurlinnades jälle taevast nähakse, on tore, aga tarbimispidu (=keskkonnahävitamispidu) ei lõpe arvatavasti enne, kui kohalikud valitsused hakkavad jõuga suunama tootmist tagasi kodumaadele. Mis võiks ka vähemaks jääda, oleks ehk mõttetu tööalane kiir-kaugreisimine - noh, et käiks vupsti lennukiga Riiast Helsingis koosolekul ära ja tuleks õhtusöögiks koju tagasi. Mitte, et ma teaksin, kui paljud inimesed tegelikult nii elavad, aga videokoosolekute ajastu muudab ehk mõne firma koosolekukäitumist.

Koolilastega on nii, et tegelikult ei õpi nad distantsõppe käigus suurt midagi nendest asjadest, mida õpetajad arvavad neile õpetavat. Õpivad erinevates keskkondades orienteeruma, klassikaaslastega koostööd tegema, heal juhul ka aega planeerima. Enamikul juhtudel aga võimenduvad distantsõppel olles probleemid. Näiteks Hobusesabaga Isik on ülikohusetundlik ja töökas tütarlaps, tema õppis alguses 10 ja 12 tundi - ka ülim püüdlikkus võib saada probleemiks! Aga Valvehüpi* ei osalenud pooles distantsõppes peaaegu üldse, sest ema teda ära ei ohja ja lapsukesel endal puudub igasugune sisemine distsipliin, eriti kui hüpakust mahavõttev tablett võtmata jääb. Sügisel läheb eriti raskeks õpetajatel, kes kümne küünega püüavad õppekavast ja õpikust kinni hoida, eks see ole mõnikord ka nende isiksuse ja põhimõtete probleem...

Tavalise meditsiinilise abi ärajäämisega kaasnevatest probleemidest on targemad juba rääkinud. Ega meiegi ei tea, kas Lillebrori võimalik nägemisprobleem praegu süveneb või mitte, arsti juurde ju ei lubata. Äramurdunud piimahamba kohta otsustasime, et see jääb esialgu suhu, kuni haiget ei tee. Aasta jooksul võiks see hammas suust loomulikul ja mittetraumeerival viisil niiehknii lahkuda, viimase arstilkäigu ajal oli ühe teise piimahamba kohta ka otsustatud, et pole mõtet ravida, tuleb varsti ise ära (näitas panoraamröntgen).

Kättemaksuostlemisega meie tegelema ei hakka, aga kuna lapsed on praeguseks kuus nädalat kandnud jalas ainult toasusse, kummikuid ja botaseid, tekib korontiini lõppedes arvatavasti vajadus käia mööda kingapoode - linnakingad on kellelgi kindlasti väikeseks jäänud. Mul on enesel kah mingeid riideid vaja, aravatavasti ka Mehel.

Kättemaksureisimisega ka tegelema ei hakka. Ikka kaalutletult ja sinna, kus võiks meeldida… ja nii tihti, kui vähegi võimalik! Siis, kui see taas võimalikuks saab ja inimvääriliselt tehtav on. Peab saama. Tarbetu reisimine on ainult kuhugi eksootilisse hotelli sulistama sõitmine, päris turistitamine on vägagi vajalik reisimine.

Ja kuhu me esimesena läheks, kui kõik paigad jälle avatakse? Kirikusse, kohe esimesel võimalusel. Raamatupoodi. Kingapoodide paratamatusest ma juba rääkisin. Kinno ja tantsupeole muidugi mitte, ei huvita. Laadale ka, kaltsuvaipadega, niipea, kui lastakse. Kui ise midagi ei müügi, ostaks mett ja mingi pannilabida vms, toetamiseks. Lillebror tahab ka hirmsasti kooli, aga sinna teda kardetavasti sel õppeaastal enam ei oodata.

Maskikandmisega on nii, et kui maskina läheb arvesse ükskõik milline suud ja nina kattev asjandus, eks ma siis hangin endale komplekti siidsalle, mida näo ette tõsta. Esmase aevastuse peab ikka kinni. Muust meditsiiniliselt väljavabandatud diktatuurist ei taha mitte mõeldagi. Peame palvet, et seda ei juhtuks.

Ja äkki… äkki me ikkagi vähemalt oma pere sees õpime sellest midagi. Harvemat poeskäimist, planeeritumat söögitegemist ja paremat logistikat. Võib-olla.

____________
*koondnimetus õige mitme lapsühiku kohta, mitte ainult meie koolis.

Koroonaviirust ei ole olemas!

Oli üks selline lasteraamat. Minu meelest otsustas seal keegi, et Ameerikat ei ole olemas, ja jäi ona otsusele kindlaks.

Viirusega on kah, nagu on. Iseenesest oleks meil siin metsas täiesti võimalik tehagi nägu, et mingit viirust pole olemas ega ole olnudki, elame lihtsalt "Väike maja preerias" elu ja pole probleemi.

Täna hommikul ma ärkasin siiski trotslikus meeleolus. Seda ei või, teist ei või, see jäetakse ära, too ei toimu. Ei saa, ei saa, ei saa. Ja maskide kandmine tahetakse teha sotsiaalseks normiks või midagi taolist.

Ma vajan looriga kübarat! Ei mingeid maske, tänan väga, siis ongi need-keda-ei-tohi-nimetada saanud oma burkaõiguse ja üldse on läbi maski paha hingata. /trambib jalgu/

Keegi jagas FB-s (vist) mõtisklust sellest, miks Itaalias asi nii hulluks läks. Et õhusaaste ja 5G ja nii edasi. Õhusaastega ma olen täitsa nõus, seda on paljudes paikades ülearu palju. 5G kohta ei oska midagi öelda, sest ma ei tea, mis see on - palun ärge hakake seletama ka, ma saan Mehe käest küsida, kui ma peaksin kunagi otsustama, et mul on vaja seda teada -, aga lõppkokkuvõttes ei seletanud see mõtisklus midagi usutaval moel ära.

On muidugi imetore, et ööklubid ja teised sedasorti asutused kinni hoitakse, aga ma pole kusagil näinud infot viinapoodide üleüldise sulgemise kohta käivat infot. Nii et haigeks jääda inimesed ei tohi, aga ennast purju juua tohivad endiselt? Kus siin loogika on, mina aru ei saa.

Vähemalt on lootusekiireke, et laste vabaõhutrennid jõuavad enne suvevaheaega veel taasalata. Võiks ju. Vibulaskmise käigus ei koguneta mütsakusse!

Loodetavasti avatakse ka eluks hädavajalikud asutused nagu raamatupoed ja kirikud. Taipasin siin ükspäev, et Mees käib igal pühapäeval tegemas tõesti hädavajalikku tööd, aitab Jumala Sõna inimesteni, keda praegu kirikusse ei lubata.  Sain sellest taipamisest millegipärast veidi vapustatud.

Kogu selle halva unenäo lõpuks jääb ikkagi õhku küsimus, kas oleks saanud ka kuidagi teistmoodi… ja kuidas oleks saanud ära hoida… ja mida saaks sundustevabalt teha nii, et inimeste kojuvangistamised ei korduks? Tähendab, meie kultuuri seisukohast võtte sundustevabalt. Kui asi oli nahkhiiresöömises, siis on see ikkagi Aasia riikide valitsuste asi. Hügieeninõuded ja inimestele selgekstegemine, mis on toit ja mis ei ole. Aga ega nad pole siiamaani vist peaaegu mitte midagi õigesti teinud, vaevalt… Või on Rootsi lahendus parem… aga tõde on lõpuks seal kusagil vahepeal ja me ei saa seda mitte kunagi teada. Kui keegi sealt teisest ajaloo püksisäärest just postkaarti ei kavatse saata.

Lähen tagasi oma kudupööningule ja püüan teha nägu, et me lihtsalt niisama oleme koolivaheajal perekondlikult kodus. Võib-olla otsin ka ühe raudkangi, millega suure varba pihta koputada. Omaette vingumine on igatahes üks neist asjadest, mis kindlasti ei aita. Ega kaitse ka neid riskigruppi kuulujaid, kelle pärast me kogu jama üldse kaasa teeme.

URR.

Instagramis on saabunud roosa kevad

Midagi ilusat korontiini asjus virisemise vahele.

Sellised pildid on minu pildivoos järjest:

Londoni külje all ja Hamburgis õitsevad sarnased ilusad puud. Kui mul oleks, ma pildistaks ka, aga esialgu on ainult juhuslikud kannikesed ja lehteläinud tikripõõsad.

Mees korraldas screenshoti, ma poleks ise niigi palju osanud…

Koolivaheaega alga!

Ega siin küll viimaste nädalatega muud erilist vahet pole peale selle, et keegi ei pea kella peale mingeid töid esitama. Minul ja Mehel on ikka mõni videokoosolek (võeh, hoolimata toredatest inimestest) ja kodust kuhugi ära me suure tõenäosusega ei lähe. Ilm ka väga ei soosi looduskaunites kohtades kooserdamist.

Tõsi, täna saabus taas Laenulaps, kes pole viie nädala jooksul mujal kui meie juures käinud ja on kõigi eelduste kohaselt sama viirusevaba kui meie lapsed. Pigem oleme meie Mehega (eriti Mees) rohkem kodust väljas käinud kui Laenulapse pereliikmed. Lapsed käisid juba neljakesi metsas rattaga sõitmas. Ma käskisin öelda, kui keegi õiendama tuleb, et nad elavad kõik ühes kohas koos ja peamiselt on pealegi vennad. Põhimõtteliselt on see üsna tõsi, Laenulaps on meie juures tavaliselt piisavalt kaua, et kvalifitseeruda leibkonnaliikmeks.

Esmaspäeval käisin lausa kolmes poes. Sõbrapoes ja Magaziinis ja Prismas. Poeskäimine on praegu nagu mingi äraspidine ringmäng või inimtetris või… ainult et suurte vahedega. Ootad viisakalt, kuni kuskil vabaneb piisavalt suur vahemaa, et saaks läbi minna… ja kui peab lähedalt mööduma, siis keerad selja, et keegi ei kahtlustaks sihipärases pealeköhimises. Poodlemise tulemusena saime sõbrapoest ühe ülemise kapi, sellise vitriinitüüpi, mis sobib täpselt meie kööki peaaegu lae alla. Ülemisi riiuleid kasutame õnnitluskaardikollektsiooni väljapanekuks, aga alumisest riiulist on mõningal määral kasu kah. Magaziinist sain riideid Vanaemale ja ühed hädavajalikud kummikud vabalt valitud poisslapsele, Prismast söögiasjandust ja suurematele poistele pidžaamad. Selgus, et soomlaste M ja L on märgatavalt avaramad kui H&M-i M- ja L-suurus. "Õhk hoiabki hästi sooja," arvas Legolas uues pidžaamas ringi purjetades. Pidavat siiski olema mugavam kui väikeseksjäänute sees.

Eelmisel pühapäeval kandsid mehed üles pööningule minu kangasteljed. Üsna õhuline on seal olla, aga pööningukudu on tegelikult päris mugav, proovisin järele. Täna-homme peaks sinna ka mingi kerakastiriiul tekkima. Esimesel päeval kõlas küll minu ülesilmudes vali "MREOWW!" ja Pajalapi tormas vihaselt kräunudes kolmandale korrusele (ülemise korruse otsmistel tubadel on laiad ja kõrged laepealsed, sinna saab tekitada lugemispesad ja lapselastele ööbimiskohad ja nii edasi - ühel päeval. saatsin tuppa sõnumi, et tulgu mehed tegelema. Pajalapi sai välja ja pööning kassikindlaks. Nüüd on must Mimi, kellel on Pajalapiga kõige keerulisem suhe, igaks juhuks mõned ööd toas maganud. Iseenesest pole viga, kui ta meie voodis magab, ümber kassi magada on tore, aga kui ta kell neli hommikul meie peatsi all isukalt matsutades hiirt sõi… Vähemalt püüdis hiire kinni, tubli kass.

Esmaspäevase riieteostmise järel käisin neid ka Vanaemale selga aitamas. Enam-vähem läksid küll. Ühtlasi korjasin nende aiast kuldreneti alt kotitäie karulauku. Muist sõid lapsed niisama ära ja muist panin sügavkülma, aga karulauguvõiga leiba saime ka ja see oli hea.

Raamatukogu uut laenutussüsteemi pole veel katsetanud, uuel nädalal vaatan, kuidas see täpsemalt toimib. Hetkel loen vaheldumisi "Chesapeake"'i, mis on väga mõnus üsna täpselt minu tüüpi raamat (kui hirmigavad laevandusteemad vahele jätta) ja Baedekeri Saksamaa-turismiraamatut, mille me mõne aja eest kusagilt kogemata saime. Ja kui Lillebrorile sobib, siis Tjorveni-lugusid. Saan päris hästi aru, mida tundis Pelle, kui Tjorven ja Stina tema ümber nääklema hakkasid… ainult et vastupidi, mina elan pidevalt paratamatult meeste ühikas. Muidugi on alati võimalik sokinõelumise ettekäändel magamistuppa lukustuda.

Paluks raamatusoovitusi

Tuli uudis, et raamatukogust hakkab saama raamatuid otse ukse pealt. Sobib. Ainult et... peab ette tellima, ei saa riiulites sorida nagu tavaliselt.

Kui ma nüüd teile kirjeldan, mida ma lugeda armastan ja ei armasta, äkki keegi oskab midagi soovitada

Ajaloolistest - "Kristiina Lauritsatütar", "Taamal laulavad metsad", "Väike maja preerias", aga ka musketärid jms. Barbara Erskine'i stiil on täiesti loetamatu, igasugused kuningannade elulood on enamasti enam-vähem.

Kriminullidest - olgu väga britilik nagu Agatha Christie või mingi hea kiiksuga. "Piruka magus põhi" ja kõik küpsetisemõrvad on head, Rex Stout väga ei lähe. Üks vene naiskirjanik on, mingi Marina äkki? Tema raamatud on head. Skandinaavia kriminullid on enamasti natuke liiga detailselt ropud, verised ja vägivaldsed.

Ulme, fantaasia - vidinaulme ja teismelised vampiirid on andestamatud. Roppfantaasia a la George Martin on samuti vastuvõetamatu. Aga maailmalõpulood, Ursula K. Le Guin, Strugatskid muidugi meeldivad. Robin Hobbi on kodus terve riiulitäis, aga minu meelest pole ta peale Fitzi ja Narri maailma (lohelood ka) midagi head kirjutanud, "Soldier Son" raamatud andsin lausa kuhugi ära, nii ärritavad olid. "Eragoni" ei suutnud kuigi kaugele lugeda, sest olen lugenud liiga palju neid raamatuid, kust see maha viksitud on. Pratchett on peaaegu kogu ulatuses olemas, King ka.

Naisteromaanid - Rosamunde Pilcher, jah, aitäh. Ja see sakslane, kes teisipäevanaistest kirjutas. Alice Hoffman, aga teda on vähe liikvel. Lahutatud naiste eneseleidmised ja veel hullem, leskede uus õnn ei sobi üldse. "Söö. Palveta. Armasta" on üks kõige tobedamaid asju, mis ma elus lugenud olen.

Tõsisemad raamatud, mida ma ei oska millegi muu alla liigitada - Atwood on okei, aga üldiselt süngevõitu. Mingi sakslase romaan Till Ulenspiegelist oli väga hea (see uus, mitte de Costeri oma). Eesti kirjandusest Jaan Kross meeldib, teised on kahtlased. Nüüd mul läks meelest ära, mis see oli, mis mulle kindlasti ei meeldi… Küll meelde tuleb, kui ma teda kuskil kohtama peaks.

Reisikirjad on pigem okei. Populaarteadustest sobivad ajalugu, keskkonnateema ja eeee antropoloogia. Füüsika ja matemaatikaga paluks üldse mitte tülitada.

Muidugi on alati võimalus minna vanematele külla ja tuua koju kastitäis "Maailm ja mõnda" raamatuid ja näiteks Tammsaare kogutud teosed. Neid polegi ammu lugenud. Aga... tahaks mingeid uusi elamusi. Võib-olla.

Valguskiired pimeduses

Kui haridusminister eelmisel nädalal ütles, et äkki saab hakata lapsi alates 15. maist kooli lubama, oli minul küll selline tunne, nagu paksu lumega talve järel esimest mururibakest nähes. Esmaspäeval kohtasin sõbrapoes* kogemata õpetaja Õunapuuhaldjat, tema oli ka selle uudise peale rõõmustanud. Pidasime seal kappide ja diivanite vahel kiire töönõupidamise ka, ei köhinud kellegi peale ega midagi. Mitte et ma koolisüsteemi hirmsasti armastaks, aga… Anti lootust, et ühel päeval normaalsus taastub.

Et Lillebror ja Legolas pinginaabrid on, ei ole normaalsus, samuti ei ole normaalsus, et 4. klassi prantsuse keel ja 7. klassi loodusõpetus ühes ruumis toimuvad. See oli meie tänahommikune distantsõpe.

Teised lootuskiired tulevad edumeelsematelt välismaadelt. Austria avab väiksemaid poode ja Taani valmistub koolide taasavamiseks. 

Olen Worldometersi lehel pidevalt Saksamaa ja Itaalia olukorda jälginud. Saksamaa sellepärast, et kui me vähegi sel aastal Lätist-Leedust kaugemale puhkusele saame sõita, siis sinna ikka, eks ole. Kui üldse, muidugi. Itaaliat sellepärast, et seal on asi nii hull... ja pealegi meil olid juba külalistemajad ja umbkaudsed päeva-väljasõidud ka välja valitud (Itaaliasse me ilmselt sel aastal siiski ei lähe, las nad leinavad rahulikult ära. Aga kesse teab, suveni on palju aega)! Mõlema riigi uute diagnooside ja surmadega on näha selget langustrendi, mis pühade ülesvõtmine või massihukk eile Saksamaal juhtus, ei saa aru… aga üldine suund on siiamaani allapoole olnud. Ükskord lõpeb see jama niikuinii. 

Paari aasta eest tuli lastega jutuks Teise maailmasõja lõpp. Et kuidas inimesed vist Inglismaal olevat seda uudist kuuldes tänavatel tantsinud. Ei tea, kas see on tõsi või oli ilukirjanduslik liialdus, kuskilt ilukirjandusest ma seda lugesin… aga huvitav, mis juhtub siis, kui meil inimesed taas vabaks lastakse? Massipoodlemine on iseenesest ju ainult üks võimalus, milles meie ilmselt ei osaleks, poodi minnakse konkreetse asja järele… kui see just raamatupood ei ole. 

Aga tänujumalateenistuste üle, mida inimeste vabaduse taastamisel peetakse, võib rahulikult juba ette rõõmustada. Küll need tulevad.

________
*Sõbralt Sõbrale Annelinna kauplus on lahti, minge vaadake Annelinna Selveri kõrvale, sama sissesõit, aga üks maja linna poole, Kidslandi mängumaaga ühes hoones. Ostke ka midagi, see on hea pood, müüja on ilusti klaasi taga ja puha. Enne sisseminekut on võimalik käia kempsus käsi päris seebiga pesemas, aga miski desinfitseerimisvahend on muidugi ka olemas.

Jeesus Kristus on üles tõusnud!

Nii ongi.

Mis siis, et pühademeeleolu võib ära unustada, kui kirikusse ei lubata. Ülestõusmine toimus ikkagi ja selle aastapäev jääb toimuma, kuni maailm kestab.

Nädala sees anti sooja ilma. Külvasin selle puhul rediseid. Kasvuhoonest umbrohtu välja katkudes - sest umbrohi kasvab sooja talvega ülirõõmsasti - tundisn äketse tänulikkust. Sõjaseisukord ilma pommide pähekukkumise ohuta on päris tore, kui nüüd selle ajaloos rohkem levinud sõjaseisukorraga võrrelda…

Tööalaselt osalesin seitsmel (7) videokoosolekul. Ma vihkan videokõnesid endiselt kogu hingest. Isegi pühapäevane video-palvekas ei teinud asja paremaks. Kuigi muidugi oli kena teisi emmesid näha.

Viimasel soojal päeval ladusime puid ja koristasime õues - koristada on veel, aga midagi sai jälle natuke paremaks. Must Mimi püüdis kaks hiirt. Ühe sõi ära, teine enam ei mahtunud. Pakkusime hiirt Millie'le. Millie oli väga õnnelik, sest surnud hiir sobib ideaalselt mänguhiireks. Pärast tuli Findus ja sõi Mimi poolt püütud ja Millie' poolt mängitud hiire isukalt ära.

Mingil päeval oli Millie ka iseseisvalt õues. Sai hakkama küll, nii kui hakkab tundma, et kuidagi ärev on - mõni ohtliku olemisega kuiv leht tuleb või - jookseb tuulekoja peale.

Täna värvisime Lillebroriga mune. Mees oli veel Linnas ja suured poisid magasid. Sibulakoortega sai ilus. Punapeediga ei saanud midagi, ilmselt oli õpetuses mingi punkt puudu. Apelsinikoortega sai natuke, aga kahvatu. Panime siis need eimidagid mustsõstramoosivette… said hallid, nagu hiina hanemunad või nagu Kuu paljudel piltidel. Järgmisel korral tuleks üleni moosi sisse uputada, mis osa munadest otse marjade vastas oli, see läks roosatäpiliseks küll.

Kudusin maha kanga ja mehed võtsid teljed lahti. Just praegu transporditakse neid ülemisele korrusele. Suurtest lastest on ikka palju abi!

Tänulik.

Juhuslikud mõtted

Eile leidsin aiast lõpuks esimesed mikroskoopilised karulaugulehed. No loodame…

***
Kui see eriolukord ükskord läbi saab, siis ma tõsiselt loodan, et kõigepealt avatakse poed ja alles seejärel koolid. Muidu lähevad lapsed kooli toasussides ja lühikeste pükstega… sest kevadeti teatavasti lapsed kasvavad kiiremini, aga e-poest saavad numbri järgi riideid osta ainult väga standardsete mõõtudega inimesed. Jalanõusid ei saa minu meelest üldse ilma proovimata osta.

***
Muide, ma vihkasin e-poodide kasutamist varem ja see asi pole põrmugi muutunud. Ma saan e-poest tellida asja, millega mul on varasem kogemus. Või asja, mida ma ilmtingimata vajan, näiteks nahkhiirega juukseklamber. Mingit rõivaeset… nojah, printsesslõikelist kleiti ma vajaksin kindlasti, kohe mitut, neid müüakse e-poodides küll, aga siis ma peaksin teadma, mis suurus selle või tolle müüja meelest minu kehaga sobitub…

***
Meie perel ei ole tekkinud ei mingeid uusi sporditraditsioone (võeh!) ega ühendavaid lauamängutraditsioone. Vabalt võib ka juhtuda, et ei teki ka mingit tervisliku või kokkuhoidliku toidu traditsiooni, sest Mees käib poes (=ostab nimekirjaväliseid asju ka) ja mina ei viitsi piisavalt süüa teha. Viimasest on muidugi kahju.

***
Jõugu Juht, kellel on erakordselt paksud ja kiire kasvuga juuksed, kammis oma väljakasvanud soengu keskelt lahku. Nüüd näeb ta välja täpselt nagu noor Chesney Hawkes, ainult ilma sünnimärgita.

***
Pean reisimist endiselt elementaarseks inimõiguseks ja olen kuri, et mõni avalikult arvaja püüab viiruste levikut reisimise kaela ajada. Viga ei ole reisimises. Viga on kummalistes söömisharjumustes ja ida- ja lõunamaadel puuduvas toiduhügieenis. Söömiseks on konkreetsed olevused - siga, kana, krabi jne. Nahkhiired ja pangoliinid on nunnud, neid ei tohi tappa ega süüa. Koeri ei tohi ka süüa. Ja olgu Aasia turgudel samad hügieeninõuded ja registreeritud loomatapud nagu korralikes paikades (ehk meil siin), siis lõpetavad levimise nii tundmatud tapjaviirused kui kõhugripid. Jah, ma olen teadlik arengumaade vee- ja kanalisatsiooniprobleemidest. Väga suur osa - väga, väga suur osa - sellest probleemist tuleb nende riikide valitsejate suhtumisest. Umbes samamoodi, et kui Eestis 21. sajandil on veel rida- või sumbkülasid, kus ei ole iga maja juures ühtse veesüsteemiga liitumise võimalust, siis on see vallavalitsuse ja mitte kellegi muu viga (nojah, kohalikud elanikud võiksid ka VALJUSTI nõuda, et toodagu elementaarne tsivilisatsioon nendegi juurde). Kui riigil on piisavalt raha, et ehitada presidendipaleesid ja muud mõttetust, siis peaks riigil olema ka piisavalt raha, et kõik tiheasustusalad ja vähemalt 75% hajaasustusest saaks elementaarsed hügieenivõimalused. Punkt.

***
Vestluses suuremate poiste prantsuse keele õpetajaga sündis paar tööalast mõtet ja üks isiklik Otsus. Installisin telefoni Duolingo ja üritan nüüd hakata igapäevaselt prantsuse keelt õppima. Ma olen kunagi varem proovinud hispaania keelega, see mind siiski nii ei kõneta, aga Prantsusmaa, oeh… Sinna ma tahan minna, väga kaua pole saanud, minevasuvine veerandtund Basel-Mulhouse lennujaamas ei loe.

***
Sama vestlust prantsuse keele õpetajaga elavdas minu röögatus: "Perekond, Pajalapi on õues, jookseb Mimi poole, sekkuge!" Õpetaja naeris natuke. Tema armastab ka loomi ja on muidu kena inimene.

***
Teisipäevaks lubatakse lörtsi. Õnneks on sinna veel aega, ilmategelased saavad ilmateadet veel parandada… Mina hakkan PLNi kohaselt teisipäeval kuduma pööningul. Kangas on maas ja pühade ajal viivad mehed kangasteljed kenasti üles. Kuidas see täpselt toimuma saab, ei tea veel keegi, kangastelgede küljedetailid on üsna kogukad, aga teisele korrusele viib paras taevatrepp, kitsas ja järsk. Aga küll saab, Mees ja Legolas on teadaolevalt ruumilises mõtlemises geeniused.

***
Legolas on hakanud tunnistama, et ta on Asperger. Ma väga tahaksin, et ta võtakski seda sama rahulikult, nagu on tema prillikandmine või pere keskmiseks lapseks olemine. Eile lugesin Lillebrorile õhtujutuna Tjorveni-raamatut, kus oli muuhulgas juttu Södermani-vana pudelisse aetud laevamudelist. Legolas tuli duši alt, kuulis seda laevaosa ja küsis, kas see on see Tjorveni-lugu või? Mina vastu, et on küll, aga kuidas sa mäletad, olid nelja- või viieaastane, kui ma seda sulle ette lugesin (sellepärast Lillebror ei teagi veel neid lugusid). Legolas vastu, et ta ju mäletab seda laevamudelit, ja pealegi, ta on ju Asperger. Nojah, mina märkan musta Matilda jahuseiklust*, Jõugu Juht mäletab, ma usun, Pelle meeleheidet Jocke surma pärast, aga Legolas mäletab laevamudelit. Igaühele oma.

***
Mees ostis hiljuti nalja pärast ühe aktsia. See on praeguseks toonud 85% kasumit. Nüüd torgib mind, et peaks terve palga paigutama aktsiatesse… Ma olen rohkem sukasääre- ja rahapurgiusku.

***
Rahaga on muidu nii, et pärast esmaste arvete maksmist jäi täna arvele summa, mis muidu on enne arvete maksmist. Nojah, maksuameti lahkus ja karantiinist tulenev sunnitud kokkuhoidlikkus. Kui saaks kaubanduses käia, küllap oleks ikka mõni laps riideid tellinud ja noh, raamatupoed ju ka...

***
Olen sel nädalal osalenud seitsmel (7) videokoosolekul. Oli tarvis. Vististi kõigil koosolekutel osales lisaks kutsutud õpetajatele ka kaunis must kass nimega Hani (kirjutatakse vist siiski Honey, olevat ühe õpetaja tütre kass, kaamera peale armukade). Mõtlesin, et võiks teha üleskutse tutvustada õpetajate koduloomi sõnas ja pildis, sest meelelahutus kulub meile kõigile ära, aga noh, need olid ikkagi asjalikud koosolekud. Võib-olla kunagi edaspidi.

***
Lillebror küsis just valjusti maailma käest üldiselt: "Kas ma võtan Shelobi või Aragogi?" Ui jeerum.


___________
*ja see ajab mind ka 40 aastat hiljem pisarateni naerma. Meil oli kunagi must kõutsike Mau, kes püherdas täitsa omal algatusel laisa minu poolt laokile jäetud, jahusel tainalaual...

Terve suvi ühes päevas

Hommikul läksin vapralt ilma jopeta, toariietega pesu riputama. Üheksa kraadi! Ei hakanudki külm (no kampsun oli muidugi seljas, vanas täispalkmajas on ka kesksuvel tavaliselt jahe).

Päeval olid lapsed - hullud, jääkarust arenenud - õues T-särkide väel ja üht neist nägin isegi lühikeste pükstega. Suvi ju, 19 kraadi.

Tegime aiatöid.
Kogu kamp jooksis vabatahtlikult puuni ja tagasi - meil on siin lähima ristmiku peal üks sobivaks jooksusihtmärgiks kuulutatud puu, edasi-tagasi alla 500 meetri, aga ikkagi. Joosti meie krundi peal ka, ma ei tea, kas nad mängisid siukest põit (Vahtramäe Emil) või oli see kihutusjooks (Alice Imedemaal), aga nad liigutasid ennast täitsa omal algatusel. Legolas ja Lillebror mängisid ka jalgpalli - Legolas on enda väitel sama põhimõtteline jalgpallipõlgur nagu mina.

Soojapöörased, selle kohta pole muud öelda.

Millie-Miu lippas õue ja tagasi ja õue ja tagasi, sest eestuks oli lahti.

Liblikad tantsisid aias ja pesu tantsis nööri peal, sest tuul oli.

Nutust olukorda kontrollitud maasikapeenardes (aga nad jõuavad veel, mu maasikad tunnevad tavaliselt kalendrit) korvas seltskond isehakanud maasikaid keldrikünkal. Puhastasime nende ümbert umbrohtu, äkki hakkame sealt mingit sorti maasikaid saama? Tore oleks ju, eriti kuna pargis kasvanud metsmaasikad on kuidagi õnnetuks muutunud ega taha enam kanda.

Paluks sellist ilma veel. Ainult õues söömine jäi tegemata, tuul oleks ilmselt toidu taldrikutest ära puhunud.

Metsküüslaugupealsevõi

Mulle meeldib saksa kombel sõnu üksteise otsa liita. :)

Kuna meil karulauku ei paista sel aastal tulevat ja ma ei tea teda kuskile metsa alla otsima minna ja Vanaema aeda ka ei pääse… siis kasutan seda, mis on. SeeKesSiinMajasEnnemElas oli kõikjale, kuhu sai, torganud kasvama küüslauku. Eks asi oli ka selles, et aed oli mitme leibkonna peale ära jagatud (sellest ka ebaproportsionaalne hulk tikripõõsaid). Igatahes on see küüslauk aja jooksul metsikuks pööranud ja tekitab igal kevadel tohutult palju pealseid.

Korja suurem peotäis metsküüslaugupealseid. Vurista need saumikseriga pudiks, nad on kuivavõitu, väga hästi ei pudise. Lisa 70-80 grammi võid ja kui meeles on, siis natuke soola. Vurista edasi, kuni tekib ühtlane heleroheline mass. Määri leivale, söö.

Meil lapsed väga ei vaimustunud, aga Mees ja mina küll. Üks lastest kurtis, et rikub hingeõhu ära… noh, arvatavasti ta lähiajal kedagi musitama ei hakka. Kui viiruseid ei peletagi - aga võiks ju, ikkagi küüslauk? -, siis vähemalt peletab inimesi, pole vaja ei krinoliini ega koroonapeletustoigast või mida see netiavarus on kahemeetrise vahe hoidmiseks välja pakkunud.

See nädal, kui Laenulaps meil oli

Põhimõtteliselt oli Laenulaps meil seekord eelmise nädala reede õhtust täna hommikuni. See teeb… peaaegu et kümme päeva. Vaieldamatult suurepärane laps, sööb kõike peale kõrvitsaliste, tõuseb hommikul siis, kui kästakse, esitab intelligentseid küsimusi ja talub meie poiste ägeda puberteedi hooge väärikalt. No aga seda teadsime me enne ka. Kahju oli, et Laenulapse jalgrattal purunes… maeiteamis, igatahes said lapsed rattasõite teha palju vähem kui me lootsime. Aga nad käisid jalutamas, bussipeatuse taha ja tagasi, liikumine seegi.

Muidu oli meil siin mitmekesine, tänan küsimast.

Distantsõppe teemal esines emotsioone - üks anonüümseks jääda sooviv laps valas pisaraid ja mina väljusin endast. Need sündmused ei olnud omavahel seotud ega isegi mitte samal päeval… aga on selge, et kui mõnele lapsele ja õpetajale sobib distantsõpe hästi, siis meil on lapsed, kellele ei sobi… ja mõnele õpetajale ilmselgelt ka ei sobi.

Ühel päeval tekkis kempsus jälle ummistus… arvatavasti on selle taga kellegi anonüümseks jääda sooviva kohaliku lapse paberitarvitamisharjumused. Pragamisele kulunud aja jooksul lahenes ummistus enam-vähem ise ära, aga see ei olnud just mõnus aeg.

Mina tegin distantstööd, nii et mürises, ilmselt kajastub see tuleva kuu telefoniarves.

Torm oli ka. Tormi tagajärjel saime traditsioonilise elektrikatkestuse ja küünlavalguseõhtu. Lapsed mängisid isegi natuke aega lauamänge, ilma ekraanideta. Elektrikatkestuse ajal saabus ka elektriarve. Tõeline elektrišokk, veerandi või lausa kolmandiku võrra oodatavast kõrgem. Võeh.

Laupäeval käisid meil punasemustavalgekirju Mäu*, kes siiski ei tundu olevat kiisuootel, ainult karv on kohev, ja üle hulga aja taas Findus. Mäu lasi ennast kaenlasse võtta ja tuppa sööma tuua, Findus võttis einet õues. Millie vaatas võõraid kasse, silmad suured, ja urises, nagu jaksas. Ta on ilmselt unustanud, et maailmas on peale Mimi ja Valge Mini veel kasse. Peab leppima.

Palmipuudepüha tunnet ei ole. Jumalateenistustel käimise piiramine on kõige vastikum osa praeguses olukorras. Isegi vastikum kui distantsõpe.

Homme algab neljas nädal distantsõpet ja saab täis neli nädalat päevast, mil kohalik maailm täitsa lolliks ära läks. Kui see nüüd tõesti kedagi säästab… Aga tegelikult ei saa me kunagi teada.

___________
*panin talle sellise nime, sest inimest nähes astub ta juurde ja sosistab: "Mäu."

Kolm nädalat ja kaks päeva

Umbes nii palju aega on möödas sellest, kui maailm üsna kiiresti täiesti jaburaks pööras.

Plusspoolel on, et vähemalt minu jaoks hakkab tekkima mingi rutiin. Tõustakse kella kaheksa ja kümne vahel, sealkandis on ka hommikusöök. Siis - või vajadust mööda juba enne - teevad lapsevanemad tööasju, nii nagu neid parajasti juhtub olema. Lapsed õpivad ja esitavad täpsustavaid küsimusi. Mina tegelen pesudega, kui neid on - mõni nöörile ja mõni sorteerida. Siis teen köögilauya lagedaks ja neelan selle päeva elusa konna ehk viimistlen ühe (1) kaltsuvaiba. Vaipade sõlmimine ja "kõrvade" äralõikamine on lihtsalt nii tüütu! No ja siis, kui töötööasjad väga peale ei pressi - enamasti ei pressi -, lähen kangast kuduma. Päev otsa süüakse seda, mis kellelegi meeldib, õunad ja banaanid näiteks hingatakse kogusest sõltumatult ära niipea, kui neid poest tuuakse. Umbes kella nelja ja seitsme vahel on õhtusöök ja kui ma olen tubli, siis pakutakse pärast ka magustoitu. Võib-olla juhtub päeva jooksul ka aiatöid või veel midagi kasulikku. Lapsed kannavad puid või teevad midagi muud mõistlikku värskes õhus. Millie käib õues ja häirub kuivanud lehtedest.

Miinuspoole mõtlesin täna vaipa kududes enda jaoks selgeks. Minult on ära võetud kolm kõige olulisemat koduvälist asja. Reisimine - mu lapsed pidid märtsis ja aprillis kahel reisil käima! Raamatud - mis mõttes pandi kaubanduskeskuste sulgemisega ka raamatupoed kinni, eluks hädavajalik pidi ju avatuks jääma! Ja osadus. Olen tänulik jumalateenistuste videoülekannete eest, aga see pole see.

Ärge mulle e-raamatupoodidest ega e-raamatukogudest rääkige, need ei kõlba. Ja videosuhtlust ma palvegrupiga vms seltskonnaga ei hakka parem proovimagi, ma vihkanvihkanvihkan videokõnesid. Pealegi ei ole osadus ainult otsene suhtlus, vaid ka see hetk, kui juhtud kirikukohvikus üksi istuma jääma ja vaatad üle kohviku inimesi, kellest kõik (või peaaegu kõik, külalisi ikka juhtub) on selgelt ja ühemõtteliselt omad.

See teeb kurjaks. Õnneks on palderjan ja palve. Homme on jälle uus päev, uus konn ja uued infod. Kuni ühel päeval ehk öeldakse, et olge lahked, minge pühapäeval taas kirikusse. Siis tuleb küll kindlasti kohale minna.

Ei ole naljakas

Tavaliselt kirjutan ma kuu alguses sellest, mis meil kõike head ja/või huvitavat juhtub. Sel kuul saaks kirjutada sellest, mis kõik juhtumata jääb, aga tänan väga, ma olen täna juba palderjani võtnud ja nina nuusanud, rohkem nagu väga ei taha.

Kindlasti juhtub kõigest hoolimata (sest meil ei ole endiselt päris katastroof, on lihtsalt tunne, et elame vales filmis*, aga ma pole veel aru saanud, kas see on "Lõputu küünlapäev" või "Lost") häid või vähemalt tavalisi asju ka.

Näiteks:

• me kannatame distantsõppe ja -töö ära. Üks päev korraga. Jalg jala ette...
• Millie õpib õues kuivanud lehti mitte kartma ja püüab ehk oma esimese õuehiire;
• elame kaasa proua Kure haudumisele;
• kohtame mesilasi ja liblikaid;
• tunneme rõõmu kannikestest ja muudest kevadlilledest, näiteks täna nägin ühes nartsissipuhmas vägevaid pungi;
• teeme aia- ja välitöid, kui ilma peab;
• koon kanga maha;
• teljed kolitakse teisele korrusele;
• ajan üles uue kanga, seekord küll rütmist väljas - kitsa, sest tellimus tuli;
• hakkan jälle pitsitama, sest sokikudumine on pika peale siiski tüütu. 

Muidugi tulevad ka sel aastal Suur Reede ja ülestõusmispühad. Ja kindlasti juhtub veel midagi head või tavalist. Me ainult veel ei tea, mis. 

_______________

*teine võimalus on, et osaleme mingis üleüldises inimkatses, aga siiamaani pole keegi näidanud meile informeeritud nõusoleku lehte, rääkimata sellest, et meid oleks veendud sinna alla kirjutama.