Sunday, September 20, 2020

... ja läheb edasi

Sel nädalal oli ära meie õnnis perekondlik kodusolemise-päev. Keegi lastest tähistas seda hommikusöögi asjus virisemisega ja Mees migreeniga. Õnneks sai virin lapsevanemliku märkuse peale lõpetatud ja migreen taandus valuvaigisti abil vähemasti pärastlõunaks. Mina tuterdasin rahulolevalt ringi, sorteerisin kaltsumaterjalikerasid ja kaevasin maad, kuni oli aeg valmistada suurem ports küpsiseid õunaõuepäeva jaoks. Tegelikult võib samast sordist küpsiseid tehagi korraga kohe palju, täitsa mõnus oli. Mees (pärastlõunal) ja lapsed niitsid muru ja tegid midagi veel... muru jaoks on meil ilmselt ikkagi traktorit vaja. Asooh, jah, lapsed võtsid maha täiesti vales kohas kasvavad noored puud, viis või kuus tükki. 

Muudel päevadel olid suuremad poisid üksteise järel kurguvaluviirusega kodus. Pole põhjust koroonat kahtlustada, arvati ka perearsti telefonil, aga koolist olid nad ikkagi kodus. Kuna Legolasega samal ajal olid haiged ka Nimekaim ja Vanema Venna Koopia (veel üks klassivend, keda ma väga kaua tema vanema venna nimega kutsusin), oli Legolas kodus olles väga õnnelik, sest sai üle videosilla terve päeva koos sõpradega õppida, mänge mängida ja niisama lobiseda. Tervemaks saamise puhul ajasime ta siiski kooli, seal on kasutegur ehk siiski suurem.

Ühel päeval oli ka ootamatult suvi. See oli mõnevõrra segadusseajav, eriti kuna eelmisel päeval oli vihm ja vastik, aga järgmisel päeval torm ja külm ja kole. Tormipäeval pidas Mehe Kool aastapäeva. Pidu oli tore olnud, aga Mehel õhtupimeduses seitsmekraadise ilmaga kampsuniväel järel käia polnud üldse nii tore. 

Tormijärgsel päeval oli kudupööningul külm ja see kinnitas minu otsust kogu kudumine käsiloleva kanga valmissaamise järel pööningult tuppa kolida. Nii et järgmine võimalus senikudumata laiemaid kaltsuvaipu saada tuleb kunagi kevadel. 

Veel keetsime sel nädalal borši. Seitse purki. Ja veel marineerisin mitu pisikest purki paprikat. Oli ka tagumine aeg, varsti on paprikal jälle veebruarihinnad. Oma kasvuhoonest pole ma kunagi hoidistamiseks piisavas koguses paprikat saanud, aga Lillebror eelistab omakasvatatuid värskelt süüa - las sööb, kui lapsele meeldib, eks ole. 

Mingil hetkel sel nädalal avastasin ennast köögist koos kahe pojaga, kes mõlemad on minust pikemad. Kuhu jäid pisikesed poisid, kes mitmekaupa sülle mahtusid?

Pühapäevane õunaõuepäev (lühidalt ÕÕP) oli ilma poolest õnnistatud. Midagi ei sadanud, suure osa ajast paistis ka päike. Lillebrori Sõbra Õde valis endale vaiba. Legolas pakkis mehiseid burgereid, Lillebror ja Jõugu Juht tegelesid kordamööda pannkookidega. Mees toimetas tehnikaga, aga oli ka vaibavalves, kuni mina maailma parimat seljankat (ametliku nimega Professori Seljanka) sõin. Rahvast oli seekord vähem kui tavaliselt, küllap koroonapelgus, kodukohvikute puudumine ja ilusa ilmaga nädalavahetus kõik mõjutasid. Sellegipoolest olid inimesed üldiselt kenad, sündmus rahumeelne (kui just lastebande parajasti kott-toolide otsas ei möllanud) ja ehk julgustab see mõnd võõramat ka kirikusse sisse astuma. Üks vaibahuviline mees ütles küll otse, et tema pole meie kirikus sees käinud ja huvi ka üldse ei ole... nojah, küll see huvi ükskord tuleb. Loodetavasti on tal veel pikk ja hea elu ees, jõuab igasuguseid asju teha, kirikusse ka. Ühel hetkel sain ühe kaudse meenutuse läbi kurvaks, aga selle vastu sai rohtu eestpalvetelgist. Paar tundi hiljem Vanaemaga rääkides sain uuesti kurvaks, sest Elizabeth on sel nädalal juba mitmendat korda täitsa kadunud... aga eks seegi ole üks palveteema. Nutmine ei aita ja ega ma enam ei jaksa ka. 

Vähemalt ilmateade lubab mõneks päevaks veel sooja ja päikest. Ilusa ilmaga on kuidagi kergem kurb olla. Ja üks armas kolleeg jagas just FB-s vanaemade tarkust - tuleb võtta üks päev korraga, teha üks samm korraga... kuni raske aeg on möödas. Näiteks kududa üks pühapäevasokk korraga. Seda ma nüüd teengi. 

No comments:

Post a Comment