Friday, July 10, 2020

Noh, ma olen tagasi (ettevaatust, pikk)

Nii olevat öelnud isand Tobajuss, inglisekeelses maailmas tuntud rohkem Sami nime all, kui ta Frodo ärasaatmiselt koju jõudis.

Puhkuse peateemaks kujuneski seekord "Sõrmuste isand", sest Laenulaps oli kaasas ja Keskmaa on üks tema ja meie poiste peamisi ühiseid huvisid. Kõrvalteemasid oli ka.

Tegelikult pidime me sel aastal ju minema Tšehhi kaudu Itaaliasse, seltsiks võtma hoopis ühe kaheliikmelise pere ja muuhulgas solberdama Vahemeres. Siis tuli koroona peale, kaheliikmeline pere ütles, et nemad ei lähe küll mitte kuhugi ja ega meiegi oma liikumisvõimalustes väga kindlad ei olnud. Siis… tegime ikka natuke plaani. Lõpuks pistsin Mehele kodusolemise-vajadusega kuupäevadega kalendri nina alla ja ütlesin, et vaadaku, mis ta sellest arvas… arvas, et läheme nüüd kohe pärast jaanipäeva ja koguduse üldkoosolekut.

Mineku sihtkoha otsustas Jõugu Juht, kes valis etteantud neljast või viiest lõbustuspargist (temal oli sel aastal juubeliaasta, järelikult sai ta valida) välja selle, kuhu me lõpuks ka jõudsime. Isiklikult pean ma lõbustusparke endiselt üheks ütlemata mõttetuks nähtuseks, aga lastele millegipärast meeldib ja selle nimel võib ohverdada ühe päeva ja suuremal hulgal raha.

Juuni viimase esmaspäeva hommikul pakkisime auto, jätsime kassidele palju süüa - Laenulapse vanemad käisid vahepeal kausse täitmas -, võtsime peale Laenulapse ja läksime mööda juba pähekulunud teed. Riia ringtee ääres veidi enne lõuna poole ärakeeramist kasvavad endiselt karuputke moodi taimed. Kui need päriselt karuputked on, siis kus on ometi lätlaste silmad? Leedus tegime ühes teeäärses Hesburgeris pika ja põhjaliku peatuse. Natuke aega pärast peatust hakkasime kõik saama leedukeelseid sõnumeid, mille Laenulaps lahkesti Google'i tõlke abil dešifreeris… tormihoiatus. Umbes Suwalkis sõitsime tõesti tormipilve alla. Vihma sadas kõigist võimalikest suundadest kuni Varssavini, õnneks erineva intensiivsusega, nii et vahepeal oli natuke rahulikum ka. Ja juhtus nii, et olime juba teisipäeva varahommikuks Saksamaal, ainult mõne kilomeetri kaugusel planeeritud ööbimiskohast, kuhu meid oodati kõige varem pärastlõunaks. Hmfh.

Hommikusööki sõime kehvemapoolses, aga lahkete inimestega pagariäris. Selgus, et mina ei saa riidest maski vahelt ei hingata ega rääkida. Saksamaal on nimelt igasugustes poodides maskikandmise kohustus, mille asjus olen ma Jürgen Ligiga samal arvamusel (see on küll vist ainus asi, kus ma temaga nõus olen): meie kultuuriruumis on näo varjamine asotsiaalne. Pealegi ei pidavat maskid suurt midagi päästma, kui viirus tuleb, siis tuleb.

Tegime poistega varahommikuse jalutuskäigu Meisseni linnakeses. Seejärel käisime Kriebsteini kindluses. Ja lapsed käisid ilma täiskasvanuteta Mildensteini lossis. Viimases oli kõige muljetavaldavam osa olnud üks akna taga asuv linnupesa, kus soovijad võinuks linnupoegi paitada. Nad igaks juhuks siiski ei paitanud.

Kella kaheks jõudsime Tiergarten Tautendorfi. Eks koroona-aja tõttu ole sealgi keerulised ajad, aga… kujutage endale ette paika, mis on segu Weasleyde kodust Jäneseurust, Muumimajast ja Pop Larkini perfetist paradiisist. Viimase kohta räägiti raamatus, et sõnnikuhunnikute ja vanade traktorite vahel peesitasid kanad, haned, sead ja nii edasi… Noh, umbes nii oli Tiergartenis kah. Meie üüritoad olid küll laitmatult puhtad ja väga mõnusa sisustusega, kummagi toa juures vannituba ja puha, aga õues… Lillebror oli vaimustuses, jooksis sea- ja kaameliaediku vahet, sõbrunes peretütre ja tema sõbrannaga, nunnutas lugematut hulka kassipoegi ja koeri ja tundis ennast muidu hästi. Mina istusin maja ees rooside vahel pingil päikese käes ja kudusin haapsalu salli. Suuremad poisid käisid GPS-i abil kohalikus poes. Mees magas meie mugavas voodis. Õhtul pakkus pererahvas meile mitteametlikult süüa (nad koroonareeglite tõttu praegu ei või) ja jutustas, loomadest, majast ja nälgivatest nõukogude sõduritest pärast Saksamaa ühinemist. Kujutage ette, vähemalt üks terve väeosajagu lihtsõdureid unustati mitmeks kuuks ilma toidu, raha ja kütteta Saksamaale! Vaesed mehed olid oma mundreid toidu vastu vahetanud ja ümberkaudsetelt põldudelt kartuleid varastanud…

Järgmisel päeval sõitsime oma tegeliku sihtkoha poole edasi. Paraku oli ilm väga palav, auto kliimaseade streikis ja Meest tabas migreenihoog. Vaatamisväärsuste vaatamise asemel käisime mingis teelejäänud McDonaldsis söömas (ja meile juhtus enam-vähem umbkeelne, arvatavasti värskelt Saksamaale saabunud lõunamaalasest teenindaja, kellega suhtlemine oli pehmelt öeldes keeruline ja ebameeldiv) ja lapsi ujutamas. Teelejäänud järverand oli küll ilus liivane, aga rahvast umbes sama paksult täis nagu Pärnu keskrand palava ilmaga. Sakslased võtavad kodumaal puhkamist tõsiselt ja see tähendab, et tuleb koos kogu suguvõsa, külmkasti, kanaarilinnu ja põhjaliku rannavarustusega järve ääres istumas käia. Pärast järves ujumist käib sakslane kohusetundlikult järve äärde paigutatud duši all ja enne rannast lahkumist peseb korralikult jalgu - meie puualune oli vahetult väliduši kõrval, siis saime põhjalikult vaadelda.

Airbnb kaudu leitud ööbimispaik Ausburgi lähedal väikelinn Bobingeni veel väiksemas linnaosas Waldbergis oli absoluutselt täiuslik. Lavendel ja roosid õues. Toas ulmeliselt sisustatud köök (sõna otseses mõttes, pliidi töölesaamiseks läks meil Mehega veerand tundi, see oli nagu midagi ulmefilmist), suurepärane lesila suuuuure telekaga elutoas, ideaalne söögitoanurk, kaks vannituba, kolm magamistuba, marmortrepp, rõdu ja sumedateks õhtuteks katusealune terrass. Omanikku me kogu aja jooksul ei näinudki, aga ta tundus olevat telefonikõne kaugusel ja sellest meile jätkus. Maja täiuslikkus leevendas hetkega Mehe migreeni ja vaimustas meid kõiki. Järgmised viis päeva nautisid lapsed telekat (koos Laenulapse Netflixiga), mina ideaalselt koostööd tegevaid kodumasinaid (pesumasin! kuivati!) ja Mees laitmatut wifit.

Esimesel päeval Baierimaal nautisime laiska hommikusööki ja käisime Augsburgi linna peal kolamas. Saime kogemuse, et parkimise suhtes tuleb teha kodutööd - mõned sammud mööda tänavat edasi oli parkimistasu 3 korda odavam -, otsustasime Fuggerei muuseumi mitte minna, sest meiega samal ajal jõudis selle ukse juurde bussitäis turiste, ja sõime jäätist. Jäätisepoe omanik vaatas meid ja õhkas: "Neli poissi… Vau." Mina leidsin pesupoe ja sellega sai minu seekordne poodlemisvajadus rahuldatud.

Teisel päeval Baierimaal käisime igavlemas. Skyline Park pakub midagi lastele, aga absoluutselt mitte midagi täiskasvanutele, kellel on kõrgusekartus või lõbustuspargid niisama ei huvita. Ja kui järele mõelda, siis sobib see lõbustuspark hästi teismelistele poistele ja pisikestele lastele, Lillebrorile sobisid üsna vähesed loksutid. Suurte lemmikloksuti oli Sky Wheel, mille peal käisid nad ikka kohe mitu korda. Mõned korrad käisid nad paarikaupa ka Sky Shoti peal. Lillebrorile meeldis kõige rohkem Nostalgische Achterbahn, aga ka Bob Racing polnud paha. Meie Mehega vaatasime pealt, koordineerisime, kes kus on, ja toitsime saiapuruga linnukesi. Mingil hetkel läksid linnukesed ära ja saiapuru sai sipelgatele. Kas te olete kunagi pikalt vaadelnud, kuidas sipelgas kannab saiatükki? Vaat nii palju vaba aega meil oligi. Õhtul söödi "kodus" sügavkülmapitsat ja vaadati "Sõrmuste isandat".

Kolmandal päeval olime kavatsenud minna Garmisch-Partenkirchenisse, aga kuna oli laupäev ja kogu Müncheni rahvas läks kohustuslikus koras mägedesse, hoiatas autoraadio iga mõne minuti tagant, et Garmisch-Partenkircheni juures on suuured ummikud… Läksime siis plaan B-ks valmisvaadatud Schleifmühlklammi juurde Unterammergaus ja lapsed said oma mägironimiskogemuse ikkagi kätte. Minu jaoks läks kogu ettevõtmine kuskil 1000 meetri kõrgusel natuke liiga ebamugavaks - muidu olid ilusti käsipuud ja trepid ja puha, aga siis tuli paarkümmend meetrit, mis võinuks sama hästi olla kuskil Hiina mägedes, püsi rajal hammaste, küünte ja puhta õnne abil, me Mehega hakkasime sealt tasapisi tagasi minema. Lapsed läksid nagu neli mägikitse ikka ülespoole. Üleval oli neid premeeritud orhideerohke aasa ja hulga põdrapabulatega rajal. Lastega taas kokku saades sõitsime veel jupikese maad edasi, vaatasime Ettali kloostri kirikut, sõime sealsamas linnakeses jäätist - sest itaaliapärase jäätise söömine on puhkuse oluline osa - ja Laenulaps ostis õemehele kaks pudelit kohalikku õlut. Mees oli kõrvalt valmis appi hakkama, aga selgus, et 16-aastase nägu ja tegu inimene tohib Saksamaal õlut osta ilma igasuguse dokumendi, täiskasvanu või muu abivahendita. Nunuh.

Neljas päev oli pühapäev, sisustasime selle esimese poole Bavaria Filmstadti külastamisega, Laenulaps ka seekord ametlikult meie perepileti peal. 4D kino loksutab rohkem, kui see väärt on, ja iseenesest peaks nüüd lähiajal ära vaatama näiteks Simm Nööbi filmi ja Traumschiff Surprise'i, loomulikult ka "Das Boot"'i, siis saavad lapsed paremini aru, mida nad seal filmilinnakus õigupoolest nägid. Nooruke giid Monja jahmus tõsiselt, kui ma ütlesin, et olen seal 28 aastat tagasi käinud, tema ajaarvamise järgi oli 28 aasta eest kindlasti veel kiviaeg… (või oli tal raske mõista, et 28 aastat tagasi toimunud sündmusi mäletav inimene suudab liikuda ilma rulaatorita, kes teab) Kuna München oli meid tervitanud korraliku ummikuga, proovisime linnast väljuda otsemat teed pidi ja varemplaneeritud jäätisekohviku asemel (head arvustused ja ilus koduleht) läksime esimesse teelejäänud jäätisekohta. Hinnad olid iiiiik ja teenindus sama iiiiik. On võimalik, et München koos eeslinnadega ei ole meie linn, igatahes läheb natuke aega, kuni me sinna uuesti nina pistame. Ilm oli palav, tagasiteel "koju" panime lapsed Ammersee ääres kaelani vette jahtuma.

Esmaspäeval oli aeg imelisest majast lahkuda ja võtta suund tagasi põhja poole. Majaomanik kirjutas pärast Airbnb-sse, et me olevat väga korralik perekond. Püüdsime jah prügi välja viia ja nõud pestult maha jätta. Sõitsime jõnksuga, nimelt käisime Rothenburg ob der Tauberi linnas. Seal tuleb tavaliselt trügida läbi Aasia turistide hordide - oleme seal paar korda varemgi käinud -, seekord oli turistide hulk palju hõredam, aga sellevõrra ka palju vähem poekesi lahti. Siiski olid lahti üks ehtsast itaallannast müüjaga jäätisepood, kaks jahikaupade poodi ja jõulumaa. Jäätisepoest ostsime muidugi jäätist, jõulumaale saatsime lapsed vaatama, kuidas on jõulud juulikuus, aga jahipoodides veetsid lapsed kohe kole kaua aega. Lõpuks oli vaja vanemlikku abi, et osta mõned väga nürid (keskmise leivanoa selg on teravam) pistodad, sest need olid Aragorni mõõga moodi või midagi. Nii et alkoholi võib alaealine Saksamaal osta, aga relvaimitatsiooni ei või. Keskaegses kriminaalmuuseumis käisime ka. Oli huvitav.

Õhtuks jõudsime pisikesse Luckenau külasse, kus meil oli plaan veel kaks ööd veeta. Taas Airbnb kaudu leitud "Uriges Häuschen am See" oli… nojah. Noorpaar oli saanud võileivahinnaga kätte vana kortermaja ja remondivad seda jõudumööda, seltsiks kolm kassi, kaks hiidkoera ja juuni alguses sündinud beebikene. Meie korter oli nagu midagi… nagu vanaemal maal. Kui vanaema juures ei ole 40 aastat remonti tehtud. No aga voodid olid mugavad, poised said telekat vaadata, wifi oli laitmatu ja kraanist tuli soe vesi. Palju mõnusam kui kuskil kämpingus telgiga mässates!

Teisipäeval ärkasin vara ja läksin majaperemehe juhatusel kõrvallinnakesse pagariäri otsima. Oijah, paremad pagariärid on ikka hästi ära peidetud. Lõpuks leidsin, väga lahke müüjanna oli ja valik täiesti arvestatav. Pärast käisime kõigepealt Gera linna peal, muuhulgas sõime Bratwursti, mis on sakslaste tüüpiline tänavatoit. Hästi suur, jäme vorstijurakas pannakse kukli vahele ja maitse järgi võib sinna ise veel sinepit või ketšupit juurde pigistada. Siis otsisime veeparki, aga kuna selle sissepääsu leidmisega oli raskusi ja koduleht lubas üldse ainult kuni 100 ujujat… ja maja enda juures olev parkla (nägime seda ainult läbi tara, kuidagi ei leidnud ligipääsukohta) oli autosid paksult täis, jätsime selle osa siiski ära. Anonüümseks jääda sooviv laps jonnis natuke aega ja mina sain kerge närvivapustuse. Veepargi asemel jalutasime Zeitzi linnas, sõime jäätist - loomulikult - ja viisime soovijad hoopis ühe öömaja lähistel asuva järvekese äärde ujuma. Ujumise käigus oli võimalik vaadelda kuueliikmelist luigeperekonda. Zeitz ise oli hästi suurte kontrastide linnake, nimelt oli vanalinnas küll suurem seltskond huvitavaid loomakujusid ja ilusaid poekesi, aga sama suur seltskond maju olid maha jäetud ja räämas. Väikelinnade saatus nii mõnelgi pool, küll oleks tahtnud seal mõne maja ära osta ja päästma hakata…

Kolmapäeva hommikul pakkisime oma seitse asja ja lahkusime, tee peal hiidkoertelt kenasti luba küsides. Sadas vihma, hääletasime. Hääletuse tulemusena käisime siiski Altzella kloostripargis jalutamas ja Nosseni lossi muuseumis. Viimaseks vaatamisväärsuseks oli planeeritud Bastei. Päris tõsiselt, see on vaatamist vääriv paik. Isegi vihmaga ja isegi tühja kõhuga. Autoga pääseb kümneminutilise jalutuskäigu kaugusele ligi ja kui raha on palju, saab isegi restoranis süües Basteid vaadata (menüüst jäi meelde, et heeringas ja kartulid oli ca 14 eurot, isegi kui kassipojad kõik* seda söövad, ei söö meie sellise raha eest heeringat küll mitte - ja see oli odavaim toit!). Kuna pärast looduse imetlemist olid kõhud tühjad, otsisime ühe pitsakoha ja tundus, et see oli väga hea. Pizzeria Piccolol ei ole kodulehte, mille ma suudaksin leida, aga see asub Bautzenis Dr.-Peter-Jordan-Strasse ja Schlachthostrasse nurgal. Teenindus oli super, pitsade hind madal ja kvaliteet mõnus. Ainult üsna kaua tuli oodata, sest kohalikud muudkui tulid oma tellitud toidule järele. Käisime veel vupsti kõrvalasuvas toidupoes ja sama vupsti olime kell kaheksa õhtul kohaliku aja järgi Poola piiril. Koju jõudsime neljapäeval kella nelja paiku ja Mees hakkab tasapisi taas elusa inimese häält tegema. Lapsed ja mina olime juba reede hommikuks päris reipad. Kasse on sülest raske eemaldada, kasvuhoone asemele oli kasvanud tomatimets ja pärismetsa on vahepeal tekkinud nii kukeseened kui seenelised. Mingeid haigusi meil endiselt pakkuda pole.


________
*laulust "Ma nägin unes eile, et üks kass tuli meile" - raamatust "Hulkus Rasmus".


3 comments:

  1. Thanks for mentioning us. But I think it is very unfair to write such a mess. Please tell me what was not fixed and did not work so I could repair it.

    If you had read our blog you could have been prepared. So please read before booking.

    Ps.: It is a girl - not a boy! ;)

    ReplyDelete
  2. Liebe Talea, ich habe jetzt echt keine Ahnung, was Google Translate gemacht hat. Es funktioniert nämlich gar nicht mit Estnisch. Und kein Mensch hat hier behauptet, dass das Baby ein Junge wäre. Es tut mir leid, wenn es beleidigend rübergekommen ist, so ist es aber nicht geschrieben.

    ReplyDelete
  3. Hab' jetzt aufs Englische und Deutsche versucht. Es sagt wirklich in beiden Versionen, dass das baby ein Junge ist. Na, dann muss man schon glauben, dass die eigentliche Autorin falsch geschrieben hat - obwohl es nicht so war, ich schrieb nämlich nicht, ob es ein Junge oder ein Mädchen ist. Und dass Dinge kaputt waren, übersetzt es auch. Nicht repariert, ich sagte, renoviert (aber solche Finessen kennt Google nicht). Da hat man schon das Gefühl von der Zeitreise, man kann sich gut vorstellen, wie die Bewohner damals gewohnt haben und so.

    ReplyDelete