Esmaspäeval oli vist veel normaalne suveajane flow. Vähemalt ei ole mul ühtegi mälestust, et esmaspäeval oleks midagi juhtunud. Kudusin kangast.
Teisipäeval läks Piiblilugemise laagrisse Lillebror. Ja tema Sõber. Ja mina käisin neid viimas, oeh… Tagaistmel ei toimunud tegelikult mitte midagi, tume lühikarvaline ja blond pikakarvaline (sest Sõbral on hetkel peaaegu annetamisküpses pikkuses juuksed)pea olid koos ja arutasid midagi tõsiselt-lõbusalt terve tee. Ainult et minu olematu ruumiline mõtlemine sai Viiratsi vahel surmahoobi, kui teeparanduse tõttu tuli jupp maad sõita vastassuunavööndis ja servapidi veel teeserval kah. Kuidas need inglased valepidise liiklusega hakkama saavad, mina ei tea. Mees ja suured poisid tegid samal ajal Midagi Lillebrori Sõbra pere maja remondi asjus. Linnas tagasi, sain kassikaitselt Finduse jaoks puuri. Puurielu olevat parim potitrenn kassidele… Findus oli alguses väga skeptiline, nüüd kasutab liivakasti nagu professionaal. Väikesed võidud on ikka elus olulised.
Kolmapäeval tegid Mees ja kodusolevad lapsed Midagi meie lammutustöödes. Lendas palju tolmu.
Samuti tegid nad Midagi neljapäeval. Mina kudusin kangast ja tegin arvatavasti midagi veel, aga selg valutas ebaviisakal kombel ja seetõttu ei olnud seda midgait just palju.
Reedel käisid Mees ja poisid veel Lillebrori Sõbra pere majas Midagi tegemas. Mina laenasin samal ajal sallipingutusraami ühele armsale kolleegile. Laenamine toimus kohaleviimisega… Linnast teisele poole, õnneks täpselt sellele poole, kuhuserva jääb Lillebrori Sõbra pere kodu. Kohtasin kolleegi üliaktiivset koera ja nägin, millised imesuurepärased vaated tema majast avanevad. Ja milline imesuurepärane aed tal on (seda ma teadsin kuulu järgi ennegi).
Laupäeval käisime esimesel päris laadal sel aastal. Meie jaoks varemkäimata, teiste jaoks kuulsas laadapidamise paigas. Oli kah, midagi palju paremat selle kohta öelda ei saa. Tallinna all toimuvaid laatu millegipärast kiidetakse, meie kogemus on nüüd juba teisel korral, et see pikk sõit ei tasu ennast ära. Inimesed, jah, need olid küll kenad, ja hämmastaval moel puudus sellelt laadalt täiesti tavapärane laadaloll või ei leidnud ta meid karahvinide ja vanade binoklite segadikust üles… aga ostmist oli vähe, seda kinnitas ka üks teine käsitöömüüja. Ja vabandage, väga proosaline probleem oli laadakorraldajate poolt lahendamata. Kui ühes paigas on ühtelugu üritused (ütleb sotsiaalmeedia), siis võiks selles paigas olla ka tsiviliseeritud moega tualett. Vesiklosett, palun, kahhelplaatide ja korraliku kätepesuvõimalusega. Tülgastavad plastputkad ei peaks küll mitte kuidagimoodi kahekümne esimese sajandi kempsulahendus olema. Endiselt, Palamuse saab, kogu muu tsiviliseeritud maailm saab, miks Luige näituseväljak ei saa? Võeh.
Õhtu koju jõudes tervitas meid Lillebror, kes oli Sõbra Ema (aitäh) ja kohaliku õhtuse bussi abil natuke enne meid koju jõudnud. Laagrimuljete jagamine on alles algusjärgus. Midagi me juba teame ka, nimelt pildistas laagris üks minu kunagine lapsuke, kes oli ühtlasi Legolase esimene pühapäevakooliõpetaja ja on muidu imearmas inimene… jagas mulle lahkesti pilte Lillebrori tegevusest.
Pühapäeval oli muidugi kirik. Pärast kirikut läksid Laenulapse vanemad meie juurde metsa mustikale ja tulid ühtlasi meile õhtusöögile. Laenulaps, Laenulapse Vend ja Jõugu Juht jäid nende poole koju. Oleme taas moodne perekond kahe lapsega.
Suvi kestab veel.
No comments:
Post a Comment