Monday, June 15, 2020

Sünnipäevast

Kui me koos Lillebrori poolt täidetud amplipottide, mitme pitsa, ühe raamatu ja karbitäie "Anna Edasi" kohviku kookidega üsna lubatud ajal Vanaema poole jõudsime, oli Vanaema natuke jahmunud. Et tal sünnipäev on, oli ta juba märganud, aga mis kell meie saabuma pidime, sellega oli segadust.

Õnneks orienteerun ma Vanaema kappides piisavalt, et lauda katta. Temale enesele otsisin kapist klaasi kirjaga "Eva 50". Number oli küll väheke väiksem kui täna võinuks olla, aga daamide vanust ei küsita…

Vanaemal oli sünnipäeva puhul seljas ilma plekita plus ja täitsa ontlik seelik - oleme jõudnud punkti, kus on rõõmustav, kui kõrges eas lähedane suudab ise ennast kokkusobivalt ja puhtalt riietada. Vanaisal oli ka heledatriibuline särk, ei narmendanud ega midagi.

Köögis pidin küll ütlema, et nagis rippuv asjandus on tegelikult vannitoavaip - teate küll neid paksemaid froteeasjandusi, mis näiteks duši ette põrandale käivad? Vahetasin selle kähku puhtama käterätiku vastu, vahetamine oli vajalik. Iseenesest oleks vajalik ette võtta ka üks küürimisneljapäevak või midagi taolist. Ehk lähipäevil.

Raamatu kohta muretses Vanaema, ega see ometi midagi sellist ei ole nagu see jama, mida need poisid nii hoolega lugesid… Ei, rahustasin, reisikiri ("Minu Šotimaa") on ikka midagi hoopis teistsugust kui "Harry Potter".

Hiljem tuli üks külaline. Kas sa kohvi tahad, küsis Vanaema. Külaline tahtis, pani kohvipuru tassi valmis ja asus ootama. Natukese aja pärast taipasin mina küsida, kes täpselt kohvivee pidi keema panema... Külaline on Vanaema pool ennegi käinud ja tema enda emaga pidi olukord umbes sarnane olema, küllap ta sai aru. Kohvivesi läks ka keema.

Vahepeal jõudis Vanaisa teises toas Mehele (Mehe juttu Vanaisa kuuleb, minu oma mitte) seletada, et umbes 40 aastat tagasi tehtud, vanavanaonu Heinrichi suvila mõttelise osaga seotud kinkeleping on praeguseks ikkagi kahtlane, sest ta ei suuda oma paberitest kuidagi leida dokumenti, mis selle kahtlane-olemist tõestaks - eks on jah üsna raske leida midagi, mida pole olemas olnudki - ja et suvemaja teise korruse kaminas olevat peidik ja peidikus Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk, ei tea, kes selle sealt välja on võtnud ja välismaale müünud… Peidiku ja mõõga olemasolu ei ole välistatud, aga välismaale müümine on muidugi Vanaisa lennuka fantaasia tulemus - pealegi ei ole Vanaisal mingit õigust ühegi ohvitserimõõga pärast muretseda, tema isa viidi Siberisse eduka talupidamise eest, sõjaväelane (või midagi taolist) oli hoopis mu emapoolne vanatädimees Franz. No aga ma võin ju mingil hetkel selle suvemaja praeguste omanike (igal juhul sugulased, me oleme lastena sealsamas suvemajas koos mänginud ja puha… või vähemalt samal hoovil samal ajal mänginud) käest järele küsida, kuidas selle mõõgaga asi oli. Iseenesest on kahjugi, et kõiki perekonnalegende ei tea.

Legolas lahkus trenni, Mees käis Lillebroriga silmaarstil (simulant, öeldi, vahtigu vähem ekraane ja treenigu silmalihaseid), mina käisin Vanaema ja Vanaisa jaoks poes. Suure osa nõudest pesin ka mina ära, need said vähemalt puhtaks. Vanaema vajaks tegelikult valamu kohale valgustit, aga Vanaisa ei lubaks kööki üldse mitte mingit elektrit, kui see tema teha oleks, niiskes (=veekraaniga) ruumis tekib otsekohe lühis…

Tjah, Vanaema tervislik seisund lubaks iseenesest natuke energilisemat sünnipäeva pidada, aga teisest küljest on ta enamiku oma varasemate sõprade-tuttavate suhtes päris pahur ega soovi neid näha… Ja telefonikõned õnnitlejatega, ma nimelt kuulsin paaril juhul Vanaema-poolset otsa pealt, olid ka üsna… peletavad. Ei ole kerge olla päris vana ja loomu poolest mitte kuigi rõõmsameelne.

4 comments:

  1. Lampide kohta: ei pea ju tingimata elekter olema - on ka patareidega töötavad ja seina peale või nt seinakapi alla kasvõi kahepoolse teibiga kinnitatavad lambid täiesti olemas. Pimedas nõude pesemine on üsna ebamugav tõesti.

    ReplyDelete
  2. On küll jah. Ainult et patarei seest tuleb ka elekter. Tegelikult ei ole seal köögivalamu juures midagi nii pime, Vanaema lihtsalt ei näe piisavalt. Või ei pea oluliseks, mis see väike kohvitriip ikka...

    ReplyDelete
  3. Armas kirjeldus vanaema sünnipäevast, tõi meelde oma vanaema sünnipäevad...käterätiku osa (linnainimese värk, et mitte just kõige värskemat käterätikut varjas lumivalge ja imelise tikandiga lina - kuhu oli keelatud käsi pühkida).
    Vanemas eas nõudepesuga ongi keeruline, kõike triipe ei näe - mul on kombeks kõik eelnevalt üle pesta. Ehk on abiks pea lamp - kui just elektriga käivituvad vahendid ohtlikud on :)

    ReplyDelete
  4. Täpsustanigaks juhuks, et vanaema on tema bloginimi... minule on ta päriselt ema. Seda keerulisem on tema unustamiste ja mittemärkamistega toime tulla ja heameel sellest, et ta ennast puhtalt riidesse märkab panna, on kibe - sellised asjad peaksid ju iseenesestmõistetavad olema, aga näe...

    ReplyDelete