Kuhu ja kuidas?

Et sellel suvel mitmed suurkontserdid ja -festivalid, mis kõrvaltvaataja pilgule on lihtsalt vabandus ohjeldamatule joomisele ja valimatule paaritumisele, ära jäetakse, on muidugi õnn ja rõõm. Meie pere jaoks pole suvepuhkus iial tähendanud massiüritustel käimist.

Aga kodust Kuhugi Mujale pääsemine on paratamatult vajalik. Mäletan, kuidas ma 2017. aasta suvel käisin üksi metsas, nutsin ja palvetasin, sest kodusolemise-kurnatus oli nii suur. Jumal lubas, et augusti keskel annab ta mulle paar päeva hingamist. Nii saigi, pitsikudu Pärnu rannas, pettumine Augustiunetuses (küllap ilma tõttu, äikese-eelsel hetkel polnud linna vahel mitte midagi hingata), Haapsalu pitsipäev ja imetoredate inimeste juures külaskäimine sisustasid need paar päeva ära ja oli puhkust küllalt.

Sel aastal pidime me perekondlikult minema Põhja-Itaaliasse. Nojah. Täna rändasin Geoguessriga ringi nagu viimasel ajal peaaegu iga päev, sattusin huvipakkuvasse Itaalia linna. Verona, arvasin. Oligi Verona. Mnjah, mulle näidati siis seda, mida ma pidanuks poolteise kuu pärast päriselus nägema. Pildi peal oli küll hirmus palju rahvast, aga küllap olnuks seal ka normaalsel aastal mõni turistivaesem tagahoov või midagi…

Igatahes on puhkusele vaja minna. Kui kauaks ja kuidas, on iseküsimus. Saksa Legoland avab uksed kuu lõpust ja pakub tegelikult päris soodsalt ka kämpingumajutust… Lapsed räägivad Legolandist siiamaani kui tõelisest, ihaldusväärsest imedemaast, isegi Jõugu Juht, kes peaks iseenesest olema sellest paigast juba välja kasvanud - aga temaealiste jaoks on Ninjago lendamiskarussell ja Feuerdrache ameerika mäed ja. Iseasi, mis Poola oma piiridest läbisõidu kohta otsustab. Ja kas sakslased võtavad juuliks-augustiks vabaõhu-lõbustuskohtades maskikohustuse maha või mitte. Ja kas tuleb see paljuennustatud teine koroonalaine, mis meid taas koju käsutab, või mitte. Ja üldse, eks ole.

Eesti piires vast ikka liikuda tohib. Või Baltikumi piires. Või heal juhul Saksamaale, kaugemale ja keerulisemate keeltega paikadesse Mees sel aastal igaks juhuks minna ei taha. Nojah, kui juba Legoland, siis sealt on Prantsusmaa Elsass-Lotringi piirkond ja imelised lilledesse uppuvad linnakesed kiviga visata… Juhul kui piirid lahti on ja igale poole tohib. Pooleks päevaks. Õue.

Aga mis siis, kui ei tohi või ei ole mõistlik või lähevad need suurepärased tuulekastid Majale kallimaks, kui me praegu arvame?

Puhkus Peab Olema. Ajaline pikkus pole nii piiratud, kõik kolmest päevast kahe nädalani on okei.

Nõutav on ilus ilm, aga kuna me liigume autoga ja sel suvel väga palju laagreid ja muid sedasorti üritusi ei tule, saab ilma-asja sättida. Palavuse vastu on Monsieur Picassol konditsioneer, mille me oleme juba ära proovinud, töötab.

Ma tahan hotelli. Üks kuni mitu ööd on vaja ööbida hotellis nii, et me ei pea mingite uute inimestega sõbrunema  või kellegi perekondliku ajakava järgi elama - tähendab, ilma sohvasurfamiseta. Muidu võiks-peaks-tahaks toredate inimestega kokku saada küll ja kellegi saunalakas ööbida võiks ka, aitäh - aga ilus-puhas-hommikusöögiga hotell peab kindlasti puhkuse sees olema. Pärast hotellist lahkumist võin ma rahulikult järgmised ööd ka telgis magada.

Üks kuni mitu päeva tuleks veeta kodustest oludest erinevas looduses. Sobib mererand. Sobib künklik maastik. Sobivad liivaluited, nõmmed, mäed, saared. Mis iganes, ainult palun natuke aega ilma ilusa kõrge männimetsata peaaegu täiesti lamedal maapinnal. Mitte-päheõpitud vaadet kaugusesse tahaks palun ka.

Lastele oleks vaja mingit lõbustus- või veeparki ja mingit keskaegset kindlust. Mina tahan ilusat jalutamiskohta, paluks üks keskaegse olemisega vanalinn ja mõni mõisapark.

Kuigi piknikku pidada on tore, tahan käia söömas pagariäris, paremat sorti pitsarestoranis ja jäätisekohvikus.

Ja kogu kupatuse põhiosa võiks toimuda kusagil, kus me ei ole juba mitu korda käinud - kui me just Gummersbachi ei saa, aga sinna me läheme inimeste, mitte põnevate paikade pärast.

Millegipärast ma kahtlustan, et te nüüd pakute mulle kõik Eesti saari ja Lätit. :D Pole üldse välistatud, et me kuhugi sinna sel aastal satumegi. Rakvere linnus on lastele liiga tuttav koht ja Viljandi oma ülinunnu vanalinnaga asub liiga lähedal, et sinna ööbimajäämine mõistlik oleks.

Järgneb hala.
Kui raske on elada ilma võimaluseta plaane teha, kui ma olen ometi viimased umbes viisteist aastat pühendunud sellele, et saada süsteemsemaks ja põhjalikumalt planeerivamaks inimeseks!

Aga kangas tuleb ikkagi käärida. Parafraseerides minu viimase aja lemmikinimest proua Ramotswet - inimene võib unistada ja planeerida, aga lõpuks peab ta ikkagi asuma selle töö kallale, mis on tarvis teha täna ja praegu. See on see, mis toob tagasi maa peale. See annab päevale sisu ja eesmärgi. Kangas.