Monday, September 7, 2020

Juhtus

Haarasin enne mõned kommid (Skittles, uus sort, proovimiseks ostetud) ja pistsin põske. Näks-näks. Siis... läks suurem osa suutäiest mulle kurku. Niimoodi kurku, et kohe oli... Mitte ainult magusa kurkumineku kipitus, mis on iseenesest juba vastik, vaid konkreetselt lämbumistunne tekkis. Hirrrmus!

Kakerdasin siit arvuti tagant kööki veekraani poole, ise muudkui kõõksudes - hingata ei saa, õhk ei liigu kuhugi. Üksi kodus. Teekonna jooksul (ikkagi oma 10 meetrit) üritasin küll köhida, aga ei midagi. Lõpuks tuli ainuvõimalik pääsetee pähe. "Jumal, aita!" 

Nojah. Mis asja ma nüüd siia veekraani ligi jalutasingi? Viisakusest võiks ju lonksu vett rüübata, aga tarvis seda nüüd küll ei lähe, mõtlesin oma järsku selgeksläinud peaga. Hingamistakistus oli kadunud, nagu poleks teda olnudki. Kurgus ei kipitanud. 

Palun väga. Ajage platseebo-mõtlemise kaela või arvake, mida tahate, aga mina kogesin taas väga isiklikult, et keerulisel hetkel on kasulik appi hüüda. 

2 comments:

  1. Appi, võib olla sa peaksid selle postituse juurde hoiatuse panema.
    Ma pistsin endale just kummikommi suhu. kui su teksti lugema hakkasin ja poole lugemise peal tömbasin endale kommi kurku! Nii hulluks asi õnneks ei läinud kui sinu puhul, aga kõvasti köhima võttis küll ja Pete juba oli valmis päästma tulema :-)

    ReplyDelete
  2. Vabandust, ma ei teadnud, et Sa oled nii empaatiline. :) Kindlasti ei julgusta ma kedagi kommi kurku tõmbama ja katsetama.

    ReplyDelete