Saturday, September 19, 2020

Mida ma kahetsen...

Me oleme asju edasi lükanud. Kui lapsed suuremad on, siis... Kui meil rohkem aega on, siis... Kui. Kui. 

Eriti oleme edasi lükanud igasugusemat sorti reisimist. Et sel aastal veel ei lähe (sisesta sobiv koht siia), raha on vähe ja ehitada vaja ja eiteamis põhjused veel. Ärge nüüd tulge rääkima, et aaaga te ju käite igal aastal... See üks-kaks korda on tegelikult vähe ja väga piiratud. Mõnel aastal ei ole kuhugi saanud. Ausalt, ma ei taha enam kunagi kogeda seda täielikku kurnatust ja lootusetust, mis mind valdas 2017. aasta suvel, kui katusevahetus muudkui venis, kuhugi sõita ei saanud (sest äkki tulevad töömehed!), raha ka ei olnud, sest äkki tuleb katuseüllatus... jah, lõpuks anti kaks puhkusepäeva Kuurortlinnas ja üks suure tiiruga kojusõitmise-päev, mis oli ka ju puhkus... aga küsimus ei ole puhkuse nautimises või mittenautimises, küsimus on sellele eelnenud täielikus katkiminekus. Kodus ei ole võimalik puhata*, seda olen ma alati öelnud. Kodus tehakse vajalikke asju. Kogu aeg. Iseasi, kui on külalised, aga seda ei juhtu puhkamiseks piisavalt sageli. 

Nüüd on meil raha. Ja lapsed küllalt suured, et saavad igal pool hästi hakkama. Ja mugav, tehniliselt korras, ökonoomne, sealjuures ruumikas auto. Ja Vanaema-Vanaisa harjutatud oma elu uue reaalsusega - et iga päev ei saa poest seda, mis pähe tuleb, natuke peab ette mõtlema ka. Ja mõlemal mõistlikud ülemused, kes ei nõua töötajaid terveks koolivaheajaks kaheksast neljani koolimajja (Mehel on olnud ka äärmuslikult mittemõistlikke ülemusi) ja kelle käest on tegelikult võimalik koolivaheajaks lausa palgata puhkust saada (ka seda ei ole mõni Mehe ülemustest lubanud). 

Ja nüüd on koroona. Praeguse seisuga on eestlaste jaoks probleemivabad sihtkohad (vist) Soome ja Leedu. Lätist tuleb otsesuunas läbi kihutada - huvitav, kas selle lubatud 12 tunni jooksul IKEAs poodlemas saab käia? Mitte, et meil selleks vajadust oleks, aga niisama huvitab. Lennukiga kuhugi minna on niiehknii ebamugav, aga sellegagi oleks probleeme. Sügisese koolivaheaja loogiline sihtkoht Küpros (ma ei suuda ette kujutada, mida teha oktoobris kuskil põhjamaal, külm ja pime on ju!) ei pidavat ilma kehtiva koroonatestita maale lubama. Pealegi on tänase seisuga Eesti üpriski koroonaohtlik maa. Noh, sakslased muidugi lubaksid riiki ka siis, kui Eesti koroonakoefitsient (ma ilmselt kasutan seda sõna valesti, aga saate aru küll) oleks 45. Ainult et Eesti ise jätkab peaaegu kõigi paikade kahtlustamist sõltumata sellest, kas sealne koroonanumber on siinsest väiksem või suurem. See on kuidagi nagu tobe. Silmakirjalik, võiks öelda. 

Urr.

Ma nüüd lõpetan vähemalt aiatööde edasilükkamise ja lähen naudin tüümiani istutamist. Siin ja praegu, sest täna vähemalt seda teha saab. Ja kui meid jälle lubatakse, siis me enam ei lükka edasi ei Vahemerd ega Iirimaad ega autoga Inglismaale minekut ega midagi**. Sest nüüd me oleme kogenud, et meid võidakse sulgeda hapukoorepurki ilma igasuguse mõistuspärase põhjuseta.

_________
*kui kodu oleks korter, siis oleks võib-olla teistmoodi. Meie kodu on Maja ja poolteist hektarit aeda.

**ärge muretsege, me igakuiselt reisima ei hakka, nii rikkaks me ei saa arvatavasti mitte kunagi. Ja see peaks küll päris imelik olukord olema, kui me kuskile ööklubisse koroona järgi läheks.

No comments:

Post a Comment