Saturday, November 14, 2020

Atsih, atsih, me kõik kukume maha

 Või kuidas see inglise lastesalmikese tõlge olla võikski.


Just praegu aevastasin. Kas mul on katk või koolera? Või käisin ma hoopis enne hommikusööki õuekülmal kudupööningul kangalõpetusega tegelemas? 

Meil on sõber, kes jääb enam-vähem kohe haigeks, kui toas on alla 24 kraadi. Või midagi taolist. Mis siis, et ta on märgatavalt sportlikum ja tervislikumate eluviisidega kui mina-põhukott-Peki-Heini. Mina jään tatiseks ja tõbise-eelseks niipea, kui pean veetma üle 5 minuti paigas, kus õhutemperatuur on alla 15 kraadi. Või üle tunni toas, kus on alla 20 kraadi (näiteks mu põhja poole vaatav kabinet talvisel ajal, igavene lahmakas ja kõrge ruum, mida koolimaja laste soojade kehadega arvestav küttesüsteem minu ja ühe kuni kolme vestluskaaslase jaoks lihtsalt ära ei küta). Kahtlustan, et minusuguseid on veelgi. Aastaringne tattnina, igal kuul mõne päeva jagu hääletu... Pole mingeid uuema aja zoonoose vajagi.

Mõnes mõttes oleks tõesti kohane keskaegse pidalitõbise kombel kellukest kõlistada - ettevaatust, mul on nina märg! Teisest küljest... pole nagu põhjust, tegelikult ma ju tean, kuskohast see tavapärane novembrinohusus tuli. Kirikusse ja tööle minemata jätta niiehknii ei saa, tähendab, nendesse paikadesse saab mitte minna, aga kui Vanaema mind harjunud päevadel ei näe, tabab teda hüsteeria, mis ei lähe üle. Oleme proovinud. Kuna ta ei hüsteeritse omaette, vaid iga mõne minuti tagant telefonis ja on teoreetiliselt võttes võimeline kutsuma ka takso, et "tütrele appi tulla" - kõnealune tütar peab siis haigest peast vaatama, et "abilise" teel oleks piisavalt kinnivõtmise-kohti, sest Vanaema vajab sageli iga kolme sammu järel kuhugi toetumist... on mul viimastel aastatel olnud lihtsam ka palaviku või tapva peavaluga ennast ette näidata, valetada, et minuga on kõik korras, ja alles pärast ukse eest minemasõitmist autoistmele laiali valguda. Päris tõsiselt. Õnneks on Vanaema mu nina käitumisega harjunud, palavikku esineb mul harva ja peavalu suudan edukalt maskeerida. 

Nii et homme tuleb linna minna, olgugi et enesetunne on juba mitu päeva "kaks päeva põskkoopapõletikuni". Muidugi, alati on võimalik jumalateenistust kuulata autos, Mehe telefonist. Poodi võiks vist maski nina ette panna, siiani on koroonalevik meiekandis enam-vähem viisakas püsinud, aga ei või ju iial teada... 

Muide, Legolasel olnuks võimalus mingil rahvusvahelisel online-võistlusel osaleda. Ainult et Eesti osalejad pidanuks oma tegevust filmima või mismoodi see ülekandepõhine vibuvõistlus käib... Tallinnas. Ei mitte mingil juhul, ütlesin mina, seal, vabandage, on katku ja koolera kaelasaamine liiga suur. Või nad (noh, Mees arvatavasti oleks viinud) ainult vibuhallis oleks viibinud, küllap läinuks kõht tühjaks ja oleks vaja olnud kuhugi poodi või kiirtoidukohta sisse jalutada... Võeh. Tähendab, suurlinnas elamisel on kindlasti omad plussid, aga mulle tundub, et mitte katkuajal. 


Just praegu küsis keegi FB käsitöögrupis, kas keegi ka edevaid NIQABe valmistab. Tõepoolest....


No comments:

Post a Comment