Me peame rääkima koroonahüsteeriast ehk minu sisemine Karen võtab sõna

Ega ma tegelikult selle kohta midagi märkimisväärselt tarka öelda ei oska.

Aga.

Praegune olukord ajakirjanduses on selge paanikaõhutamine. Mitte "Päevaprohvet" koos Rita Skeeteriga, vaid puhtakujuline ""Norija" (loeme Lillebroriga võidu HP viiendat osa, tema eesti keeles ja siis, kui aega on, mina inglise keeles, mitmendat korda ja kah siis, kui aega on). Igast võimalikust ja võimatust asjast tehakse PEALKIRI, ka siis - või pigem siis -, kui pealkirjale järgnevat sisu tegelikult ei olegi. Varsti loeme peavoolumeediast arvatavasti artikleid teemal "Mustla naine köhis poes" vms.

Õige mitmest ajalehevälisest allikast olen neil päevil lugenud, et pidev piirangute seadmine tekitab protesti ja väsitab, inimesed lihtsalt ei lähe sellega kaasa… Nii ongi. Vaadake, mis toimus Siriusega, kui teda kogu aeg lapsepõlvekodus kinni hoiti.

Endiselt on küsimus, kui paljud Eestis väidetavalt koroonaasse surnud tegelikkuses ainult koroonaviirusesse surid ja kui paljud oleksid samamoodi (ja umbes samal ajal) surnud gripi, vannitoas kukkumise järel saadud kopsupõletiku (nagu vist Memm, kui ma õigesti mäletan - libises, kukkus, murdis, jahtus öö otsa…) või hm, veresoonte lubjastumise kätte? Sest teate, 80+ vanuses inimesed surevad mõnikord iseenesest, lihtsalt niisama ära.

Ja endiselt tahaks ma kusagilt näha koroonasurmade statistikat 2020 (Eestis), võrrelduna mõne muu niiske ja sooja talve gripisurmade statistikaga. Võimalik, et seda saab kusagilt näha ja ei peagi palju pingutama, ma olen lihtsalt laisk guugeldaja.

Muide, ma olen absoluutselt nõus, et koroona raske vorm on kindlasti vastik, piinav ja ohtlik. Samamoodi on gripp, samamoodi on kopsupõletik, olen mõlemat proovinud ja tänan väga, rohkem ei tahaks. Ja samamoodi tahaksin ma selliste haigustega vältida haiglat nii palju, kui võimalik. Haiglakeskkond tähendab nimelt stressi ja stressis inimene ei parane, eriti kui lähedasi ligi ei lubata. Te ei kujuta ette, kui tänulik oli armas Carmen Bergneustadtist selle eest, et teda ja teisi pereliikmeid ikkagi Walteri surivoodi äärde lubati (täna oleks Walter muide 79-aastaseks saanud). Üksi suremisel on kindlasti omad plussid, aga üksi surma ootamisel pole küll ühtegi plussi. Üksi haigeolemisel eriti kah mitte.

Võtke heaks või pange pahaks, aga meil ja mujalgi toimuv on liig mis liig. Mõtlen just eiteamille jaoks planeerimist, lõputuid saba ja sarvedeta arutelusid, paanikatekitamist… Paratamatult tekib küsimus, kes sellest kõigest kasu saab? Või istuvad kusagil kosmoses tulnukad, binoklid käes ja popcorn kõrval, ja vaatavad, kuidas väikesed inimesed rabelevad? (Stephen King "Under the Dome") Mitte, et ma tulnukate olemasolu võimalikuks peaksin, eks ole. Muidugi, ajakirjanduses avaldatavatest PEALKIRJADEST saavad kasu eee ajakirjanikud, ilmselt. Peaks vist vähem lehti lugema ja rohkem moosi keetma. Tegelikult olekski õige ja hea elada uudiseväliselt, võimalikult naturaalmajandusega. Kui ma nüüd suudaks selle kanapidamise ära õppida… Siis saaks kaagutamisest mingit kasu ka, erinevalt khm… siin ja seal.