Septembri loodetava vaba päevani on jäänud vähem kui nädal! See on hea tunne.
Ootuspäraselt oleme me sel nädalal käinud koolis ja tööl. On saadud hindeid, vähemalt üks neist mitte-ootuspärane... aga alati on võimalus, et see jääb ainsaks omataoliseks. On saadud märjaks, sest vihm tuleb alati just siis, kui me arvame, et ta ei peaks tulema.
On lükatud otseks ja Mehe idee põhjal stabiilseks muudetud üks viltune kuur (mitte meie oma). Eks seda näeb, kas Mehe idee ka pikemalt vastu peab. Kuna me ei ole kunagi varem kuure õgvendanud, oli see vaieldamatult huvitav kogemus.
On selgunud, et Lillebror on meie pere kõige edukam kaotaja.
On saabunud kurguvalu koos kinnise ninaga, selle asjus olen kirjutanud õppeaasta esimese puudumistõendi. Mõnikord ma ikka usun ka, et mu laps võiks päriselt haige olla.
Oli mini-Maarjalaat. Vihma ei sadanud, juba see oli õnnistus. Tänu suurele hulgale turvameestele (ma arvan) ei kohanud me päeva jooksul ainsatki joodikut! Isegi tavaline laadaloll oli puudu. Kohtusime suure hulga toredate inimestega. Hämmastavalt suurel hulgal neist oli ka väga hea kaltsuvaibamaitse. :) Lehes oli ka pilt. Mees tabas fotograafi teolt ja palus panna pildi ilma inimesteta... fotograaf tegi kuulekalt pildi väljapanekust ja see läkski lehte. Sobis.
Ma ei ole jõudnud metsa. Ma ei ole jõudnud valmistada borši. Ma ei ole jõudnud peaaegu mitte midagi. Ainult kogu aeg on kole palju tegemist... või soss.
Vähemalt niitis Mees suurema osa murust ära. Ja Jõugu Juht juhtis esimest korda elus autot kõverjoont mööda - väravast sisse ja parempööre Maja läänetiiva ette, mitte poolt meetritki avalikul teel. Siiani on ta sõitnud ainult sirglõike. Ei sõitnud heki sisse, aga muidugi tuleb seda tunnetuse-asja veel harjutada... kui vanus rohkem lubama hakkab. Enamik maapoisse, olen kuulnud, juhivad juba kümneselt traktorit ja mida iganes... me oleme natuke pelglikumad.
Loodetava täiesti vaba päevani on jäänud vähem kui nädal.
Ohissand jah, kartulivõtu aegu traktorit ja veoautot juhtisin ma ka kümneselt (ja ma polnud isegi mitte poiss :)). Aga suhteliselt kummastav on praegu mõelda, kuidas me samavana onupojaga onu mossega mööda külavaheteid ja metsavahesid vaba käega ringi paarutasime, tema roolis. Kõigi osapoolte vanemate ja vanavanemate lahkel loal ja teadmisel :D. (samas ma olen muidugi senini veendunud, et onupoeg oli juba toona parem autojuht kui 80+ vanaisa, kellel vahel keset sõitu ununes, kuidas too käiguvahetus täpsel käiski ... olid ikka ajad, täpsustuseks, et me räägime aegadest 1980. lõpus, kaasajal vist päris nii ikka asjad ei käi).
ReplyDeleteKaasajal räägivad mul nii mõnedki koolilapsed, et nemad sõidavad maal vanaisa juures rahulikult mööda põldu ringi ja keegi ei muretse.
ReplyDeleteAga külavaheteel oli meil kunagi hästi ammu olukord, kus vastu tuli auto, mille roolis ei paistnud kedagi olevat. Alles lähedale jõudes oli näha, et roolis istus kõige rohkem 11-aastane poiss, paar samaealist lapsukest kõrval... pole aimugi, kas see juhtus vanemate kaasteadmisel või salaja, meie nähes nad kraavi ei sõitnud.
Kaasajal hakkavad lapsed ju ATVde ja muu motoriseeritud varustusega varakult sõitma. Eks sealt neljarattalisele ülemik tule seetõttu kiiremini. Mu vastne 7-aastane on kardi roolis pädev,oskab trajektoori hoida ja valitseb sõidukit. Auto juhtimiseks on veidi lühike, vast 8-aastasena ulatuvad jalad pedaalideni ja saab oma isa vana rajaautoga harjutama hakata... (mitte, et ma seda kõike heaks kiidaks aga kui tehnikahuvi on...)
ReplyDeleteEks see oleneb lapsest ja perest, meil ei ole põhimõtteliselt mitte kunagi ATVd majas olnud, aga naabrite omaga sõitis Jõugu Juht küll kunagi väga edukalt... põõsasse.
ReplyDelete