Saturday, August 22, 2020

Muuseumis on ju iiigaaav?

Lillebror rääkis paari päeva eest poolhämmeldunult, kuidas ta oli vestelnud oma Sõbra Õega (9-aastane). Teemaks, mida kumbki pere reisides teeb. Lillebror oli tõele vastavalt, kuid mitte päris põhjalikult jõudnud rääkida, et meie käime muuseumides ja... mispeale Sõbra Õde hüüatanud: "Muuseumis? Aga see on ju iiiigaaav! Meie käime küll spaades!"

Lillebror jätkas natuke nukralt, et tegelikult, jah, me oleme ikka igal reisil ka mõnes lahedas kohas käinud, Legolandis ja Gumbalas (Gummersbachi veepark) ja...

Kas katsumise-muuseumid sulle siis ei meeldi, küsisin mina. Meeldivad, arvas Lillebror, aga tahaks minna kuskil välismaal ka kuhugi sellisesse muuseumi nagu Ahhaa, et sa saad ise midagi teha ja kuhugi sisse minna ja on nagu muuseum ka. Nojah, Ahhaaga võrdväärset ilmselt välismaal ei ole...

Legolas sekkus kõrvalt: "Need vanad kindlused on kõik samasugused, igal pool on samad relvad ja pole enam kuigi huvitav." Tõepoolest, Legolas on kolmeaastasest peale käinud vähemalt kümnes kindluses ja peaotäies lossides.

Legolase esimene lossi- ja relvakogemus. Kolmveerandneljaselt oli sõjakirves veel veidi raske. 

Sel aastal läks eriti hullusti, aja parajakstegemise eesmärgil käisime kolme tunni jooksul kahes kindluses… mis teha, kui Saksamaal neid nii palju kobaras koos on! Olin nõus, et hunnik püsse reas või seltskond erinevaid mõõku vitriinis ei ole kuigi põnev. Ja et minevaastane käik Londoni Science Museumi oli kah mõnevõrra pettumusttekitav.

No aga Maanteemuuseum. Ja vitstest punutud elumaja Londoni muuseumis. Ja Lillebrori Sõbra Õe jaoks võiks tollessamas Londoni muusumis olla huvitav vaadata vanaaegseid riideid. Kohalikest meeldib lastele kindlasti Spordimuuseum, pealinna põnevatest muuseumidest parem ei hakka rääkimagi, noid sai paari aasta eest muuseumiööl natuke nagu palju korraga.

Lillebrori Sõbra Pere käis minu teada eelmisel aastal Rootsis mingis huvitavas muuseumis, kus ka Sõbra Õel põnev oli. Ja kuigi mainitud tütarlaps liigub hetkel eelistatavalt hundirattaid tehes, on ta minu teada täiesti võimeline pikalt süvenema, olgu süvenetavaks siis vana-aja nukumaja, põnev raamat või midagi, mida saab uurida kõhuli maas.

Püüdsin Lillebrorile selgitada, et iiiiigaaaav oli vast hetke emotsioon ja tegelikult on muuseumid põnevad küll. Aga mida meie kindlasti mittematkavale perele, kus rahakott on esialgu veel lõbustuspargivihkajatest lapsevanemate käes, järgmisteks reisideks välja pakkuda, see on küll keeruline. Õnneks on järgmine reisimiseks sobilik ajahetk piisavalt kaugel.

***
Sest ausalt, lastele, kes on näinud ehtsaid saurusejälgi, käinud katedraalides, lossides, botaanikaaedades, koobastes, terves karjas kindlustes, muuseumides ja lugematul arvul imelistes vanalinnades, kõndinud kümne välisriigi pinna pial ja neist välisriikidest õige mitut ka mitmepäevaselt külastanud, on väga keeruline veel millegagi muljet avaldada. No aga me ju tahaksime neile anda oma võimalusi mööda maksimaalselt hea silmaringi ja maailmakogemuse, isegi kui mõnele neist tuleb seda ealiste iseärasuste tõttu parajasti jõuga peale sundida… Ikkagi midagi erilist looduses? Viimati nad mägironimise puhul eriti ei protesteerinud.

8 comments:

  1. Amsterdamis on Ahhaa-laadne asjandus olemas, suurem ja veel rohkemate käe külge panemise võimalustega. Eestis veel Turba motomuuseum (saab ka sõidukitesse sisse), Lavassaare muuseumraudtee (saab nii rongisõitu kui veduritesse-vagunitesse sisse), Tervishoiumuuseum... Me ise üritame käike seada nii, et oleks nii harivat kui lõbusat, istumist kui liikumist. Et igaüks perest saaks positiivse elamuse.

    ReplyDelete
  2. No palun väga. Ei ole muuseum ainult läbi klaasi vaatamine.

    Kaks aastat tagasi Amsterdamis me muuseume ei otsinudki, proovisime niisama Hollandi-tunnet kätte saada, aga tore on teada, et sealgi oleks saanud midagi eredamalt meeldejäävat teha.

    ReplyDelete
  3. Kas te Sibulateel olete käinud? Seal on päris palju huvitavaid asju, mida ka lastega teha/vaadata. Osad on nende kodulehel kirjas: https://www.sibulatee.ee/uudis/lastega-sibulateel/ aga tegelikult mitte kõik. Ise soovitaksin kindlasti Peipsimaa külastuskeskust. Seal on koos kolm muuseumi/näitust (ja kohe kõrval on ka vanausuliste muuseum) ja lapsed ning miks mitte ka täiskasvanud saavad igasuguseid huvitavaid asju teha. Väga tore eesti paar peab seda.

    ReplyDelete
  4. Ee, tahtmata meie kodu täpset aadressi nimetada… Ütleme nii, et Sibulateele satuvad nad jalgratastega ringi sõites päris sageli, pole kauge minna. :D Muidu on meil terve hulk muuseume jms kohti Eestis käimata küll.

    ReplyDelete
  5. Heureka Helsingis on meie Ahhaa vanem vend

    ReplyDelete
  6. Ahhaa-sarnaseid kohti on ilm täis. Mu lemmik siiani on Barcelona CosmoCaixa, see oli lisaks kõigele muule veel tasuta, kui oled 26 või noorem. Aga iga endast lugupidav linn peab sellist teadus-teema-parki...

    Igavus on ka suhteline, sest ma vahtisin eelmisel suvel Trieste muuseumi külmrelvade kollektsioon vist kaks tundi. Täpselt see - mõõgad vitriinis, NII PÕNEV!

    Selle suve hitt oli meil ametüstikaevandus (Soomes), sinna oleks me kõik võinud jäädagi.

    ReplyDelete
  7. Just, ongi suhteline. Eks see kõik sõltub ka paikadest, kuhu sattuda, me püüame suurlinnu pigem vältida ja väikelinnade teadus-teemaasjad jäävad paratamatult tihtipeale lahjemaks.

    ReplyDelete
  8. Ma käime pidevalt kuskil muuseumis või mõisas/lossis, kunstigaleriis jne nii kodus kui võõrsil (kaasaarvatud siis Eesti) ja oleme seda teinud koos lapsega põhimõtteliselt kohe peale ta sündi. Mulle meeldivad kõik Londoni muuseumid ühel või teisel põhjusel. Meeldib see, et kui sa koolis õpid näiteks Rooma impeeriumit või pronksaega või muumiaid jne, siis sul on kohe ka võimalus minna muuseumi ja näha originaaleesemeid või ehitisi sellest ajast või vastavast teemast.

    Tihti on aga elamust pakkunud või üllatanud just mõned täiesti väikesed kohad. Näiteks suure lossi asemel mingi väike mudaonn kuskil külas.
    Mis mulle aga modernsemate muuseumite juures üldse ei meeldi on igasugu puutetundlikud ekraanid. Me tuleme kodust välja et saada ekraanide eest ära ja siis vaatavad meile muuseumites taas ekraanid vastu (tihti veel ka sellised mis korralikult ei tööta). Muuseumis tahan ma just ise asju näha ja siis mõnda nendest asjadest ka katsuda. Kõige parema elamuse annab aga veel see, kui muuseumi igas ruumis on töötaja, kes oskab su küsimustele elavalt vastata ja rääkida huvitavaid seiku või fakte välja pandud esemetest või mõisast/lossist jne. Ma nagunii ei viitsiks ega jaksakski väljapanekute juures igat teksti lugeda, kui asi just ei ole mulle väga südamelähedane ja huvipakkuv, aga kui keegi mingi asja kohta lühidalt ja põnevalt midagi jutustab, siis on ikka täiesti teine asi. Käisime just eelmisel nädalalõpul ühes sellises väikeses kohalikus muuseumis kus töötaja rääkis nii huvitavaid lugusid, et me kõikkuulasime suud ammuli ja saime üle hulga ajal ühe vägevama muuseumi elamuse.

    Õnneks Inglimaal ei ole muuseumites palju näpitavaid ekraane, aga külastavatest lastest ei ole sellegi poolest puudust. Meeldib, et siin antakse lastele tihi töölehti teha muuseumite/losside/mõisate/kunstigaleriide külastamisel ja seda ka tihti vastavalt laste vanusele. 4 ja 5 aastased lapsed on tihti väga õnnelikud kui nad saavad kunstigaleriis maalidelt koeri ja kasse otsida :-)

    ReplyDelete