Monday, October 26, 2020

Lugesin natuke

Kuna siin juba mulle lingiti - ma küll ei saa täpselt aru, mis asjaoludel päris-raamatublogide kõrval -, siis kirjutan eelmise nädala uutest raamatutest. Iseenesest võiks seda järjepidevalt teha... ma proovin jälle. Kuni meelest ära läheb.

Horace Greasley "Kas põrgus linnud veel laulavad?" - lubati armastust ja vangilaagrit. Mnjah. Kirjutaja väidab küll, et kirjutas täpselt Horace Greasley' teksti järgi, aga tegelikult on hea materjal põhjalikult ära rikutud. 
Noor meestejuuksur Horace langeb üsna sõja alguses natside kätte vangi ja veedab järgmised aastad erinevates vangilaagrites. Kõlab huvitavalt, eks ole. Vangilaagrite ja vangide elu kirjeldus on tõepoolest väärtuslik. Häbiväärne on, et variautor kujutab Horace'i juhmipoolse, halbade kommetega kiimalise kollina. Puudub igasugune lugupidamine nii loo jutustanu kui tema kallima Rosa vastu. Sõrmenuusutamise-stseen on vist kõige räigemalt labaseim, mida ma kunagi üldse kuskilt olen lugenud... ja selle käigus muidugi näidatakse ka, et kirjutajal puudub igasugune lugupidamine üldse mingisuguste naiste vastu. Tundub, et variautor keskendub pühendunult isiklikele fantaasiatele.
Ega ma täpselt ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni lugesin, küllap lootsin, et kusagil läheb paremaks. Ei läinud. :( Ma vähemalt loen kiiresti, isegi täielikku jama. 
Ainuke väärt mõte, mis mul lugedes tekkis, oli, et tahaks kusagilt lugeda päris natsisõjaväelase meenutusi koos analüüsiga, kuidas see kõik niimoodi juhtuda sai. Pole nagu siiamaani lugema trehvanud. Kui keegi teab soovitada, oleksin tänulik.

Elizabeth Berg "Arthur Truluvi lugu" - armas väike raamat. Tõlge ei olnud ka niiiiii katastroofiline, nagu Erseni kirjastuse väljaannetes kipub olema. Sündmuste realistlikkus on muidugi vaieldav, aga iseenesest võivad asjad ju ka niimoodi juhtuda. Iga eakas üksijäänu vajaks enda kõrvale noort sõpra. Ja iga noor üksiklane vajaks endale elutarka sõpra. Kui maailm oleks ideaalne.

Loone Ots "Minu Odessa" - oeh. Minu teadmised Odessast said muidugi täiendust. Varem ma ei teadnud sedagi, kus see linn täpsemalt asub, üks Musta mere rand kõik. Ilfi ja Petrovi ei ole ma mitte kunagi lugenud. Vene filmidest olen näinud käputäit ja mäletan neid veel vähem - ma ju ei näinud lapsena subtiitreid lugeda ja sõnadest ei saanud midagi aru, mis seda siis vahtida! Pealegi ei vaadatud meil vene filme kuigi palju. Selle tõttu võis suure osa peatükke vahele jätta, mingeid seoseid ei tekkinud. "Minu"-raamatutes on alati hästi põnevad inimeste kirjeldused ja kohalike, eestlase jaoks kummastavate kommete lahkamised. Need olid vahvad ja värvikad, aga... Loone Ots elas Odessas natuke aega. Selle ajaga ei jõua tekkida piisavalt tutvusi ja elamusi, et raamat ära täita. Sellest on kahju. Tähendab, ma ei soovi autorit Odessasse asumisele saata, et ta täiendatud trüki jaoks materjali koguks, minu jaoks jäi värvikaid lugusid lihtsalt väheks. 

Peter Tremayne - Õde Fidelma raamatud. Kujutage ette, et avastasin enda jaoks need väga põnevad kriminullid alles nüüd! Seitsmenda sajandi Iirimaa kombed ja paigad! Ja naisdetektiiv!* Olen praegu neljanda osaga poole peal ja ikka veel vaimustab. Loodetavasti on tegu ajalooliselt täpse kommetekirjeldusega, salahobiantropoloog minus lööb igatahes nurru. 

_____________
*kui nüüd järele mõelda, siis kriminaalromaanid meeldivadki mulle ainult siis, kui vähemalt üks detektiividest on naisterahvas. Sellest võiks vist eraldi kirjutada. 

2 comments:

  1. Julgeksin soovitada veel Ellis Petersi krimkasid. Tegevus on keskaegsel Inglismaal, uurijaks on küll üks munk.

    ReplyDelete
  2. Tere lugemast, Meelike! Võtan teadmiseks. Tundub, et minu lugemuses on umbes 12-aastane auk, Mehega käimahakkamisest kuni laste piisavalt suureks saamiseni, et lubati lugeda rohkem kui kaks lehekülge korraga... Jätan Ellis Petersi meelde, munk keskaegsel Inglismaal kõlab suurepäraselt!

    ReplyDelete