Orson Scott Card "Enderi mäng"

Pärast paari närviraku ohverdamist seljatasime Mehega kahe peale Estri ja Raamatukogu laenutussüsteemi ja Mees tõi mulle eile meeldivalt raske kotitäie raamatuid. Valisin teie lahkete soovituste järgi (soovitada võib edaspidi ka).

Esimesena võtsin kotist "Enderi mängu". Mnjah.

Arvustused siin ja seal väidavad, et Harry Potteri moodi ja... No ma ei tea, kus on inimeste arusaamine? Et väike üksildane poiss, kes peab maailma päästma, käib ainult vähestele kättesaadavas koolis… see on ju raamistik, mitte sisu! Sama hästi võiks öelda, et eeee näiteks Hargla viksib oma apteekrilood Krossi "Mardileiva" pealt maha, sest ometigi keskaegne Tallinn ja apteek! Harry Potteri raamatutes toimuv on täiesti realistlik - kui võluvärgist mööda vaadata, eks ole -, sõbralik, normaalsete inimsuhetega, normaalsetest inimestest (kui võluvärgist mööda vaadata). "Enderi mäng" on otsesõnu KURI.

Ma pole küll kunagi ühtki totalitaarse režiimi (tundus, nagu kogu maailm oleks hakanud Põhja-Koreaks) poolt aretatud lapsgeeniust kohanud, aga ka kõige kurjem laps, kellel ma kunagi andekuse olen diagnoosinud (ja tööalaselt satuvad mulle testmisele ainult need andekad, kellel on andekuse juurde mingi mure, tööväliselt pole ma kurje lapsi kohanud), ei oskaks ega suudaks mõelda nii, nagu Ender. Selles raamatus käituvad kuueaastased nagu kahekümnesed, kümnene ja kaheteistkümnene suhtlevad omavahel nagu neljakümnesed ja täiskasvanud on taustal ainult mingid… manipuleerivad psühhopaadid. Mitte, et lapsed palju paremad oleksid, eks ole.

Jääb mulje, nagu autoril puuduks igasugune silmaring selles mõttes, et üksteist vihkama suunatud lastegruppidest kirjutama hakates võiks tegelikult kõigepealt "Kärbeste jumala" läbi lugeda ja midagi teada ka sõjajärgsetest orb-hundikutsikate kampadest (arvatavasti oli selliseid ka mujal kui Venemaal). Goodreadsis räägiti midagi ka varjatud pedofiiliateemast, täiesti nõus - mis mõttes elavad väikesed ja mõnevõrra suuremad lapsed koos ihualasti, poisikesed üksikute tüdrukutega läbisegi? Või nojah, lapsed võivad elada, aga autori jaoks on see osa kuidagi nagu ülearu oluline.

Lisame juurde militaarsuse, lehekülgede kaupa mingite võitluste kirjeldusi ja peamise tegevuse toimumise kuskil mõttetus kosmosejaamas*. On vist üsna selge, et mina seda raamatut eluilmaski kojuostmise vääriliseks ei pea, igatahes mitte iseenese pärast. Lastele ka ei soovitaks. Goodreadsi põhjal tundub ka, et seda raamatut kas armastatakse või vihatakse… no aga ega teada ei saa, enne kui läbi ei loe.

Et miks ma läbi lugesin? Kirjutatud on põhimõtteliselt siiski hästi ja ma tahtsin teada, mis täpselt juhtub… kuigi lõpp oli loogiline ja tegelikult etteaimatav.

Sarnased lood on muide hoopiski näiteks "Lahkulööja", "Labürindijooksja" ja miks mitte ka "Viies laine", aga need on kuidagi usutavamate inimeste ja suhetega, kuigi tõepoolest pigem kergekaalulised.

Vaatasin Age kommentaari, arvatavasti tellin järgmiseks korraks ikkagi ka teise osa. Äkki on parem. Mõnd raamatut võib ka autori köitva kirjutamisoskuse pärast lugeda, stoori ei peagi ilmtingimata sümpatiseerima.

___________
*teate, miks mulle ei meeldi kohe üldse mitte "Star Trek"? See toimub mõttetus kosmoselaevas. Ma ei salli ühtegi filmi, mis toimub ainult mingis jubedas ülifuturistlikus funktsionaalses (=koledas) kosmoselaevas või -jaamas. Selgub, et mind häirib see ka raamatute puhul.