Pühapäeva ööseks vastu esmaspäeva jäi meile viis (5) poisslast lisaks omadele. Kaheksa poissi on ikka parem kui kolm, eks ole. Ärkasin kella kolme ajal, nägin kempsu minnes tulekuma. Legolas ja Laenulaps istusid grill eee kasti ääres, tuli oli üsna suur, kuulasid muusikat ja mõmisesid omavahel. Küsisin, kas neil on aru peas. Vastuseks sain ootuspäraselt: "Ei!" Hommikuks olid igatahes veel õues olevad nõud tuppa toodud, samuti ära koristatud kõlar ja juhe. Ka tuli oli ära kustutatud.
Kool algas viisipäraselt. Kuna harjunud vahetundide asemel on mingi ebamäärane klassist klassi liikumise aeg, on koolimaja nüüd terve päeva hämmastavalt vaikne. Lapsed paistavad rõõmu tundvat sellest, et toimub päris kool ja saab inimestega päriselt suhelda. Olen saanud üles näidata emaarmastust nii lausvihmas vihikuid ostma joostes kui kuhjade viisi õpikuid paberdades. Poisid on küll üsna osavad puitmaterjaliga, aga voltimine ei ole neist kellegi tugev külg. On saadud ka esimesi hindeid - küll ainult Lillebror, aga kolme peale jagades tuleb keskmine hinne ikkagi "5". Meil on need teise kooliastme õpetajad septembri alguses alati hästi lahked ja kui võimalik, hindavad positiivselt, et lapse esimene hinne õppeaastal oleks hea.
14-aastase lapse saime ka. Sünnipäevakingitustest vaimustasid teda võrdselt kõrvaklapid ja deodorant (seda kasutatakse nüüd lastetuppa kõrvulukustava lõhnapilve tekitamiseks, loodetavasti saab ruttu otsa ja edaspidi kasutab vajadusel midagi pealemääritavat). Raamatu kohta pole ta veel midagi öelnud.
Kudusin maha eelmise kanga, käärisin uue. Ajasime selle koos Mehega ka üles, niide ja sukka panen vast esmaspäeval. Lõpetasin Ingrid Rüütli kirjaga salli ja õmblesin kokku uue piibelehesalli. See vajab veel viimset viimistlemist. Alustasin uut koduskudumise-salli, sest lõpuks ometi on mul must meriino olemas. Mustriks võtsin Aasa Jõelaiu "Paaris südamed". Esialgu nõuab see muidugi harjumist.
Laupäeval oli selline päev, kus Mees sõitis hommikul täislaotud auto ja Legolasega ühes suunas, mina täislaotud auto ja Lillebroriga teises suunas. Jõugu Juht jäi koju kasse hoidma ja puid laduma. Sest kui laat toimub, siis tuleb sellel sarvist haarata. Ainult et millegipärast ei olnud seda taibanud kõik meie arvukad vaibakunded. Või vahtisid kõik kodus rallit, arvas minu naabrinna põllumajandusmuuseumis. Platsimaksu ja kohalesõitmise kulud saime siiski tagasi, rohkem... eriti mitte. Siiski pole kurtmiseks põhjust, ilm oli kuiv (ja te ausalt ei kujuta ette, kui jube see on, kui sada meetrit kaltsuvaipa märjaks saab) ja inimesed enamasti kenad. Erandiks oli üks puukujumees minu vastas, kes pärast oma kujude väljapanemist kohendas suurt musta kõlarit ja keeras muusika VALJUKS. Nii valjuks, et esimese röögatuse peale võpatasime Lillebroriga mõlemad. Paraku oli muusika kvaliteet ka allapoole igasugust arvestust. Lillebror oigas nii valitud meloodiate (halb) kui sõnade pärast (labased). Mina vahtisin ringi, kas keegi muu ehmunutest ometi midagi ette võtab... aga ei võtnud. Läksin siis ise ja palusin muusika vait panna. "MIS?" karjus puukujumüüja lärmist üle. Noh, ma siis karjusin ka. Tema vastas midagi ilmselgelt vastikut, õnneks ma ei saanud aru, mida... aga selge oli, et minuga (khm!) tegelikult niimoodi ei räägita. Eriti ei tee seda vuntsidega* mehed. Eriti ei tee seda vuntsidega mehed, kelle looming on mulle juba ammu pinnuks silmas, sest mõne aasta eest müütas ta kujusid, mis sobinuks ainult väga kõrge müüriga bordelli õuele - seekord õnneks mitte, olid peamiselt vene multika tüüpi loomad. Puhisesin ja kaebasin korraldajatele. Mõne aja pärast saabus asjalik naine, kes olevat puukujumüüjale selgitanud, et teiste inimestega peab ka arvestama ja üldse (Lillebror kiibitses märkamatuks jääda püüdes poolviisakas kauguses). Saabus õnnis vaikus, sellest hetkest edasi sai kõik ainult paremaks minna. Mõtlesin siin, kas oleks sobilik puukujumüüjale mõnel tulevasel laadal lehviga karbi sees kõrvaklapid kinkida, kuulaku oma müra teisi segamata**...
Igatahes tõi laat endaga kaasa eriskummalise vaibatellimuse - üks daam soovib musta vaipa, kujutage ette, üleni musta!
Veel juhtus laadal üks kohtumine. Kui kellegagi kakskümmend aastat ei suhtle, ei pea see arvatavasti kõigil juhtudel tähendama sõpruse elementidega suhte lõppu. Küll aga muutub olukord veidi keerukaks, kui kakskümmend aastat hiljem juhtuva kohtumise käigus tutvustab sõberpool oma naisena kedagi, kes ei ole teps mitte see, kellega ta kakskümmend aastat tagasi lapse sai. Olin natuke jahmunud, aga üritasin jääda viisakaks. Kui me oleksime päriselt sõbrad olnud ja kontakti tahtnud hoida, küllap ma siis oleksin teadnud, mis juhtus (lesk ta ei ole, esimese lapse ema on täitsa elus)... nüüd ma seda loomulikult küsima ei hakka. Pole oluline, inimeste elud lähevad nii, nagu lähevad.
Pärast laata ja pannkooke käisin veel metsas. Laupäeva õhtul pole ikka mõtet seenel käia, aga keda huvitab, pohlad paistsid küpsed. Või arvatavasti te teate seda juba ise ka.
Täna jõudsin pärast kirikust kojujõudmist napilt pesu tuppa viia ja peenrast esimesed oad kaksata, kui hakkas SADAMA. Noh, oad olid juba niigi üle kasvanud ja saju kestus polnud teada, jätkasin korjamist. Sain muidugi märjaks, aga Mees tegi lahkesti pliidi alla tule ja toas on nüüd päris mõnusalt soe. Sadu lakkas loomulikult siis, kui ma korvitäie ubadega tuppa jõudsin... Aiapidamisega on muidu nii, et õunad tunduvad olevat kõik ussitanud, aga porgandipeenrad näevad välja nagu multifilmijänesel, suured oranžid porgandiotsad kiikavad peenrast välja. Peete saab ilmselt ka. Hea seegi. Ja juhul, kui keegi peaks soovima, siis teisipäeval on mul Linnas ära anda kotike maasikapoegadega. Sordid on segi, natuke on "Asiat", natuke "Polkat" ja natuke "Honeye"'t.
Plaanilise päris vaba laupäevani on jäänud vähem kui kaks nädalat...
____________
*mul on vuntside suhtes lapsepõlvetrauma - mitte midagi kriminaalset, aga oli üks äärmuslikult vastik vuntsikas mees, kellega kohtumise peale nii mina, mu ema kui vanaema kõik rahustit pidime võtma. Vuntse ei ole minu silmis suutnud rehabiliteerida ei Teine Vanaisa ega kevadel lahkunud sõber Walter, kuigi mõlema poolt olen kogenud ainult väärikat viisakust, lahkust ja elutarkust.
**saate aru, see kõlar oli otse minu väljapaneku peale suunatud. Võimalike vaibakundedega oleks saanud suhelda ainult viipekeeles või kirja teel, pealegi oli muusikavalik peletav.
No comments:
Post a Comment