Wednesday, September 30, 2020

Oi, oktoober

Oktoobri kalender on märgatavalt lagedam kui septembrikuine. See annab ehk võimaluse kodusteks ja perekondlikeks tegevusteks.

Oktoobris:

  • tuleb lapsi veenda kampsuneid ja sügisese ilma saapaid kandma;
  • peame kõigi pereliikmete jopedele ja mantlitele kinnitama helkurid;
  • mina pean endale hankima uue talvemantli juurde sobiva peakatte (sest sügismantlit mul endiselt ei ole ega ilmselt lähiajal tulegi);
  • see saapavarude asi tuleb üldse üle vaadata, äkki on mõnel lapsel jalg kasvanud;
  • teeme ehk portsu õunamahla;
  • saavad lõpuks kuuri kunagi suvel tulnud puud (neid ei kavatse me kasutada enne, kui kevadel - või üldse tuleval sügisel -, nii et kuivamisaega on);
  • Mees paigaldab seni kütteta ruumidesse ühe väikese hädaabi-raudahju;
  • nendessamades ruumides toimub mingisugune lammutus- ja koristamistöö;
  • Monsieur Picasso saab ehk uued rehvid;
  • koon maha kanga ja kolin kudutöö pööningult tuppa;
  • võib-olla tuleb mingi kokkulepe tuulekastide asjus;
  • kindlasti tuleb koolivaheaeg;
  • juhul kui meid koolivaheajal kuhugi huvitavamasse kohta ei lubada, siis käime vähemalt mingis liutorudega veepargis või midagi - hommikusel ajal, nädala sees, vast ei ole siis kõik inimesed oma algklassilastega seal;
  • peame Mehe sünnipäeva, aga praegu veel ei tea, mis ulatuses. 
Küllap me teeme midagi veel ja küllap tuleb mingeid ootamatusi... aga sel aastal kipuvad need ootamatused tulema peamiselt koduväliste tegevuste piiramise näol... koduseid asju ongi siis vast lihtsam korraldada. 

Tuesday, September 29, 2020

Kodumajandamisest praegu, eriti menüüst

Umbes neli aastat tagasi olid meil asjad koristamise ja söögitegemisega rohkem korras kui praegu. Raha oli vähem, aega rohkem, lapsed väiksemad, pealegi koduõppel. Nende ligipääs rämpstoidule oli keerulisem. Nädala PLN oli üpriski muutumatu, see tegi menüükoostamise ka lihtsamaks.

Siis läksid lapsed kooli ja Mees tunniplaani alusel tööle (aga kindel kuupalk on väärtus omaette) ja asjad läksid käest ära. Tähendab, mitte päevapealt. Hiilides. 

Ühtpidi on koristamisega praegu lihtsam, lapsed on küllalt suured, et soovi korral aru saada, mida on tarvis teha. Teistpidi ei ole eriti nüüd koroona-aastal mitte mingit motivatsiooni. Ainuke asi, et asjade äraviskamine toimib kuidagi paremini, tänu sellele ei kogune neid nii hirmus palju. Aeg-ajalt. 

Söögiasjandusega on olnud hirmus olukord juba vähemalt kaks aastat. No ei ole motivatsiooni! Eriti kuna suuremate laste trennid-ringid lõpevad hilja ja väga hilja, vähemalt kahel, aga enamasti kolmel õhtul nädalas saame Linnast nii hilja koju, et õigeks ajaks korralikku õhtusööki valmis ei saa. Õige õhtusöögiaeg on kell kuus, kõige hiljem pool seitse. No aga trenn lõpeb kell viis, lapsed jõudsid eile autosse 17.10 ja kui siis tuleb läbi kõigi ummikute sõita... vaatasin just, trennimaja juurest Linna siinpoolse piirini on üle viie kilomeetri kitsaid tänavaid ja tipptunniummikuid. Lapsevanemate varasem kojutulek ei ole mõeldav, sest kojusõitmise-bussi peale jõudmiseks peaksid lapsed trennist lahkuma hiljemalt 16.40, aga Legolas treenib niigi koos noorema rühmaga (sest mingil ajal peab noor inimene koolitöid ka tegema, kooli ja hilisema trenni vahel selleks aega ei jääks ja üldse). 19 aastat tagasi, kui me Maja otsisime ja muuhulgas ka üht Linna sealpoolse piiri taha jäävat ehitist vaatamas käisime, ei teadnud ju keegi arvata, kui jaburaks meie logistika võib minna. Pealegi oli tolles majas koledasti remonditud elutuba ja hind üldse kaks korda kõrgem kui me oleks maksta saanud. 

Niisiis, vähemalt üks, aga tihti kaks korda nädalas on vaja tekitada kiire, kuid mõistlik õhtusöök. Ülejäänud hilise tulemisega päevadel olen kodus mina või saab olla Mees, tal on praeguse korralduse järgi mõnikord nädalas üks vaba päev. See tähendab, et kodusolev täiskasvanu teeb söögi enam-vähem selleks hetkeks, kui Linnast tulijad saabuvad. Reeded ja nädavahetused on viimasel ajal olnud õudus omaette. No ja ega need söögid ei peaks ka pidevalt korduma. Tõsi, suurem osa perekonnast tellib alati lasanjet, kui ma ideid ja soove küsin, aga maailmas on ju igasugused toredad supid, ühepajatoidud, ahjuroad, salatid... ja see kõik võiks veel ka soodne ja tervislik olla!

Ma ei armasta väljakutseid isegi mitte köögis. 

Keldris on seitse purki borši, see sobib kiireks külmailmaõhtusöögiks hästi. Lihapalle või kotlette tuleb teha alati topelt, et saaks pooled sügavkülma panna ja salatihakkimise vahele üles soojendada (pakilihapalle ega pihve, võeh, meil ei osteta ega sööda). Kord kuus või nii võiks olla sügavkülmutatud ülejääkide sulatamise ja söömise õhtu. Mõnikord võib ju ka kananagitsaid (ka need on paras õudus, aga neile mul koduvalmistatud alternatiivi pole) või grillvorste ahju pista. Ikkagi need lahendused mulle eriti ei meeldi. Söömist vääriva söögi tegemiseks peaks olema aega kaks kuni neli tundi ja söök peaks valmima puupliidil tasasel tulel (välja arvatud ahjuroad, ma ei saa endiselt üldse aru, kuidas puuküttega praeahjud õiget temperatuuri hoiavad). 

Siiski võin olla endaga enam-vähem rahul, vähemalt menüükoostamise algus on tehtud. PLNi järgi oli meil esmaspäeval hakkliha-makaronivorm paprikaga ja kompott vahukoorega, eile lihapallid ja salat, täna tuleb porgandipüreesupp peekoni ja balsamicokreemiga, magustoiduks minu vanaema pärmitaina-õunakook ja homme, kui Mees peaks saama kodus olla, ahju-aedvili vorstidega. Ülejäävad vorstid lõikan ülehomme (reede, mis tähendab, et kodus sööb õhtust veel teadmata arv lapsi) või laupäeval kartulite kõrvale kastme sisse. Vast loksub tasapisi paika...

***

Veel on juhtunud niisugune isemoodi asi, et meie pere ainus hommikuinimene Legolas on viimasel ajal õige mitu korda tõusnud kell kuus (täitsa segane!) ja valmistanud omletti, pannkooke või mingit muud lihtsat toitu, mida saab panni peal praadida. Mõnikord ainult endale, mõnikord nii, et jätkub teistelegi. Tema surevat muidu enne söögivahetundi nälga. Mina, kes ma hommikusel ajal rasvast ja valgulist toitu eriliselt ei kannata, ei mõista teda kuigi hästi, aga ilmselt oleks alternatiivlahendus, et Legolas hakkaks toidukarpi kaasas kandma ja tavalisi vahetunde meil ju praegu pole... Las klopib siis hommikuti mune, kui tahab. Ainult et poenimekirjas peavad nüüd alati olema munad. Muidu jääb laps nälga. Üheks jõulukingituseks saab ilmselt olema võileivagrill (et lisaks pannil tehtavatele roogadele veel alternatiive oleks). 

***

Koristamise juurde tagasi tulles - laupäevahommikune koristamine tundub mulle endiselt perekonna jõhkra piinamisena. Laupäev on ainus päev nädalas (kui ei ole koolivaheaeg või puhkus), mil saab asju rahulikult võtta ega pea enne kella ühtteist kuhugi kiirustama. Kui just ei ole laat või üritus või võistlused või midagi. Kui ma nüüd kudupööningul kanga maha saan, siis teen koristamise-plaani ka. Pesen aknaid ja puha. Kui rohkem ei jõua, siis kraamin ära ühe katastroofipiirkonna korraga... Kindlasti tekib palju äravisatavaid asju, aga kes teab, ehk leiab ka mõne lootusetult kadunud eseme ka üles. 

Kui see sügiseilm ainult nii pime ei oleks...

Sunday, September 27, 2020

Urin

Mulle üldiselt meeldib küsimustikke täita, kui need liiga pikad ei ole. Äkki on kellelgi abi. Lõpetasin just ühe turu-uuringu laste hariduse teemal. Keegi tahab teha õppimist toetavat äppi või platvormi või midagi.

Et ma sihukese asja eest maksta ei kavatse, on selge, meie lapsed ei vaja sedasorti asju. Ma usun, et seegi on info, kui inimesed ütlevad, et tänan pakkumast, pole vajadust. 

Aga et haridusteemalises küsitluses on vead ja VEAD, oli küll õudne. Kõigepealt nimetati distantsõpet juhmil moel koduõppeks. Kirjutasin kurja vastuse. 

Siis oli kiillause komaviga - "see, mida" peaks olema küll maailma lihtsaim kiillausevorm ja täiesti elementaarne teada -, jõle släng ja samas lauses erinev pöördumisvorm. Kõigepealt sina ja siis teie.

Ja siis ma lugesin üle ja leidsin, et ühes küsimuses oli "täidke". "Täitma" pööratakse ju ometi kõigis vormides nii, et keskmine t ei muutu või mis? 

Mis asjaoludel antakse põhiharidus inimestele, kes ei oska ega suuda normaalselt kirjutada? Ja mis asjaoludel ei palka mitte keegi enam keeletoimetajat? Ometi oleks see toimetajale mõne minuti töö...

Võeh.


Muide, ma lugesin hiljuti üle Lillebrori õla kuuendat Potterit vist esimest korda eesti keeles ja iseenda jaoks natuke seitsmendat kah eesti keeles - tõlkel on ilmselgelt kiirustamise märgid. Ka sina, Brutus... 

Esimesed ja teised. Ja üks kolmas.

On väga tore, et kohe saab see pöörane september läbi. Selles mõttes, et ühes kuus võiks olla kaks päeva, kui me keegi kuhugi minema ei pea. Ühest jääb nagu väheks. 

Sel nädalal käis Lillebror esimest korda elus küla peal ööbimas. Keset koolinädalat! Laenasime ta välja Toreda Klassivenna perele. Ma pole julgenud küsida - Toreda Klassivenna Ema tundub olevat ka üle keskmise hõivatud inimene, isa tööalastel asjaoludel ammugi -, kas nad maja ikka paigale jätsid. Lillebror tunnistas, et õhtul voodisse ajama pidi neid kolm korda. Klassivend ise arvas, et oli lahe ja see magamaminek ei olnud väga hull. No ma loodan...

Veel sai Lillebror esimest korda elus Eesti meistriks. Khm. 

Samal päeval sõitis Jõugu Juht esimest korda elus bussiga ühest Eesti otsast teise. Ostis pileti ja puha. Varem pole tal selleks vajadust olnud, aga võistlustele ta meiega kaasa tulla ei tahtnud, sellegipoolest oli vaja õhtuks Teise Vanaisa juurde saada. Teisel Vanaisal tuleb nimelt tuleval nädalal sünnipäev, me käisime selle asjus seal õhtusöögil - sest pool teed oli juba läbitud, eks ole. 

Mees ja mina käisime teist korda elus Järvakandis ja Märjamaal. Märjamaa tundub väga armas elukeskkond ja nii pealinna ooperisse kui Kuurortlinna supelsaksaks sõidab sealt ainult tunnikese. Kujutage ette. Seal viibis Mees ka elus esimest korda pitsinäitusel. :) Järvakandiga on aga nii, et kuigi see meenutab mõnusasti filmi "Keskpäev" nelikümmend aastat hiljem, on seal üks väga tõsine ja ebameeldiv probleem. Kui me ükskord miljardärideks saame (ja nad seal selleks ajaks ise asju korda pole saanud), organiseerin ma isiklikult Järvakandi staadionile korraliku kempsu ehitamise. Noorte meistrivõistluste asjus käis sealt laupäeval läbi ligi kolmsada inimest, ma usun (võistlejaid endid oli üle 170, pluss treenerid, toitlustajad, lapsevanemad, väikevennad jne), aga nende jaoks oli kokku kaks (2) plastikkempsu, mis olid juba lõunaks tülgastavad. Üks lastest ütles, et õhtuks oli olukord veel palju võikam...

Kolmas oli see koht, mis juhtus minevaastase Eesti meistriga, kuna ta tegi kuskil väikese valearvestuse ja seetõttu läks mitu seeriat untsu. Ise arutas ta pärast, et tal ongi nüüd igast medalisordist kaks tükki... Ikka sobib. 

Veel juhtus neli pitsat Steffanist ja lugematu arv inimesi sealsamas kõrval, pärast mõtles Teine Vanaisa välja, et seal oli miski valgusfestival või midagi, lugegu me kohalikku lehte. 

Pole teada, mitmendat korda käisid Lillebror ja Legolas Lillebrori Sõbra sünnipäeval. See peeti Lillebrori Sõbra Isa töökohas, mis näeb täpselt selline välja, nagu peakski välja nägema üks ruum, kuhu saab tänavalt sisse astuda. Kui teil on võimalus minna Agape kohvikusse Jakobi mäe all, soovitan juba puhtalt sisekujunduse pärast. Muidu on seal kindlasti ka tore. 

Kuni lapsed pidus olid, käis meil külas Vanaema. Ka õige mitmendat korda, aga sel aastal esimest (sest autoga nad enam ei liigu ja bussipeatuseni Vanaema ei kõnni) korda oli kuidagi eriti loogiline võimalus. Tahtis vaadata kudupööningut, aga kui tal otsmisest trepist (kolm astet) ülestulek kümme minutit võttis, siis jäi uskuma, et see vast ei ole hea mõte. Küsis mitu korda, milline kass kõige noorem on (tutvustasime iga kord Millie't) ja kus on Sassu. Vanaema nimelt on viimase umbes kümne päeva jooksul sattunud aina sagedamini ajalisse segadusse. Ta küll teab, kes ta on ja enam-vähem, kus ta on, aga mitte enam kuigi täpselt, millal ta on. Olukorda iseloomustab vapper lubadus: "Ma kirjutan endale üles, et te käite teisipäeviti tööl ja koolis!" Koduõpe lõppes meil üle kolme aasta tagasi... On vaja lahendusi, aga keegi ei tea praegu, millised need peaksid olema. 

Vähemalt on olnud ilusa ilmaga nädal. 

Friday, September 25, 2020

Seebihiir

Mingi meile teadmata koha kaudu pääseb harjakappi hiir. Suveajal ei ole see nii sagedane sündmus, aga sügisel ja talvel juhtub õige tihti, et mõni kass istub äreva njauga harjakapi ukse ees ja ootab, millal ta kappi hiirejahile lastakse. Vahel on jaht ka edukas. Kuna aga kapi põrand on asju täis ja riiulid loomulikult ka, ei pruugi kass hiirt kätte saada... ja istub järgmisel päeval taas ärevalt kapi ees. 

Mõnikord pääseb hiir harjakapist välja, läheb sööb kassikrõbinaid - täidisega hiir, nurr, arvavad kassid - või hiivab kusagilt saiakontsu ära. 

Siiani olen ma harjakapis hoidnud ka pesuvahendite varusid. Viie inimesega majapidamises juhtub ühtelugu, et seep või šampoon saab otsa - ja ega siis iga sort kõigile ei kõlba -, kasulik on soodushindade ajal kohe mitu ühikut haatara. Kevadel aga tekkisid seepidele hambajäljed. Koroonalistel ja Laenulapselistel* asjaoludel on meil sel aastal läinud tavapärasest rohkem seepi, seetõttu oleme ka tavapärasest rohkem seepi varunud... Hiirele meeldis eriti üks maikellukeselõhnaline sort, mida Zeppelini teisel korrusel asuv Realiseerimiskeskus müüb viiekaupa pakis (valget värvi, roheline on kibeda lõhnaga, hiirele ka ei meeldi). Küünlad ei maitsenud. Muid pesuvahendeid ei tarbinud. Ühe uue nõudepesusvammi näris ka ära. 

Puhas hiir selline, närib seepi ja hammustab svammi peale... Isegi kui kapiuks lahti oli, ei käinud krõbinaid ega muud laokil toitu söömas, istus kapis, pugis seepi. 

Tegelikult ei ole hambajälgedega seep kuigi meeldiv nähtus. Seetõttu kammin nüüd - kui aega juhtub olema - vanamööblipoode, et leida lauake-kapike vannituppa sealse täielikult rikutud spooniga kits-lillelaua asemele - laua peale tuleks paar toataime, kapiosasse pesuvahendite varu. Hiirekindlalt. Ühel päeval leian ma õige kuju, värvitooni ja kõrgusega mööblitüki niikuinii. Siis võib hiir seebist suu puhtaks pühkida. 

Huvitav, mida hiire seebiarmastus seebi kohta ütleb? Ainult, et isuäratav lõhn, või et on ikkagi keskmisest ökom kraam ka? Ma pole seebihiirele käsitööseepi pakkunud, kallivõitu nagu. Või ütleb see midagi hoopis hiire kohta, nimelt on meil palju kordi kapis hiir olnud, aga mitte kunagi pole söödud seepi. Meil peaks siin ju olema terved ja loomulikku hiiretoitu saavad maahiired...

_________

*põhjalik kätepesija ja sel aastal palju meil elanud

Sunday, September 20, 2020

Üks mõte

Ühes (muuhulgas) täiskasvanute harimisega tegelevas, üsnagi pika ja tasakaaluka ajalooga paigas olevat sel sügisel tõsimeeli arutatud, millised õppejõud tänapäeval sobilikud on. Et enam ju ei passi, et tuleb paks valge heteromees ja ütleb, kuidas asjad on, võiks ikkagi olla karismaatiline loovisiksus...

Kui ma seda juttu kuulsin, siis mõtlesin oma õpinguaegadele tagasi. Ma ei mäleta, et mind oleks kunagi huvitanud õpetaja või õppejõu vööümbermõõt. Kuni inimene omal jalal liigub, siis on tema kehakaal tema ja tema perearsti vaheline asi. Veel vähem on mind kunagi huvitanud õpetaja või õppejõu eraelulised eelistused. Eks midagi ikka räägiti, kellel on x last ja kes on kellega abielus (ülikoolis oli kindlasti mingeid professoripaare, koolis täpselt ei mäleta), aga lõpuks polnud see kuigi oluline. Peaasi, et õppejõud teadis, millest ta räägib, rääkis huvitavalt ja esitas eksamil küsimusi, millele me mingilgi määral vastata oskasime. Ainuke asi, mis mingeid kahinaid tekitas, oli ühe või teise õppejõu riietus ja esinemiskombed (anonüümseks jäetava meesõppejõu madratsiriidest püksid või siis ühe mõistetamatust statistikast* rääkinud daami muutumatu hall kostüüm ja kinnipigistatud silmad loengut pidades), aga seegi oli nagu... ebaoluline. Ka nahavärv ega rahvus ei tekitanud küsimust. Eks sel ajal, kui mina koolis käisin, oligi Eestis inimeste peamine nahavärv mingi heleroosa varjund, aga teisi rahvuseid ikka esines. Ausõna, kuni inimene rääkis arusaadavas keeles (mitte nagu minu viienda klassi vene keele õpetaja, kes sõnagi eesti keelt ei osanud), oli juba hästi. Ja kas mees või naine, polnud samuti kuigi oluline. Peaasi, et teadis, mida rääkis. 

Veel mõtlesin, et suur osa kunst, kirjanduse, muusika ja teaduse tippsaavutusi on loodud valgete heteromeeste poolt. Kas see teeb need saavutused kuidagi kehvemaks? Et ajaloos pole naistel palju sõnaõigust olnud, ei ole kindlasti nende konkreetsete meeste süü ega teadlik mahitus, nad igaüks elasid oma ajastus.

Pealegi, kas valge heteromees ei saa olla karismaatiline (loov)isiksus? Lõpuks sõltub kõik ju inimese andidest, isiklikest valikutest ja elus tehtud otsustest. Näiteks... kui ma olin keskkooli viimases klassis, oli meie kool mingitel asjaoludel mitu kuud ilma direktorita. Kuskil kevadepoole saime lõpuks direktori. See valge mees, kes sotsiaalmeedia andmetel on täitsa traditsioonilises abielus, suutis jätta paari kuuga märgatavalt aredama ja positiivsema mulje kui eelnenud direktor õige mitme aastaga. Kuigi eelnenud direktor (ka meesterahvas, tema eraelu kohta täpsemad andmed puuduvad) andis meile mingil perioodil isegi tunde, aga uus lõpuklassiga minu mäletamist mööda eriti ei tegelenud. Lihtsalt olid sellised erinevad inimesed, kes jätsid oma tegevusega erineva jälje. 

Tundub üsna hale olukord, kus inimest ja tema suutlikkust tahetakse hakata defineerima tema eraeluliste eelistuste ja võimalik, et ka välimuse järgi... Noh, et kui tuleb mees ülikonnas või naine kleidis, siis on kohe sobimatu, sest ei tundu piisavalt loovisiksus... 

Hea uus ilm, võib-olla. Mulle see ilm ausalt öeldes väga ei meeldi. 

Tolles haridusasutuses, muide, otsustati siiski esialgu veel õppejõude valida erialase kompetentsuse alusel, nende magamistuppa piilumata. Sest aeg ei ole vist veel piisavalt küps...

__________

*Mees vaatas kunagi mu konspekte ja ütles, et sotsiaalteadlased olevat lükatud statistikasse pea ees, ilma igasuguste mõistmiseks võimalust andvate eeldusaineteta - umbes nii oli jah.

... ja läheb edasi

Sel nädalal oli ära meie õnnis perekondlik kodusolemise-päev. Keegi lastest tähistas seda hommikusöögi asjus virisemisega ja Mees migreeniga. Õnneks sai virin lapsevanemliku märkuse peale lõpetatud ja migreen taandus valuvaigisti abil vähemasti pärastlõunaks. Mina tuterdasin rahulolevalt ringi, sorteerisin kaltsumaterjalikerasid ja kaevasin maad, kuni oli aeg valmistada suurem ports küpsiseid õunaõuepäeva jaoks. Tegelikult võib samast sordist küpsiseid tehagi korraga kohe palju, täitsa mõnus oli. Mees (pärastlõunal) ja lapsed niitsid muru ja tegid midagi veel... muru jaoks on meil ilmselt ikkagi traktorit vaja. Asooh, jah, lapsed võtsid maha täiesti vales kohas kasvavad noored puud, viis või kuus tükki. 

Muudel päevadel olid suuremad poisid üksteise järel kurguvaluviirusega kodus. Pole põhjust koroonat kahtlustada, arvati ka perearsti telefonil, aga koolist olid nad ikkagi kodus. Kuna Legolasega samal ajal olid haiged ka Nimekaim ja Vanema Venna Koopia (veel üks klassivend, keda ma väga kaua tema vanema venna nimega kutsusin), oli Legolas kodus olles väga õnnelik, sest sai üle videosilla terve päeva koos sõpradega õppida, mänge mängida ja niisama lobiseda. Tervemaks saamise puhul ajasime ta siiski kooli, seal on kasutegur ehk siiski suurem.

Ühel päeval oli ka ootamatult suvi. See oli mõnevõrra segadusseajav, eriti kuna eelmisel päeval oli vihm ja vastik, aga järgmisel päeval torm ja külm ja kole. Tormipäeval pidas Mehe Kool aastapäeva. Pidu oli tore olnud, aga Mehel õhtupimeduses seitsmekraadise ilmaga kampsuniväel järel käia polnud üldse nii tore. 

Tormijärgsel päeval oli kudupööningul külm ja see kinnitas minu otsust kogu kudumine käsiloleva kanga valmissaamise järel pööningult tuppa kolida. Nii et järgmine võimalus senikudumata laiemaid kaltsuvaipu saada tuleb kunagi kevadel. 

Veel keetsime sel nädalal borši. Seitse purki. Ja veel marineerisin mitu pisikest purki paprikat. Oli ka tagumine aeg, varsti on paprikal jälle veebruarihinnad. Oma kasvuhoonest pole ma kunagi hoidistamiseks piisavas koguses paprikat saanud, aga Lillebror eelistab omakasvatatuid värskelt süüa - las sööb, kui lapsele meeldib, eks ole. 

Mingil hetkel sel nädalal avastasin ennast köögist koos kahe pojaga, kes mõlemad on minust pikemad. Kuhu jäid pisikesed poisid, kes mitmekaupa sülle mahtusid?

Pühapäevane õunaõuepäev (lühidalt ÕÕP) oli ilma poolest õnnistatud. Midagi ei sadanud, suure osa ajast paistis ka päike. Lillebrori Sõbra Õde valis endale vaiba. Legolas pakkis mehiseid burgereid, Lillebror ja Jõugu Juht tegelesid kordamööda pannkookidega. Mees toimetas tehnikaga, aga oli ka vaibavalves, kuni mina maailma parimat seljankat (ametliku nimega Professori Seljanka) sõin. Rahvast oli seekord vähem kui tavaliselt, küllap koroonapelgus, kodukohvikute puudumine ja ilusa ilmaga nädalavahetus kõik mõjutasid. Sellegipoolest olid inimesed üldiselt kenad, sündmus rahumeelne (kui just lastebande parajasti kott-toolide otsas ei möllanud) ja ehk julgustab see mõnd võõramat ka kirikusse sisse astuma. Üks vaibahuviline mees ütles küll otse, et tema pole meie kirikus sees käinud ja huvi ka üldse ei ole... nojah, küll see huvi ükskord tuleb. Loodetavasti on tal veel pikk ja hea elu ees, jõuab igasuguseid asju teha, kirikusse ka. Ühel hetkel sain ühe kaudse meenutuse läbi kurvaks, aga selle vastu sai rohtu eestpalvetelgist. Paar tundi hiljem Vanaemaga rääkides sain uuesti kurvaks, sest Elizabeth on sel nädalal juba mitmendat korda täitsa kadunud... aga eks seegi ole üks palveteema. Nutmine ei aita ja ega ma enam ei jaksa ka. 

Vähemalt ilmateade lubab mõneks päevaks veel sooja ja päikest. Ilusa ilmaga on kuidagi kergem kurb olla. Ja üks armas kolleeg jagas just FB-s vanaemade tarkust - tuleb võtta üks päev korraga, teha üks samm korraga... kuni raske aeg on möödas. Näiteks kududa üks pühapäevasokk korraga. Seda ma nüüd teengi. 

Saturday, September 19, 2020

Mida ma kahetsen...

Me oleme asju edasi lükanud. Kui lapsed suuremad on, siis... Kui meil rohkem aega on, siis... Kui. Kui. 

Eriti oleme edasi lükanud igasugusemat sorti reisimist. Et sel aastal veel ei lähe (sisesta sobiv koht siia), raha on vähe ja ehitada vaja ja eiteamis põhjused veel. Ärge nüüd tulge rääkima, et aaaga te ju käite igal aastal... See üks-kaks korda on tegelikult vähe ja väga piiratud. Mõnel aastal ei ole kuhugi saanud. Ausalt, ma ei taha enam kunagi kogeda seda täielikku kurnatust ja lootusetust, mis mind valdas 2017. aasta suvel, kui katusevahetus muudkui venis, kuhugi sõita ei saanud (sest äkki tulevad töömehed!), raha ka ei olnud, sest äkki tuleb katuseüllatus... jah, lõpuks anti kaks puhkusepäeva Kuurortlinnas ja üks suure tiiruga kojusõitmise-päev, mis oli ka ju puhkus... aga küsimus ei ole puhkuse nautimises või mittenautimises, küsimus on sellele eelnenud täielikus katkiminekus. Kodus ei ole võimalik puhata*, seda olen ma alati öelnud. Kodus tehakse vajalikke asju. Kogu aeg. Iseasi, kui on külalised, aga seda ei juhtu puhkamiseks piisavalt sageli. 

Nüüd on meil raha. Ja lapsed küllalt suured, et saavad igal pool hästi hakkama. Ja mugav, tehniliselt korras, ökonoomne, sealjuures ruumikas auto. Ja Vanaema-Vanaisa harjutatud oma elu uue reaalsusega - et iga päev ei saa poest seda, mis pähe tuleb, natuke peab ette mõtlema ka. Ja mõlemal mõistlikud ülemused, kes ei nõua töötajaid terveks koolivaheajaks kaheksast neljani koolimajja (Mehel on olnud ka äärmuslikult mittemõistlikke ülemusi) ja kelle käest on tegelikult võimalik koolivaheajaks lausa palgata puhkust saada (ka seda ei ole mõni Mehe ülemustest lubanud). 

Ja nüüd on koroona. Praeguse seisuga on eestlaste jaoks probleemivabad sihtkohad (vist) Soome ja Leedu. Lätist tuleb otsesuunas läbi kihutada - huvitav, kas selle lubatud 12 tunni jooksul IKEAs poodlemas saab käia? Mitte, et meil selleks vajadust oleks, aga niisama huvitab. Lennukiga kuhugi minna on niiehknii ebamugav, aga sellegagi oleks probleeme. Sügisese koolivaheaja loogiline sihtkoht Küpros (ma ei suuda ette kujutada, mida teha oktoobris kuskil põhjamaal, külm ja pime on ju!) ei pidavat ilma kehtiva koroonatestita maale lubama. Pealegi on tänase seisuga Eesti üpriski koroonaohtlik maa. Noh, sakslased muidugi lubaksid riiki ka siis, kui Eesti koroonakoefitsient (ma ilmselt kasutan seda sõna valesti, aga saate aru küll) oleks 45. Ainult et Eesti ise jätkab peaaegu kõigi paikade kahtlustamist sõltumata sellest, kas sealne koroonanumber on siinsest väiksem või suurem. See on kuidagi nagu tobe. Silmakirjalik, võiks öelda. 

Urr.

Ma nüüd lõpetan vähemalt aiatööde edasilükkamise ja lähen naudin tüümiani istutamist. Siin ja praegu, sest täna vähemalt seda teha saab. Ja kui meid jälle lubatakse, siis me enam ei lükka edasi ei Vahemerd ega Iirimaad ega autoga Inglismaale minekut ega midagi**. Sest nüüd me oleme kogenud, et meid võidakse sulgeda hapukoorepurki ilma igasuguse mõistuspärase põhjuseta.

_________
*kui kodu oleks korter, siis oleks võib-olla teistmoodi. Meie kodu on Maja ja poolteist hektarit aeda.

**ärge muretsege, me igakuiselt reisima ei hakka, nii rikkaks me ei saa arvatavasti mitte kunagi. Ja see peaks küll päris imelik olukord olema, kui me kuskile ööklubisse koroona järgi läheks.

Thursday, September 17, 2020

Reede hommikul

Pime ilm on. Teate küll, kui hävitavalt see minu motivatsioonile mõjub. Kohusetundlik D-vitamiini krõbistamine ei tundu pimeduse vastu suurt midagi aitavat. Ometi on täna vaja - sest ma olen ümarlaualiste vangerduste tõttu ebaharilikul moel reedel kodus - igasuguseid asju teha.

Üks vaip vajab kudumist. Õnnnetuseks ei ole üldse minu värvid! No aga... edasi lõkata poleks enam ilus ega mõistlik. See on minu tänane elus konn. 

Borš tuleb ikkagi keeta. 

Veel on vaja teha küpsise-eksperiment. Ma ikka veel ei tea, kas ma ülehomseks küpsiseid teha jaksan ja kuidas ma nad pakendan. Viimast saab muidugi teha kirikus enne teenistust, Mees peab niiehknii kaks tundi varem kohale minema või nii. Eks seda jaksamist näeb, kui ma otsast tegema hakkan.

Veel oleks vaja teha aiatöid, aga ilm. 

Pesu on vaja riputada. Sellest ma vähemalt tean, kuidas see täpselt käib. 

Must Mimi ei ole jälle paar päeva kodus olnud. :(

Legolas käib natuke veel krõbisedes ja nuusates (mõned korrad päevas, kahaneval hulgal) juba koolis, aga nüüd on Jõugu Juht kurguvalu ja nohuga siruli. Küllap see on sama viirus, mis kõigepealt minust ja Lillebrorist üle käis. Urr. 

Lugesin seda kokkuvõtet ja siis vaatasin filmi treilerit. Nutsin natuke, sest film kirjeldab vägagi selgelt seda jubedust, mis väikeste tüdrukutega tänapäeval toimub. Muidugi ei ole islamiusuline perekond meie kontekstis tavapärane nähtus, aga ka täiesti tavalised, (ilma igasuguse usuta) head pered püüavad ju oma väikestel tüdrukutel lasta olla väikesed tüdrukud... aga sotsiaalmeedia sireenilaul on nii võimas, et... 

Eile kütsin ahju ja kahetsesin õhtul Mehel Linnas järel käies (Monsieur Picasso on hetkel remondis), et talvemantlit selga ei pannud. Jube ilm!

Samas tuleb olla tänulik, et seekordne torm meid vist säästis. Isegi valgus ei vilkunud. Ja vähemalt üks meeldivalt väike arve oli lõpuks meeles ära maksta. Ja loodusmajast tuli ükspäev teade, et ma olen nende listist maha võetud - halleluuja. Ma saan aru, et huvikool ja nii, aga meil käis seal ainult Lillebror ja mitte ükski perepäev ega kalastuslaager ei pakkunud meile põrmugi huvi, kõik need teated mõjusid üsna koormavalt. 

Mittetänulik olen koroona-olukorra tõttu. Kooli listi tuli nüüd esimene olukord, kus laps (hea, kohusetundlik õpilane) peab loomuliku reisilkäimise (perekondlik sündmus välismaal, elementaarne, et sinna minnakse) ootamatult karantiinis istuma, sest "riik läks punaseks". No ausõna, kas raske oleks koroonakoefitsienti suurendada, eriti arvesse võttes, et meil on praegu seesama number palju suurem kui nii mõneski "punases" riigis? Eriti arvesse võttes, et meil siin üsna lähedal on asutus, kus töötab inimesi enam-vähem igalt poolt, kaasa arvatud viimase kolde lähikontaktsed, kes keelduvad testimisele minemast ja käivad ikka rõõmsalt edasi tööl? (terviseametit ja asutuse juhtkonda on teavitatud, info on mõne päeva vanune, võimalik, et nad on juba koju kupatatud).

Kell on pool kümme ja õues on ikka pime. 

Wednesday, September 16, 2020

Kiire lahendus

 Mõtlesin siin just, mida hakata peale ajaga, mis on jäänud praeguse hetke ja perekonnale vastumineku vahele. Küpsiseid teha ei jõua, see on selge. Aias kaevates hakkaksin higistama ja siis oleks vastik. tarvis on ka poest läbi käia. Kaevata ja pärast dusi all käia mõlemat ei jõuaks. 

Ohkasin, et tahaks teha midagi praktilist... millest kellelgi kasu on...

Saabus must Mimi. Ära tee midagi muud, silita kassi!

On praktiline. On Mimile kasu. No ja kassi alt püsti tõusta oleks ju tegelikult inetu. 

Mimi nurrub.

Haldusreformi ootamatud kajad

Meie siit metsast allusime varem kohaliku omavalitsuse mõttes täiesti loogilisele kohale. Siit sai soovi korral isegi bussiga vallakeskusesse ja tagasi, anti välja kohalikku lehte tõepoolest kohaliku infoga, ilus. Mitte, et meil oleks omavalitsusega suurt tegemist olnud, aga kord-paar aastas ikka. Kenad inimesed olid ja omavalitsuse alla kuulus loogilise suurusega maatükk.

Siis tuli haldusreform ja omavalitsus kolis äketse eiteakuhu. Sinna ei käi bussi. Seal aetakse hoopis teise piirkondade asja. See jääb kogu muu maailma suhtes (meie jaoks) täiesti vales suunas. Vallaleht muutus ka hm, muupaigakeskseks, meie kandist kirjutatakse vähe. Me küll käisime allkirja andmas, et kui juba peab kuhugi liituma, siis paluks Linna poole, meiekandi rahval on elu omadega ikka sealpool... Ei midagi. Endisesse vallakeskusse jäeti vähemalt teeninduspunkt, nii et asju saab ajada eiteakuidas eiteakuhu sõitmata. Hea see lahendus ei ole.

Täna on minu kodupäev. Ja kudupäev. Ja aiatööpäev, mõnes mõttes. Kindlasti pidi olema boršikeetmise (ajastatult Mehe saabumisele, nii et tema saab kaaned kinni keerata) ja küpsisekatsetamise (Õunaõuepäevaks õnnistusküpsised*, noh) päev. Kuna Mees sai Monsieur Picassole lõpuks kauaoodatud töökoja-aja, pidi ülejäänud perekond töölt ja koolist koju tulema õhtuse bussiga. PLN paigas. 

Ja siis... tekkis vallas koroonahüsteeria. KAKS inimest on saanud diagnoosi! Paneme terve valla kinni! Et meiekandi inimestel koroonastunud poole peale (vist) kuigivõrd asja ei ole, pole ju enam oluline, üks vald kõik. Nojah, sealkandis olla keegi ka kohvikutepäeval köhimas käinud, järveääre pärast muretsemisel on täitsa iva. Ainult et... ma nüüd ei tea, kuidas mu perekond Linnast bussiga koju peaks sõitma? Kas maskeeritult? Leht ju kirjutas, et vallas bussiga sõits peavad kõik maskeraadi pidama. 

Ja nii ma teengi ümber oma päevaplaani ja sõidan Frau Corsaga Linna perekonnale järele. Igaks juhuks. Kes teab, äkki keegi muidu köhib bussi peal. 

Aga kui poleks haldusreformi tehtud või oleks meie allkirjadest keegi hoolinud, oleks olukord hoopis eeee... kompaktsem. Teisel pool suuri metsi, Suure Järve ääres aetaks oma asja ja meie siin hajaasustuses ajaksime oma asja. Ja oma koroonat, kui see peaks tulema. 

_____
*te ju hiina õnneküpsiseid teate. Aga kiriku pargikohvikus võiks ju pakkuda õnnistusküpsiseid. Küll lihtsamad, sest ma neid hiina moodi kokku keerata ei oska, aga õnnistussõnad ikka paki peal. 

Sunday, September 13, 2020

Mõni nädal on väsitavam kui teine

 Septembri loodetava vaba päevani on jäänud vähem kui nädal! See on hea tunne.

Ootuspäraselt oleme me sel nädalal käinud koolis ja tööl. On saadud hindeid, vähemalt üks neist mitte-ootuspärane... aga alati on võimalus, et see jääb ainsaks omataoliseks. On saadud märjaks, sest vihm tuleb alati just siis, kui me arvame, et ta ei peaks tulema. 

On lükatud otseks ja Mehe idee põhjal stabiilseks muudetud üks viltune kuur (mitte meie oma). Eks seda näeb, kas Mehe idee ka pikemalt vastu peab. Kuna me ei ole kunagi varem kuure õgvendanud, oli see vaieldamatult huvitav kogemus. 

On selgunud, et Lillebror on meie pere kõige edukam kaotaja. 

On saabunud kurguvalu koos kinnise ninaga, selle asjus olen kirjutanud õppeaasta esimese puudumistõendi. Mõnikord ma ikka usun ka, et mu laps võiks päriselt haige olla. 

Oli mini-Maarjalaat. Vihma ei sadanud, juba see oli õnnistus. Tänu suurele hulgale turvameestele (ma arvan) ei kohanud me päeva jooksul ainsatki joodikut! Isegi tavaline laadaloll oli puudu. Kohtusime suure hulga toredate inimestega. Hämmastavalt suurel hulgal neist oli ka väga hea kaltsuvaibamaitse. :) Lehes oli ka pilt. Mees tabas fotograafi teolt ja palus panna pildi ilma inimesteta... fotograaf tegi kuulekalt pildi väljapanekust ja see läkski lehte. Sobis.

Ma ei ole jõudnud metsa. Ma ei ole jõudnud valmistada borši. Ma ei ole jõudnud peaaegu mitte midagi. Ainult kogu aeg on kole palju tegemist... või soss. 

Vähemalt niitis Mees suurema osa murust ära. Ja Jõugu Juht juhtis esimest korda elus autot kõverjoont mööda - väravast sisse ja parempööre Maja läänetiiva ette, mitte poolt meetritki avalikul teel. Siiani on ta sõitnud ainult sirglõike. Ei sõitnud heki sisse, aga muidugi tuleb seda tunnetuse-asja veel harjutada... kui vanus rohkem lubama hakkab. Enamik maapoisse, olen kuulnud, juhivad juba kümneselt traktorit ja mida iganes... me oleme natuke pelglikumad. 

Loodetava täiesti vaba päevani on jäänud vähem kui nädal. 

Friday, September 11, 2020

Oeh

Kui inimesel on kaks vanemat venda ja ema, kes kõik vendade väikeseks jäänud asjad alles hoiab (ehk läheb tarvis), võiks ju ometi arvata, et millestki väljakasvamisel või... me sellest veel ei räägi... läheb nimetatud ema lihtsalt voodialuse kasti juurde ja ütleb, palun, pojake, siin on sulle asendusese?

Või veel! Põhjalik jalatsikoti- ja voodialuseinspektsioon andis tulemuseks, et meil on täpselt null paari sobiva vormiga tagavaraspordijalatseid number 37 (ebasobiva vormiga on ühed küll, aga need ei kõlba muru peal tegutsemiseks, olevat õpetaja öelnud) ja samuti null paari enam-vähem viisakaid, koolikehaliseks kõlbavaid dressipükse, mis asjassepuutuval lapsel kohe seljast ära ei kukuks. Õnneks ei maksa mingid H&M või Maxima dressipüksid suurt midagi. Õnneks on ühed tennisesarnased botased olemas, mida Lillebror on valmis hädaolukorras jalga panema - niiehknii on üsna varsti õuehooaeg läbi ja tuleb vaadata, millised botased meie võimla udupeenele põrandale kõlbavad. Ja siis me vaatame seda juba poes, sest kuu ajaga võib lapse jalg ka kasvada*.

Õnneks soovitas Saare Maxima sõbralik turvaproua esmaspäeval uuesti vaatama tulla, äkki on akna alla tõstetud ja sealt kummalisel kombel kaotsi läinud must trennikott sinna paari päeva jooksul tagasi ilmunud. Ka seda pidavat juhtuma

Ja õnneks ei olnud nimetatud, müstilistel asjaoludel poodi unustatud kotis mitte midagi väärtuslikku... Ma oletan. Telefon oli taskus, rahakott õpilaspiletiga ka, sest pärast poeskäiku sõitis kõnealune lapsühik bussiga ja piiksutas piletit. ID-kaart elab minu rahakotis. Niiske käterätik ei ole eriline kaotus, ainult klubisärgist on kahju. Aga nende võistlustel tohib valge särgiga ka. Iseküsimus, mis ilm on kuu lõpus toimuvatel välivõistlustel ja mis vormis sinna tuleb minna. 

Lisaks trennikotile kaotas kõnealune laps samal päeval ka ühe (1) soki. Aga Legolase sünnipäevast saadik elab meil üks tundmatu päritoluga sokk, nii et sokirindel tundub siiski valitsevat tasakaal...

_______
*ausõna, palun ärge revideerige meile mingeid varusid, ma saan ise lapsega poodi mindud ja enam-vähem kõike muud on meil pigem palju.

Wednesday, September 9, 2020

Mitu virinat

 Mul on täna tegelikult kodusolemise päev. Aga. Tööl on pärastlõunal üldkoosolek, kuhu oleks mõistlik minna. Äkki saab mingit uut ja olulist infot ja üldse. Auto mineku tarbeks on olemas ja mingeid hädasid ei ole... aga mulle ei meeldi päeva jupitamine! Kogu aeg ela, silm kella peal, ega ei ole aeg juba liikuma hakata. Urr.

***

Mõnedest maasikapojakestest sain lahti. Vastu lubati pirne. Ega ma millegi saamiseks neid taimekesi ei jaga, ikka selleks, et mitte elujõulist taime ära visata! Pirn, vaadake, on minu teadmist mööda kollase või punase küljega, varstist söömissobivust tõotavalt lõhnav ja vajutamisel õige kergelt pehmena tunduv puuvili. Aedniku komm, ütleb Laenulapse Isa. Minul on nüüd kotitäis rohelisi lahingurelvi, millega võib vastasel silma siniseks või nina verele visata. Kui nad paari päevaga pirnideks ei muutu, siis... nojah, mul on kompostihunnikus ruumi küll. Ainult et samasugust jampsi kasvab meil endal suure pirni otsas ka. Söödav pirn, väike "Pepi" pole veel oma vilju valmis küpsetanud. 

***

Laupäeval laadal müüsin ära kaks Vanaema kootud võltsvillast salli. Neid oli kunagi kolm suurt kotitäit, aastas ostetakse keskmiselt üks sall. Nii et need sallid on seisnud rohkem kui kümme aastat. Ei ole ilmselgelt meie kaup. Ega ma seda sallikotti kesksuve palava ilma laatadele kaasa ei vea ka. 

Eile tervitas Vanaema mind sõnadega: "Mu peas on tulekahju." Sohoh? "Jah, ma olen kakskümmend korda proovinud hakata uusi salle kuduma, neid ju ostetakse nii hästi... Aga kuidagi ei tule välja, vardad libisevad välja ja..." Ühtpidi on kurb, sest 82-aastaselt ei peaks inimene veel kudumisoskust kaotama. Teistpidi on Vanaema vaiksest murenemisest vähemalt niipalju kasu, et ehk ta nüüd enam ei koo juurde uusi salle, millest kuidagimoodi lahti ei saa. Viimati kudus ta paar aastat tagasi, jämedast lõngast peenikeste varrastega, hullupööra vigu ja ärakaotatud silmuseid tuli sisse. Sall sai nii kange, et seisaks serva peal püsti, no ja teostus võtab ohkama. Lõpuks on ikkagi kahju. Et ta endale nii vähe tegevust suudab leida ja et ta aru ei saa, kuidas need sallid ebapopulaarsed on... ja et ta ei oska enam kududa. Kudumine on elu. 

***

Virisemise käigus ei ole tekkinud loodetud motivatsiooni. Aga enne kodust väljaminekut on vaja teha söök pärasteks ja viimistleda üks vaip ja korjata nöörilt pesu. Sest viimasel ajal on hommikupoolikuti väga tihti täiesti aktsepteeritav ilm, aga kella kolme paiku tuleb uputus. Ja see ei aita pesu kuivamisele kaasa. Selle asemel tahaksin ma hoopis ajakirja lugeda ja sokki kududa. 

Ikkagi... lihapallid. Mis siis, et ei viitsi. 

Monday, September 7, 2020

Juhtus

Haarasin enne mõned kommid (Skittles, uus sort, proovimiseks ostetud) ja pistsin põske. Näks-näks. Siis... läks suurem osa suutäiest mulle kurku. Niimoodi kurku, et kohe oli... Mitte ainult magusa kurkumineku kipitus, mis on iseenesest juba vastik, vaid konkreetselt lämbumistunne tekkis. Hirrrmus!

Kakerdasin siit arvuti tagant kööki veekraani poole, ise muudkui kõõksudes - hingata ei saa, õhk ei liigu kuhugi. Üksi kodus. Teekonna jooksul (ikkagi oma 10 meetrit) üritasin küll köhida, aga ei midagi. Lõpuks tuli ainuvõimalik pääsetee pähe. "Jumal, aita!" 

Nojah. Mis asja ma nüüd siia veekraani ligi jalutasingi? Viisakusest võiks ju lonksu vett rüübata, aga tarvis seda nüüd küll ei lähe, mõtlesin oma järsku selgeksläinud peaga. Hingamistakistus oli kadunud, nagu poleks teda olnudki. Kurgus ei kipitanud. 

Palun väga. Ajage platseebo-mõtlemise kaela või arvake, mida tahate, aga mina kogesin taas väga isiklikult, et keerulisel hetkel on kasulik appi hüüda. 

Sunday, September 6, 2020

Nohuga jään koju?

Kogemustega tattninana ei saa ma sellest nohuasjast ikka kuidagi üle. Eriti, kuna ühe lapse üks klassikaaslane juba väidetava nohu tõttu mitu päeva koolist puudus, aga pärast tundide lõppu rõõmsalt koolimaja ümber ringi kooserdas. Siis jagas üks tuttav sotsiaalmeedias nuuskava inimese pildiga üleskutset nohuga koju jääda ja ma tundsin vajadust asja uurida.

Sain valgustatud. Vikipeedia ütleb, et tavaline nohu on see, mida mina olen eluaeg "gripilaadseks" nimetanud. Et nohu põhilisemaid sümptomeid on köha, kujutage ette. Ja palavik. Tõsi küll, seda väikelastel. Mina olen alati arvanud, et köha on omaette köha ja nohu piirdub alati ainult ninas toimuvaga. Nüüd tuleb välja, et nohu on see seisund, mille puhul ongi üleni paha olla, aga päris siruli maas haige nagu veel ei ole. Noh, sellise asjaga peaks tänapäeval vist tõesti koju jääma. Nadi enesetundega ei tahagi ju eriti kuhugi minna. 

Nüüd peaks keegi selle asja meie panikööridele ära selgitama. Et mõningane ninanuuskamine on meie kliimas tavaline, võib-olla isegi paratamatu asi, mõnel inimesel ongi vajadus vahel nuusata ja see ei ole tegelikult veel nohu ise! Sest kardetavasti jäävad nii-öelda nohu tõttu koju need lapsed, kellel õppimine just kõige libedamalt ei lähe ja kes tavaliselt kodus iseseisvalt suurt midagi ei õpi. Meil tuleb mingil ajahetkel lastevanemate üldkoosolek, keegi asjalik ja kompentene inimene võiks seal ju rääkida, mis vahe on ärritunud limaskestadel (või harjumuslikul nuuskamisel, allergilisel reaktsioonil jne) ja tegelikul nohul... Ainult et meil koolis sellist inimest vist võtta ei ole. Võiks ju olla mingi üleriigiline õpetus, mis asi on nohu ja mis asi tegelikult ei ole, näiteks mõneminutilise video vormis, see võiks inimestele kõige paremini arusaadav olla. 

Alice kirjutas, et Inglismaal ei peeta tatist nina ja kerget kurguvalu üldse koroonasümptomiks... Mulle on inglased alati meeldinud, tundub tark rahvas. 

***

Kes nüüd meenutab, et üks koroonapuhang sai alguse perearsti väitest, et inimesel on angiin - ausõna, päris angiini esimestel päevadel on inimesel nii kehv enesetunne, et ei taha üldse kuhugi minna. Kurguvalu võib olla selline, et ei saa öösiti magada ja ükskõik mille neelamist tuleb pikalt ja põhjalikult hoogu võtta. Ka rääkimine võib olla täiesti võimatu. Olen mitu korda proovinud, hirmus on. Ärge teie omal nahal katsetage. Ei tea, kas viga oli perearstis või mingis suhtlemistõkkes, aga tundub kuidagi ebatõenäoline, et keegi tõelise angiiniga ikkagi klubitama tormaks. Kinno, jah, sinna võib minna küll, seal saab olla paigal ja vait, sööma ka ei pea. 

Minu ja näiteks Jõugu Juhi tavapärane kurguvalu on kõike muud kui angiin. Palavikku ei ole, nohu-köha kah mitte. Lihtsalt kurk valutab, sest eelmisel päeval sain kuidagimoodi külma (selleks ei pea palju pingutama, üldse mitte palju). Üldiselt läheb ühe või kahe kuuma joogiga üle ja kohe tagasi ei tule. Mis iganes viirus see siis on, mis mul kurgus pesitseb ja ennast organismi nõrgemal hetkel ilmutab, umbes sajal päeval aastast ta tuleb... ja ma tõepoolest ei tahaks hakata iga kord perearstiga üle täpsustama. 

Hakka tatisuse vältimiseks või kuhugi soojale maale kolima... 

Asju juhtub. Või kuidas võtta.

 Pühapäeva ööseks vastu esmaspäeva jäi meile viis (5) poisslast lisaks omadele. Kaheksa poissi on ikka parem kui kolm, eks ole. Ärkasin kella kolme ajal, nägin kempsu minnes tulekuma. Legolas ja Laenulaps istusid grill eee kasti ääres, tuli oli üsna suur, kuulasid muusikat ja mõmisesid omavahel. Küsisin, kas neil on aru peas. Vastuseks sain ootuspäraselt: "Ei!" Hommikuks olid igatahes veel õues olevad nõud tuppa toodud, samuti ära koristatud kõlar ja juhe. Ka tuli oli ära kustutatud.

Kool algas viisipäraselt. Kuna harjunud vahetundide asemel on mingi ebamäärane klassist klassi liikumise aeg, on koolimaja nüüd terve päeva hämmastavalt vaikne. Lapsed paistavad rõõmu tundvat sellest, et toimub päris kool ja saab inimestega päriselt suhelda. Olen saanud üles näidata emaarmastust nii lausvihmas vihikuid ostma joostes kui kuhjade viisi õpikuid paberdades. Poisid on küll üsna osavad puitmaterjaliga, aga voltimine ei ole neist kellegi tugev külg. On saadud ka esimesi hindeid - küll ainult Lillebror, aga kolme peale jagades tuleb keskmine hinne ikkagi "5". Meil on need teise kooliastme õpetajad septembri alguses alati hästi lahked ja kui võimalik, hindavad positiivselt, et lapse esimene hinne õppeaastal oleks hea.

14-aastase lapse saime ka. Sünnipäevakingitustest vaimustasid teda võrdselt kõrvaklapid ja deodorant (seda kasutatakse nüüd lastetuppa kõrvulukustava lõhnapilve tekitamiseks, loodetavasti saab ruttu otsa ja edaspidi kasutab vajadusel midagi pealemääritavat). Raamatu kohta pole ta veel midagi öelnud. 

Kudusin maha eelmise kanga, käärisin uue. Ajasime selle koos Mehega ka üles, niide ja sukka panen vast esmaspäeval. Lõpetasin Ingrid Rüütli kirjaga salli ja õmblesin kokku uue piibelehesalli. See vajab veel viimset viimistlemist. Alustasin uut koduskudumise-salli, sest lõpuks ometi on mul must meriino olemas. Mustriks võtsin Aasa Jõelaiu "Paaris südamed". Esialgu nõuab see muidugi harjumist.

Laupäeval oli selline päev, kus Mees sõitis hommikul täislaotud auto ja Legolasega ühes suunas, mina täislaotud auto ja Lillebroriga teises suunas. Jõugu Juht jäi koju kasse hoidma ja puid laduma. Sest kui laat toimub, siis tuleb sellel sarvist haarata. Ainult et millegipärast ei olnud seda taibanud kõik meie arvukad vaibakunded. Või vahtisid kõik kodus rallit, arvas minu naabrinna põllumajandusmuuseumis. Platsimaksu ja kohalesõitmise kulud saime siiski tagasi, rohkem... eriti mitte. Siiski pole kurtmiseks põhjust, ilm oli kuiv (ja te ausalt ei kujuta ette, kui jube see on, kui sada meetrit kaltsuvaipa märjaks saab) ja inimesed enamasti kenad. Erandiks oli üks puukujumees minu vastas, kes pärast oma kujude väljapanemist kohendas suurt musta kõlarit ja keeras muusika VALJUKS. Nii valjuks, et esimese röögatuse peale võpatasime Lillebroriga mõlemad. Paraku oli muusika kvaliteet ka allapoole igasugust arvestust. Lillebror oigas nii valitud meloodiate (halb) kui sõnade pärast (labased). Mina vahtisin ringi, kas keegi muu ehmunutest ometi midagi ette võtab... aga ei võtnud. Läksin siis ise ja palusin muusika vait panna. "MIS?" karjus puukujumüüja lärmist üle. Noh, ma siis karjusin ka. Tema vastas midagi ilmselgelt vastikut, õnneks ma ei saanud aru, mida... aga selge oli, et minuga (khm!) tegelikult niimoodi ei räägita. Eriti ei tee seda vuntsidega* mehed. Eriti ei tee seda vuntsidega mehed, kelle looming on mulle juba ammu pinnuks silmas, sest mõne aasta eest müütas ta kujusid, mis sobinuks ainult väga kõrge müüriga bordelli õuele - seekord õnneks mitte, olid peamiselt vene multika tüüpi loomad. Puhisesin ja kaebasin korraldajatele. Mõne aja pärast saabus asjalik naine, kes olevat puukujumüüjale selgitanud, et teiste inimestega peab ka arvestama ja üldse (Lillebror kiibitses märkamatuks jääda püüdes poolviisakas kauguses). Saabus õnnis vaikus, sellest hetkest edasi sai kõik ainult paremaks minna. Mõtlesin siin, kas oleks sobilik puukujumüüjale mõnel tulevasel laadal lehviga karbi sees kõrvaklapid kinkida, kuulaku oma müra teisi segamata**...

Igatahes tõi laat endaga kaasa eriskummalise vaibatellimuse - üks daam soovib musta vaipa, kujutage ette, üleni musta! 

Veel juhtus laadal üks kohtumine. Kui kellegagi kakskümmend aastat ei suhtle, ei pea see arvatavasti kõigil juhtudel tähendama sõpruse elementidega suhte lõppu. Küll aga muutub olukord veidi keerukaks, kui kakskümmend aastat hiljem juhtuva kohtumise käigus tutvustab sõberpool oma naisena kedagi, kes ei ole teps mitte see, kellega ta kakskümmend aastat tagasi lapse sai. Olin natuke jahmunud, aga üritasin jääda viisakaks. Kui me oleksime päriselt sõbrad olnud ja kontakti tahtnud hoida, küllap ma siis oleksin teadnud, mis juhtus (lesk ta ei ole, esimese lapse ema on täitsa elus)... nüüd ma seda loomulikult küsima ei hakka. Pole oluline, inimeste elud lähevad nii, nagu lähevad.

Pärast laata ja pannkooke käisin veel metsas. Laupäeva õhtul pole ikka mõtet seenel käia, aga keda huvitab, pohlad paistsid küpsed. Või arvatavasti te teate seda juba ise ka. 

Täna jõudsin pärast kirikust kojujõudmist napilt pesu tuppa viia ja peenrast esimesed oad kaksata, kui hakkas SADAMA. Noh, oad olid juba niigi üle kasvanud ja saju kestus polnud teada, jätkasin korjamist. Sain muidugi märjaks, aga Mees tegi lahkesti pliidi alla tule ja toas on nüüd päris mõnusalt soe. Sadu lakkas loomulikult siis, kui ma korvitäie ubadega tuppa jõudsin... Aiapidamisega on muidu nii, et õunad tunduvad olevat kõik ussitanud, aga porgandipeenrad näevad välja nagu multifilmijänesel, suured oranžid porgandiotsad kiikavad peenrast välja. Peete saab ilmselt ka. Hea seegi. Ja juhul, kui keegi peaks soovima, siis teisipäeval on mul Linnas ära anda kotike maasikapoegadega. Sordid on segi, natuke on "Asiat", natuke "Polkat" ja natuke "Honeye"'t. 

Plaanilise päris vaba laupäevani on jäänud vähem kui kaks nädalat...

____________

*mul on vuntside suhtes lapsepõlvetrauma - mitte midagi kriminaalset, aga oli üks äärmuslikult vastik vuntsikas mees, kellega kohtumise peale nii mina, mu ema kui vanaema kõik rahustit pidime võtma. Vuntse ei ole minu silmis suutnud rehabiliteerida ei Teine Vanaisa ega kevadel lahkunud sõber Walter, kuigi mõlema poolt olen kogenud ainult väärikat viisakust, lahkust ja elutarkust. 

**saate aru, see kõlar oli otse minu väljapaneku peale suunatud. Võimalike vaibakundedega oleks saanud suhelda ainult viipekeeles või kirja teel, pealegi oli muusikavalik peletav.

Thursday, September 3, 2020

Lauri Räpp "Minu Tartu"

Pealkirja tõttu olid ootused suured. Eks igal tartlasel on oma Linn, aga küllap on igaühe oma see kõige õigem. Autori tõttu olin skeptiline, sest Lauri Räpi meenutusi korteripidudest olen küll korra lugenud, teatud äratundmises turtsatanud, aga rohkemaks, tänan väga, ei ole isu. Noh, nagu suši - maitsesin, tuvastasin, et sünnib suure näljaga süüa küll, aga teist korda pole nagu vajadust osta. 

Äratundmist muidugi oli. Äärelinnanostalgiat, kuigi Veeriku kandis elanud tädi Alma ja tema imelised ploomipuud olid mainimata - aga võib-olla, et tädi Alma elu lõppes enne kirjaniku mälestuste algust, mina olin Alma-mälestuse ajal ikka väga pisike. Klubikultuuri kirjeldus jahmatas - kas tõesti olid kirjaniku klubitamise alguseks EPA klubi ja ülikooli klubi juba omadega läbi? Aga mujal on ta kirjeldanud Annelinna pidusid, mis minust läksid puhtalt mööda, nii et... Eks Tartusse mahubki mitmeid kihte ja kõik kihid kõigini ei jõua. No ja mis need Genialistid on või kus ometi asub Vein ja Vine (mis koht see üldse on, esimest korda kuulen)...? Kui ma veel kohvikus käisin, siis ikka Mattiiseni raamatupoe omas, praeguseks on minu Tartu kohvik "Anna Edasi" ja mitte ükski muu. Küllap on hulk neid, kes käivad kuskil hoopis mujal kohvetamas, ja ikkagi on kena. 

Lauri Räpil tundub puuduvat igasugune side Ülejõega. Arusaadav... Ja kui tema lapsena botaanikaaia müüri äärest kodu poole ei kõndinud, küllap siis ta ei teagi , et botaanikaaias elas hobune, keda värava vahelt näha sai. Ja lõputuna tunduv paadirida sealsamas müüri ääres jõekaldal on talle ilmselt ka võõras nähtus. Kuna ma ausalt öeldes lugesin raamatu tagumist otsa diagonaalis, ei leidnud ma sealt Annelinna lennukit. Ega sõjaväeosaga seonduvaid legende. Ega seda, kuidas külmadel talvedel otse üle Emajõe mindi... Isegi pontoonsilla regulaarne äraujumine, mis oli vägagi tähtis sündmus, oli vist mainimata. Noh, tema Tartus seda ilmselt polnud. 

Üleüldise mulje poolest jõi raamat ebaühtlaseks. Kohati oli vägagi lüüriline, poeetiline... ja siis jällegi räme või kuidagi punnitatult vaimukas. Nagu oleks tegu ajaleheartiklite kogumikuga. Kui "Minu-"raamatud on muidu tihtipeale kindla alguse ja üsna loogilise ülesehitusega teosed, siis Räpi raamat on hüplik ja noh, ma juba ütlesin, et ebaühtlane. Ehk oleks loogilisemalt ja sarja üldise muljega paremini sobituvalt kirjutanud keegi sisserändaja? 

Teisest küljest ei ole ju paha, et raamatu kirjutas ilmselgelt põline kohalik. Kindlasti on seda huvitav lugeda inimesel, kellel ei ole päris oma Tartut.

Minu Tartu elab rohkem vanades postkaardikogudes ja näiteks Lehte Hainsalu mälestusteraamatus. Minu Tartus sisuliselt ei ole Ihastet, aga on nii Raadi kalmistu kui Toomemäe oravad. Ja Riia tänava põhjalik üleskaevamine vist 1993. aastal. On Tartu pronksmehe juures peetud aktused ja üheksakümnendate vabaõhukontserdid. Ja muidugi nõukogude sõjaväe lennukite mürin ja hirm, et natuke veel ja ta lendab otse majja. Ja miljonivaade lapsepõlvekodust, loomulikult. Pole kirjaniku viga, et iga inimese mälestused on erinevad. 

Muide, Saksamaa-raamatuga oli mul täpselt sama häda - ei olnud ju minu Saksamaa! Liiga isiklikud seosed, ilmselgelt. 

Tuesday, September 1, 2020

Nüüd on see siis käes

Esimene päris koolipäev peaaegu kuue kuu jooksul. Oli üpris kummaline kõiki suuri ja väiksemaid mehi uksest välja saata… kellel olid maha jäämas kehalise kasvatuse asjad, kellel seitsmenda klassi töövihik ja tunniks ettevalmistatud materjalid… Nojah, homme lähen mina ka.

Veel on käes teine kord, mil meil on majas 14-aastane laps. Legolas on minust pikem, hääl ilmselt enam allapoole ei murdu, vuntsiosakonnas esineb veel puudujääke ja silmavaatest saab ikkagi aru, et tegu on väga noore inimesega… aga mingil kummalisel moel on nad suureks saamas ja ma veel ei tea, kuidas sellega toime tulla. Välja arvatud siis, kui mul on vaja kurgipurki avada või mingit mud jõunumbrit teha, siis on suurte laste olemasolu muidugi suurepärane.

Ja veel on käes see hetk, mil ma pidin ühele lapsele ütlema, et palun mine koolis ninanuuskamiseks kempsu luku taha, muidu me ei tea, kes ärevaks muutub. Ei ole tõsiseltvõetav nohu, aga selle lapse organismi eripära on kergele külmetusele reageerida vajadusega 2-3 korda päevas häälekalt ja põhjalikult nina puhastada. Külmetumine juhtus umbes viis päeva tagasi, paljajalu õues, pühapäevase Peo käigus tuli natuke külmetumist peale… valmis. Kui ta nüüd ilusti pikad püksid jalas peab ja märja nahaga tuule kätte ei lähe, siis rahuneb nina nädala lõpuks maha. Palavikku, köha ega kõhuhädasid ei ole. Eripära, noh!

Ka ma ise võtsin üleeile ühe aspiriini - see on minu esmane ravim haiguse-eelse seisundi puhul - ja tunnen, et nina on vesisevõitu. Kes mul käskis pühapäeval ilma kampsunita õues tuule käes olla! Organismi eripära, mu nina on õietolmuallergia ja muu taolise tõttu harjunud märg olema. Samuti pole palavikku ega köha kusagilt võtta. Üks kolleeg ütles eile, et tema käinud eelmisel nädalal saunas, pärast sõitnud konditsioneeriga autos ja siiamaani köhatavat vahel. Sest kliimaseadmele reageerivad tema bronhid niimoodi, seda on ennegi juhtunud. Kui selle kõige varjus mõni koroonapisik ennast peidab, siis pole paraku midagi teha. Päris, teadmata päritoluga haigusega jääksime muidugi kõik koju.

Üks lastest ütles, et tema õpetaja oli keelanud nohuga kooli tulla. Kõigepealt ma röögatasin lapse tõlgenduse peale ja siis selgitasin, et mõeldud on ikkagi päris haigust, et ei juhtuks nii, nagu üks anonüümseks jääda sooviv laps siin, kes mõne aasta eest 39-kraadise palaviku ja hirmsa kõhuvaluga kontrolltööd tegemas käis… Sest hommikul kodus oli veel tavapärane kerge uimasus, ei midagi kahtlast, palavik tõusis päeva jooksul, aga arstikabinetist kaks korrust kõrgemal töötavale lapsevanemale ütlema tulla ju ei võinud, sest kontrolltöö - ja haigest peast mõtlemine olevat järeltöö tegemise kõrval lust ja lillepidu, arvas laps. Nii ta pärastlõunal EMOsse sattuski, kus olla pimesoolepõletiku asemel diagnoositud mingi tundmatuks jääda soovinud viirus. Kaks päeva hiljem oli kõnealune laps jälle täiesti terve.

Ühtlasi on ka käes olukord, kus Linna sissesõidul ulatub autosaba enam-vähem ringteeni. Mees helistas mõisa müüri äärest, et siin ei liigu hetkel suurt midagi, küllap ta ikka jõuab esimesse tundi. Noh, ralli pärast on ERMi ümbert teed ka kinni pandud, koroona pärast püütakse bussis trügimist vältida, aga hommikul on vaja punktist A punkti B jõuda…

Ei ole just väga hea uus ilm see, kus meie värskelt 14-aastane laps täna sünnipäevatab.


Püksirihm ja palderjan...

Keegi jagas FBs, kuidas kooliks valmistuda - tuleb osta päevik, püksirihm ja palderjan. Mnjah.

Üks anonüümseks jääda soovivatest lastest on oma unerütmi täielikult nässu keeranud, aga suutis hommikul mõningase kangutamise peale siiski voodist lahkuda.

Üks anonüümseks jääda soovivatest lastest valmistus põhjalikult hommikusööki nautima... teades, et mõne hetke pärast on juba üle mõistuse kiire.

Kolm mitte nii väga anonüümset last sidusid pikalt ja põhjalikult lipse ette (see oli siis ilmselt püksirihma vajalikkuse koht, lips peaks ulatuma rihmapandlani, olen ma kuulnud, mitte üles- ega allapoole?).

Üks anonüümseks jääda soovivatest lastest väljus majast 14 kraadi ja pilves ilma kätte ning istus autosse õhukese triiksärgi väel (tuleb vist olla õnnelik, et alumine ots ilmastiku- ja sündmusekohaselt riides oli). Kui lapsevanem selle viis kilomeetrit kodust eemal avastas, vastas laps, et jope on vist kirikus, aga kampsunit ei pannud selga, sest "mdea". Õnneks oli üks teine anonüümseks jääda sooviv laps pannud selga nii kampsuni kui jope ja enamus lapsi on meil üsna ühesuurused, sai jagada.

Mitte nii anonüümsed vanemad olid selle kõige peale valmis palderjani võtma.

Vähemalt olid meil üle kooli ühed aktusekohaseimalt riides lapsed. Õige mitu poissi, sh lõpuklassist (seni teadaolevalt on nende perede majandusliku olukorraga hästi ja vanemad täitsa mõtlevad inimesed) olid pealaest pahkluudeni imekenad ja siis olid jala otsas mingid... kirevad kartulivõtu- või trenniasjandused. Selle peale ma enam palderjani järgi vajadust ei tundnud.

Rahustavalt mõjus ka esimene mütsipolitsei loeng teemal "Sa oled kooli nimekirjas kui meesterahvas, järelikult peaksid Sa koolis käituma kui mees, olgugi, et väga noor. Palun võta koolimajas müts peast." Ühe lapse klassivend, muidu naks poiss, identiteediküsimust teadaolevalt pole - küllap oleks pojake muidu juba rääkinud.

Mitme bussikaardi ja koolitoidu eest maksmine mõjus ka rahustavalt. Palderjani võiks ettehaaravalt siiski võtta, sest poole aastaga tekkinud harjumust pikalt hommikusööki nautida ja eluaegset (väär)ettekujutust, et lapse riiete asukohast teadmine ja nende eest vastutamine on ainult emme asi, ei muuda ühe päevaga. Tuleb huvitav sügis.

Ja neile, kes tahavad öelda: "Aaaga tänapäeval käiakse ju lipsu ja botastega", kopeerisin FBst neil päevil leitud loo. Võib tõsi olla, arvestades muid legende, mida Lennart Merist räägitakse. Kooliaktus ei ole kindlasti presidendi külastamine, aga kartulivõtust tavaliselt väheke pidulikum sündmus sellegipoolest. (loo terviklikkuse huvides jätsin kaks viimast lauset alles, aga tegelikult on need praegusel hetkel ebaolulised ja palun ärme sel teemal täna arutle, eks)

Kalle Muuli
ajakirjanik, poliitik
"Üle pika aja meenus mulle eile president Lennart Meri.
Mitte peatselt saabuva 20. augusti puhul, vaid hoopis ühes teises seoses.
Kord noore ajakirjanikuna läksin teda Kadriorgu intervjueerima, kaasas fotograaf, kes oli teksades, oma tavalistes igapäevastes tööriietes. Lennart rääkis meile nii umbes kümme minutit väga rahulikult ja viisakalt, et president on riigipea ja ta esindab oma ametis Eesti Vabariiki ja et oma riigist lugupidav meeskodanik ilmub presidendi juurde ülikonnas. Ja et teksapükstes presidendiga kohtuma tulek tähendab lugupidamatuse avaldamist mitte tema isiku, vaid Eesti riigi vastu. Ja et Eesti riigi presidendina ei saa ta lubada seda, et keegi Eesti riigi suhtes lugupidamatult käitub. Ja pärast sellist viisakat selgitusloengut -- ju ta sai aru, et etiketi rikkumine polnud pahatahtlik -- saatis ta fotograafi koju pükse vahetama ja lükkas intervjuu andmise seniks edasi.
Mõtlesin eile ja veel tänagi pikalt, kuidas Lennart oleks presidendina käitunud vägivallaennetuse auhindade kätteandmisel, aga ei suutnudki välja mõelda. Fantaasiast tuli puudus."