Thursday, May 14, 2020

Lihtsalt neljapäev

Ärkasin kella seitsme ajal, tegin väikese tiiru vannitoas-köögis (sest seal on lähim info õuekraadide kohta), läksin uuesti voodisse. Nägin unes, et sügasin üht pehmet väga paksu koaalat kõrva tagant.

Hommikusöögilauas istusime… igatahes olin ma kella 11 ajal veel laua taga. Jõugu Juht magas südamerahus maha eesti keele videotunni. Urr, arvas ta ise ka.

Riputasin öösel pesnud pesu välja. Sorteerisin kudupööningul kerasid ja kirusin päikest, mis mul värvinägemist rikkus. Päikesega on nimelt nii, et seal, kuhu ta paistab, on valgus ere, aga seal, kuhu ta ei paista, tundub olevat täielik pimedus. Vähemalt sain teha vahet tumepruunide ja helepruunide-beežide kerade vahel. Järgmine vaip tuleb helebeež.

Kell 12 pidanuks olema videokoosolek, aga polnud linki, kuhu liituda… 12.05 tuli link. Midagi minu töö ja tegutsemise seisukohast paduolulist ei räägitud, aga mulle tegelikult meeldib koosolekutel kohal olla, teinekord on ikka midagi minu jaoks olulist ka.

Samal ajal pidanuks Mees ja lapsed õues mingeid meestetöid tegema, aga vahepeal oli saabunud mingi pilv, mis polnud ilmateadet lugenud, õues ei saanud olla. Nad siis koristasid remontiminevat ruumi või midagi taolist.

Selgus, et suuremad lapsed peavad siiski ühe tunni tarbeks kooli minema. Muidugi erinevatel päevadel, muidugi trenni- ja muude aegadega täiesti ebaloogilises seoses. Aga see on meie probleem, mitte kooli ega kindlasti mitte õpetaja. Prantsuse keeles on sõrmeotsaga kontaktõpet absoluutselt põhjendatud ka siis, kui õpilane tundub kaugjuhtimise teel enam-vähem tublikene.

Mees esitas aruande Vanaema-Vanaisa küttepuude teemal. Kujutledes, kuidas seal asju korraldama peab, tundsin vajadust palderjanitableti järele. Lükkasin selle võtmise siiski edasi ja läksin hoopis Jõugu Juhile järeleaitamistundi andma. Kirjavahemärkidest, selgus, tean mina siiski märgatavalt rohkem kui tema, aga ma arvan, et mitte rohkem kui õpetaja. JJ ütles ahah ja nojah ja ma teaaaan ja oih… Leidsin JJ toast ühe väga hea kunstitöö, mida ta muidugi meile polnud näidanud… aga töö oli tõesti hea. JJ-le meeldis, et mulle meeldis, kuigi ta ütles ausalt, et nad pidid seda tööd youtube'i järgi tegema. Mahajoonistamiskunst on ka kunst.

Mees sättis ennast koosolekule ja lapsi Linna trenni viima. Koosolek toimus telefonineti kaudu, kõrvaklappidest. Mina sorteerisin portsu pesu. Vaatasin üle Lillebrori õla, mis olekus on tema kodukirjand. Oli paras teadvusevoog, ilma lõikudeta, pooled laused üksteisest eraldamata ja üldse… ja sellises ilmses mustandivormis oli Lillebror teksti juba õpetajale ära esitanud!

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Lillebror poetas ehmunult pisara. Ta on 11, ma olen talle teadvusevoo lauseteks jagamist õpetanud sellest saadik, kui ta oli kuuene… Sisu oli tore, mõtted on tal alati head, ainult see vorm, oeh…

Siis läksid Mees ja trennilapsed Linna, mina jäin Internetti läbi lugema ja kaaluma, kas minna kuduma - kui see valgus ära otsustaks, kas on päike või pilv, päikesega ei saa vaibavärve kokku panna! - või aeda rohima. Kumbki võimalus ei tundunud ahvatlev ja nii ma siin mitte millestki kirjutasingi.

3 comments:

  1. Mulle meeldib sinu blogist mitte midagi lugeda :)

    ReplyDelete
  2. Jaa, mulle ka! Vahet ei ole millest kirjutad, alati on mõnus lugeda :)

    ReplyDelete
  3. Vist kõik 11 aastased poisid ei tunnista kirjavahe märke. Meie 11a saadab ka enamus kirjatöid õpetajale sellises vormis. Ja igaks juhuks hästi kiiresti, et füürerkoduõpetaja ei näeks. :D

    ReplyDelete