Sunday, July 19, 2020

Üks väga intensiivne nädal

Esmaspäeval oli Mehel koguduse juhatuse koosolek.

Teisipäeval oli Lillebrori Sõbra õe sünnipäev, kus osales Lillebror. Ülejäänud perekond tegi Vanaema ja Vanaisa aias hoogtööteisipäevakut. Niideti palju muru ja korjati mõnevõrra vaarikaid. Viimased said kolmapäeva hommikul moosiks. Ei olnud palju.

Kolmapäeval oli vist ainuke normaalse suvepäeva moodi päev, mil õnnestus isegi natuke puhata.

Neljapäeval läksime koguduse laagrisse, kust me laupäeva varahommikul ära tulime. Nimelt oli laupäeval vaja Kuurortlinnast paar medalit tuua. Tänan küsimast, Lillebror sai oma vanuse- ja vibuklassis kulla, Legolas enda omas hõbeda. Ainuke asi, et see on meil vist juba harjumuseks saanud, me nagu midagi vähemat poistelt ei ootagi.

No ja täna oli kirik. Ja veel vaarikakorjamist.

Laagrist täpsemalt - noh, viimase seitsme aasta jooksul on sealne olme- ja kujunduslik pool tõsiselt arenenud. Ja kui võrrelda 17 aasta taguse ajaga, kui meid sealsamas järves ristiti, on areng lausa uskumatu. Eriti meeldisid mulle maalingud pesuruumide ustel (on võimalik valida, kas minna orava või öökulliga kempsu, näiteks), pesuruumide üldine kujundus ja imeilusalt kujundatud kirikuhoone (võiminaeiteamis) õue peal, mille puhul puudus laulatuse-sättimisest ainult paar lilleseadet. Valged, lipsuga kardinad annavad ikka nii palju pidulikkust juurde… Laulatama kedagi siiski ei hakatud.

Laagri virinapool on endiselt söök. Keset suve ei sööda suppi. Üldse mitte kunagi ei peaks söödama suppi kolm päeva järjest. Ja kindlasti ei ole arukas olukord, kus palju väikesi lapsi sebib tuliste kausitäitega liikuvate täiskasvanute vahel (läbisin ülivedela ja kuuma hakklihakastmetaldrikuga õuduste raja, kus kõigepealt tatsus minu põlvede kõrgusel kaheaastane J Tallinnast ja järgmisena keksis natuke kõrgemal  pastori kolmeaastane IM - toit võiks ikkagi olla kompaktsem või mitte põhjustada kehavigastusi, kui väikelapsele pähe tilkuma juhtub). No ja muidugi on alati nii, et sajale inimesele süüa teha oskavad inimesed ei oska tegelikult süüa teha. Söömist väärivas söögis peaks olema lisaks kaloritele ja vitamiinidele ka maitse. Noh, seesama hakklihakaste oli üks näide… või needsamad supid.

Tegelikult ei ole ma laagri-inimene. Nii väga toredad kui laagrilised ka ei ole ja kuidas mind ka sealne hoolitsetus ja detailide läbimõeldus ei vaimusta, puhkamist seal minu jaoks nüüd küll ei juhtunud, hingamist (mis oli läbivaks teemaks) ka mitte. Lapsed olid küll vaimustuses, Jõugu Juht jäi isegi ilma meieta laupäevaseks päevaks ka. Käidi paadiga sõitmas, palju kordi ujumas, saunas ja oldi poole ööni üleval.

Laagris oli ka toredaid kohtumisi - noh, meie koguduse rahvas ongi tore, kõik on head inimesed. Nägin, et ühe väga erilise lapse näojooned on puberteedi saabumisel kujunemas väga ilusateks. Üks teine, ikka vist tavaline lapsuke vestis minuga pikalt juttu ja näitas muuhulgas, kuidas täpselt mingisugune liblikaliik lendab Sain kohe targemaks. Kui ma reede õhtul trepil istudes kudusin, istus minu kõrvale maha üks kogudusevend ja hakkas rääkima oma Lugu. Tema Lugu on alati pikk, käänuline ja eriti vahelesegamist ei vaja. Lõpuks vaatasin köögitoimkonda jõudmise asjus kella. Vend õngitses taskust ehtsa keti otsas uuri ja kontrollis, kas seinapealne kell ikka näitab õiget asja - näitas. Sõprade ja muidututtavatega jutuajamised toimusid niigi.

Kui me täna kirikust koju jõudsime, kadus Millie kiiresti maja taha. Veider, mõtlesime. Mõni minut hiljem tuli Millie tuppa koos uimasevõitu hiirepojaga. Ta ilmselt teadis, kuskohast hiiri saab, ja tahtis meiega koos hiirega mängida… millegipärast me eriti ei vaimustunud hiirega mängimise mõttest.

Tuleval nädalal tulevad sõstrad ja mustikad. Ja Laenulaps ja Jaanipäevatalulaps. Oeh.

8 comments:

  1. Ootan...millal tulevad tikrid ;)

    ReplyDelete
  2. Hmmm, ma polegi neid mitu päeva katsunud. Viimati olid küll veel kivikõvad.

    ReplyDelete
  3. Ma pole nii ammu üheski mittemaitsva toiduga laagris osalenud, et olen unustanud sellise võimaluse. Me just toitlustame jalkalaagrit ja süsteemid on tehtud võimalikult lastesõbralikuks, keegi ei pea ühegi kausiga ise ringi liikuma st toit on jagatud välja ja maitset kiidetakse ;) (ma ei kokka ise). Kuum supp suvepäeval teeb minul, palavuse vihkajal, alati enesetunde paremaks. Aga suppi, seljankat, pakuti meil ainult 1 kord laagri jooksul lõunaks (kiidukoori saatel), seda küsiti kõige rohkem juurde! Seni on poisid kõige jahedamat suhtunud hoopis õuntesse ja küpsistesse,mis magustoiduks anti.

    ReplyDelete
  4. Mnjah, seljankapäeval olime meie juba toidult maas, käisime ainult Jõugu Juhil järel, sellepärast ma tean, et kolm päeva järjest anti suppi. Muidu on seljanka jah selline supp, mida on raske maitsetuna valmistada.

    ReplyDelete
  5. Mina ilmselt ei ole nii nõudlik, muarust ei olnud söögipoolel häda kedagi, iseäranis tänulik olin muidugi mitme kokkamisvaba päeva eest. Ja pühapäevalõunane tänu-kiidukoor kokale kõlas ikka küll valjusti, nii et üldiselt tundus, et rahvale sobis hästi.

    ReplyDelete
  6. Jah, ma olengi toidu suhtes hirmus pirts. Selge on, et kes oskab, see teeb, kes ei oska, see nuriseb… Sajale inimesele kolm päeva jutti süüa teha on iseenesest vägev tegu, olgu selle maitseosaga siis nagu on. Ma umbes kolmekümnele (Alfa väljasõit vms) võiks teha küll, ja paneks maitse ka sisse.

    ReplyDelete
  7. Tikrid olid kivikõvad jah.
    Mu marjakoht on minust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja sinna autota liigelda on paras peavalu, seega loodan, et need tikrid nüüd enne ei valmi, kui ma uuesti minna saan.
    Aga toidust... meil oli lasteaias kuldaväärt kokk, imemaitsev oli kõik, aga teadagi - eeskirjad, seadused, valiti kaks senti odavam pakkuja. No ja nüüd ei söö enam keegi. Ei töötajad ega lapsed. Mul on arusamaatu pealt vaadata KUIDAS on võimalik valmistada nii maitsetud halli läga iga päev. Menüüs kusjuures iga kord erinev asi, aga nii kartulipada kui ka külasupp on täpselt sama nägu ja sama maitsetu.

    ReplyDelete
  8. No lasteaia- ja koolitoit ongi tihtipeale selline… Meie laagritoit meenutaski koolitoitu, mida ma enamikul juhtudel ei söö. Värvi poolest polnud vigagi, ei olnud hall.

    ReplyDelete