Inimesed saavad kriiside käigus igatmoodi valgustatud. Ja omandavad uusi oskusi. Ja mida iganes. Uus normaalsus on olla eriti produktiivne, eriti usin ja eriti vaimne. Ja muidugi, kõik normaalsete inimeste kodud on juba märtsi lõpust saadik põhjalikult remonditud.
Nojah. Midagi saan isegi mina enda kohta teada - kuigi me ei ole teinud remonti ega muutunud üliproduktiivseteks.
Kuigi minu suur eeskuju on Muumimamma, sain korontiini käigus aru, et loomu poolest olen ma hoopis mingi nais-Nuuskmõmmik. Või Sekeldaja. Et ma eelistan vanu riideid uutele, oli ennegi teada, ja rännuinstinkt muidugi ka, aga ma pole kunagi varem tundnud endas nii tugevat tungi keelusilte maha kiskuda.
Teine, oluliselt maisem, aga sama totter avastus on, et akende pesemise järel sallin ma majapidamistöödest kõige vähem lauakatmist. See selgus Laenulapse pika siinoleku ajal. Laenulaps ise oli tore nagu alati, ei ole ka erilist vahet, kas ma teen süüa neljale või viiele meesterahvale, aga vaat see lauakatmine… oleks siis veel omavahel sobiv portselan, särav pärishõbe (meil on ainult osa lusikaid päris hõbedast) ja linased, monogrammiga servjetid*! Vähemalt oli käepärast parv poisslapsi, keda kamandada. Nii et kui ma perekonnale ilusasti laua katan, omavahel sobivate tassidega ja kõik pütsikud-nätsikud ontlikult grupeeritud, siis on tegu tähelepanuväärse eneseületamise ja palju suurema teenega kui triigitud pesu või ökoaedvilja kasvatamine. Õnneks nad saavad sellest aru.
Ja... ongi kõik. Ei midagi muud põnevat.
____________
*korralike salvrätikute valmistamiseks olen ühe eemaldumatu plekiga valge linase laudlina juba kõrvale pannud. Ükskord ma õmblen nad valmis niikuinii!
No comments:
Post a Comment