On see vast päev

Paar ööd tagasi nägin unes, kuidas meie juurest metsa viiva tee asemel oli mingi üsna viisakas kaevandusetunnel, lampidega valgustatud ja puha, ja mingil põhjusel asusime perekondlikult koos Vanaema ja Vanaisaga seda mööda matkama, et tutvuda tunneli teises otsas paikneva müügiloleva majaga. Umbes poole peal oli värskelt kinnimüüritud sein ees ja paar nurgatagust kambrit... Vanaema ja Vanaisa kadusid nendesse kambritesse ja ma ei saanud aru, mis asja nad sinna läksid. Ju see kuidagi prohvetlik uni oli.

Täna hommikul oli Olukord. Selgus, et Vanaisal on kaduma läinud mitte ainult Elizabeth, vaid ka Charles, William, väike George ja Carl-Gustaf koos Silviaga takkapihta (kui me juba siniverelisi mainima hakkasime). Vanaema oli kõigest õndsas teadmatuses, kuni ma temaga rääkisin - telefonis, Vanaisaga toimus telefoni teel röökimine, sest ta on ju kivikurt - ja tuvastasin, et ka temal on lisaks Elizabethile veel keegi kaduma läinud*.

Vahepeal tuli teha natuke tööd. Uue õpilasega tutvumine ja ÕIK koostamine ei hooli varemkülastamata kõrgustesse tõusnud vererõhust ja värisevatest kätest. 

Siis oli aega Mehele kaevata, mis toimub, ja Vanaemaga telefoni teel ära leppida. Ja Lillebrori hoiatada, et paluks koolipäeva lõpu ja klassiõhtu alguse vahel mitte Vanaema juurde minna, Vanaemal on halb päev. Nii igaks juhuks. 

Siis ma tegin veel tööd ja saatsin vahepeal emmede palvegrupile eestpalvesoovi, sest kui olukord on ebainimlik, saab sellest üle ainult üleinimlikuga. 

Ega õhtupoole vanematele toidukraami viies olukord palju mõnusam ei olnud. 

Vanaema maailmataipamist kirjeldab hästi tema järeldus köögiaknast nähtu kohta: "Noh, siia vastasmajja tuuakse iga päev toitu, küllap seal kellelgi seda vaja on. Eks see on sotsameti korraldatud, et vanadele ja invaliididele viiakse koju süüa, sellise sinise seljakotiga  käivad siin..."

Kui sellega ei kaasneks kuraasikas veendumus, et nemad on 82 ja 87 ja saavad väga hästi ilma igasuguse välise abita hakkama, siis oleks see isegi naljakas. Paraku ei ole olukord sugugi naljakas. Suure solvumise vahele lubas ta minna põllu peale põhukuhja (kuskohas saaks näha üht ehtsat, lapsepõlveaegset põhukuhja põllu peal? Võiks lausa vaatama sõita!) ja sinna ära surra. Selle plaani elluviimist takistab asjaolu, et kõik põllud on kuskil teisel pool teed, aga üle tee minekuks on vaja teha rohkem kui kümme sammu ja üle selle Vanaema ilma korraks kuhugi toetumata käia ei suuda. Vanaisa ka mitte. Vähemalt ei pea väga kartma, et nad ümber kvartali jalutama minnes ära eksivad...

Ja kogu sellest kupatusest hoolimata on nad mõlemad piisavalt adekvaatsed, et petavad ükskõik kelle võõrama inimese ära. Vanaisal on katkine fail** iseloomus, Vanaemal mälus, aga ta suudab külalisega kohvetamise aja paista helde, lahke... No ja Vanaisa kirjutuslaual olevad paberid jätavad juhuvaatlejale mulje, et ta tegeleb millegi tähtsaga ja saab pealegi aru, mida teeb. 

Oeh.

__________

*"Elizabeth on kadunud" on imeliselt adekvaatne ja väga nukker raamat dementsuse saabumisest, ma kasutan seda pealkirja, et viidata sellele, mis toimub...

**seda võrdlust kasutas keegi ühe eriti erilise erivajadustega lapse kirjeldamiseks.