"Saveli päevad" on isemoodi raamat. Eks on ennegi loetud raamatuid, mis on kirjutatud kassi vaatepunktist, aga minu meelest ei ole tänavakassid üldiselt nii erudeeritud-iroonilised ega poeetilised. Ka ei ole kassiraamatud tavaliselt niisugused, et tõsistele kassiarmastajatele nad päris nagu ei sobi - või tuleb taskurätipakk kõrvale võtta. Küll sobib see teos aga inimesele, kes armastab lugeda sõna-sõnalt. Minusuguse raamatuneelaja puhul kipub muist poeesiat ja vaimukust kaotsi minema, aga sisu tõttu nagu ei tahaks uuesti lugeda.
Saveli on kass. Täpsemalt kõuts. Tema ema nimi on Gloria, isa nime saab ta alles hiljem teada, aga Saveli enda nimi tekitab minus jätkuvat segadust - vene mehenimed on ju ikka Vitja. Vasja ja Miša… Vähe, liiga vähe tean ma õigeusu nimedest (igasugused Praskovjad on ju ette tulnud…) ja vene nimedest üldse. Igatahes saab Saveli nime oma emalt, kahtlustatakse, et ema lemmikkohupiima järgi, aga kannab hiljem mitmeid teisigi nimesid. Nendesse suhtub ta rahulikult, nagu on õpetanud tema tädi Madelaine: "Võib ka hullemini minna, kui Frosja, siis Frosja." Paraku ei soovi Saveli kellegi poolt päriseks kassindatud olla ("kassindama" on täiuslik tõlkeleid) ja nii ta oma elu keeruliseks elabki.
***
Meie kassid on kassindamisega ilmselt leppinud. Pühapäeval kirikust tulles oli küll hetkeks hirm, sest Millie-Miu ei jooksnud oma tavalisel moel vastu, aga siis selgus, et Millie'l polnudki aega kiisutamisele reageerida. Millie püüdis hiirt ja oli selles edukas. Ta hindab hiiri küll endiselt peamiselt mänguasjadena, aga küll ta ühel päeval aru saab, et pärast mängu on viisakas saak ka ära süüa.
***
Esmaspäeval käis meil külaline. Hall Sõber on meid siiamaani hirmsasti kartnud, aga küllap on ka kassidel nagu inimestel, ühel hetkel tuleb lihtsalt Otsustada hirmust üle saada. Hall Sõber marssis lahtisest eesuksest sisse ja jalutas läbi mitme ruumi otse Jõugu Juhi tuppa välja. Rahulikult, tõsine kass uurimisretkel. Arvas, et võiks aknalauale ronida, aga pidi pettuma, aknalaud oli kitsas ja aknaaluselt riiulilt korjasin ma ta sülle. Hall Sõber kõhises moepärast ja vehkis küüntega, aga tegelikust küünistamisest oli asi kaugel - tal oli lihtsalt vaja teada anda, et selline asi ei sobi tema kõutsiväärikusega. Sest süllevõtmise ja selilikeeramise eesmärk oligi tuvastada, kumb ta on, kas Leo või Lea... Oli kõuts koos kõigi kaasasündinud kehaosadega. Lõpuks siputas Hall Sõber ennast sülest maha ja jätkas toa inspekteerimist, nagu vahepealset riputamist poleks üldse olnudki. Tõeline härrasmees ennast juba inimeste tobedusest segada ei lase! Ilma igasuguse kõhina või häirituseta võttis ta vastu pakutavad paid ja lonkas siis tuldud teed välja. Paraku, jah, Hall Sõber lonkab kergelt tagumist käpakest ja me ei tea, miks see nii on. Juhul, kui me peaksime ta ära kassindama, viime arstile. Aga ta on nii üle mõistuse ilus ja tõukassi moodi kõuts, et äkki tal ikka on kuskil omanik… Ega ta päris igapäevaselt meil ei käi ka, hooti esineb.
No comments:
Post a Comment