Ühes (muuhulgas) täiskasvanute harimisega tegelevas, üsnagi pika ja tasakaaluka ajalooga paigas olevat sel sügisel tõsimeeli arutatud, millised õppejõud tänapäeval sobilikud on. Et enam ju ei passi, et tuleb paks valge heteromees ja ütleb, kuidas asjad on, võiks ikkagi olla karismaatiline loovisiksus...
Kui ma seda juttu kuulsin, siis mõtlesin oma õpinguaegadele tagasi. Ma ei mäleta, et mind oleks kunagi huvitanud õpetaja või õppejõu vööümbermõõt. Kuni inimene omal jalal liigub, siis on tema kehakaal tema ja tema perearsti vaheline asi. Veel vähem on mind kunagi huvitanud õpetaja või õppejõu eraelulised eelistused. Eks midagi ikka räägiti, kellel on x last ja kes on kellega abielus (ülikoolis oli kindlasti mingeid professoripaare, koolis täpselt ei mäleta), aga lõpuks polnud see kuigi oluline. Peaasi, et õppejõud teadis, millest ta räägib, rääkis huvitavalt ja esitas eksamil küsimusi, millele me mingilgi määral vastata oskasime. Ainuke asi, mis mingeid kahinaid tekitas, oli ühe või teise õppejõu riietus ja esinemiskombed (anonüümseks jäetava meesõppejõu madratsiriidest püksid või siis ühe mõistetamatust statistikast* rääkinud daami muutumatu hall kostüüm ja kinnipigistatud silmad loengut pidades), aga seegi oli nagu... ebaoluline. Ka nahavärv ega rahvus ei tekitanud küsimust. Eks sel ajal, kui mina koolis käisin, oligi Eestis inimeste peamine nahavärv mingi heleroosa varjund, aga teisi rahvuseid ikka esines. Ausõna, kuni inimene rääkis arusaadavas keeles (mitte nagu minu viienda klassi vene keele õpetaja, kes sõnagi eesti keelt ei osanud), oli juba hästi. Ja kas mees või naine, polnud samuti kuigi oluline. Peaasi, et teadis, mida rääkis.
Veel mõtlesin, et suur osa kunst, kirjanduse, muusika ja teaduse tippsaavutusi on loodud valgete heteromeeste poolt. Kas see teeb need saavutused kuidagi kehvemaks? Et ajaloos pole naistel palju sõnaõigust olnud, ei ole kindlasti nende konkreetsete meeste süü ega teadlik mahitus, nad igaüks elasid oma ajastus.
Pealegi, kas valge heteromees ei saa olla karismaatiline (loov)isiksus? Lõpuks sõltub kõik ju inimese andidest, isiklikest valikutest ja elus tehtud otsustest. Näiteks... kui ma olin keskkooli viimases klassis, oli meie kool mingitel asjaoludel mitu kuud ilma direktorita. Kuskil kevadepoole saime lõpuks direktori. See valge mees, kes sotsiaalmeedia andmetel on täitsa traditsioonilises abielus, suutis jätta paari kuuga märgatavalt aredama ja positiivsema mulje kui eelnenud direktor õige mitme aastaga. Kuigi eelnenud direktor (ka meesterahvas, tema eraelu kohta täpsemad andmed puuduvad) andis meile mingil perioodil isegi tunde, aga uus lõpuklassiga minu mäletamist mööda eriti ei tegelenud. Lihtsalt olid sellised erinevad inimesed, kes jätsid oma tegevusega erineva jälje.
Tundub üsna hale olukord, kus inimest ja tema suutlikkust tahetakse hakata defineerima tema eraeluliste eelistuste ja võimalik, et ka välimuse järgi... Noh, et kui tuleb mees ülikonnas või naine kleidis, siis on kohe sobimatu, sest ei tundu piisavalt loovisiksus...
Hea uus ilm, võib-olla. Mulle see ilm ausalt öeldes väga ei meeldi.
Tolles haridusasutuses, muide, otsustati siiski esialgu veel õppejõude valida erialase kompetentsuse alusel, nende magamistuppa piilumata. Sest aeg ei ole vist veel piisavalt küps...
__________
*Mees vaatas kunagi mu konspekte ja ütles, et sotsiaalteadlased olevat lükatud statistikasse pea ees, ilma igasuguste mõistmiseks võimalust andvate eeldusaineteta - umbes nii oli jah.
Ma ei tea, mis ülikoolile sa täpselt viitad, mind paelus hoopis üks ajaloo-lause, lisan sel kõrvalteemal ääremärkuse:
ReplyDelete"Et ajaloos pole naistel palju sõnaõigust olnud, ei ole kindlasti nende konkreetsete meeste süü ega teadlik mahitus, nad igaüks elasid oma ajastus." -
- oma ajastus või mitte, aga neid lugusid on küll, kuidas mõne naise sõnaõiguse puudumine oli konkreetse mehe või meeste süü. Mõtleme Rosalind Franklinile ja miks me temast vähem teame kui Crickist ja Watsonist. Või kuidas Walter Keane oma naise maalid tuuri pani, nii et enne tema surma ei teadnud keegi, et naine ise maalis. Ja need näited on mõlemad suhteliselt hiljutisest ajast, varasemast ajast ei saa muidugi enam nii hästi teada, kes tegelikult midagi tegi.
Või kuidas täpselt Camille Claudeli hullumeelsusega oli...
Mõnes mõttes vastandnäide oleks Clara ja Robert Schumanni suhe, kus Clara talent jäi küll tõenäoliselt just pereelu tõttu täiel määral realiseerimata, aga Robert vähemalt muretses selle pärast (kuigi ma ei tea, kas see muretsemine pani teda ka midagi tegema, et Claral oleks võimalik omaenda loominguga rohkem tegelda ja vähem oma mehe tööde arranžeerimise ja kirjastamisega). Teine vastunäide on Felix Mendelshon, kes möönis, et õde oli temast andekam
Aga siis on veel omaette lugu nende naistega, kes omal ajal SAID filosofeerida ja kirjutada ning olid kuulsad ja mõjukad (mõtlen nt 17. sajandi prantslastele, keda avaldati palju ja kellele ka 18. sajandi meesmõtlejad viitasid), aga kes jäeti 19. sajandil õpikutest välja (ja keda nüüd on hakatud taasavastama).
Siin artiklis filosoofiakaanoni muutumise kohta viidatakse 18. sajandi filosoofiaõpikule, kus oli veel enesestmõistetavalt 100 lk ringis antiiksetest naisfilosoofidest - kes 19. sajandiks olid välja pudenenud.
Ma ei tea, millele sa täpselt viitad, mind paelus hoopis üks ajaloo-lause, lisan sel kõrvalteemal ääremärkuse:
"Et ajaloos pole naistel palju sõnaõigust olnud, ei ole kindlasti nende konkreetsete meeste süü ega teadlik mahitus, nad igaüks elasid oma ajastus." -
- oma ajastus või mitte, aga neid lugusid on küll, kuidas mõne naise sõnaõiguse puudumine oli konkreetse mehe või meeste süü. Mõtleme Rosalind Franklinile ja miks me temast vähem teame kui Crickist ja Watsonist. Või kuidas Walter Keane oma naise maalid tuuri pani, nii et enne tema surma ei teadnud keegi, et naine ise maalis.
Mõnes mõttes vastandnäide oleks Clara ja Robert Schumanni suhe, kus Clara talent jäi küll täiel määral realiseerimata, aga Robert vähemalt muretses selle pärast (kuigi ma ei tea, kas see muretsemine pani teda ka midagi tegema, et Claral oleks võimalik omaenda loominguga rohkem tegelda ja vähem oma mehe tööde arranžeerimise ja kirjastamisega). Teine osaline vastunäide on Fanny Mendelssohn - vennaga võrdset haridust ei saanud ja osa tema teoseid läks turule vend Felixi nime all, aga tal õnnestus abielluda mehega, kes lausa toetas naise teoste avaldamist (mitte ei häbenenud) ja Felix kiitis siis ka takka.
Schumannide ja Mendelssohnide näitel - ja arvestades, et nemad olid omas ajas parajad imelikud - on aga näha, et me ei tea tegelikult, kui palju võib olla olnud neid naisi, kelle teoseid me veel nende abikaasade või vendade nime all imetleme.
Omaette lugu on nende naistega, kes omal ajal VÕISID oma nime all mõtlemise ja kirjutamisega tegeleda, olid kuulsad ja mõjukad (mõtlen nt 17. sajandi prantslastele, keda avaldati palju ja kellele ka 18. sajandil ohtralt viidati), aga jäeti 19. sajandil õpikutest välja.
ReplyDeleteSiin artiklis filosoofiakaanoni muutumise kohta viidatakse 18. sajandi filosoofiaõpikule, kus oli veel enesestmõistetavalt 100 lk ringis antiiksetest naisfilosoofidest - kes 19. sajandiks olid välja pudenenud.
Selles mõttes oli 17.-18. sajandi Lääne-Euroopa vaimne õhustik naistesõbralikum kui 19. sajandil - või 20. saj alguses. Ma olen lugenud rohkem kui üht tänapäeva artiklit, mille autor räägib, et leidis mõne huvitava 17. sajandi naismõtleja, mõtles, et on tohutu avastuse teinud - ja siis märkas, et omal ajal tehti selle mõtleja raamatutest ridamisi kordustrükke ning hilisemad entsüklopedistid viitasid talle enesestmõistetavalt.
Nii et see, keda me minevikust suurkujudena teame, oleneb omajagu sellest, kes on meie õpikud kirjutanud.
"Tundub üsna hale olukord, kus inimest ja tema suutlikkust tahetakse hakata defineerima tema eraeluliste eelistuste ja võimalik, et ka välimuse järgi... " - sellele minevikule mõeldes tuleb nentida, et ega kunagi pole teisiti olnudki. Ammuks see oli, kui see, kes nägi liiga naise moodi välja, ei pääsenud ülikooli üldse õppima, suutlikkusest olenemata.
ReplyDeleteNii et kui sa räägid heast uuest ilmast, siis selline ilm pole eriti uus, lihtsalt sa oled vanade kriteeriumidega harjunum.
Kaldun arvama, et praegune aeg on tunduvalt meritokraatlikum kui ütleme 200 aasta tagune.
Ma mõtlesin meesteadlastele, -kunstnikele ja -muusikutele, kes minu teada lihtsalt ajasid oma asja ega tundnud erilist huvi naiste loomingu vastu, sest nad olid kasvanud kindlas teadmises, et naiste koht oon Kinder-Kirche-Küche. Loomulikult on kaugemas ajaloos igasuguseid allasurumisi ja inetusi.
ReplyDeleteMina igatsen, et inimene võiks olla lihtsalt inimene ja mitte keegi ei hakkaks häid spetsialiste vms tegelasi kõrvale jätma sellepärast, et nad on liiga konservatiivsed. Või teistpidi, et nad on liiga kirevad. Kui ma lähen loengule, siis ma tahan saada viisakas vormis esitatud arusaadavaid teadmisi. Või kui ma kutsun kiirabi, siis ma tahan saada adekvaatset arstiabi, aga ma pelgan, et Eestis on inimesi, kes meie koguduses käivat kiirabiarsti ei usaldaks nime pärast - selgelt mitte-eestlane - või siis näiteks maailmavate pärast - baptist, aga arstitöös ei paista see välja... On ikka Huxley stiilis hea uue ilma moodi, mõlemas äärmuses vildakas.