Lisaks kirssidele õitsevad meil nüüd ka õunapuud

Lõpuks ometi, eks ole. Ükspäev aias ringi vaadates tundsin vist elus esimest korda teadlikult õunapuuõite lõhna. Palju meeldivam ja diskreetsem kui õunalõhn ise. Peamiselt õite pärast me neid puid peamegi.

On toimunud suuremat sorti aiatöid. Meil on nüüd kirjakasti kõrval lillekast… või noh, täpsemalt lille-puutüvi. Ja läätspuuheki soeng on endiselt imeilus ja õie-lehepuhmad tulevad palju paremini välja kui kunagi varem. Tarbepeenardel on elumärke porganditest ja hernestest, mõni peedileht ka. Oapeenar on olemas, aga ootab alles kompostimullaga täitmist ja oakülvamist. Täna pidasin edukalt tomatitaimejahti. Vanaema sai oma igatsetud 18 taime, jäi veel nii mulle kui Lillebrorile - sest minu oma tomatid ütlesid sel aastal, et kasva ise, kui tahad, nemad kasvamises ei osale. Paarikümnele suuremale muidugi annan võimaluse, aga vaevalt et sealt midagi mõistlikku enam tuleb. Ainult et Mees keelas tomati-istutamise ilma tõttu ära - kui praeguse tuulega kasvuhoone uks lahti teha ja lahti jätta, peab mõni raskekaalulisem isik kasvuhoone küljes rippuma, muidu teeb hoone vuhvaku! ja peatub parimal juhul teisel pool kraavi saeveski varemetes, aga tõenäolisemalt kohalikus loomaaias (ei ole just jalutamiskaugusel) või poolel teel Kuurortlinna. Ankrutest ei pidavat kasu olema, kui asi tuule alla võtab. No vast õhtupoole või homme, kui tuul vaibub.

Distantsõpe sai läbi… ei ütle, et elagu distantsõpe. Liiga vaevaline oli see asi ja tipnes tegelikult sellega, et Lillebror tegi reede õhtul kell pool kaksteist prantsuse keele testi. Nimelt oli hommikupoole elekter ära, aga siis oli aeg Mehe graafiku järgi Linna minna, sest huviringid… ja nii nad alles öö hakul koju jõudsidki. Tunnistused tunduvad tulevat mõistlikud. (Kahjuks) me lastelt midagi vähemat ei ootagi.

Kudusin maha ühe kanga ja ajasin poegade asjatundliku abiga üles teise. Kudukamber on hea koht. Kokkuõmblemist ootab Ingrid Rüütli kirjaga sall, aga mõni päev on kärss kärnas, mõni teine päev maa külmand… või käed karedad, sest aiatööd.

Lillebror jäi ette Linna Kõige - piiiiks - Juuksurile. Legolasele lõigati samas asutuses pähe ilus soeng. Päev hiljem sai hoopis teises kohas sama ilusa soengu ka Mees, kes mõjus hoobilt kümme aastat nooremana. Seepeale noris Jõugu Juht, kas kolm järjestikust juukselõikust teeksid issi kolmkümmend aastat nooremaks… mina hakkasin karjuma, et see nüüd küll ei sobi, kolmkümmend aastat noorem Mees oleks vägagi alaealine. Mina selleks juuksurisse ei lähe, et nooremaks saada, olen oma hallide karvadega leppinud. Lisab pealegi väärikust.

Mees sai töölt kirja, et on määratud projektijuhiks. Nunuh. Õnneks on see projekt talle tuttavatel teemadel.

Mina tellisin lõpuks ära uued prillid. Väga tore oli, kuigi prillihinnad on viimase kolmeteistkümne (vist) aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Ei pidanud kandma maski ega lesti ega midagi, ainult silmahindamise-aparaat haises hirmsasti desinfektsioonivahendi järele.

Pajalapit pole õige ammu enam näha olnud. Võimalik, et ta on leidnud teise elamise, mida terroriseerida. Millie-Miu aga on otsustanud, et päev läbi lahtiseisev uks on see, mida vaja, ja avaldab häälekalt seisukohti, kui uks näiteks tuule või muidu jaheduse tõttu Millie meelest valel ajal kinni on. Veel on Millie otsustanud, et nooremate taimedega lillepuutüvikast trepi kõrval on tema uus liivakast… ei sobi meile, lisasime taimedele palju kive, äkki see peletab.

Valmistasin ämmalt päritud Selveri retsepti järgi rabarberimuffineid. Rabarber ja kaneel ei sobi omavahel kokku… tegelikult ei meeldi mulle kaneel enam üldse mujal kui kaneelisaiakestes. Eriti kui kaneel kardemoniga asendada. Igatahes maitsesid need muffinid täpselt nii, nagu nõukogudeaegne rabarberikook, see kohvikust. Mis rabarberiküpsetist ma täna teen, pole veel otsustanud, aga kavatsen anda võimaluse sealtsamast Selveri kaustast pärinevale rabarberi-aprikoosi-porgandimoosile. Elu on alati parem, kui on põhjust keeta moosi.

"Nagu oleks juba ammu suvevaheaeg, koolis ei pea nii ammu käima… aga ikkagi on laupäeva hommikul kindlasti teistsugune tunne," arvas Lillebror vist neljapäeva õhtul. Küsisin praegu järele, vist ikkagi ei olnud. "Arvan, et juhtuks siis, kui kool on varem kestnud." Umbes nii jah.