Juba homme on august

Kujutage ette.

Ei ole eriti juuline tunne, ka täna kogesime Suurt Paduvihma ja Lillebrori kasvuhoone katusele oli kogunenud ämbritäis vett. Loodetavasti tuleb augusti-ilm natuke kuivem, vähemalt kohati.

Augustis on plaanis

• käia päris ehtsal laadal. Saab olema harjumatu kogemus. 
• saada laagrist tagasi Lillebror.
• kolida välja Findus.
• käia hea ilma korral paar päeva suvitamas.
• lammutada ja ehitada, viimast teostab peamiselt professionaal.
• valmistada hoidiseid.
• kududa maha kangas ja alustada uut.
• saada valmis ja ära saata viiulivõtmekirjaline sall.
• hakata tasapisi jälle tööl käima. 
• mitte osaleda üldises koroonapaanikas.
• mitte haigeks jääda.
• hankida Jõugu Juhile sobiv munder esimese klassi lapse kooli sissejuhatamiseks (vt. üle-eelmine punkt - ma keeldun valmistumast võimaluseks, et korontiin sügisel jätkuma peaks).
• pidada Suurt Suvelõpupidu, loodetavasti on ilm aiapeoks sobilik.

Küllap juhtub midagi veel. Ja võib muidugi juhtuda, et mõni plaan läheb untsu… aga võib juhtuda, et ei lähe.

Aus olukorra kirjeldus

Täna olen kolm (3) korda käinud kasvuhoonete pealt vett ära kallutamas. Nimelt ei ole ei minu ega Lillebrori kasvuhoonete kiled kuigi pingul ja uputused, mis neil päevil regulaarselt taevast alla sajavad, kogunevad rõõmuga kasvuhoonekile peale, moodustades katuses huvitavakujulisi kausse.

Õues on kõik märg.

Selle peale soovitas FB mulle artiklit hädavajalikest aiatöödest, mida juulis teha - kastmine esimesel kohal. Nojah, arvatavasti poleks praegu tõesti ka muret, et vesi kaevust otsa saab, võiks muudkui kasta. Kui see maapind ainult igal sammul ebaharilikul moel "lirts" ei teeks.

Findus kolis suurde puuri, mille kasskaitse lahkesti laenas. Nüüd ta õpib tasapisi, et liivakast ongi päriselt kassidele mõeldud, siiamaani on ta seda kummalist mööblieset ignoreerinud. Legolas käis raporteerimas, et Findus istub kastis ja kisab nõutu njauga. Pool tundi hiljem tundus, et kasti on tekkinud niiske koht. Kui see nüüd see on, mida me loodame… siis on see samaväärne edusamm nagu väikelapse esimene potisooritus.

Eile korjasin kahe vihma vahel korvitäie kukeseeni ja täna marineerisin need ära. Sai kolm pisikest purki. Kukeseentega on metsas tegelikult raskusi, nad ei paista nimelt pilvikute vahelt üldse välja.

Kuivatan eksperimentaalse tikrimoosi jaoks lavendliõisi, ehk jõuan pühapäeval või uuel nädalal ka moosikeetmiseni. Siis näeb, kas lavendel moosi sees on samasugune jubedus nagu vanill või siiski mitte. (mulle meeldib vanill jäätise ja buberti ja muude piima-magustoitude sees hästi, moosi sees ei meeldi) Esialgu katsetame väikese kogusega.

Täna on juustukoogipäev. Õnneks oli mul üks pakike Otto ricotta kohupiima. Saiapuru ja punaste sõstardega.

Paar päeva on teadmata põhjusel valutanud minu selg, seekord ristluudest. Enamik tavapäraseid tegevusi on raskendatud. Ei ole mõnus.

Seda mõnusam on, et lapsed on suured ja saavad päriselt ka aru, mida neil kästakse või palutakse teha.

Mees ja poisid on neil päevil lammutanud lammutamist vajavat seina. Pikalt korraga seda teha ei saa, sest tolm. Tolmtolmtolmtolm. Ehitaja õnneks sel nädalal veel ei tule, arvatavasti millalgi paari lähema nädala jooksul… aga kardetavasti läheb kogu ettevõtmine umbes kaks korda kallimaks, kui alguses arvatud. Peaasi, et kõdunenud palgid seinast minema saavad ja korralikud palgid asemele. Parimal juhul on vahetult enne ehitaja tulekut palgapäev ka. Ainult et Kreeka saarele puhkama me muidugi nüüd ei lähe, on hästi, kui Teise Vanaisa juurde Kuurortlinna saame. Kuigi oleks päris tore sealgi mõned päevad veeta, kuuma liiva peal peesitada ja söögiks osta peamiselt sügavkülmatoitu vms  Kui ilma peab.

Poistelaager ja kassilaatsaret

Esmaspäeval saabusid õhtuse bussiga Laenulaps ja Jaanipäevatalulaps. See teine on meil külas ennegi käinud, aga kohe mitmeks päevaks elamas mitte. Ja erinevalt Laenulapsest pole ta minu nähes kunagi midagi peale popkorni ja viineripirukate söönud. Selgus, et sööb ka vorsti, rohelist salatit ja omatehtud pannkooke. Ja hommikuhelbeid ja saia - nii et õnneks nälga ei jäänud.
Paraku läks ilma kehvaks ja lapsed veetsid aega peamiselt toas - tehes mida iganes mina ei tea, mina olin kanga juures või köögis või kudumas.

Sai maha üks kangas ja üles teine.

Metsast sain palju pilvikuid ja natuke kukeseeni. Mustikaid on ka, aga need on millegipärast hapud. Kõige rohkem on metsas siiski korilasi, eriti pühapäeva õhtupoole, nagu mingi suurüritus oleks käimas.

Punane Findus elab endiselt meil ja ootab uut kodu. Seda on hädasti vaja, sest ehitaja on leitud ja Finduse toas läheb suuremaks laamendamiseks. Hetkel vajab Findus enda arvates peamiselt paid ja konservi (just selles järjekorras), loomaarsti arvates haavapuhastust ja mingit paranemist toetavat salvi.

Spontaanselt juhtusid külalised. Jaanipäevatalu minia tuli oma mehevennakesele ise järele ja siis me istusime kohe mitu tundi. Tore tüdruk...eeee… jah, ta on minu suhtes tüdruk küll, ühel minust kolm päeva nooremalt tuttaval on sama vana tütar. Pühapäeval saabusid mustikaretkelt lahke kaltsuvarustaja oma noorproua ja armsa tütrekesega. Õnnetuseks etteteatamata (sest kuidas see noorem generatsioon oskab arvata, et vanemal generatsioonil telefonis Internetti ega Messengeri ei ole), nii et söögiasjanduse ajastatus oli kehv ja nii nad ilma õhtusöögita ära läksidki. :( Iseenesest ei olnud see mustika-mee-balsamicokaste ka suurem asi, ma rohkem ei tee. Aga ikkagi - loodetavasti tulevad nad kunagi veel ja siis saab neile ka süüa anda.

Tööriistadest on ära kaotatud suur (väga suur) sõrgkang ja täiesti tavalises suuruses labidas. Küll nad ükskord välja tulevad, aga sõrga on vaja ehituse ettevalmistamisel - Mees ostis uue - ja labidaga saanuks noortele soovitud tammepuu kohe kaasa anda.

Elektrilevi pakkus taas katkestuse, juba teise kümne päeva jooksul. Olin kuri, helistasin, sain infotöötaja tooni peale veel kurjemaks ja kirjutasin Väga Kurja Kirja. Lubati tuleval nädalal ühendust võtta. Ma ei taha nendega mud ühendust kui elektriühendus, aga seda paluks pakkuda probleemideta.

Täna kirikus jagas isiklikku tunnistust Lillebrori Pühapäevakooliõpetaja. Suurema osa sellest ajast ma kuulasin ja mõtlesin: "Oh sa linnupojakene…" Kes teda teavad, ma loodan, et te parajasti kohvi ei joonud või kui jõite, siis kuivatage ekraan ära. On teine küll praeguseks mees nagu mägi, aga 20 aastat tagasi oli ta minu koolipoiss, kõhnakene ja ebamäärase olemisega nagu enamik teismelisi poisusid. Ainult juukseid oli rohkem ja habet vähem. (ma rohkem ei mäleta, tegelesin peamiselt tema paralleelklassidega)

Pärast kirikut lugesin Vanaema laua pealt lehte ja mõtlesin: "Mida?" Siis vaatasin politseiteateid. Siis guugeldasin. Oli küll sama inimene. Leinateade, mitte lähedane sõber, aga sellegipoolest tuttav inimene, kellega kunagi koos praktikal olime ja hiljem mõnikord ühiste laste asjus suhtlesime. Kokkusaamise ja kohvijoomiseni ei jõudnudki. Kahju, väga kahju, et toreda inimese elu nii varakult katkes. :(

Oijah

Päev pärast seda, kui me nõustusime Findusele ajutiseks hoiukoduks hakkama, leidis Mees ehitaja, kes on valmis üsna pea alustama. Ruumis, kus praegu elab Findus. On vaja teha eeltöid, lammutada ja mööbeldada. Lammutamine on tolmune, aken peab lahti olema… Findus põrutaks aknast välja ja kaoks koos haava ja torbikuga. Pealegi sebib ta jalus ja nurrub valjusti, kui keegi inimene lähedusse satub.

Niisiis lammutasid ja mööbeldasid Mees ja Jõugu Juht (Legolas oli Linnas külas) täna kahekesi, Lillebror hoidis kaminasaalis Findust. Sõna otseses mõttes hoidis, Findus ronis kaissu ega lasknud raamatut lugeda.

Finduse ametlik reklaamnimi on nüüd vist Garfield, igatahes on Tartu Kassikaitse FB lehel pilt väga tema käppade ja samasuguse lokkis kõhualusega kassist. Pilt on iseloomulik, arst peab paigal hoidma, sest Finduse loomulik olek on otsustusvõimetus, millisel moel ennast vastu inimest nühkida, seega keerleb ja nühib ta ennast kõigist külgedest vahetpidamata.

Igatahes vajame me kiiremas korras tema jaoks uut hoiukodu.

Findus otsib uut kodu

Me ei tea, kelle mahitusel punane Findus kõigepealt siiakanti sattus. Me ei tea ka, miks on ta olnud läbi aastate purunäljane ja käinud meie juures söögil, seebil (ehk puugieemaldusel) ja pai saamas. Mitte iga päev, vahel kaob mitmeks nädalaks, siis tuleb jälle. Nurrh! Me ei tea ka seda, miks Findus oli tänaseni kastreerimata. On võimalik, et Findus oli hoopiski ühs aasta-paari eest surnud naabriproua kass. Või et ta justkui kuulub majja, kus kunagi tapjakoeri peeti - sealtmajas meie teada kasse talutakse, kuid ei abistata. Ei tea. Aga on selge, et see olukord ei saa enam kauem kesta.

Täna olime Mehega just Linna poodi minemas, kui saabus Findus. Kõrva taga jube, leemendav ja mädanev haavand. Ise kõhn nagu luukere, isu väga hea. Helistasin kõigepealt kassikaitsesse, kus ei võetud telefoni vastu, siis Feliveti loomakliinikusse. Findus pugis krõbinaid. Kliinikust öeldi, et toogu me kass kohale, nad vaatavad üle, midagi saab ikka teha. Kaks aastat tagasi käis Findus seal käparavil, käpp on terve.

Täis kõhuga Findus sättis ennast parajasti tuulekoja peale lesima, kui äkki torgati talle nina ette puur ja topiti ta ilma igasuguse hoiatuseta sisse. Findus püüdis võidelda, aga see ei õnnestunud. Kogu tee Linna halas Findus järelejätmatult, et me ikka aru saaksime, mis sorti sigadusega on tegu.

Loomaarst vaatas ja ütles, et nii, kastreerime ära, kõrvataguse puhastame ära, pole tõesti tarvis teda hulkurkassiks jätta, otsime hoiukodu. Kolm tundi hiljem oli Findus sabamisest otsast veidi kergem ja kõrva kandist kiilam, arst ütles, et see oleks tõenäoliselt läinud väga jubedaks. Praegu, puhastatud peast on ikkagi jube. Hoiukodu kohe anda ei ole.

Oijah, eemaldasime siis kantseleist (remontimata ruum) tekstiilesemed, lisasime sinna liivakasti - Millie on juba suur tüdruk, võib öösiti õues olla küll, pole vaja toas potil käia. Findus sõi õnnelikult hoolimata sellest, et tal olevat kolm (3!) kihva murdunud ja paari nädala pärast ootab hambaoperatsioon. Paar nädalat saab ta meie juures hädapärast olla, aga edasi…? Edasi otsib Findus töökohta nurruva, apelsinikarva diivanipadjana. On häid kogemusi laste ja teiste kassidega. Hiirepüüdmise peale ei saa kindel olla, aga kes teab, mis ta Mimi käest on õppinud. Liivakasti kasutaise eksamit pole Findus siiani ära teinud, ehk ikka hakkab… või saab kuhugi kassituppa täiendkoolitusele. Vereproovid olevat olnud korras, mis on tegelikult ju väga hea.

Infoks

Mustikad on minu meelest veel natuke hapud. Kindlasti jagub kõigile soovijatele, mustikaid on metsas hulgi ja tühjakskorjajad veel pole käinud.

Pilvikuid korjasin eile õhtul väikese ala pealt korvitäie. Kes soovib, minge metsa ja võtke vikat kaasa. Puravikke oli vist mingis vormis ka, aga need mind ei huvitanud. Kukeseenekohtades ei käinud, aga neidki sain paar peotäit. Kitsemamplit pole sel aastal veel kohanud.

Tikrid on valmimas, tähendab, olen põõsalatvadest juba mõned peotäied korjanud, on magusad küll. Teine sort "Martsipani" puu all on umbes kaks nädalat hilisem, seal on tikrid veel kõvad.

Vaarikaid meilt sel aastal kahjuks ei saa, Vanaema vaarikavõpsik on paksult kassitappu täis kasvanud ja vaarikakorjamine sarnaneb kõige enam seiklusega läbimatus džunglis, varsi on vähe ja marju sellevõrra ka vähe.

Õunu ja õunamahla võib meilt teoreetiliselt võttes ka sel aastal saada, mahla tulge muidugi ise tegema. Aga esialgu on õunte jaoks veel vara.

Ploome ei julge lubada, tundub, et vähe on. Mirabellid on vist ka lagedad.

Tikrite ja mustikate asjus võib kindlasti külla tulla juuli lõpuni, kui me kuskile mere äärde läheme või midagi taolist, siis juhtub see augustis. Ainult helistage-joonistage-kirjutage ette.

Urr

Kui ma sellest koroonavärgist üldse olen midagi õppinud, siis peamiselt seda, et reisida tuleb igal võimalusel, iial ei tea, millal mõni jama vahele tuleb. Võib vaadata ka Krossi "Wikmani poisse", kus Jaak tahab Virve ja tema tädiga lõunamaale sõita, aga isa ütleb, et  ei lähe kuhugi. küll sul tuleb elu jooksul veel palju reisimist… Kust vana Sirkel teadma pidi, et tuleb okupatsioon ja igasugune reisimine toimub kümmekond järgmist aastat ainult idasuunal ja üldjuhul mitte isevalitud ajal ja vormis (pluss edaspidised aastad, mil vabalt valitud reisimine on ikkagi võimalik ainult üksikutesse paikadesse).

No ja siin me oleme, tsiviliseeritud maailma äärel. Osa Euroopa riike on koroona suhtes vähemalt sama turvalised kui Saksamaa (tänan küsimast, me endiselt ei köhi). Iseenesest on meil augusti alguses kaks nädalat vaba aega. Või oktoobris tuleb vaheaeg ja kardetavasti ei toimu suurte poiste koolireisid ka sel ajal. (LÕRR, aga see on teine teema) Ma keeldun ootamast ja uskumast koroonaviiruse teist lainet.

Kuna pärast puhkust on enne puhkust ja raha nagu on - kui me ehitajat ei leia, see asi on endiselt õhus, aga teadaoleva eelarve puhul on meil ikkagi odavamaks reisimiseks piisavalt raha -, mängisime lennupiletitega. Mees leidis, et Viini kaudu ümberistumisega saaks mõistliku hinnaga mingile tundmatule Kreeka saarele (jah, muidugi, palun!), aga Viinist tagasi meie eelarvega enam ei lasta. Või otse Tallinnast saaks Milanosse, aga kuna Milano on meie jaoks täiesti ebahuvitav nagu suurlinnad ikka, siis lisanduks ühistransport ja rendiauto ja üüratu kohalik öömajahind, sest Itaalia. Edinburghi saaks ka, aga Inglismaa ei pidavat eestlasi praegu tahtma - või kuidas selle asjaga on, Alice?

Vaatasin meie saarte öömajahindu - noh, seal Kreeka saarel saaks neli ööd sama hinnaga nagu ühe öö Hiiumaal või umbes nii… Selles mõttes, et Eestis kuhugi ehku peale sõita saab lollikindlalt ilusa ilmaga, siis võib magada lakas ja telgis ja kus iganes. Kui on nii, nagu täna - et pilv tunneb kella ja poole tunni jooksul vahetub ilus poolpilvine ilm intensiivse paduvihmaga -, ei ole põõsa all magamine üldse lõbus.

Maailma äärel elamine on selles mõttes küll tore, et puutumata loodus, mustikad ja metskitsed ja privaatsus ja puha, aga kõik, no absoluutselt kõik põnevad ja vähegi eksootilisemad paigad jäävad kaugele. Kusagil ühes ajaloo püksisäärtest on kindlasti olemas see mõistlik mina, kes elab väikeses külakeses või kohalikus võpsiku taga vähem kui tunniajase autosõidu kaugusel mingist suurest lennujaamast, kus käib hulgaliselt odavlennufirmasid (ja kõik püsivad Euroopas, eks ole) ja ei pea mitte kunagi reisimiseks läbima Poolat… ainult et ta millegipärast ei saada kunagi postkaarte (Pratchetti ainetel).

Teisest küljest on see ilmselt see, mida teeb üks hästi magatud öö - ma olin pühapäeval hulluksminemiseni väsinud, aga siis magasin kaheksa tundi järjest ja rännuinstinkt aktiveerus.

Küllap me ikkagi kasutame need augusti alguse nädalad mingite lähemate seniavastamata paikadega tutvumiseks. Kui ilma peaks, saaks ju telgis ka magada. Mis teha, kui see kodu kord juba maailma äärele on rajatud...

Üks väga intensiivne nädal

Esmaspäeval oli Mehel koguduse juhatuse koosolek.

Teisipäeval oli Lillebrori Sõbra õe sünnipäev, kus osales Lillebror. Ülejäänud perekond tegi Vanaema ja Vanaisa aias hoogtööteisipäevakut. Niideti palju muru ja korjati mõnevõrra vaarikaid. Viimased said kolmapäeva hommikul moosiks. Ei olnud palju.

Kolmapäeval oli vist ainuke normaalse suvepäeva moodi päev, mil õnnestus isegi natuke puhata.

Neljapäeval läksime koguduse laagrisse, kust me laupäeva varahommikul ära tulime. Nimelt oli laupäeval vaja Kuurortlinnast paar medalit tuua. Tänan küsimast, Lillebror sai oma vanuse- ja vibuklassis kulla, Legolas enda omas hõbeda. Ainuke asi, et see on meil vist juba harjumuseks saanud, me nagu midagi vähemat poistelt ei ootagi.

No ja täna oli kirik. Ja veel vaarikakorjamist.

Laagrist täpsemalt - noh, viimase seitsme aasta jooksul on sealne olme- ja kujunduslik pool tõsiselt arenenud. Ja kui võrrelda 17 aasta taguse ajaga, kui meid sealsamas järves ristiti, on areng lausa uskumatu. Eriti meeldisid mulle maalingud pesuruumide ustel (on võimalik valida, kas minna orava või öökulliga kempsu, näiteks), pesuruumide üldine kujundus ja imeilusalt kujundatud kirikuhoone (võiminaeiteamis) õue peal, mille puhul puudus laulatuse-sättimisest ainult paar lilleseadet. Valged, lipsuga kardinad annavad ikka nii palju pidulikkust juurde… Laulatama kedagi siiski ei hakatud.

Laagri virinapool on endiselt söök. Keset suve ei sööda suppi. Üldse mitte kunagi ei peaks söödama suppi kolm päeva järjest. Ja kindlasti ei ole arukas olukord, kus palju väikesi lapsi sebib tuliste kausitäitega liikuvate täiskasvanute vahel (läbisin ülivedela ja kuuma hakklihakastmetaldrikuga õuduste raja, kus kõigepealt tatsus minu põlvede kõrgusel kaheaastane J Tallinnast ja järgmisena keksis natuke kõrgemal  pastori kolmeaastane IM - toit võiks ikkagi olla kompaktsem või mitte põhjustada kehavigastusi, kui väikelapsele pähe tilkuma juhtub). No ja muidugi on alati nii, et sajale inimesele süüa teha oskavad inimesed ei oska tegelikult süüa teha. Söömist väärivas söögis peaks olema lisaks kaloritele ja vitamiinidele ka maitse. Noh, seesama hakklihakaste oli üks näide… või needsamad supid.

Tegelikult ei ole ma laagri-inimene. Nii väga toredad kui laagrilised ka ei ole ja kuidas mind ka sealne hoolitsetus ja detailide läbimõeldus ei vaimusta, puhkamist seal minu jaoks nüüd küll ei juhtunud, hingamist (mis oli läbivaks teemaks) ka mitte. Lapsed olid küll vaimustuses, Jõugu Juht jäi isegi ilma meieta laupäevaseks päevaks ka. Käidi paadiga sõitmas, palju kordi ujumas, saunas ja oldi poole ööni üleval.

Laagris oli ka toredaid kohtumisi - noh, meie koguduse rahvas ongi tore, kõik on head inimesed. Nägin, et ühe väga erilise lapse näojooned on puberteedi saabumisel kujunemas väga ilusateks. Üks teine, ikka vist tavaline lapsuke vestis minuga pikalt juttu ja näitas muuhulgas, kuidas täpselt mingisugune liblikaliik lendab Sain kohe targemaks. Kui ma reede õhtul trepil istudes kudusin, istus minu kõrvale maha üks kogudusevend ja hakkas rääkima oma Lugu. Tema Lugu on alati pikk, käänuline ja eriti vahelesegamist ei vaja. Lõpuks vaatasin köögitoimkonda jõudmise asjus kella. Vend õngitses taskust ehtsa keti otsas uuri ja kontrollis, kas seinapealne kell ikka näitab õiget asja - näitas. Sõprade ja muidututtavatega jutuajamised toimusid niigi.

Kui me täna kirikust koju jõudsime, kadus Millie kiiresti maja taha. Veider, mõtlesime. Mõni minut hiljem tuli Millie tuppa koos uimasevõitu hiirepojaga. Ta ilmselt teadis, kuskohast hiiri saab, ja tahtis meiega koos hiirega mängida… millegipärast me eriti ei vaimustunud hiirega mängimise mõttest.

Tuleval nädalal tulevad sõstrad ja mustikad. Ja Laenulaps ja Jaanipäevatalulaps. Oeh.

See lihtsalt läks nii

Kui me eile Lillebrori Sõbra Õe sünnipäevale Lillebrorile järele jõudsime, olid Lillebror ja tema Sõber näost täiesti sinised.

"Noh, kõigepealt tegi Sõber endale kriidiga ja siis ta proovis mulle kassi teha, aga siis me läksime peegli ette, et seda nagu paremini aidata, sest ei tulnud välja, ja siis me tegime veel ja veel kord ja..."

"Ja see lihtsalt läks nii?"

"Jah," kihistas Lillebror, kes mäletab hästi Pelle ja Tjorveni jaanipäevalugu.

"Ja siis me läksime tänavale, Konsumini ja tagasi või peaaegu...Ja seal oli üks poiss, kes lastepäevadel käib, oma gängiga, tema arvas, et me oleme smurfid, ja ühed tüdrukud vaatasid meid tänava otsast kuidagi väga jahmunult…"

"Et koroona lõi välja?" muheles Mees.

"Või tiifus?" küsisin mina.

"Ei, seda mitte," kihistas Lillebror, kes ka Vahtramäe Emili väikese õe tiifuselugu väga hästi mäletab.

Palusin, et Lillebror ja tema Sõber paari päeva pärast algavas koguduselaagris läheks vette proovima, millal püksiserv märjaks saab, ainult ujumispüksistatult. Sest kui kaks aktiivset ja loomingulist poisslast koos on ja parasjagu ei kakle, lähevad asjad ikka teinekord isevoolu teed ja ups, aga laagrisse kaasaminevate kuivade riiete arv saab siiski olema piiratud...

Mimijuttu ja veel reisijuttu

Kui me neljapäeval koju jõudsime, olid Valge Mini ja Millie kohe ootamas, musta Mimi polnud. On üsna mimilik teha kaugemaid tiire. Läksin oma tomatimetsa vaatama, Lillebror jooksis mulle järele, väljailmunud Mimi süles. Mimi rabeles ennast lahti, tuli suure jooksuga minu juurde Nurrnurrnurrnurrnurr.

Üleeile hommikul oli Mimi olemas. Eile hommikul polnud. Eile õhtul ka polnud. Täna hommikul ei mingit Mimi. Nägin köögiaknast, et tee peal tuleb täpike - loomulikult Mimi? Ei olnud Mimi, Hall Sõber oli hoopis. Nutsin Mehe õla najal natuke. Pärast hommikusööki läksin saeveski varemetesse - meie krundi kõrval - kiisutama. Mimi käib seal mõnikord. Seelikusaba sain kõrges heinas märjaks, Mimi polnud. Siis karjus Lillebror, et Mimi tuleb. Tuli teine rahuliku, asjaliku sammuga mööda teed, ei teinud asjagi sellest, et mina hääle ära karjun ja et ta üleüldse on 48 tundi ära olnud. Kass, noh.

Tegelikult on sellesama tee teises otsas üks maja, kuhu olevat viimasel ajal tekkinud lausa kaks musta kassi, teadis rääkida Lillebror. Kui seal pärast vana omaniku "Mammi" surma tegutseb mustakassisõbralik pererahvas, siis on see ju imetore. Ainult et... Mimi võiks ka suvisel ajal ikka kord päevas kodus käia ja näidata, et temaga on kõik korras.

***
Pikas reisikirjas jäi mõni praeguse aja reisimise eripära seletamata. Üks põhjus, miks me ainult Saksamaale läksime, oli ebakindlus eri riikide koroonapaanika suhtes. Oleks ju võinud ka Prantsusmaale, ilus ja lastel päris käimata ja puha. Või Austriasse või… Õnnetuseks tundub, et iga riik eesotsas Eestiga muudab oma karantiini- ja muid nõudeid igal nädalal, ja kuigi mõni neist paanitsemistest on ehk isegi põhjendatud, oleks ikkagi äärmiselt ebamugav sattuda olukorda, kus keegi ametnik laiendab ühe väikese piirkonna viirusepuhangu andmeid tervele riigile ja otsustab, et igaks juhuks tuleb kogu riik ära keelata. Ma muude paikade kohta pole jälginud, aga kui Saksamaal ühes konkreetses lihatööstuses suur hulk nakatumisi oli, pasundas meie ajakirjandus küll, et Saksamaa on üleni ohtlik ja teine laine ja mis kõik veel. Tegelikult käis jutt ühest-kahest haldusüksusest, meie mõistes enam-vähem valdadest. Meie sihtpunktidest nelja-viiesaja kilomeetri kaugusel, vabandage. Ajakirjanikud paraku tihtipeale ei mõtle, vaid hüppavad kohe. Kui kunagi sobiv hetk tuleb, pean ma seda Lillebrori Toredaima Klassivenna Isale ütlema, ta natuke nagu vastutab selle teema eest. Noh, et kui Liechtensteinis on koroonapuhang, siis seda riiki tasuks tõepoolest kindlasti vältida, aga kui, ütleme, Prantsusmaal midagi juhtub, siis tuleks hakatuseks vaadata, millises otsas ja mis nad sellega ette võtavad.

Maskikandmisega sain ma lõpuks siiski hakkama, selgus, et niinimetatud apteegimask on ikkagi kõige mugavam lahendus. Püsib erinevalt sallist paigal ja erinevalt riidest maskist on sellest võimalik läbi hingata. Kuna meie külastatud paikades oli koroona külgesaamise tõenäosus umbes sama, mis Tallinnas, kandsime maske ainult viisakusest. Näiteks Bavaria Filmstadtis, kus käidi ühest muuseumimajast teise, tõmbasid kõik inimesed, ka kohalikud ja giidineiu oma maskid õue jõudes lõua alla nagu mingis grotesksed habemed, et need järgmisesse majja sisse minnes taas nina peale sikutada - ilma vahepeal midagi desinfitseerimata ja üldse.

Piirikontroll oli ainult Saksamaalt Poolasse sisenedes. Kontrollijateks olid "Family Guy" papa moodi poolakas, verinoor paksult värvitud tütarlaps ja sünge hambuni relvastatud saksa politseinik, kes vahtis tigeda pilguga minupoolsest aknast sisse, kuni Mees teisest autoaknast dokumente ulatas. Ei tea, kas ta oskas huultelt lugeda või oli tal superkuulmine, et ta sai aru minu nördinud pominast: "Haben Sie überhaupt keinen Anstand?" (Kas teil üldse sündsustunnet ei ole?), igatahes tuli ta pärast isiklikult dokumente tagasi tooma, isegi naeratas ja ütles meile arusaadavas keeles, et tegu oli lihtsalt tavalise kontrolliga. Tõepoolest, auto on täis lapsi, ujumismärgi käterätte ja küpsisepuru ja nemad tulevad kahtlustama, samal ajal kui palju kahtlasemad tüübid mööda vuhisevad… No aga Poola on alati probleemne paik olnud.

Igaks juhuks tuleks kõigi külastatavate paikade kohta eelnevalt uurida, kas need ikka lahti on. Koroonakevade puhul on vähemalt Saksamaal veel terve hulk muuseume kinni, sama lugu on söögikohtadega - kui viimased üldse koroona-aja üle alavad, eks ole. Samas on sakslastel kombeks kodulehtedele infot mitte panna või panna ebapiisavas koguses. Me lausa helistasime enne ärasõitu siia ja sinna, et kas ikka saab pileteid osta ja kuidas see asi praegusel ajal käib… Võimalik, et nad räägivad inglise keelt ka.

Kui nüüd veel normaalset suveilma antaks, siis võib-olla toetaksime ka Eesti siseturismi. Endiselt, me pole Hiiumaal käinud ja üldse. Aga praegu tundub juulikuu graafik küll nii tihe (ka moosikeetmine ja aiandus on olulised punktid), et selles kuus me uutesse avastamata paikadesse sõitmist ette ei võta. Augusti peale ei oska praegu üldse mõelda.

Hingamispäeval

Ilma maskita on tore hingata sisse ja välja. Veel toredam on hingata sisse maasikalõhnalist õhku. Või roosilõhnalist… või tomativarrelõhnalist.

Veel eile tundus, et tänasest saab üks keskmisest kehvem päev, sest Elektrilevi lubas "tugeva tuule tõttu" tekkinud elektrikatkestuse kõrvaldada esmaspäeva jooksul. Loodetavasti. Õnneks ei pidanud nad oma lubadust ja jumalateenistuse ajal sai Mees sõnumi, et elektrit antakse taas. See on vist kümnes või viieteistkümnes pikk elektrikatkestus kolme aasta jooksul, aastatest 2004-2016 mäletan ma ainult üht pikemat katkestust, ja see oli 2010. aasta augustitormi puhul. Aga nüüd, niipea kui tuul puhub, on elekter ära. URR.

Sel nädalal oleme me ööbinud kolmes erinevas kohas ja ühel ööl üldse mitte ööbinud, sest Poola. Oleme külastanud erinevaid paiku ja kohtunud erinevate inimestega. Ja jõudnud koju, vaimustuses kasside ja metsakskasvanud aia juurde. Tomativarremets on juba ohjeldatud, aga porgandipeenarde rohimisele segas täna vihm vahele. Eile ka ei saanud, sest tuul oli - ja mitte lihtsalt tuul, vaid lausa torm. Meil jäid küll kõik puud püsti, tänan küsimast, aga hommikul kiriku pargis oksi kokku korjates olin küll õnnelik, et taipasin musta kampsuni selga panna - haokubuga ringi jalutades polnud mingit muret, et määrib või midagi.

Turult ostsime 8 kilo maasikaid. Nii kallist moosi pole ma mitte kunagi varem keetnud, aga maasika-banaani-rabarberimoosi ei müüda poes ja see on meie lemmik-pudrumoos.

Mees ostis juba enne reisileminekut batuudi, kasutatud peast ja ilma turvavõrguta, aga meil on ju suured lapsed. Täna panid nad selle koos Lillebroriga kokku, lapsed on seal pool õhtut õnnelikult hüpelnud.

Vanaema-Vanaisa aias tuvastasin vaarikad. Kas neid sel aastal ka jagamiseks jagub, on teadmata, ma kirikuriietes väga sügavale võsasse ei tunginud. Ei tundu olevat väga hea marja-aasta.

Reedel käisime koos Lillebroriga metsas. Mustikad saavad valmis umbes nädala pärast, praegu on veel hapuvõitu. Kukeseeni oli kohe korralikult, natuke pilvikuid ka.

Kuskil Saksamaal kudusin lõpuni piibelehesalli keskosa ja alustasin karukellasalli, aga need jäävad kõik praegu ootele, sest tuli tellimus viiulivõtmesallile. On võimalik, et ma tunnen inimest, kellele see kingitakse. Seda tähtsam on, et sall saaks ilus.

Vihm jäi üle ja pesu on nööril. Pliit köeb ja pliidi peal mõtiskleb moos. Kohe lisan suhkru ja siis peaks ta varsti olema purgiküps. Maasika-sidrunikooki pakutakse meil ka, homme saab rullibiskviiti maasikatega. Ja uuel nädalal saab vaarikaid.

Noh, ma olen tagasi (ettevaatust, pikk)

Nii olevat öelnud isand Tobajuss, inglisekeelses maailmas tuntud rohkem Sami nime all, kui ta Frodo ärasaatmiselt koju jõudis.

Puhkuse peateemaks kujuneski seekord "Sõrmuste isand", sest Laenulaps oli kaasas ja Keskmaa on üks tema ja meie poiste peamisi ühiseid huvisid. Kõrvalteemasid oli ka.

Tegelikult pidime me sel aastal ju minema Tšehhi kaudu Itaaliasse, seltsiks võtma hoopis ühe kaheliikmelise pere ja muuhulgas solberdama Vahemeres. Siis tuli koroona peale, kaheliikmeline pere ütles, et nemad ei lähe küll mitte kuhugi ja ega meiegi oma liikumisvõimalustes väga kindlad ei olnud. Siis… tegime ikka natuke plaani. Lõpuks pistsin Mehele kodusolemise-vajadusega kuupäevadega kalendri nina alla ja ütlesin, et vaadaku, mis ta sellest arvas… arvas, et läheme nüüd kohe pärast jaanipäeva ja koguduse üldkoosolekut.

Mineku sihtkoha otsustas Jõugu Juht, kes valis etteantud neljast või viiest lõbustuspargist (temal oli sel aastal juubeliaasta, järelikult sai ta valida) välja selle, kuhu me lõpuks ka jõudsime. Isiklikult pean ma lõbustusparke endiselt üheks ütlemata mõttetuks nähtuseks, aga lastele millegipärast meeldib ja selle nimel võib ohverdada ühe päeva ja suuremal hulgal raha.

Juuni viimase esmaspäeva hommikul pakkisime auto, jätsime kassidele palju süüa - Laenulapse vanemad käisid vahepeal kausse täitmas -, võtsime peale Laenulapse ja läksime mööda juba pähekulunud teed. Riia ringtee ääres veidi enne lõuna poole ärakeeramist kasvavad endiselt karuputke moodi taimed. Kui need päriselt karuputked on, siis kus on ometi lätlaste silmad? Leedus tegime ühes teeäärses Hesburgeris pika ja põhjaliku peatuse. Natuke aega pärast peatust hakkasime kõik saama leedukeelseid sõnumeid, mille Laenulaps lahkesti Google'i tõlke abil dešifreeris… tormihoiatus. Umbes Suwalkis sõitsime tõesti tormipilve alla. Vihma sadas kõigist võimalikest suundadest kuni Varssavini, õnneks erineva intensiivsusega, nii et vahepeal oli natuke rahulikum ka. Ja juhtus nii, et olime juba teisipäeva varahommikuks Saksamaal, ainult mõne kilomeetri kaugusel planeeritud ööbimiskohast, kuhu meid oodati kõige varem pärastlõunaks. Hmfh.

Hommikusööki sõime kehvemapoolses, aga lahkete inimestega pagariäris. Selgus, et mina ei saa riidest maski vahelt ei hingata ega rääkida. Saksamaal on nimelt igasugustes poodides maskikandmise kohustus, mille asjus olen ma Jürgen Ligiga samal arvamusel (see on küll vist ainus asi, kus ma temaga nõus olen): meie kultuuriruumis on näo varjamine asotsiaalne. Pealegi ei pidavat maskid suurt midagi päästma, kui viirus tuleb, siis tuleb.

Tegime poistega varahommikuse jalutuskäigu Meisseni linnakeses. Seejärel käisime Kriebsteini kindluses. Ja lapsed käisid ilma täiskasvanuteta Mildensteini lossis. Viimases oli kõige muljetavaldavam osa olnud üks akna taga asuv linnupesa, kus soovijad võinuks linnupoegi paitada. Nad igaks juhuks siiski ei paitanud.

Kella kaheks jõudsime Tiergarten Tautendorfi. Eks koroona-aja tõttu ole sealgi keerulised ajad, aga… kujutage endale ette paika, mis on segu Weasleyde kodust Jäneseurust, Muumimajast ja Pop Larkini perfetist paradiisist. Viimase kohta räägiti raamatus, et sõnnikuhunnikute ja vanade traktorite vahel peesitasid kanad, haned, sead ja nii edasi… Noh, umbes nii oli Tiergartenis kah. Meie üüritoad olid küll laitmatult puhtad ja väga mõnusa sisustusega, kummagi toa juures vannituba ja puha, aga õues… Lillebror oli vaimustuses, jooksis sea- ja kaameliaediku vahet, sõbrunes peretütre ja tema sõbrannaga, nunnutas lugematut hulka kassipoegi ja koeri ja tundis ennast muidu hästi. Mina istusin maja ees rooside vahel pingil päikese käes ja kudusin haapsalu salli. Suuremad poisid käisid GPS-i abil kohalikus poes. Mees magas meie mugavas voodis. Õhtul pakkus pererahvas meile mitteametlikult süüa (nad koroonareeglite tõttu praegu ei või) ja jutustas, loomadest, majast ja nälgivatest nõukogude sõduritest pärast Saksamaa ühinemist. Kujutage ette, vähemalt üks terve väeosajagu lihtsõdureid unustati mitmeks kuuks ilma toidu, raha ja kütteta Saksamaale! Vaesed mehed olid oma mundreid toidu vastu vahetanud ja ümberkaudsetelt põldudelt kartuleid varastanud…

Järgmisel päeval sõitsime oma tegeliku sihtkoha poole edasi. Paraku oli ilm väga palav, auto kliimaseade streikis ja Meest tabas migreenihoog. Vaatamisväärsuste vaatamise asemel käisime mingis teelejäänud McDonaldsis söömas (ja meile juhtus enam-vähem umbkeelne, arvatavasti värskelt Saksamaale saabunud lõunamaalasest teenindaja, kellega suhtlemine oli pehmelt öeldes keeruline ja ebameeldiv) ja lapsi ujutamas. Teelejäänud järverand oli küll ilus liivane, aga rahvast umbes sama paksult täis nagu Pärnu keskrand palava ilmaga. Sakslased võtavad kodumaal puhkamist tõsiselt ja see tähendab, et tuleb koos kogu suguvõsa, külmkasti, kanaarilinnu ja põhjaliku rannavarustusega järve ääres istumas käia. Pärast järves ujumist käib sakslane kohusetundlikult järve äärde paigutatud duši all ja enne rannast lahkumist peseb korralikult jalgu - meie puualune oli vahetult väliduši kõrval, siis saime põhjalikult vaadelda.

Airbnb kaudu leitud ööbimispaik Ausburgi lähedal väikelinn Bobingeni veel väiksemas linnaosas Waldbergis oli absoluutselt täiuslik. Lavendel ja roosid õues. Toas ulmeliselt sisustatud köök (sõna otseses mõttes, pliidi töölesaamiseks läks meil Mehega veerand tundi, see oli nagu midagi ulmefilmist), suurepärane lesila suuuuure telekaga elutoas, ideaalne söögitoanurk, kaks vannituba, kolm magamistuba, marmortrepp, rõdu ja sumedateks õhtuteks katusealune terrass. Omanikku me kogu aja jooksul ei näinudki, aga ta tundus olevat telefonikõne kaugusel ja sellest meile jätkus. Maja täiuslikkus leevendas hetkega Mehe migreeni ja vaimustas meid kõiki. Järgmised viis päeva nautisid lapsed telekat (koos Laenulapse Netflixiga), mina ideaalselt koostööd tegevaid kodumasinaid (pesumasin! kuivati!) ja Mees laitmatut wifit.

Esimesel päeval Baierimaal nautisime laiska hommikusööki ja käisime Augsburgi linna peal kolamas. Saime kogemuse, et parkimise suhtes tuleb teha kodutööd - mõned sammud mööda tänavat edasi oli parkimistasu 3 korda odavam -, otsustasime Fuggerei muuseumi mitte minna, sest meiega samal ajal jõudis selle ukse juurde bussitäis turiste, ja sõime jäätist. Jäätisepoe omanik vaatas meid ja õhkas: "Neli poissi… Vau." Mina leidsin pesupoe ja sellega sai minu seekordne poodlemisvajadus rahuldatud.

Teisel päeval Baierimaal käisime igavlemas. Skyline Park pakub midagi lastele, aga absoluutselt mitte midagi täiskasvanutele, kellel on kõrgusekartus või lõbustuspargid niisama ei huvita. Ja kui järele mõelda, siis sobib see lõbustuspark hästi teismelistele poistele ja pisikestele lastele, Lillebrorile sobisid üsna vähesed loksutid. Suurte lemmikloksuti oli Sky Wheel, mille peal käisid nad ikka kohe mitu korda. Mõned korrad käisid nad paarikaupa ka Sky Shoti peal. Lillebrorile meeldis kõige rohkem Nostalgische Achterbahn, aga ka Bob Racing polnud paha. Meie Mehega vaatasime pealt, koordineerisime, kes kus on, ja toitsime saiapuruga linnukesi. Mingil hetkel läksid linnukesed ära ja saiapuru sai sipelgatele. Kas te olete kunagi pikalt vaadelnud, kuidas sipelgas kannab saiatükki? Vaat nii palju vaba aega meil oligi. Õhtul söödi "kodus" sügavkülmapitsat ja vaadati "Sõrmuste isandat".

Kolmandal päeval olime kavatsenud minna Garmisch-Partenkirchenisse, aga kuna oli laupäev ja kogu Müncheni rahvas läks kohustuslikus koras mägedesse, hoiatas autoraadio iga mõne minuti tagant, et Garmisch-Partenkircheni juures on suuured ummikud… Läksime siis plaan B-ks valmisvaadatud Schleifmühlklammi juurde Unterammergaus ja lapsed said oma mägironimiskogemuse ikkagi kätte. Minu jaoks läks kogu ettevõtmine kuskil 1000 meetri kõrgusel natuke liiga ebamugavaks - muidu olid ilusti käsipuud ja trepid ja puha, aga siis tuli paarkümmend meetrit, mis võinuks sama hästi olla kuskil Hiina mägedes, püsi rajal hammaste, küünte ja puhta õnne abil, me Mehega hakkasime sealt tasapisi tagasi minema. Lapsed läksid nagu neli mägikitse ikka ülespoole. Üleval oli neid premeeritud orhideerohke aasa ja hulga põdrapabulatega rajal. Lastega taas kokku saades sõitsime veel jupikese maad edasi, vaatasime Ettali kloostri kirikut, sõime sealsamas linnakeses jäätist - sest itaaliapärase jäätise söömine on puhkuse oluline osa - ja Laenulaps ostis õemehele kaks pudelit kohalikku õlut. Mees oli kõrvalt valmis appi hakkama, aga selgus, et 16-aastase nägu ja tegu inimene tohib Saksamaal õlut osta ilma igasuguse dokumendi, täiskasvanu või muu abivahendita. Nunuh.

Neljas päev oli pühapäev, sisustasime selle esimese poole Bavaria Filmstadti külastamisega, Laenulaps ka seekord ametlikult meie perepileti peal. 4D kino loksutab rohkem, kui see väärt on, ja iseenesest peaks nüüd lähiajal ära vaatama näiteks Simm Nööbi filmi ja Traumschiff Surprise'i, loomulikult ka "Das Boot"'i, siis saavad lapsed paremini aru, mida nad seal filmilinnakus õigupoolest nägid. Nooruke giid Monja jahmus tõsiselt, kui ma ütlesin, et olen seal 28 aastat tagasi käinud, tema ajaarvamise järgi oli 28 aasta eest kindlasti veel kiviaeg… (või oli tal raske mõista, et 28 aastat tagasi toimunud sündmusi mäletav inimene suudab liikuda ilma rulaatorita, kes teab) Kuna München oli meid tervitanud korraliku ummikuga, proovisime linnast väljuda otsemat teed pidi ja varemplaneeritud jäätisekohviku asemel (head arvustused ja ilus koduleht) läksime esimesse teelejäänud jäätisekohta. Hinnad olid iiiiik ja teenindus sama iiiiik. On võimalik, et München koos eeslinnadega ei ole meie linn, igatahes läheb natuke aega, kuni me sinna uuesti nina pistame. Ilm oli palav, tagasiteel "koju" panime lapsed Ammersee ääres kaelani vette jahtuma.

Esmaspäeval oli aeg imelisest majast lahkuda ja võtta suund tagasi põhja poole. Majaomanik kirjutas pärast Airbnb-sse, et me olevat väga korralik perekond. Püüdsime jah prügi välja viia ja nõud pestult maha jätta. Sõitsime jõnksuga, nimelt käisime Rothenburg ob der Tauberi linnas. Seal tuleb tavaliselt trügida läbi Aasia turistide hordide - oleme seal paar korda varemgi käinud -, seekord oli turistide hulk palju hõredam, aga sellevõrra ka palju vähem poekesi lahti. Siiski olid lahti üks ehtsast itaallannast müüjaga jäätisepood, kaks jahikaupade poodi ja jõulumaa. Jäätisepoest ostsime muidugi jäätist, jõulumaale saatsime lapsed vaatama, kuidas on jõulud juulikuus, aga jahipoodides veetsid lapsed kohe kole kaua aega. Lõpuks oli vaja vanemlikku abi, et osta mõned väga nürid (keskmise leivanoa selg on teravam) pistodad, sest need olid Aragorni mõõga moodi või midagi. Nii et alkoholi võib alaealine Saksamaal osta, aga relvaimitatsiooni ei või. Keskaegses kriminaalmuuseumis käisime ka. Oli huvitav.

Õhtuks jõudsime pisikesse Luckenau külasse, kus meil oli plaan veel kaks ööd veeta. Taas Airbnb kaudu leitud "Uriges Häuschen am See" oli… nojah. Noorpaar oli saanud võileivahinnaga kätte vana kortermaja ja remondivad seda jõudumööda, seltsiks kolm kassi, kaks hiidkoera ja juuni alguses sündinud beebikene. Meie korter oli nagu midagi… nagu vanaemal maal. Kui vanaema juures ei ole 40 aastat remonti tehtud. No aga voodid olid mugavad, poised said telekat vaadata, wifi oli laitmatu ja kraanist tuli soe vesi. Palju mõnusam kui kuskil kämpingus telgiga mässates!

Teisipäeval ärkasin vara ja läksin majaperemehe juhatusel kõrvallinnakesse pagariäri otsima. Oijah, paremad pagariärid on ikka hästi ära peidetud. Lõpuks leidsin, väga lahke müüjanna oli ja valik täiesti arvestatav. Pärast käisime kõigepealt Gera linna peal, muuhulgas sõime Bratwursti, mis on sakslaste tüüpiline tänavatoit. Hästi suur, jäme vorstijurakas pannakse kukli vahele ja maitse järgi võib sinna ise veel sinepit või ketšupit juurde pigistada. Siis otsisime veeparki, aga kuna selle sissepääsu leidmisega oli raskusi ja koduleht lubas üldse ainult kuni 100 ujujat… ja maja enda juures olev parkla (nägime seda ainult läbi tara, kuidagi ei leidnud ligipääsukohta) oli autosid paksult täis, jätsime selle osa siiski ära. Anonüümseks jääda sooviv laps jonnis natuke aega ja mina sain kerge närvivapustuse. Veepargi asemel jalutasime Zeitzi linnas, sõime jäätist - loomulikult - ja viisime soovijad hoopis ühe öömaja lähistel asuva järvekese äärde ujuma. Ujumise käigus oli võimalik vaadelda kuueliikmelist luigeperekonda. Zeitz ise oli hästi suurte kontrastide linnake, nimelt oli vanalinnas küll suurem seltskond huvitavaid loomakujusid ja ilusaid poekesi, aga sama suur seltskond maju olid maha jäetud ja räämas. Väikelinnade saatus nii mõnelgi pool, küll oleks tahtnud seal mõne maja ära osta ja päästma hakata…

Kolmapäeva hommikul pakkisime oma seitse asja ja lahkusime, tee peal hiidkoertelt kenasti luba küsides. Sadas vihma, hääletasime. Hääletuse tulemusena käisime siiski Altzella kloostripargis jalutamas ja Nosseni lossi muuseumis. Viimaseks vaatamisväärsuseks oli planeeritud Bastei. Päris tõsiselt, see on vaatamist vääriv paik. Isegi vihmaga ja isegi tühja kõhuga. Autoga pääseb kümneminutilise jalutuskäigu kaugusele ligi ja kui raha on palju, saab isegi restoranis süües Basteid vaadata (menüüst jäi meelde, et heeringas ja kartulid oli ca 14 eurot, isegi kui kassipojad kõik* seda söövad, ei söö meie sellise raha eest heeringat küll mitte - ja see oli odavaim toit!). Kuna pärast looduse imetlemist olid kõhud tühjad, otsisime ühe pitsakoha ja tundus, et see oli väga hea. Pizzeria Piccolol ei ole kodulehte, mille ma suudaksin leida, aga see asub Bautzenis Dr.-Peter-Jordan-Strasse ja Schlachthostrasse nurgal. Teenindus oli super, pitsade hind madal ja kvaliteet mõnus. Ainult üsna kaua tuli oodata, sest kohalikud muudkui tulid oma tellitud toidule järele. Käisime veel vupsti kõrvalasuvas toidupoes ja sama vupsti olime kell kaheksa õhtul kohaliku aja järgi Poola piiril. Koju jõudsime neljapäeval kella nelja paiku ja Mees hakkab tasapisi taas elusa inimese häält tegema. Lapsed ja mina olime juba reede hommikuks päris reipad. Kasse on sülest raske eemaldada, kasvuhoone asemele oli kasvanud tomatimets ja pärismetsa on vahepeal tekkinud nii kukeseened kui seenelised. Mingeid haigusi meil endiselt pakkuda pole.


________
*laulust "Ma nägin unes eile, et üks kass tuli meile" - raamatust "Hulkus Rasmus".

Puhkus

Maasikakook. 
Ujumine. 
Seniavastamata paigad. 
Laenulaps meie juures.
Mitte millimeetritki kaltsuvaipa.
Loomaaed.
Rämpstoit.
Roosid.
Pikemalt kirjutan siis, kui puhkus läbi saab.

Stefan Ulrich "Quattro stagioni"

Ehk "Aasta Roomas". (originaalis "Ein Jahr in Rom")

Seda raamatut minu teada eesti keeles ei ole, aga iseenesest ju võiks. Eriti nende jaoks, kellele on meeldinud Peter Mayle'i Provence'i raamatud. Eriti siis, kui neile inimestele on Itaalia teemal pihku jäänud peaaegu ainult need teosed, mis räägivad kusagil Toskaanas majaremontimisest või oliivipuude kasvatamisest või mõlemast.

Kuna me sel aastal Itaaliasse ei saa - PLNi järgi pidanuks me praegu seal olema, aga näedsa… -, tundus, et sobib ülelugemiseks.

Ulrich on enda väitel lapsest peale Itaaliat ja Roomat arrrmastanud ja seetõttu on eriti tore, kui tema tööandja, üks suur ajaleht, saadab ta koos laste ja naisega Rooma korrespondendiks. Perekond saabub Rooma augustis, mil kogu kohalik vähegi mõistlik elanikkond on linnast puhkusele sõitnud. Autori peamiseks abiliseks kohanemisel saab majahoidja Filippo. "Need roomlased on ikka hullud," arvavad sakslased. Roomlased arvavad sakslaste kohta umbes sama. Aastaring sisaldab endas kõiksuguseid huvitavaid kohtumisi ja vastastikust jahmumist. Näiteks niisugust.


"Advendipühapäevadel teeme alati oma kaminasse tule ja süütame elutoas hulga küünlaid, mille valgus meie baklažaanikarva marmorpõrandalt romantiliselt vastu peegeldub. See on ainus aeg aastast, mil see põrand mulle tõepoolest meeldib. Me sööme Nürnbergi piparkooke, mis Antonia ema meile on saatnud, joome puuviljateed ja koorime pähkleid, täpselt nii, nagu oleksime Saksamaal. Eelkõige aga me laulame, muuhulgas vanu saksa jõululaule nagu "Püha öö" ja "Vaikselt sajab ju lund". Bernadette saadab meid esimest korda flöödil. Meie meelest kõlab see lummavalt.

Hommikul pärast üht meie advenditähistamist helistab Filippo ukse taga. Ta tundub olevat närviline ja kogeleb, et peab korraks järele vaatama, kui kaugele meie rõdule piiniaoksad ulatuvad, võib-olla on vaja neid kärpida. Ilmselgelt on see kõigest ettekääne, et sisse pääseda. Pärast tavalisi kinnitusi, et meil kõigil läheb hästi, küsib majahoidja mängitud juhuslikkusega, kuidas me siis ka eilset õhtut veetsime. Me jutustame talle oma advendipühapäevast ja et sellised ongi Saksamaa kombed. "Istutakse küünlavalgel koos, lauldakse jõululaule ja tehakse sinna juurde muusikat."

"Ah niiiiiii," ütleb Filippo ja paistab tohutult kergendust tundvat. Pakun talle ühe caffe, mille ta hea meelega vastu võtab, ja saan seejärel teada, mis tema külastuse tegelik põhjus on. Meie kohal elava incubo perekond oli palunud tal meid natukene küsitleda. "Sealt alt tulid pühapäeva õhtul imelikud hääled," ütlesid nad. "Ja veider leelotamine. Kõlas nii, nagu peaksid signori tedeschi spiritistlikku seanssi.""


Ulrich on oma Itaalia-perioodist kirjutanud ka teise raamatu "Arrivederci, Roma! Ein Jahr in Italien", aga mulle tundub, et seda lugedes peaks Itaalia kaardi kõrvale võtma, kuna selles teoses kirjutab Ulrich vist igas peatükis erinevast Itaalia maakonnast. Igatahes mulle tunduvad mõlemad, nagu oleks sakslane kirjutanud Minu-raamatu, sealjuures hea Minu-raamatu. Töötava pereisa seisukohast, kes hoolimata oma eluaegsest turistikogemusest ja Itaalia-armastusest ikka ja jälle uusi avastusi teeb, üllatub, ärritub ja omal nahal kogeb, et turist olemine ja riigis tegelikult elamine on siiski väga erinevad asjad.