Thursday, August 27, 2020

Mimijuttu

Viimasel ajal on musta Mimi kodus vähe näha. Suvi on, kass käib jahil. Mimi arrrrrrmastab hiiri, need on tema lemmiktoit ja ilu-une kõrval eelistatuim ajaviide. Ainult et kodus hüpleb aias Millie, kes harjutab samuti tubli hiirelõks olemist. Konkurents, noh.

Et Mimi kodu ümber heinamaa peal hiirejahil käib, pole midagi uut. Et ta ühtelugu mitu päeva järjest ära on, on küll uus. Ja muidugi ebameeldiv. Kassi peaks ikka kodus näha olema.

Üleeile lõhnas Mimi pea lauda järele. Teate küll, võtad kassi kaissu ja surud nina talle kuklasse - kõige ilusam lõhn maailmas. Laudalõhn kuklas tähendab, et Mimi käib kas ühtede naabrite valge hobuse Elsa juures või tõenäolisemalt teiste naabrite hiljuti siia tekkinud lammaste juures. Lambad on pehmed ja villased, kassile kindlasti meeldib. Ainult et... Mimi on ju minu kass, ei ole naabrikass.

Täna hommikul mina muudkui vaatasin ja vaatasin tee poole, kas ehk tuleb must täpike… kuni Mees tööle hakkas minema ja ukse lahti tegi. Mimi vupsas auto katuselt maha. Noh, meil on musta värvi auto ja just täna ööseks parkis Mees selle teise kohta ka, mitte otse akna alla. Nüüd ma ei saa kangast kuduma minna ega pesu riputada, sest Mimi on süles. Kuidagimoodi tuleb talle ju taas selgeks teha, et tegelikult on tema kõige tähtsam kass. Mis siis, et Millie on noor, nunnu ja suhtlev. Järelikult pean mina olemas see, kes Mimi kõige kauem viitsib süles hoida.

Nurrr, arvab Mimi. Ja pesuriputamine… see võib oodata.

No comments:

Post a Comment