Kui me neljapäeval koju jõudsime, olid Valge Mini ja Millie kohe ootamas, musta Mimi polnud. On üsna mimilik teha kaugemaid tiire. Läksin oma tomatimetsa vaatama, Lillebror jooksis mulle järele, väljailmunud Mimi süles. Mimi rabeles ennast lahti, tuli suure jooksuga minu juurde Nurrnurrnurrnurrnurr.
Üleeile hommikul oli Mimi olemas. Eile hommikul polnud. Eile õhtul ka polnud. Täna hommikul ei mingit Mimi. Nägin köögiaknast, et tee peal tuleb täpike - loomulikult Mimi? Ei olnud Mimi, Hall Sõber oli hoopis. Nutsin Mehe õla najal natuke. Pärast hommikusööki läksin saeveski varemetesse - meie krundi kõrval - kiisutama. Mimi käib seal mõnikord. Seelikusaba sain kõrges heinas märjaks, Mimi polnud. Siis karjus Lillebror, et Mimi tuleb. Tuli teine rahuliku, asjaliku sammuga mööda teed, ei teinud asjagi sellest, et mina hääle ära karjun ja et ta üleüldse on 48 tundi ära olnud. Kass, noh.
Tegelikult on sellesama tee teises otsas üks maja, kuhu olevat viimasel ajal tekkinud lausa kaks musta kassi, teadis rääkida Lillebror. Kui seal pärast vana omaniku "Mammi" surma tegutseb mustakassisõbralik pererahvas, siis on see ju imetore. Ainult et... Mimi võiks ka suvisel ajal ikka kord päevas kodus käia ja näidata, et temaga on kõik korras.
***
Pikas reisikirjas jäi mõni praeguse aja reisimise eripära seletamata. Üks põhjus, miks me ainult Saksamaale läksime, oli ebakindlus eri riikide koroonapaanika suhtes. Oleks ju võinud ka Prantsusmaale, ilus ja lastel päris käimata ja puha. Või Austriasse või… Õnnetuseks tundub, et iga riik eesotsas Eestiga muudab oma karantiini- ja muid nõudeid igal nädalal, ja kuigi mõni neist paanitsemistest on ehk isegi põhjendatud, oleks ikkagi äärmiselt ebamugav sattuda olukorda, kus keegi ametnik laiendab ühe väikese piirkonna viirusepuhangu andmeid tervele riigile ja otsustab, et igaks juhuks tuleb kogu riik ära keelata. Ma muude paikade kohta pole jälginud, aga kui Saksamaal ühes konkreetses lihatööstuses suur hulk nakatumisi oli, pasundas meie ajakirjandus küll, et Saksamaa on üleni ohtlik ja teine laine ja mis kõik veel. Tegelikult käis jutt ühest-kahest haldusüksusest, meie mõistes enam-vähem valdadest. Meie sihtpunktidest nelja-viiesaja kilomeetri kaugusel, vabandage. Ajakirjanikud paraku tihtipeale ei mõtle, vaid hüppavad kohe. Kui kunagi sobiv hetk tuleb, pean ma seda Lillebrori Toredaima Klassivenna Isale ütlema, ta natuke nagu vastutab selle teema eest. Noh, et kui Liechtensteinis on koroonapuhang, siis seda riiki tasuks tõepoolest kindlasti vältida, aga kui, ütleme, Prantsusmaal midagi juhtub, siis tuleks hakatuseks vaadata, millises otsas ja mis nad sellega ette võtavad.
Maskikandmisega sain ma lõpuks siiski hakkama, selgus, et niinimetatud apteegimask on ikkagi kõige mugavam lahendus. Püsib erinevalt sallist paigal ja erinevalt riidest maskist on sellest võimalik läbi hingata. Kuna meie külastatud paikades oli koroona külgesaamise tõenäosus umbes sama, mis Tallinnas, kandsime maske ainult viisakusest. Näiteks Bavaria Filmstadtis, kus käidi ühest muuseumimajast teise, tõmbasid kõik inimesed, ka kohalikud ja giidineiu oma maskid õue jõudes lõua alla nagu mingis grotesksed habemed, et need järgmisesse majja sisse minnes taas nina peale sikutada - ilma vahepeal midagi desinfitseerimata ja üldse.
Piirikontroll oli ainult Saksamaalt Poolasse sisenedes. Kontrollijateks olid "Family Guy" papa moodi poolakas, verinoor paksult värvitud tütarlaps ja sünge hambuni relvastatud saksa politseinik, kes vahtis tigeda pilguga minupoolsest aknast sisse, kuni Mees teisest autoaknast dokumente ulatas. Ei tea, kas ta oskas huultelt lugeda või oli tal superkuulmine, et ta sai aru minu nördinud pominast: "Haben Sie überhaupt keinen Anstand?" (Kas teil üldse sündsustunnet ei ole?), igatahes tuli ta pärast isiklikult dokumente tagasi tooma, isegi naeratas ja ütles meile arusaadavas keeles, et tegu oli lihtsalt tavalise kontrolliga. Tõepoolest, auto on täis lapsi, ujumismärgi käterätte ja küpsisepuru ja nemad tulevad kahtlustama, samal ajal kui palju kahtlasemad tüübid mööda vuhisevad… No aga Poola on alati probleemne paik olnud.
Igaks juhuks tuleks kõigi külastatavate paikade kohta eelnevalt uurida, kas need ikka lahti on. Koroonakevade puhul on vähemalt Saksamaal veel terve hulk muuseume kinni, sama lugu on söögikohtadega - kui viimased üldse koroona-aja üle alavad, eks ole. Samas on sakslastel kombeks kodulehtedele infot mitte panna või panna ebapiisavas koguses. Me lausa helistasime enne ärasõitu siia ja sinna, et kas ikka saab pileteid osta ja kuidas see asi praegusel ajal käib… Võimalik, et nad räägivad inglise keelt ka.
Kui nüüd veel normaalset suveilma antaks, siis võib-olla toetaksime ka Eesti siseturismi. Endiselt, me pole Hiiumaal käinud ja üldse. Aga praegu tundub juulikuu graafik küll nii tihe (ka moosikeetmine ja aiandus on olulised punktid), et selles kuus me uutesse avastamata paikadesse sõitmist ette ei võta. Augusti peale ei oska praegu üldse mõelda.
Hiiumaale tulles andke märku :)!
ReplyDelete