Ootamatult saabus meile maikuu. Neljapäeval käisin veel talvemantliga tööl, reede oli märkimisväärselt mõnusam ja laupäeval jooksid lapsed juba paljajalu õues ringi.
Ühtlasi saabus neljapäeva pärastlõunaks ootamatult tunne, nagu elu olekski taas normaalne. Kujutage ette, nii mina kui Mees käisime tööl, päriselt tööl tööd tegemas nii, et majas oli veel teisi inimesi ka. Tõsi, mitmekümnest koolimajas sel päeval viibinud lapsest nägin mina umbes nelja ja neidki peamiselt eemalt… aga ikkagi. Esimene asi, mis ma oma kabinetis tegin, oli kella õigekspanemine - korontiini saabudes oli ju veel talveaeg. Tavaliselt palun ma kellakeeramise-abi mõnelt pikemat kasvu noormehelt, kes parajasti juhtub mööda minema, aga seekord polnud ühtegi selletaolist kusagilt võtta. Saan ise hakkama küll, kui ma tooli otsa ronin, kell on nimelt mugavaks maa pealt sättimiseks minu jaoks viis sentimeetrit liiga kõrgel. Samas on kellakeeramise-abitus suurepärane võimalus anda suurtele poistele märku, et ma tean nende olemasolust, ja möödaminnes küsida, kuidas siis elu on ka. Aastate jooksul on nii mõnigi sell imestanud, kust tädi psihholoog tema nime teab… muidugi tean, isegi kui nad minu kabineti vahet ei seeri, on nad ikkagi kõik minu lapsed ka.
Tegelikult läheb meil nii kaugtöö kui distantsõpe veel nädal aega edasi. Viimasega on sel nädalal olnud keeruline, on pälvitud mõned MA-d ja saadud õpetajate poolt pahandada… Osalt põhjendatult, sest esineb looderdamist, osalt põhjendatult, sest perelogistikat sättides oleme valinud, et kui laps saab minna trenni päris inimestega kokku saama, siis läheb laps trenni ja sõidab vanemate asjajamise-aegade järgi Linna, koolitööd tehakse ette või järgi, kui ette ära teha ei saa.
Veel said päris inimestega kokku mõlemad suuremad poisid prantsuse keele kontaktõppes ja Lillebror oma loodusringis. Legolas on veetnud suure osa nädalast koos Nimekaimuga, Jõugu Juht jällegi on palju "hänginud" Sõbra seltsis.
Korraliku mai-ilma saabudes kolisin tomatid verandasse ja hortensiad õue. Kaks tükki istutasin parki maha, ühe ka parki, aga õõnsa paku sisse - tema tahab sügisel tuppa talvituma. Loodetavasti sobib kõigile kolmele ja nad hakkavad ka kunagi ilusasti õitsema.
Postimees avaldas pildi ühest jõuliste väljaütlemistega ministrist noorena, kitarr kaenlas. Tjah, pildilolija tundus äärmiselt sarnane Legolasega. Loodame selle peale, et vanemast peast on inimesel nägu, mille ta on ära teeninud… Khm.
Saime kurva teate Saksamaalt - sõber Walter lahkus laupäeva õhtul igavikku. Seda oli oodata, järelehüüdes kirjutaks ajakirjandus "pärast pikka rasket haigust", aga kahju on ikkagi, et me järgmisel Gummersbachi-käigul - millal iganes see juhtuma saab - Walteri õlgkübarat kusagilt lähenemas ei näe ja enam tema hiirvaikse jutu peale kõrvu ei pea kikitama.
Vähemalt õitsevad kirsid.
No comments:
Post a Comment