Kaheksa tundi novembrini

 Umbes nii see on, kui kella vaadata.

Novembri jaoks meil erilisi suuri plaane ei ole. Maailma praegust olukorda vaadates ongi üsna võimatu plaane teha.

Teadaolevalt võib juhtuda, et Legolas läheb sünnipäevale... ja päev hiljem koos Lillebroriga Eesti sisemeistrivõistlustele, mis kevadel ära jäeti. 

Samuti võib juhtuda, et Legolas läheb teatrisse. 

Kas mõni muu laps või täiskasvanu mõnele üritusele või sünnipäevale satub, on teadmata, aga välistatud need sündmused muidugi pole... kui koroona vahele ei sega.

Loodetavasti saame kuu lõpupoole täpsemalt teada, mis sorti trimestrihindeid seekord poistele pannakse, ma täpset hindekuupäeva ei teagi. Siiani on põhjust loota, et tuleb midagi ilusat. 

Kardetavasti peame usinasti kütma ahje. 

Ehk areneb remontimata ruumides midagi ka edasi. 

Kas me Mehe sünnipäeva kuidagi sõprade ringis tähistame või mitte, see selgub ehk samuti novembris. Ükskord me pidasime seda esimesel advendil, nii et pretsedent on ammu loodud.

Iseenesest me saaksime seda ka sel aastal esimesel advendil pidada... mõtlemise koht.

PLNi kohaselt ei jää keegi haigeks, aga kogemustele tuginedes arvatavasti ikkagi jääme. Tavapärastesse sügiviirustesse, ma oletan. Seda k-asja ei tahaks. 

Lõpetan pööningul kudumise kohe kindlasti. Lisaks sellele, er seal on külm, pole ka piisavalt valgust, õigemini, piisavalt valgust on ainult hommikul kella kümne ja kaheteistkümne vahel.

Vast saan päris valmis mõne ooteloleva haapsalu salli. 

Oleme rahadega hästi kokkuhoidlikud, sest see on mõistlik. 

Võtan lõpuni tühjaks oma multikajänese porgandipeenra, see tähendab, et sööme neil päevil palju porganditoite. Sel aastal oli hea seeme. 

Lapsed lõhuvad lõpuni pliidipuupakud kuuri ees ja laovad lõhutu enne lume tulekut kuuri... ja kui meil kõigil veab, siis lund ja külma enne kuu lõppu ei tulegi. 

Ei ole hea

Ühest suunast tuleb lauslollus. Teisest suunast õige jutt viletsas vormistuses. Head, korralikud inimesed visklevad mõlema suuna vahel ja puistavad terve Interneti oma visklemist täis. 

Üleüldiselt on kõikjal koroona ja et meiekandis peaaegu ei ole, olevat anomaalia või midagi. 

Koduses olukorras on kolm puberteeti ja natuke vähem koduses, aga ikkagi olulises olukorras midagi Alzheimeri taolist. Kaks tükki. 

Ilm on, tänu Jumalale, väga soe, aga ikkagi soe Eesti oktoobrilõpu kohta. Mulle sobiks rohkem nagu Vahemeremaade oktoober. Ja udu oli täna hommikul õudusfilmilikult paks. 

Ja siis... selgub, et juhmust, õelust ja kitsarinnalisust on jagunud ka tööasjade hulka. Mitte meie kooli siseselt, väljaspoolt tulid Asjapulgad. Asjapulgad, kes, süüdistavad, teevad maha, esitavad nõudmisi, ei usu seda, mis tegelikult toimub... ja enda niinimetatud kriitika vahele pilluvad selliseid pärleid, et... Noh, et tegelikult tühistavad sellesama niinimetatud kriitika iseendi häbiväärselt rumalate ütlustega. Aga tegu on juba tehtud, eks ole. 

Lilleaed*, tõepoolest. 

Ma võtsin ühe palderjanitableti ja kirjutasin nüüd üles, et järgmisel keerulisena tunduval hetkel oleks vaadata, mis sel nädalal kõik juhtus. Et saaks võrrelda, kas see järgmine olukord on ikka niiiiii hull. 

Must Mimi on pehme, Lillebror pakkus viilu küpset hurmaad ja ahjus põleb tuli. Ja kui läheb tavapäraselt hästi, siis ei pea ma kaks järgmist päeva üldse tööasjade peale mõtlema. Ükskord saan ma sellest kõigest üle niikuinii. Mul ei ole lihtsalt võimalust mitte üle saada. 

Örgh. 

___________

*asjassepuutuvate ja olukordi nimeliselt teadvate inimeste jaoks on paralleel lilleaiaga kohe eriti asjakohane. 

Harry Potteri uustõlge

Ehk kuidas Lillebror Potterit loeb. 

Ma siin korontiini ajal diagnoosisin Lillebroril ATH. Olin siiani tema rabelemise ajanud südame kaela (südamelapsed pidavat olema hästi liikuvad), aga suve alguseks oli selge, et selle asja taga on rohkemat. Seletab hästi ära ka tema edukuse kaotamisel ja kuldkalamälu. Ja seletab, miks tema absoluutne lemmikraamat on Bobbie Peersi William Wentoni sari, seal vahetuvad tegevused tema ringihüpleva tähelepanu jaoks piisavalt kiiresti. 

No aga uue William Wentonini on natuke vähem kui kaks kuud - jõuluks saab, ma arvan -, praegu loetakse kohustusliku kirjanduse vahele Potteri kuuendat osa. Loeb lõpuks ometi sama kiiresti nagu mina, tuleb siis ja jutustab, mis selles peatükis juhtus. Vahel selgub, et juhtus midagi hoopis ootamatut. Kuigi inglise keel on tal "5" nii suuliselt kui kirjalikult...

Juba vist teise osa ajal tegutses raamatus kempsuvaim Mirtel.

Kolmandas osas muutus oluliseks tegelaseks Peeter Petikriuks. 

Täna jõudis ta peatükini, kus räägiti Voldemorti hinge seitsmest verikäkist. 

Vaat mis saab, kui mõte tormab ees minema, aga sõnad järele ei jõua. 

Kassikell

 Inimestel keerati kella ja see ei sobi mulle üldse, eriti, kuna kudupööningul läheb nüüd juba kell kaks päeval pimedaks.

Kassid kellakeeramisest ei hooli, neil on oma sisemine kell. 

Millie küsis siiamaani igal õhtul kell seitse välja. Tund-paar hiljem läks Lillebror uksele kisas: "MILLLLIIIIIEE!" ja Millie tuli, sabake püsti. No ja umbes kell kümme läks Millie koos Lillebroriga magama. Ta on kuidagi märkimisväärselt Josteni moodi, teab, mis kell voodisse minnakse ja puha. 

Valge Mini tõstan ma tavaliselt õhtul enne magamaminekut õue, sest Valge Mini armastab paraku tuppa pissida, väljaküsimise ideest pole ta kunagi lõpuni aru saanud. See oli siis kuskil üheteistkümne paiku. 

Täna panin tähele, et Millie tahtis õue kell kuus. Ja Valge Mini jalutas jahmunud njauga kell pool üksteist elutoast läbi - et mis mõttes ma täna ööseks ei lähegi õue? (kui tal jahe hakkab, siis selle jaoks on verandal, kuhu ta vihma ja tuule eest varju saab, lambanahaga vooderdatud kast)

Ainult musta Mimi kellaaegu ei tea keegi, tavaliselt magab ta kojutulemisse järel kuni kaheksa tundi diivanil, liigub ringi, sööb, magab veel... ja läheb õue. Ja istub mingil vahepealsel hetkel pikalt süles, ise tuleb ja pahandab, kui sületeenust pakkuv inimene soovib mingil tühisel põhjusel nagu näiteks kempsuminek püsti tõusta. Täna oli see päev, mil Mimi näha ei olnud. Ma loodan, et teda näevad hommehommikused koolisõitjad naabrite kartulivaos istumas ja saadavad mulle sõnumi, et Mimi on liikvel... või tuleb ta teiste naabrite lambalauda järele lõhnates siis, kui ma pesu õue riputan. Tavaliselt ta seda teeb, räägib näu-näu ja võtab sisse koha diivanil, tal on oma nurk. 

Lugesin natuke

Kuna siin juba mulle lingiti - ma küll ei saa täpselt aru, mis asjaoludel päris-raamatublogide kõrval -, siis kirjutan eelmise nädala uutest raamatutest. Iseenesest võiks seda järjepidevalt teha... ma proovin jälle. Kuni meelest ära läheb.

Horace Greasley "Kas põrgus linnud veel laulavad?" - lubati armastust ja vangilaagrit. Mnjah. Kirjutaja väidab küll, et kirjutas täpselt Horace Greasley' teksti järgi, aga tegelikult on hea materjal põhjalikult ära rikutud. 
Noor meestejuuksur Horace langeb üsna sõja alguses natside kätte vangi ja veedab järgmised aastad erinevates vangilaagrites. Kõlab huvitavalt, eks ole. Vangilaagrite ja vangide elu kirjeldus on tõepoolest väärtuslik. Häbiväärne on, et variautor kujutab Horace'i juhmipoolse, halbade kommetega kiimalise kollina. Puudub igasugune lugupidamine nii loo jutustanu kui tema kallima Rosa vastu. Sõrmenuusutamise-stseen on vist kõige räigemalt labaseim, mida ma kunagi üldse kuskilt olen lugenud... ja selle käigus muidugi näidatakse ka, et kirjutajal puudub igasugune lugupidamine üldse mingisuguste naiste vastu. Tundub, et variautor keskendub pühendunult isiklikele fantaasiatele.
Ega ma täpselt ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni lugesin, küllap lootsin, et kusagil läheb paremaks. Ei läinud. :( Ma vähemalt loen kiiresti, isegi täielikku jama. 
Ainuke väärt mõte, mis mul lugedes tekkis, oli, et tahaks kusagilt lugeda päris natsisõjaväelase meenutusi koos analüüsiga, kuidas see kõik niimoodi juhtuda sai. Pole nagu siiamaani lugema trehvanud. Kui keegi teab soovitada, oleksin tänulik.

Elizabeth Berg "Arthur Truluvi lugu" - armas väike raamat. Tõlge ei olnud ka niiiiii katastroofiline, nagu Erseni kirjastuse väljaannetes kipub olema. Sündmuste realistlikkus on muidugi vaieldav, aga iseenesest võivad asjad ju ka niimoodi juhtuda. Iga eakas üksijäänu vajaks enda kõrvale noort sõpra. Ja iga noor üksiklane vajaks endale elutarka sõpra. Kui maailm oleks ideaalne.

Loone Ots "Minu Odessa" - oeh. Minu teadmised Odessast said muidugi täiendust. Varem ma ei teadnud sedagi, kus see linn täpsemalt asub, üks Musta mere rand kõik. Ilfi ja Petrovi ei ole ma mitte kunagi lugenud. Vene filmidest olen näinud käputäit ja mäletan neid veel vähem - ma ju ei näinud lapsena subtiitreid lugeda ja sõnadest ei saanud midagi aru, mis seda siis vahtida! Pealegi ei vaadatud meil vene filme kuigi palju. Selle tõttu võis suure osa peatükke vahele jätta, mingeid seoseid ei tekkinud. "Minu"-raamatutes on alati hästi põnevad inimeste kirjeldused ja kohalike, eestlase jaoks kummastavate kommete lahkamised. Need olid vahvad ja värvikad, aga... Loone Ots elas Odessas natuke aega. Selle ajaga ei jõua tekkida piisavalt tutvusi ja elamusi, et raamat ära täita. Sellest on kahju. Tähendab, ma ei soovi autorit Odessasse asumisele saata, et ta täiendatud trüki jaoks materjali koguks, minu jaoks jäi värvikaid lugusid lihtsalt väheks. 

Peter Tremayne - Õde Fidelma raamatud. Kujutage ette, et avastasin enda jaoks need väga põnevad kriminullid alles nüüd! Seitsmenda sajandi Iirimaa kombed ja paigad! Ja naisdetektiiv!* Olen praegu neljanda osaga poole peal ja ikka veel vaimustab. Loodetavasti on tegu ajalooliselt täpse kommetekirjeldusega, salahobiantropoloog minus lööb igatahes nurru. 

_____________
*kui nüüd järele mõelda, siis kriminaalromaanid meeldivadki mulle ainult siis, kui vähemalt üks detektiividest on naisterahvas. Sellest võiks vist eraldi kirjutada. 

Nädal täis laupäevi

 Palun mitte arvata, et meil on siin Laupa koos soovipunktidega*. Lihtsalt... kuna me kusagil ära ei käinud, olid päevad vahepeal täiesti segi. Mõnikord on seegi tore.

Esmaspäeval ja teisipäeval osalesin siiski koolitusel, Mees ajas tööasju ja kirikuasju ja maeiteamida veel. Koolituse viimased kaks päeva olid märgatavalt paremad kui esimesed kaks. Õiged inimesed rääkisid õigeid asju ja see oli tore.

Lapsed magasid peaaegu iga päev kaua või väga kaua. Ühel päeval lausa nii, et pidin ennast sundima mitte vaatama minema, sest noh, Lillebror ja tema süda ja õhtune jooksutuur Mehe seltsis ümber köögilaua... Just minu muretsemise viimase piiri hetkel ilmus muretsetav välja, nägu unine ja soeng täpselt nagu Klarika Kuusel Entel-Tentelis, vähemalt, mis seda peapealset lokki puudutab. 

Mees paigaldas remonditavatesse ruumidesse ahjukese, mis kütab kenasti ja tõmbab hoolega. Palju nad seal hetkel edasi pole jõudnud, saepuruplaadi seinast mahakiskumine on hirmus vaev, aga nüüd saavad nad seal tegutseda õueilmast sõltumatult, seegi asi. 

Mina tegin tirilimps-poolteist kangakudutööd. Edeneb siiski tasahaaval. Loodetavasti saab kangas maha enne kui lumi.

Legolas tuli laupäeval Nimekaimu poolt koos Nimekaimuga. Õhtuse bussiga lisandus ka Laenulaps. Viis poissi on parem kui kolm! Magama olevat läinud Legolase ja Lillebori tuba (Nimekaim välivoodil) kell kolm, Jõugu Juhi tuba (st JJ ja Laenulaps) kell viis hommikul. Suured inimesed, ise teavad... ja täna õhtul on siis varakult rahu ja vaikus.

Käisin külas. Oli selline "dokumentideta võõras linnas" tunne. Kottpimedas võõra alevi vahel liikumine on pisut komplitseeritud, eks ma sellepärast mitu korda ära eksisingi. Külas oli iseenesest väga kena, eks olidki head inimesed ja head kassid võõrustamas.

"Minu" Internetis tahetakse minult allkirja kahele põhimõtteliselt vastandlikule petitsioonile. Kuigi ma tean, mis on selles asjas minu seisukoht, ei meeldi mulle kuhugi virtuaalruumi allkirju anda. Allkiri võiks nagu kuidagi kirjalikumalt käia. Rahvahääletusel aga osaleksin küll, ükskõik mis teemal, kui mul vähegi mingit seisukohta pakkuda oleks. Sest vaadake, kord x aasta tagant Riigikogu valida on nagu vähe. Tekib tunne, et ega ükski riigikoguja või valitsuseliige ikka päriselt minu eest ei seisa... eriti, kuna siiani pole vist olnud valida kedagi, kes ka lõpuks Riigikogu nimekirja pääseb. Aga vaat rahvahääletusel osaledes oleks kohe parem tunne. Rahva käest võiks küsida pensioniea nihutamise kohta. Ja järgmise koolireformi asja. Ja haldusreformi kohta ei küsinud minu meelest inimeste käest ka keegi midagi, tehti ära ja lakkugu lihtrahvas panni või midagi sellist... see ei olnud ilus. Kuigi me siis käisime küll ütlemas, et tahame ikka Linna poole liituda... mitte, et keegi sellest hoolinud oleks, et peale meie veel väga paljud tahtsid. 

Need huvitavad ajad võiksid iseenesest nüüd tasapisi jälle igavateks muutuda. Tahaks maailmarahu ja valgest jahust kooke, mis paksuks ei tee!

___________

*geniaalne lasteraamat!

Üks mõte eestlaste iibe toetuseks

Ega ma tegelikult ei tea, kui palju on meie riigis neid noori stabiilses abielus/kooselus naisi, kelle haridustee lapse sünni tõttu pooleli jääb. Seda ka ei tea, kui paljud lükkavad lastesaamist teadlikult edasi, sest kõigepealt tuleb omandada haridus ja siis teha karjääri ja siis veel... oih, enam niisama lihtsalt ei saa, vaja on arstide abi. Ja muidugi on kõige rohkem neid, kes kohtavadki väärt kaaslast ja lastele isaks sobivat inimest alles kolmekümneselt või hiljem. 

Kusagilt on meeles, et nooremad naised on keskmiselt viljakamad, tervemad ja raseduse-sünnitusega kaasnev on lihtsam. Võib-olla on õigesti meeles, võib-olla on vananenud andmed, ma ei ole arst. Aga.

Olen aastate jooksul lugenud siit ja sealt ka riigiametnike seisukohti, et naised peaksid võimalikult ruttu naasma tööturule ja nii edasi... Kuidas aga naaseb tööturule noor naine, kellel on enne 25. eluaastat, võib olla isegi enne 20. eluaastat laps või mitu ja kelle haridustee on emaduse tõttu katkenud? Mõnele sobibki olla koduperenaine ja paljude laste ema. See on hea. Aga kui ei sobi? Kui tahaks kangesti õppida meditsiiniõeks, aga keskharidus jäi lõpetamata, sest 11. klassis tuli suur armastus, sellega kähku ups-Linda (no mis siis ikka, teisedki 18-aastaselt sünnitanud, tublid noored otsustasid saada hakkama) ja paari aasta pärast planeeritult Laur, et oleks segasem, aga plaanitud teine laps olid ootamatult kaksikud Laur ja Laura?  Aga vanavanemad käivad tööl või on millegi muuga hõivatud või hoopis surnud ja mingit muud tugisüsteemi ka ei ole? Ma kahtlustan, et taolisi peresid on Eestis rohkem kui roosõielisel taimel tolmukaid. 

Ühe tuttavaga tuli kunagi jutuks, kuidas mina kavatsen oma lastele küll öelda, kui peaks juhtuma... et Miia* saab nüüd lapse ja meie seega vanavanemateks... et ärge muretsege, lapsed, küll me ta üles kasvatame, kuni teie koolis käite. Tuttav ahmis õhku ja teatas, et kui tema tütar lapsejutuga tuleb, siis on see tütre enda vastutus ja tema kindlasti hoidma ei hakka, tütre enda probleem, kuidas hariduse omandab ja lapse ära hoiab. No ma loodan, et niisuguse suhtumisega teismelistevanemaid on meil pigem vähem, aga kesse teab...

Algse mõtte juurde tagasi - tegelikult meil ju ei ole riiklikult toetatud või kuidagi soositud tugisüsteemi noortele emadele, kes tahaks laste kõrvalt haridust omandada. Eeldusel, et nad on selleks põhimõtteliselt võimelised, muidugi, lihtsustatud õppekava baasil paraku kirurgiks ei õpi - aga kokaks näiteks küll, miks mitte. On julm rõhutada ainult hariduse omendamist enne lastesaamist ja karjääri... Kogenud pereemast võib saada palju parem töötaja kui lastetust, sest pereema võib osata oma aega paremini jagada. 

Siit ettepanek, kui mõni poliitikaga seotud isik peaks lugema - kuigi hariduse omandamise järgselt pereloomine on tore ja õige, ei tohi ära unustada neid, kes on noorena lapsed saanud. Võiks olla mingi riiklikult koordineeritud abivõimalus naistele, kes on, ütleme, enne 25. eluaastat saanud vähemalt kaks last ja seetõttu pidanud koolid pooleli jätma. Üheks kriteeriumiks võiks olla veel stabiilne pereelu - ei pea olema abielus ega isegi mitte laste isaga kokku jäänud, aga et ei oleks ainesõltuvusi ega laste pidussemineku pärast üksijätmist vms tõsiseid probleeme. Näiteks töötukassa ja Rajaleidja nõustajad võiksid osata senisest paremini toetada naisi hariduse taasalustamise valikutes. Kindlasti võiks olla võimalus saada abivanaema, kes perega kokkuleppel hoiaks lapsi, aitaks majapidamistöödes või mida iganes vaja on... kuni emme õpib. Võib-olla midagi veel. Sest noored pered on meie tulevik ja tublid naised on tuge väärt. 

__________
*juhuslikult valitud nimi, ühtegi sellenimelist miniakandidaati pole praegu teada.

Proua Pirtspeki sokid

 Augustist juunini kannan ma kodus kogu aeg villaseid sokke. Mõnel aastal natuke vähem aega, mõnikord ka juulikuus. Sest Eestis on kü-hü-hülm. Ära võtan sokid siis, kui pesen, ja siis, kui riideid vahetan. Linnas käies sokke ei kanna, ka mitte kesktalvel, sest vabandage, kui suur peab olema lambanahkse voodriga saabas, et sinna varbaliigutamisruum ja villane sokk ära mahuks? Aga tihedalt saapa sees istuv sokk tähendab minu puhul väga külmi varbaid, oleme juba proovinud.

Sokke läheb palju ja eks ma neid tasahaaval koon ka juurde. Ka lapsed kannavad palju villaseid sokke, kuigi ilmselgelt mitte nii põhimõttekindlalt kui mina. 

Lugesin just kogu inspiratsiooni allikast Perekoolist, et soonikut koovad mõned usinasti 10 cm ja siis enne kannalakka veel 7 cm parempidist kudet, et sokil ikka säärt ka oleks... Uuuuh.

Lisaks pöörasele aja- ja lõngakulule tähendab ju see, et siis on sokil pikk soonik. Pikk sooniv soonik. Pikk soonik, mis jätab sääre peale sügavad vorbid, nii et hommikusel ajal ei jõua need sokkide ära võtmise ja töölejõudmise vahel ära kadudagi. Võeh. Ilmselt ei ole see põhimõtteliste püksikandjate jaoks probleemiks, aga mina olen põhimõtteline seelikukandja ja soki funktsioon minu jaoks on puhtalt jalalaba soojendamine. Sääred saavad õnneks ise hakkama. 

Seega on minu kui pirtsaka proua igapäevasokid kõik kümnerealise sooniku ja kümnerealise paremipidiosaga. Säär jääb soonimata, aga jalal on soe. Pahkluu jõuab just piisavalt sooja, ega tal rohkem tarvis ei ole. Lastele ka sobib, nagu on selgunud. 

See jutt siin muidugi toetab ja õigustab minu üleüldist käsitööpõhimõtet: Kui teed endale, teegi nii, nagu endale sobib ja meeldib. Võõrale võib teha mida iganes... aga endale tehes tuleks mõnikord üleüldisi soovitusi ja põhimõtteid lihtsalt ignoreerida. Ma loodan, et Perekooli sokiteemaalgataja koob oma sokid täpselt nii pikad, nagu temal enesel või tema lähedasel sokikandjal mugav saab olema. Ja tal saavad sel talvel olema mõnusalt soojad varbad. Just nii, nagu ühtede omakootud sokkide sees olema peab. 

Impressioonid, juhuslikult valitud neljapäev

Tänane kudutöö jäi loodetust lühemaks. Ei olnud külm, pime oli. Juba poole ühe paiku oli pime, kujutage ette. Muidu kannatab ikka poole viieni olla, aga need pilved...

Saunaõhtu Gäng on maha saanud uue lühifilmiga, teemaks "Pärnu maffia". Nojah, eks seda nad sinna vanaema korterisse tegema läksidki... kuhu ma Legolast ei lubanud (sest ei olnud infot, kas täiskasvanuid ka läheduses viibib) . Kui nad algusest lõpuni ise filmisid ja monteerisid, siis on tegu ühe ütlemata hea linateosega - vanim osaleja on ju napilt 17... Kuidas Terviseparadiisis filmida tohib, ma ei tea.

Käisin Mehele sünnipäevakinki ostmas. Ma ei saa kortermajade fonolukkudega hakkama!

Siis käisin külas. Ma ei saa endiselt kortermajade fonolukkudega hakkama! Muidu oli külas väga kena. Kassid Täps ja Nodzu lubasid endale natuke pai teha, pakuti teed ja kooki. 

Külast tulles keerasin vales suunas. Pidanuks minema selle tee peale, kus ühel pool elab sõber Professor ja teisel pool Lillebrori Tore Klassivend... aga läksin eiteakuidas ja jõudsin juba juurdlema hakata, ega ma kogemata hoopis Räpina poole ei sõida. Lõpuks hakkasid ikkagi katlamaja korstnad paistma ja ülejäänud Linn ka. Puh. 

Siis oli ootamatult kell palju, aga minul toidupoes veel käimata. Jõe Prisma on alati lahti, sobib... enam ei sobi. Esiteks panid nad ootamatult kinni minu lemmikukse. Teiseks oli suvikõrvitsa hind röövellik, neli eurot kilo. See on sündsusetu! Ja kolmandaks paluti käru poodi sisse jätta (silt oli). Kui turvamees oleks lähemal olnud, siis ma oleksin temalt küsinud, mis asjaoludel ma peaksin 15 kg kaaluvaid kotte käe otsas autosse kandma ja kas piinlik ei ole. Turvamees ei olnud lähedal, allusin sildile. Ma lihtsalt ei lähe enam pikemat aega Prismasse*. Ega seal peale sukkpükste midagi paremat-kui-mujal ei müüdagi. Kui keegi teab, kuskohast veel saab Golden Lady rohelises karbis sukkpükse, siis ma lähen edaspidi neid ka mujalt tooma. Öisel ajal valin esmaseks poeks Narva maantee ühika-aluse Konsumi, see peaks ka kaua lahti olema. 

Kodus selgus, et kogu perekond on veel üleval ja mind pidulikult ära oodanud. Muffineid olid nad ka küpsetanud, ainult küpsetuspulbriga läks väheke nihu... Juhtub. Nad olid nimelt otsinud, kus kokaraamatus õige retsept on, otsisid Backenist (küpsetamine), aga õige retsept on ju ometi loomulikult Kochenis (keetmine), kus on retsepte igasugusel teemal ja mis lausa avaneb muffiniretsepti koha pealt. JA muffineid ei saa kahe munaga teha, vähemalt kolm peab olema. Muidu saab liiga vähe. 

eadööd

________

*ma olen nende aedviljahindade peale ammu juba kuri ja õige mitu meie pere tavalist toiduainet on nende sortimendist maas, polegi enam tihti käinud.

Lotterleben

Langenscheidt annab vastuseks umbes nagu korraldamata, laisaelu ("herumgammeln"), aga minu tunde järgi oleks tõlge inglise keelde hoopis "the life of Riley" ehk ilus, mõnus elu. 

Tuba on soe. Hommikul ei pidanud vara üles tõusma. Külm kudutöö on tehtud. On teada, mida õhtusöögiks saab. Leidsin Mehele sünnipäevakingi. Tegin kassidele vanast lambanahksest kasukast verandasse pesad - vähemalt Valge Mini käib verandas ööbimas, kui ta öösel õues on. Ja - paluks pidulikku muusikat - remonditavatest ruumidest kostab vaieldamatult ehituse-remondi-lammutamise-koristamisega seotud helisid. 

Mida veel võiks ühelt reisimise ja ilma mõttes hukas koolivaheajakolmapäevalt tahta? Ehk seda, et remonditavates ruumides oleks küte sees? 

Hee - see seal just ongi. Mees pani eile ajutise ahjukese paika ja see soojendab hoolega. Mille eest me sinna päris ahju saame, seda me veel ei tea, aga ega enne tuleva suve lõppu seda nii väga vaja ei ole, jõuab koguda. 

Mõnel hetkel on võimalik eluga täitsa rahul olla. 

Kooliaasta on lõpuks täisväärtuslikult käivitunud...

 ...õnneks saabus vaheaeg.

Kõik kolm tööpäeva (pool kohta, khm) olid pikad ja tihedad. Muuhulgas olin ühe sündmuse tõttu sunnitud võtma neli (4) seletuskirja. Sügisel loetakse küll tibusid, aga samuti aktiveeruvad sügisel noored kuked, tavaliselt küll mitte nii intensiivselt ja ühekorraga. Pärast vaheaega tegeleme edasi, et asjad paika saaksid ja edaspidi seletuskirjaväärilisi sündmusi ei toimuks. 

Käärisin ja alustasin ära uue kanga. See peaks küll selle aasta jooksul viimaseks jääma. Kangatöö vahele tundsin, et keegi ronib peas... Põdrakärbes, ilmselt viimasest seenelkäigust jäänud. Võeh. Ometi oli seenelkäimise ja kärbseavastamise vahel õige mitu peapesukorda... Ei katsetanud, kas põdrakärbes tules põleb, aga vees ilmselgelt ei upu. 

Riigis laiemalt toimus sündmusi, mille kohta võib öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Või kui õel olla, siis noh, proua president arvas ametissenimetamise aegu, et Jumala õnnistust pole talle tarvis paluda. Jumal on teatavasti viisakas ja astub kõrvale... ja nii proua president selle valitsuse endale kaela saigi. Mis asi see on, et peaaegu igas valitsuses on meil keegi, kes mingi eriti koliseva ämbrisseastumisega hakkama saab, ei tea, aga praeguses tundub tööl olevat ämbrivabriku peadirektor ise, ilmselt ka tegevjuht seltsiks.

Täiesti poliitikaväliselt käisime koguduse konverentsil. Mees oli helipuldis, mina köögis nõusid pesemas. Oli olnud ilus sündmus, ütlesid saalisolijad. Nõud said ka ilusti puhtaks. 

Konverentsipäeval lahenes ka küsimus, kas otsida veepargivääriline veepark. Jõugu Juht tõmbas käega üle uksepiida ja surus sellega endale pöidlaküüne alla muljetavaldava koguse vana uksevärvi, puitu ja maeitahateadamidaveel. Üks EMO-sõit, kaks tuimestussüsti ja üks väike operatsioon hiljem oli kogu pudi küüne alt eemaldatud, aga ilmselgelt ta selle käega praegu kuhugi ligunema ei lähe. Oleme siis kodused, ka see on hea mõte. 

Konverentsi otsa tuli koguduse aastapäev. Oli väga ilus. Aastapäevalt tulnutena mõtlesime, kuidas logistikat korraldada... ja nii need kassipesad mul tegemata jäidki, mõtlesin nimelt kaltsukottidega saabunud kulunud kasukatest (lambanahk vist ) kassidele verandasse pesad sättida, sinna nad saavad vabalt sisse... aga kuna riiulid olid ostetud ja lastel õhtune üritus tulemas (mille jaoks oleks niiehknii pidanud nad bussile viima ja üldse), läksime Vanaema verandasse mööbeldama. Nüüd tuleb ainult eesriie kõrvale heita ja kohe on näha, millist sorti vaipa kui palju on, igal värvil on oma riiul. Mõnel muidugi mitu, peamiselt tundub olevat punase-mustatriibulisi kaltsuvaipu, sest Vanaema. Eesmärk saada vaibalasu elutoast välja ja sellest hoolimata verandas ümberpööramisruum säilitada sai täidetud.

Küllap juhtus midagi veel, aga paraku ei mäleta enam, mida. Väsinud. 

Kuni õhk soojemaks läheb

Kell seitse näitas köögitermomeeter, et õues on 0,1 kraadi. Umbes pool tundi hiljem ei saanud Mees autoga liikuma enne, kui autoaknad olid jääst puhtaks kraabitud. Nüüd on natuke hiljem, mul on Internet ammu läbi loetud ja paar majapidamistööd kah tehtud, aga õues ei ole oluliselt soojem... aga kudupööningul on teatavasti enam-vähem välistemperatuur. Ma siis ootan veel natuke, enne kui lähen kangast niide ja sukka panema. 

***

Veel oli öö jooksul keegi inspekteerinud meie prügi. Täna on see Kõige Tähtsam Päev, mille ma alati suurelt kalendrisse märgin - Selle Kuu Prügipäev. Luksus elada seal, kus teised inimesed matkamas käivad, ja näha õige tihti kõikvõimalikke metsloomi, toob endaga paraku kaasa ka üliharva prügiviimise. Aga meil on viis inimest toita ja prügi paraku tekib. Pakendiprügi ju eraldi ära ei viida, ma keeldun endiselt kusagilt eiteakuskohast pakendikonteinerit otsimast - paluks spetsiaalset värvi prügikotti, kuhu pakendeid koguda, mis väravast kenasti ära viidaks, siis sorteerin neid ka. Paber-papp läheb meil muidugi ahju (mitte läikiv reklaamipaber, aga see on väga väike osa) ja toidujäätmed komposti, riideprügi ka praktiliselt ei teki, aga jogurtitopsid ja piimapakid ja lihaümberkile ja...

Igatahes oli keegi prügikoti avanud, üht-teist välja võtnud ja kui ma kotti uuesti pakkisin, märkasin, et kotivoltide vahel on jääd. Brrr.

***

Eile õhtul kell hilja tuli meelde, et üks toataim on õues. Me viime suurema osa toataimedest ikka suveks õue, sidrunipuud, säntpoolia (õitseb, see teeb rõõmu) ja Lillebrori lilled said juba ammu tuppa tagasi, aga suure viigipuuga olen ma oodanud... tänahommikuni, nagu selgus. Eriti külmavõetud ta välja ei paistnud, aga õuest tulles jahmusime tubase soojuse peale mõlemad. Eks näeb, mis ta ootamatust kliimavahetusest arvab.

***

Ühtlasi tuleb täna paku seest välja kaevata, ümber istutada ja keldrisse tõsta üks hortensia. Huvitav, kas hortensia maitseb hiirtele? Ja kui, siis kuidas ma ta hiirekindlalt ära saaksin paigutada? Selle asja üle tuleb veel juurelda. 

***

Koroonateemal on mitmesuguseid lainetusi. Mõned inimesed on kokku puutunud kellegagi, kes võib olla kokku puutunud... ja nüüd istuvad viisakalt-kohusetundlikult eneseisolatsioonis. Muidu on siinkandis hetkel ju üks Eesti koroonaohutumaid piirkondi. See võib muidugi päevapealt muutuda. Ei oskagi suhtuda sotsiaalmeedias levitatud, väidetavalt Belgia arstide ühisesse seisukohavõttu, et lõpetatagu see jama ükskord ära... aga kui vaadata sakslaste koroonakaarti, siis see ühildub kenasti asustustiheduse ja ühistranspordikasutusega. Pluss mõned arvatavasti üksikute kolletega väikelinnad, kus keegi on linna peal köhimas käinud või jällegi võõrtööliste ühiselamus kõiki nakatanud. Mulle endiselt väga meeldib, kuidas Eestis koroonakokkupuutujaid kaardistatakse ja kuidas see olukorda ilmselgelt ohjes hoiab. Ei meeldi endiselt reisimise demoniseerimine ja aeg-ajalt ka "minu" Internetti jõudvad paniköörid. Eks me muidugi kunagi hiljem näeme, kas paanika jätkamisel oli üldse mingit mõistlikku põhjust või mitte.

***

Lastest tehti koolis pilte. Iga minuni jõudnud klassipildi peal on kindlasti üks väga ilus poiss. Sõbrapiltidega on nii ja naa, mina aru ei saa, mis asjaoludel nende peal peab kaelakuti olema. Ühe lapse klassis on üks populaarne poiss teistest peajagu pikem... pildi peal näeb välja, nagu kõik ripuksid kuidagi tema kaelas. Perekondliku pildivaatamise emotsioone võib juba ennustada: "Õu, miks mul selle pildi peal suu lahti on?", "Ma läksin sõbrapildi peale, sest mind kästi.", "Ma näen siin nii imelik välja." Minu meelest on küll kõik täitsa äratuntavad. 

***

Ühele ilusatest poistest käisime nädalavahetusel riideid ostmas. Kogesin, et oma laps näeb isegi kängurutaskuga dressipluusi sees hea välja... kuigi  ma ei ole perekondlikest sidemetest tulenevalt päris objektiivne. Õnneks paneb ta mõnikord ka kampsuni selga ja lepib tasapisi mõttega, et talvel ei saa tenniseid kanda... ja sallib pidulikul puhul triiksärki. Ma tahaksin küll näha tema seljas pisut rohkem värve, aga tegelikult on tore seegi, et ta musta asemel tumesinise valis ja minevatalvist ploomilillat esinemissärki oma lemmiksärgiks nimetab. 

***

Tunni ajaga on ilm kolm ja pool kraadi soojemaks läinud, aga vähemalt päike paistab. Täna olen tänulik, et kudupööningu aknad on lõuna poole.

Kuidas need asjad käivad

PLN oli kududa lõpuni käsilolev kangas ja kobida kogu kudumisega alla väikese telje peale. Sest kudupööningul läheb külmaks. 

Täna sai kangas läbi. Oli jahe, aga jopega väljakannatatav. Vaatasin kangaotsa ja juurdlesin omaette, kuidas edasi tegutseda. Selles mõttes, et üsna mitut värvi on veel x või isegi xxx kasti, aga toas on ladustamisruumi x/10 kasti jaoks. Ja et ma kitsa telje peal kuigi suurt kogust materjali minema ei koo, on kah selge. Ja veel selgem on, et tõenäoliselt tuleb neli-viis kuud väga niisket ilma, mis paratamatult mõjub ka kudupööningule... ja ei kütet ega soojustust sinna enne umbes ületulevat aastast kindlasti ei tule. No ja niiskuse tõmbab tekstiil ilusti sisse, igasugune hallitusseen ja kopitus ainult ootab, millal saaks kaltsukerade külge karata... Äkki ikkagi kääriks ja kooks veel ühe laiema kanga? Aga kui läheb kohevarsti külmaks?

Tulin pööningult alla, konsulteerisin ilmateatega (brr!) ja Mehega. Mees ütles, et tema ka ei tea, mida ma peaksin tegema. Ütlesin talle, et ma siis ei kääri uut kangast, nagu PLN oligi.

Läksin üles tagasi, kangast maha lõikama ja koristama. Koristasin ja koristasin... ja käärisin uue kanga, sama laia, mis eelmine. Panin juba rehasse ka, õhtul ehk mehed ja poisid aitavad üles ajada ja toovad kangarulli alla. 

Noh, sest vaadake sinna ülespoole, niiskus ja... ja kuna me koroonahüsteeria tõttu koolivaheajal niiehknii peaaegu mitte kuhugi ei pääse*, on loota, et tuleval nädalal tuleb mitmeid kudupäevi. Põhimõtteliselt saab ju jope alla mitu kampsunit panna ja pähe käib müts, ainult käed peavad jääma paljaks, ükskõik kui külm on. 

____________
*veepargimõte on ka kahtlane, sest kloor ja kohalik alastikultuur... Ma saksa ujulate reegleid tegelikult ei tea, aga pole seal küll ilmaski ühtki avalikult alasti naist näinud, kõik pesevad trikoos (kuidas trikoo üldse märja naha peale selga saadakse?) ja riietuvad privaatselt, omaette kabiinis. Tuleb veel juurelda, kas laste lust oleks väärt riskimist astmahoogudega ja nudismikohustusega. 

Koolivaheajani on jäänud viis päeva!

 Mitte, et kohe möödasaav nädal oleks keskmisest koolisem olnud või midagi, lausa vastupidi.

Esmaspäeval peeti õpetajate päeva. Kuna meil on sel aastal üheksandikke palju, ei jagunud meie perekonna üheksandikule õpetajarolli ja ta jäi rahule koolipsihholoogi ametiga. Ja kuna varasemad kibedad kogemused üheksanda klassi õpilaste tunniandmisest on õpetanud ettevaatlikkust (tähendab, mida vähem aega saab teine kooliaste pärisõpetajate silma alt ära olla, seda vähem võimalust on neil koolimajas absoluutset kaost korraldada), pidi ta ainult ühe tunni veetma mittemidagit-tegemisega - sest kabineti võtit ma talle ei andnud, ütlesin, et varustagu ennast taskurätikupakiga ja olgu valmis lohutama, kui keegi nutab. Nutjaid ta ei kohanud ja imbus peagi Klassivennale seltsi pakkuma. Klassivend nimelt mängis koolitädi. Minagi käin vahel meie kuldaväärt koolitädiga juttu ajamas ja infot saamas, mis olekus või kooslusega üks või teine laps koolimajja saabub või sealt lahkub. Mõnikord on seegi oluline. 

Teisipäeval oli koolis pildistamine. Üks õpetaja olevat selle puhul isegi nalja teinud. Tegu on vaieldamatult toreda, kuid tõsise inimesega. Jõugu Juht kandis pildistamise puhul vabatahtlikult triiksärki. 

Kolmapäeval oli Lillebror klassiga muuseumis ja käis pärast kolleegide seltsis vana veterinaariateaduskonna majades ja nende ümbruses kolamas. Päris sügavale sisse nad siiski igaks juhuks ei läinud, äkki on varisemisohtlik või tuleb pahandus... Toredaim Klassivend pidavat nimelt tundma suurt huvi mahajäetud majade vastu. Ta võiks ju kunagi siia tulla, siis nad saavad koos avastada garaažipealset ja keldrit (ametliku nimega pommivarjend) ja mida kõike veel. Pole just päris mahajäetud, aga vähemalt pole vaja karta, et neid keegi mitu päeva otsida ei oska, kui kusagil midagi varisema peaks...

Neljapäeval oli Vanaisal ja Vanaemal Olukord. Helgemast poolest oli Lillebroril klassiõhtu. Mina käisin raamatupoes ja omandasin teose "Durrellid Korful". Hirmus põnev lugemine sellest, mis pere ja muude loomadega tegelikult toimus. 

Reedel oli lastel e-õppepäev ja õpetajatel koolitus, mille kohta kuulsin kohvipauside ja lõuna jooksul emotsioone. Võõrhäbi, tüdimus ja viha olid peamised. Tegu on kuskilt Kõrgemalt Poolt pealesurutud pilootprojektiga (vist), mis ehk aitaks ja juhendaks inimesi, kellel puudub koolituse teemaga igasugune seos. Meil, vabandage, on päris pikaajaline kogemus selle kõigega, mida meile püüti selgeks teha... rühmatööde ja mängude vormis. Vaja on konkreetseid juhiseid ja praktilisi näiteid, kuidas tegeleda olukordades A, B ja C. Ei ole vaja kõigepealt kulutada 10 minutit sellele, et rääkida paarilisele, mida ma koolitusele tulle tundsin ja mõtlesin... ega muudele taolistele asjadele. Arvutasin, et mina oleksin nelja tunni jooksul antud info pakkinud 30 minutit kestvasse loengusse (eriti kuna suur ports sellest kordas asju, mida on kõik õpetajad juba ülikoolis õppinud) ja edasi oleks võinud tegeleda konkreetsete, päriselus toimivate nippidega. Paraku ei jõutud nelja tunni jooksul meeskonnamängudest ja muust tilulilust kaugemale ja kui üks õpetaja selgesti formuleeritud, asjaliku küsimuse esitas, sai koolitaja lausa pahaseks (ta tundus muidu kena inimene). Lisaks kahele koolitajale olid kohal veel läpakaga naisterahvas ja ilusas kleidis väga armsa naeratusega naisterahvas, kellel ei tundunud meie seisukohast olevat mitte mingit funktsiooni. Ma arvan, et nad oleksid võinud oma päeva kuidagi paremini sisustada... nagu ka meie õpetajad ja õpilased. 

Laupäeval saagis Mees lõpuks ometi juppideks kevadest saadik pargis oodanud saarepalgi. Nüüd ootavad jupid poiste osavaid kirveid.

Pühapäeval... oli kirikus taas väga kena olla. Meldisin ennast tuleva laupäeva konverentsi ajaks nõudepesijaks. Meil on kiire ja lihtsa olemisega nõudepesumasin, sellega nõusid pesta on lust ja rõõm - eriti kui võrrelda vana maja keldriköögiga või võeh, Nuutsaku välinõudepesulaga 17 aastat tagasi... Seal, muide, on praeguseks samuti väga mõnus ja nobe nõudepesumasin.

Tuvastamata päeval mõtlesin moest ja jõudsin punkti, et kõige õigema mugavuse ja elegantsuse suhtega mood oli ilmselt eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Eriti kui seda tänapäevase pesu ja rõivamaterjalidega kombineerida... Kui see kõik ainult kiirmoeni ka jõuaks, oleks väga kena. (Ühes kiirmoepoes, kust pojakese riiete asjus läbi jooksin, nägin mannekeeni seljas jõledaid dressipükse kombineerituna karvase, säravate nööpidega kampsikuga. Labasuse absoluutse tipuni olnuks muidugi veel jupp maad, aga olukord, kus dressipükse peetakse moesolevateks riieteks, kirjeldab muidugi päris hästi riigis valitsevat üldist meelsust. Khm.)

Vähemalt on kassid alati elegantsed, kasukas ei lähe kunagi moest... ja kuidas ma nüüd pesu triigin, kui must Mimi on just äsja sülle saabunud, pole aimugi. 

On see vast päev

Paar ööd tagasi nägin unes, kuidas meie juurest metsa viiva tee asemel oli mingi üsna viisakas kaevandusetunnel, lampidega valgustatud ja puha, ja mingil põhjusel asusime perekondlikult koos Vanaema ja Vanaisaga seda mööda matkama, et tutvuda tunneli teises otsas paikneva müügiloleva majaga. Umbes poole peal oli värskelt kinnimüüritud sein ees ja paar nurgatagust kambrit... Vanaema ja Vanaisa kadusid nendesse kambritesse ja ma ei saanud aru, mis asja nad sinna läksid. Ju see kuidagi prohvetlik uni oli.

Täna hommikul oli Olukord. Selgus, et Vanaisal on kaduma läinud mitte ainult Elizabeth, vaid ka Charles, William, väike George ja Carl-Gustaf koos Silviaga takkapihta (kui me juba siniverelisi mainima hakkasime). Vanaema oli kõigest õndsas teadmatuses, kuni ma temaga rääkisin - telefonis, Vanaisaga toimus telefoni teel röökimine, sest ta on ju kivikurt - ja tuvastasin, et ka temal on lisaks Elizabethile veel keegi kaduma läinud*.

Vahepeal tuli teha natuke tööd. Uue õpilasega tutvumine ja ÕIK koostamine ei hooli varemkülastamata kõrgustesse tõusnud vererõhust ja värisevatest kätest. 

Siis oli aega Mehele kaevata, mis toimub, ja Vanaemaga telefoni teel ära leppida. Ja Lillebrori hoiatada, et paluks koolipäeva lõpu ja klassiõhtu alguse vahel mitte Vanaema juurde minna, Vanaemal on halb päev. Nii igaks juhuks. 

Siis ma tegin veel tööd ja saatsin vahepeal emmede palvegrupile eestpalvesoovi, sest kui olukord on ebainimlik, saab sellest üle ainult üleinimlikuga. 

Ega õhtupoole vanematele toidukraami viies olukord palju mõnusam ei olnud. 

Vanaema maailmataipamist kirjeldab hästi tema järeldus köögiaknast nähtu kohta: "Noh, siia vastasmajja tuuakse iga päev toitu, küllap seal kellelgi seda vaja on. Eks see on sotsameti korraldatud, et vanadele ja invaliididele viiakse koju süüa, sellise sinise seljakotiga  käivad siin..."

Kui sellega ei kaasneks kuraasikas veendumus, et nemad on 82 ja 87 ja saavad väga hästi ilma igasuguse välise abita hakkama, siis oleks see isegi naljakas. Paraku ei ole olukord sugugi naljakas. Suure solvumise vahele lubas ta minna põllu peale põhukuhja (kuskohas saaks näha üht ehtsat, lapsepõlveaegset põhukuhja põllu peal? Võiks lausa vaatama sõita!) ja sinna ära surra. Selle plaani elluviimist takistab asjaolu, et kõik põllud on kuskil teisel pool teed, aga üle tee minekuks on vaja teha rohkem kui kümme sammu ja üle selle Vanaema ilma korraks kuhugi toetumata käia ei suuda. Vanaisa ka mitte. Vähemalt ei pea väga kartma, et nad ümber kvartali jalutama minnes ära eksivad...

Ja kogu sellest kupatusest hoolimata on nad mõlemad piisavalt adekvaatsed, et petavad ükskõik kelle võõrama inimese ära. Vanaisal on katkine fail** iseloomus, Vanaemal mälus, aga ta suudab külalisega kohvetamise aja paista helde, lahke... No ja Vanaisa kirjutuslaual olevad paberid jätavad juhuvaatlejale mulje, et ta tegeleb millegi tähtsaga ja saab pealegi aru, mida teeb. 

Oeh.

__________

*"Elizabeth on kadunud" on imeliselt adekvaatne ja väga nukker raamat dementsuse saabumisest, ma kasutan seda pealkirja, et viidata sellele, mis toimub...

**seda võrdlust kasutas keegi ühe eriti erilise erivajadustega lapse kirjeldamiseks.

Mitmesegast

Olen ammu tahtnud suurelt ja laialt Internetilt küsida, mis asjaoludel pakutakse käsitöömüügi lehtedel tohutul hulgal peapaelu ja kirjusid puuvillaseid mütsikujulisi asju? Kas need on moes või mis? Selles mõttes, et... peapael. 80s coming back? Ma nimelt püüan siin endale harjutada sisse moenikastuste ignoreerimise kommet, et vaataks tänaval ja mujal inimese säravaid silmi ja ilusat nägu, mitte niivõrd seda, mis seljas on, eriti, kui seljasolev on imelik või lausa kole (need kukepüksid ja valged sokid noortel poistel, iiiik). Selles mõttes, et paratamatult ma näen seda, mis on seljas, aga ma püüan mitte meelde jätta, kui mulle ei meeldi. No ja ega ma siis tegelikult ei teagi, mida inimesed tänaval selajs või peas kannavad. 

***

Mõte koolivaheajal mõnd siitmaa veeparki külastada on alles. Eeldusel, et siseruumides maskikandmist kohustuslikuks ei tehta, muidugi. Aga. Kas näiteks Pärnu terviseparadiisis - mis on meile kõige mugavam korraldada - on riietusruumid tsiviliseeritult privaatsed või tuleb trikoo selga venitada kümnekonna erinevas alastusastmes võõra naise seltskonnas? Ja mida tähendab sealne "traditsiooniliste ujumisriiete" nõue, kas teismelised poisid tuleb veenda kandma liibuvaid ujumispükse, mida nad ülitõenäoliselt jalga ei pane ja millest ma isegi ei tea, kus neid müüakse? Sama küsimus kehtib kõhukapoolse keskealise mehe kohta, kellele vorstinahk-püksid lihtsalt ei sobi. Muide, meil ei kanna ükski poiss ega mees ujumispükstena midagi märkimisväärselt pikka ega lötakat, tavalised avara lõikega 10-15 cm pikkuse säärega ujumispüksid on. Sest vabandage, kui me peame maksma vees solberdamise eest kaks korda rohkem kui meie armastatud Gumbalas, kuhu meid koroonahüsteeria tõttu ei lasta*, siis tahaks selle raha eest vähemalt inimväärilisi tingimusi. Või ujume kordamööda kodus vannis, ka see on võimalus.

***

Lugesin Margus Kalami "Minu Aasiat". Raamat on hästi kirjutatud, muhe... isegi kui selle alapealkiri võiks olla "Kõnidva rahakoti armuseiklused". No aga nii üks keskealine üksi reisiv valge mees ju Aasias tavaliselt kipub olema, või pigem kipub maailm keskealise üksireisiva valge mehe kohta niimoodi arvama. Endiselt ei meeldi mulle Aasia kultuur ja üldine maailmavaade põrmugi ja Universaal-Universum on pood, kuhu ma endiselt ei saa sisse minna, sest viirukilehk lämmatab... aga mingi mõttekäänaku tulemusena hakkasin hoopis mõtlema - nagu mõnikord varemgi -, kas ja kuidas saaks seda globaliseerumise-asja ikkagi ignoreerida. Ja mis ulatuses oleks võimalik tarbida eetiliselt, osta otse tootjalt ja nii edasi. Suure osa söögiga on isegi lihtne, selle asja nimi on taluturg ja kohalik mesinik. Aga riided ja jalatsid. Kaks last vajasid jälle uusi jalanõusid, said endiselt tundmatus Aasia riigis toodetud eksemplarid... kui nende jalad ühel päeval enam üldse ei kasva (Legolas kõigi varasemalt äraproovitud, umbes paraja pikkusega mudelite kohta: "Kitsas!"), siis hakkame neile siinmandril toodetud jalatseid ostma.

***

FB soovitas mulle sõbraks naist, kes siinriigis peaaegu kõige edukamalt üldse mitte midagi ei oska (mitte see, kellel juba kolm last on, üks teine). Et meil mõned ühised friendid on ja et me oleme kunagi samas elemendis viibinud, ei ole vabandus temaga mingit kontakti hoida. Eks elu jooksul tekib ikka inimesi, keda tahaks vältida, aga enamasti need olukorrad ka lahenevad vastastikuse lahendamissoovi põhjal või siis jällegi areneb välditav pool paremuse suunas... selle daami puhul pole toimunud üht ega teist (meeleparandust ja kolmikuid talle, ikka, jah).

***

Selle aasta sügis on kuidagi ebaharilikult soe, tundub mulle. Mingil päeval kütsime ahju küll, sest vihma sadas ja kole niiske oli, aga eile ootasin pärast tööd õues, et Mees järele tuleks, ja mõtlesin, et näe, oktoober, aga väljas kannatab olla peaaegu suveriietes. Huvitav, kus see tänaseks lubatud päike on? 

***
California kuberner olevat soovitanud väljas söömas käies ampsude vahel, mälumise ajaks mask tagasi ette panna. Nojah, 32 korda närimist või mis... või on sealmaal kombeks võtta eriliselt suured suutäied. Või on seal toit palju vintskem kui siinmaal? Esitasin sellekohase küsimuse oma USA sõbrale, kelle seinal ma toda soovitust nägingi (ta väitis, et soovitus on päris). Kas poleks mitte loogiline rängema viiruselevimise ajal osta toit koju kaasa ja süüa ilma igasuguse maskeerumiseta oma köögilaua taga või terrassil, kellel on? Imelik on see uus ilm...

________

*no arvatavasti ikkagi lastaks, aga ei mina ega Mees ei saa kuigi hästi pärast reisi kaks nädalat kodust mingit asjalikku töötööd teha ja iseenesest ei oleks see lihtsalt ilus... kuigi reisimise demoniseerimine on läinud üle igasuguse lubatud mõõdu.

Head kaneelisaiapäeva!

Seda me veel täna õhtul tähistame.

Koos PLNiga hakata taas koostama korralikumat menüüd ja perele süsteemsemalt süüa anda olen viimasel ajal kohutavalt palju küpsetanud... kohutavalt palju võrreldes vahepealse ajaga. Tegelikult on see muidugi hea.

Kangast pole veel maha saanud, aga ükspäev kodus olles suskasin mulda seltskonna küüslauke. Niigi palju tehtud. Ühel õhtul kandsime paari lapsega puud kuuri, Mees ja kolmas laps saagisid samal ajal üht kolmest pargis vedelevast saaretüvest. Nüüd on kaks veel. Saetud tüvest tekkinud pakud on ka juba kuuri ees ja osaliselt isegi lõhutud, sest Legolasel oli külas Nimekaim ja nad lõhkusid lusti pärast võidu, kirveid meil ju jätkub. 

Veel käis Legolas ootamatul ninaoperatsioonil või mis iganes asi see on, mida veresoontega EMOs tehakse. Kui inimesel ikka nädal otsa iga päev nina ohtralt ja ootamatult verd jookseb, siis tuleb sellega midagi ette võtta, arvas ka perearst. 

Jõugu Juht, nagu selgus, läks täna hoopiski Laenulapse juurde laenuks ja kavatseb jääda sinna homme hommikuni. Loodetavasti ei mõju poole ööni ekraanide ees konutamine tema homset matemaatikavõimekust, sest kontrolltöö. Mees arvas, et seda teemat on ta JJ-le koduõpetanud küll (topelt ei kärise).

Lillebror saabus Mehe kodusolemise-päeval varakult bussiga koju ja enda sõnul laulis terve tee bussipeatusest koduni valjusti. Mees olevat ka juba õige varakult kuulnud, et Lillebror läheneb...

Minul juhtus tööalaselt traditsiooniline olukord, kus pidin olema korraga kahes kohas. Sellega oleme ennegi toime tulnud.

Otsustasime Mehega, et õunamahla tegema ei hakka, õunad on üle mõistuse ussitanud. Õunaussimahl pole meile vastuvõetav. Võiks õunu kuivatada, aga selleks oleks vaja kärbsekindlat restisüsteemi või lausa mahukat õunakuivatit. Nööri otsas saaks, aga noh, need kärbsed, eks ole. 

Kassid on veel segaduses, sest suvenormaalsus kipub imeliku külmaperioodiga asenduma. Millie küsib endiselt õhtul kella kaheksa paiku õue, aga kui Lillebror tun-poolteist hiljem ukse peal karjub: "MILLLLIIIE!", saabub ta kiiresti ja magab õnnelikult Lillebrori voodis hommikuni. Ka must Mimi on muutunud kodulembelisemaks, magades päeva jooksul mitme koha peal, ma pole veel aru saanud, kas tal on mingi magamiskohtade kasutamise graafik või ta valib neid hetketunde alusel. 

Nüüd tuleb panna valmima pärmitainas, sest kaneelisaiapäeva peab tähistama. Kodus küpsetatud küpsiste päev (1. oktoobril) läks niigi meelest...